Raamat: Noortekate eri "Neljas tiib" ja "Pärimismängud"

Tervitus!

Uut aastat alustame raamatutega. 

Pealkiri: Neljas tiib

Autor: Rebecca Yarros
Kirjastus: Helios Kirjastus
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 2.5/5

No nii, kas ma saan jälle fännidelt digitaalselt vastu hambaid, kui tunnistan, et, noh, oli ja nagu ei olnud ka. Okei raamat, kuid ei mitte midagi ennenägematut, fantastilist või seda tohutut kiidulaulu ära teeninut. Vähemalt minu tagasihoidlikust arvamusest lähtudes. Ma saan aru, et miks on teos sellist rahvusvahelist menu pälvinud, kuid minu silmis oli ta suhteliselt tavaline järjekordne fantaasia-romantika. Ehk üks suurimaid probleeme looga mul oligi, et ta ei paistnud kuidagi silma teistest samalaadsetest, ja ei jätnud just originaalset muljet. Mul on tunne, et ma olen midagi taolist juba lugenud, nt YA žanris. Vast vähemate seksistseenidega, kuid kõik oli nagu juba kogetud-nähtud. Ma, loomulikult, ei eelda, et iga raamat peab olema midagi sellist, mida keegi varem ei ole paberile pannud -- see on peaaegu, et võimatu -- , kuid kogu kombo lihtsalt ei mõjunud värskelt või põnevalt. Palju silma kargavaid klišeesid oli. Raamat oli, siiski, üldiselt, adekvaatne ja kindlasti mingi kraadini nauditav, kuid ta jäi minu silmis siiski keskpäraseks. Mingid asjad oli üle, mingid asjad jäid alla. Kokku moodustus tugev kolm.

Vast teine pigistav vingumiskoht oli mul peategelane, Violet, kes oli nii tüüpiliselt tüüpiline ja tohutult nüri ning igav kangelanna mustrist: vaatamata sellele, et ta on väike, nõrk ja, no ma ei tea, ei olnud ta alati ka kõige teravam pliiats, teeb ta kõigile ära. Kõigile! Ja saab mingi mega giga võimsa draakoni, on haruldane, saab mingid mega giga võimed, saab kõige võimsama tüübi omale moosipoisiks, muidugi, on ta tugevate vanemate laps, tegijatest õe-venda väike õeke, kõik tahavad teda tappa, sest ta on nii vinge ja on kadedad, jne jne jne. Ta on lihtsalt nii nii nii eriline, et kogu maailm keerleb ainult tema ümber. Naise suhtumine oli, lisaks, nii turris ja ebameeldiv, selline nähvits, et keeruline oli sümpaatiat genereerida. Ma isegi ei suutnud talle kaasa tunda kui ta jälle mingi käe, vm murdis, sest oli ilmselge, et tema on A ja O ning keegi ikka ta päästab. Noh, boonuspunktid selle eest, et vahel päästis ta ennast ise ka. Tubli, istu, hinne: kaks miinus. Ma oleks meelsamini lugenud vist ükskõik millisest ülejäänud tegelasest (va Dain) ja just kedagi teist fookuses näinud, vähemalt oleks midagi teistsugust ja etteaimamatut kogenud. Isegi Xaden oli paeluvam kui Violet. Vaatamata sellele, et ka tema kannatas tüüpilisuse stambi all, sest oma karakteridisaini poolest võiks ta ära vahetada ükskõik millise samalaadse tall-dark-handsome-brooding-misunderstood kangelasega. Kurvastuseks, ma ei tundnud väga keemiat Violeti ja Xaden vahel ning need arvukad seksistseenid olid külmad ning kliinilised. Natuke ebamugav oli ning lugesin neid diagonaalis. Aga, Liam oli nunnu ja oleks hea meelega enam lugenud pigem Xanderi sõpradest, nt tema sugulasest Bodhist. 

