Teater: "12 vihast meest" ja "Aja oma atra läbi koolnute kontide"

Tervitus!

Ja taas teatrist.

Pealkiri: 12 vihast meest

Teater: Draamateater

Lavastaja: Hendrik Toompere

Näitlejad: Hendrik Toompere, Raimo Pass, Andres Puustusmaa, Jan Uuspõld, Viire Valdma, Jüri Tiidus, Christopher Rajaveer, Harriet Toompere, Martin Veinmann, Merle Palmiste, Karmo Nigula, Markus Luik, Jüri Antsmaa
Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 04.03.2023
Millal nähtud: 02.02.2024
Minu hinnang: 4.5/5

Kaksteist vihast meest lähevad baari. "Süüdi!", ütles üks. "Süüdi!", ütles teine. "Süüdi!", ütles kolmas. Kuni kaheteistkümnenda meheni. Ja kui loodeti, et täna saavad otsustajad varakult õhtule, leidus üks neist, kes julges vastuvoolu ujuda. Julges ilmselges kahelda, kasutada kriitilist mõtlemist, süveneda, analüüsida ja näha laiemat pilti. Julges vastu astuda traditsionaalsetele ja enamuste domineerivatele narratiividele, mis lämmatavad ümberringse ja lubavad lokata eelarvamustel, subjektiivsusel ning tuimal kaasanoogutamisel. Piisab vaid ühest, et kurssi muuta. Üks doominotükk lükkab pikali kogu hunniku. Lavastus tirib esile nii palju emotsiooni, frustratsiooni ja lootust ning on üks kaasahaaravamaid etendusi viimase aasta jooksul. Tekib hasart, et kuidas ja kas õnnestub 1/11 muuta 12/0iks. Nähtu on paeluv ja põnev ning tõmbab vaevatult kaasa elama, kuigi mõned alternatiivsed seletused toimunule, et süüalust vabastada, olid natuke kaheldava väärtusega ja otsekui tagumikust tõmmatud. Kohati ei olnud aga seletused üldse tähtsad, vaid huvi oli numbrikaalukausi muutmisel. Samas, kas krimilugudes siis ikka peab kõik alati usutav olema. Isegi Agatha Christie on mõnikord eriti totakalt keerulisi ja ebatõenäolisi põhjendusi mütsist välja tõmmanud. Kvaliteetset mõrvamüsteeriumi laval näha on alati äge, kuigi antud lavastus tegelikult otseselt klassikaliseks detektiivilooks ei kvalifitseeru. Ta aga pakub kõike seda, mida üks köitev krimka peaks nautijale võimaldama. Kes tegi, kas tegi, miks tegi, kuidas tegi... Ja ports rohkem ja vähem koloriidseid tegelasi otsustamas kellegi süü ja süütuse, elu ja surma üle. Inimesed, kes, teoorias, peaksid olema erapooletud, kuid seda kohe kindlasti ei ole. Kõigi nende elud, arvamused, kogemused ja usud mängivad nende valiku juures võtmerolli. Nad ei peagi üldse vihased olema, nagu pealkiri eeldab, piisab vaid ühe isiku vimmast, eelarvamusest, valust, pettumusest, väärikuse haavamisest ja kättemaksuhimust -- olgu ohver ja haavaja kes tahes -- ja juba ei ole arutlus objektiivne. 

Kas tegi siis või ei teinud? Minu jaoks on alati äärmiselt põnev oma halle ajurakukesi stimuleerida ja aktiivselt kaasa mõelda, kui võimalus antakse. Panna kokku vihjed, tuletada võimalikke stsenaariume ja püüda pusle lahendada. Antud näidendis ei ole tulemus aga tegelikult eesmärk iseenesest, vaid keskenduti sellele, et mida inimesed usuvad, kuidas neid mõjutada ja kuidas saab mustast valge ja valgest must. Lugu räägib manipuleerimisest. Olgu siis baasiks faktid, väljamõeldis, emotsioonid, loogika või ebaratsionaalsus. Lihtsama vastupanu teed minna ei ole hea, nagu alguses kogu otsus kippus kalduma, kuid kas on igati asjalik ka olukord, kus algusseis on lõpuks hoopis vastupidine. Kui objektiivseks või subjektiivseks sellist olukorda saab nimetada? Kas tundub üldse õige, et inimesed, kes ei ole valdkonna professionaalid, otsustavad kellegi saatuse üle. Või ongi see ainuõige, sest neil, teoorias, just ei ole arvamust kallutavaid teadmisi. Minu jaoks on USA vandemeeste süsteem alati üks suur müstika olnud ja ma siiralt ei saa aru, et kuidas see psühholoogiliselt ikkagi toimib. Inimesed on tohutult kergesti mõjutatavad ning nende arvamusi ei ole komplitseeritud muutuma panna, mida antud tükk suurepäraselt illustreerib. Mis on õigus ja õige tegelikult isegi ei mängi rolli, loeb see, mida inimene usub või tahab uskuda. Psühholoogilises sfääris pakub lugu ohtralt mida analüüsida ja diskuteerida. Nt kaasajooksmine, masside tasakaal ja grupifenomenid. Kuidas inimesed ikka alati enamusega kipuvad ühinema, kuidas keegi üldiselt ei soovi suuremale hulgale vastu astuda, kuidas inimesed mahutavad oma arvamused enamuste nägemuse raamidesse, kuidas massipsühhoos on reaalne ning inimesed tahavad ikka alati olla enamuse poolel, sest seal on turvaline ning tunned, et kui ikka suurem hulk arvab nii, ju siis on see ka õige. Kui nüüd küüniliseks minna, siis kas võib loo kohta öelda, et õiglus võidutses? Triumfi saavutas pigem veenvam ja usutavam arugmenteerija. Samas, inimesed on ju ikkagi baastasemel head (vähemalt, seda tahaks uskuda) ning võitis lihtsalt usk heatahtlikusesse. Teisalt, võitis ehk vaid naiivsus ja kaotas lihtsalt ilmselge pahatahtlikkus. Kuid, kas ikka? Lisaks, arvestades USA konteksti ja loo ajastust, võib vaadelda veel ka rassi, töölisklassi, immigratsiooni ning muid riigile iseloomulikke valukohti ja dilemmasid. Moraalselt on etenduses tegu äärmiselt keerulise küsimuse ja sellega kaasnevate teemadega ning sellepärast see näidend nii paeluv ning äge ongi.