Süžee kannatab samuti Violeti all ja ilma temata ehk saaks seda täitsa toredaks nimetada. Mitte erakordseks, vaid heaks, mis on täitsa soliidne tulemus. Maailmaloomine oli huvitav ning sisaldas intrigeerivaid elemente. Ei midagi suurepärast, kuid, taaskord, mida pakuti oli täitsa mõnsa. Mis mulle võib-olla kõige enam meeldis, olid draakonid ja seda subjektiivsetel põhjustel. Loomad on ägedad. Kuid, jällegi, on ennegi fantaasiakirjanduses vahvaid draakoneid olnud. Üliarmas ja tohutult põnev oli väike kuldne draakon, kes vist oli kõigist mitu korda köitvam. Draakonite seksiisu jagamine oma inimpartneritega oli aga natuke silmi pööritama panev. Veider oli kohati väga modernne tekst, stiil ja tegelaste käitumine. Nt keskmise sõrme näitamine kuidagi üldse ei passinud konteksti. Samuti, oli võõrastav Violeti konstantne Xadeni järgi ilastamine, et ta on kuum ja seksikas. Aga, mulle väga meeldis puänt lõpus. Kuna ma ei lugenud raamatut vist niivõrd intensiivselt, siis ei näinud ma seda võimalust ette ja see oli tõesti ohoo-moment, mis mulle peale läks. Viimases veerandis leidis aset ka üks südant härdaks tegev situatsioon, mis suutis minust isegi emotsiooni välja pressida. Ehk siis, leidus mitmeid aspekte, mis loos õnnestusid ja mulle üllatuse valmistasid või tundepuhangu esile tirisid. Teisalt, mulle paljuski tundus, et autor tappis tegelasi lambist ning lihtsalt võttena, et näidata, et see pole lastelugu ning, et lisada tõsiseltvõetavust ja kaalu. Mis tal osati õnnestus ja osati mitte, sest toimis sunnituna.

Suur kiitus Heliosele, et nad haarasid sabast trendist, kus raamatutele tehakse kaunid ja piltidega äärised. Kevadel Berliinis raamatupoode külastades avastasin, et saksakeelsetel teostel on paljudel võrratult kaunid, värvilised ja lahedate piltidega äärised. Ingliskeelses kirjanduses seda võtet nii tihti ette ei tule, seega, loodan, et trendi jätkatakse Eestis ja eestikeelse kirjandusega. Kuigi, eks need imelised äärised tõsta raamatute hinda. Siiski, ilus vaadata ju, ja kohe sunnib ostma! Raamatu sisu kohalt, jättis lugu vajaka ning jääb segaseks, et mis selle ikkagi kõigist teistest nii erakordseks on teinud, et teos nii meeletult populaarne on. Ta on, lisaks, üpris mahukas, kuid õnneks jookseb päris lobedalt, iseäranis, kui lugeda teatud asju üle rea. Jah, okei lugu, kuid minu vankumatut poolehoidu ei võitnud. Eriti, arvestades, et olen ingliskeeles lugenud suurel hulgas samalaadseid teoseid. Ehk on konkreetse raamatu edu võtmepõhjuseks ajastus, mood ja tiktok? Kes teab, kuid, kellele meeldis, siis mul on hea meel, ja kellele ei meeldinud, siis nii on. 

Muide, kiitus veel Heliosele, et nad mõne noorteka otsustasid tõlkida, sest viimastel aastatel ei jõua just palju maailmas populaarset YA ja noorte kirjandust enam eesti keelde. Mingi hetk sai haip läbi ja ei olnud enam finantsiliselt vist mõistlik. Niikuinii loetakse ju hoopis ingliskeeles... Tänud riski ja esiletoomist väärt turunduskampaania eest! Keeruline oli mitte märgata, et "Neljas tiib" on nüüd kodukeele versioonis ilmunud. Loodan, et tulemused peegeldavad ka sissetulekutes. Hea töö!

-----------------------------------------

Pealkiri: Pärimismängud

Autor: Jennifer Lynn Barnes
Kirjastus: Rahva Raamat Kirjastus
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 3/5

Ma ei kannata armukolmnurki või haarem tüüpi lugusid (hunnik poisse ja üks tüdruk või kari tüdrukud ja üks poiss). Aga loo idee oli niivõrd intrigeeriv, et otsustasin, vaatamata oma eelarvamustele ja reservatsioonile, raamatule võimaluse anda. Tõsiasi, et tundmatule tüdrukule pärandatakse hiigelvarandus, samal ajal kui rikkurist perekonnale jäävad sandikopikad, tõotas põnevat seiklus- ja mõistatamismängu, et mis salapärased põhjused sellisel vangerdusel võiks küll olla. Kurvastuseks, tuleb tõdeda, et kuna tegu on sarjaga, siis, loomulikult, ei avaldatud esimeses osas seda kõige suuremat müsteeriumi ning jäi ikkagi selgusetuks, et miks just Avery selle n-ö lotovõidu sai. No, jah, eks autor peab ju lugejad kuidagi teist osa kätte võtma meelitama. Mingeid vihjeid, üllatusi ja arenguid saladuste lahendamiseks küll õhku visati, kuid tekkis enam küsimusi kui vastuseid. Peab aga tunnistama, et osad suunad, et kuhu niitide harutamine liikus, olid üpris intrigeerivad ning potentsiaali ägedateks seletusteks leidus tublisti. Aga, jah, midagi põhjapanevat veel oodata ei maksa ning vaja on kannatust ja võtta kätte järjed, et kogu saladustepundar lahti harutada. 

Mõistatuste pool, aspekt, mis oli ka üks põhjus, et miks raamatu haarasin, jäi, kahjuks, nõrgaks. Selle taha komistavad paljud autorid, kes oma teostes püüavad eriti nutikad olla ning fookuse igast saladuste lahtimuukimisele suunavad. Tihtipeale ei ole need mõistatused just eriti loogilised või andekad või mõistlikult usutavad ning suur osa tegelaste edust nende läbi närimisel on tingitud juhuse või kokkusattumuse või iseenesest mõistetavuse või, kõige tüütum, autori suunamisest, mitte karakterite enda teadmistest või tarkusest. Päris elus nt ei usuks ma eales, et asjad niimoodi oleks kulgenud, sest arengud ei olnud just orgaanilised või raudkindlad. Palju tundus olevat huupi panemist ja juhuslikke õigeid valikuid lugematutest variantidest. Igatahes, väidetavad mõistatused ja mängud ning lahendajate oskused ja nende oskuste demonstreerimine ei paistnud just kõige kõrgema kaliibriga olevat ning ei veennud alati oma geniaalsuses. Avery kohta oli juttu, et ta on jube tark ja neli venda ka, kuid mulle sellist järjepidevat ja vankumatut muljet ei jäänud. Palju oli ütlemist mitte näitamist -- näita läbi olukordade, et keegi on tark, mitte ära ütle, et keegi seda on. See, et tüdruk mingi füüsika kodutöö suurepäraselt sooritas ei näita veel midagi. Aga, noh, asi aeti ära ning kohati oli päris põnev jälgida, et kuhu süžee tegelasi suunab ning miks ja kuidas.

Minu õnneks ei olnud armukolmnurga draama eriti intensiivne ning pigem kalduti ühe konkreetse poisi poole. Eks järgedes vast mine see suhte sasipundar segasemaks, kuid esimeses osas oli suhteliselt selge, et kes kangelanna romantiline paariline on. Nad olid üpris nunnud koos ning keemiat seal kindlasti leidus. Oli tore, et kõik neli venda olid selgelt erisugused ning kõigil oli oma (varjatud) agenda, plaanid ja soovid. Ka teised tegelased olid üpris asjalikud ja huvitavad, nt jurist, turvamees ja poiste ema. Emily teema kuidagi aga ei passinud ülejäänud süžeesse ja tundus sunnituna, et tekitada ängi ja kunstlikku melodraamat peategelase suhetesse poistega. Avery ise oli minu jaoks kõige nõrgem karakter loos, sest tema puhul oli palju just seda näita, mitte ära ütle joont. Ta pidi olema eriti terav pliiats, kuid oli liiga palju situatsioone kus ta ei suutnud seda tõestada. Samas, ega see olukord, kus ta ennast leidis, oli ikka üle mõistuse uskumatu ning eks kõigil vast tekiks sünapsides mingid lühised, kui äkitselt avastad, et ei olegi kodutu, vaid oled nüüd miljardär. Adumata, et miks sina? Peategelase õde ja tolle jama eksiga oli kuidagi liiga klišee ning oleks huvitavam olnud kui Avery oleks sinna ussipesasse üksindu pidanud minema, ilma konstantselt toimetulekumehhanismina muffineid vaaritava õeta. 

Põhimõtteliselt, süžee idee ja kondikava on äärmiselt paeluvad ning mind siiralt huvitav, et miks ikka Avery ja mis seos tal miljardäri ning tolle perega tegelikult on. Loo kontseptsioon on selle tugev punkt. Tüdruku suhted poistega olid erisugused ja huvitavad ning põnev oleks lugeda, et kuidas need edasi arenevad. Raudselt on siin palju luukeresid kapis situatsioone tulemas ja kaikaid kodaratesse viskamist. Loodan, et armukolmnurka ei lisandu veel ühte nurka ühe venna näol. See oleks liig ja kohatu, kuid kunagi ei tea ette. Et lugusid venitada ja vürtsikust lisada on autorid noortekates igast imelikke otsuseid teinud. Avery ise on kangelannana kuidagi kesine veel, kuid ehk temagi loo kulgedes arene. Kokkuvõtvalt, ma arvan, et võtan järje ikka kätte, ainuüksi, et teada saada, et milles kogu diil. Samas, ma saaks seda vastust lihtsalt internetist googeldada ka. Ei, vist ikka loen edasi.