Kaksteist meest ei olnudki seekord vaid mehed, mis mulle väga peale läks ja värskendavalt mõjus. Tähtis oli sisu ja sõnum, mitte keha. Meeste seas oli ka naisnäitlejaid, nt süüaluse eest võitleja, kaheksas vandekohtunik, Harriet Toompere kehastuses (lisaks veel Viire Valdma ja Merle Palmiste). Tema entusiasm ja selgesõnaline põhjendamine, ratsionaalsus, analüüsimine ja oma argumentide esitamine haaras isegi mind enda poolele, vaatamata sellele, et oleksin nii ehk naa olnud "süütu" leeris. Temast õhkas empaatiat ja hoolivust, mida ehk võimendas tugevamalt tajuma naisenergia. Talle vastu astus agressiivne, dominantne, tõsine ja allasurutud vimmast pulbitsev Andres Puustusmaa, kes mängis vandekohtunikku, kes oli kogu oma ihu ja hingega poolt, et süüalune ilma mingi diskussioonita koheselt surmapingile saata. Kaks vastanduvatel spektritel asetsevat tegelast olid mõlemad ühel tasemel, kord üks peal, kord teine, suutes pakkuda kuni lõpuni välja tasavägist võitlust. Ka kõik teised näitlejad tegid soliidsed esitused, sest keeruline on ehk silma paista kui trupp on nii suuremahuline ning tempo on kiire ja dünaamiline, ning nagu pingpongi pallimäng. Iga karakter sai ennast demonstreerida ja kõik suutsid end näidata eraldiseisvate ning selgejooneliste tegelastena, kel oma mõtted, minevik ja olemus. Kes rohkem, kes vähem. Ehk vinguks natuke selle üle, et visuaalne pilt oli tohutult hall ja üksluine, kuid ei saa väita, et selline valik ei oleks äärmiselt asjakohane. Samas, aitas see üksluisus esile tõsta ja toetas keskendumist kogu sellele elektrist pakatavale särtsakusel ja pingele, mida õhkas igast lavanurgast, sõnast ja kehakeelest. Tegu on tohutult köitva näidendiga, mida nautisin täiega, ning mis pakkus tõeliselt põnevat näitlejamängu ja süžeed, pani intensiivselt kaasa mõtlema ning viskas õhku mitmeid ja mitmeid raskeid küsimusi. Nagu hea krimilugu, aga parem. 

--------------------------------------

Pealkiri: Aja oma atra läbi koolnute kontide

Teater: Draamateater

Lavastaja: Hendrik Toompere

Näitlejad: Kersti Heinloo, Ivo Uukkivi, Markus Luik, Jüri Tiidus, Tiit Sukk, Amanda Hermiine Künnapas, Laine Mägi, Raimo Pass, Tõnu Kark, Christopher Rajaveer, Martin Veinmann, Jüri Antsmaa
Kestus: 3h 00 min
Esietendus: 13.04.2024
Millal nähtud: 13.11.2024
Minu hinnang: 3.5/5

"Ökotriller" lavastuse tutvustuses pani kõrvu kikitama ja kulme kergitama ning sundis piletid krabama, sest krimi ja põnevik Eesti lavadel on alaesindatud. Selle žanri näiteid kogeks hea meelega enam meie teatrites ning, olles sõbrannaga fännid, sai õhinas oodatud värsket närvikõdi ja äraarvamismängu. Kusjuures, plaanisin juba pikalt konkreetset Olga Tokarczuki raamatut lugeda, millel lugu põhineb, kuid mingi muu lugemisvara tuli pidevalt vahele. Natuke vähe tähelepanu sai pööratud aga sõnale "öko" ning see aspekt tükist, kuigi köitev, asjakohane ja, maailma hetke kontekstis, tänuväärne, tegi kompoti üpris ebameeldivaks. Mitte selles mõttes, et nähtu oleks kvaliteedilt, sõnumilt või sisult kuidagi nadi, vaid, no tõesti, ei taha ma vaadata etendusi kus loomi notitakse, iseäranis kellegi kalleid kutsusid. Või, nagu peategelane neid nimetas, "minu tüdrukud". Oeh, kui vastik maitse oli suus ja mõru tunne südames. Tegu on väga valuliku looga loomasõpradele ning eks see selle üks eesmärke olegi. Inimesed suhtuvad hooletult, raiskavalt ja julmalt enda ümberringsesse loodusesse, loomadesse ja rohelusse. Hävitades valimatult ning tehes tapmisest meelelahutushobi. Puudub igasugune empaatia ning tunnetakse end kui maailma peremehed kõigi ja kõige üle, mitte kuid võrdväärsed partnerid planeedi omamises. Loos on kriiskav ja karjuv teema loodushoid ja selle hävitamine, üllatavalt, mitte kliimasoojenemise fookusest, vaid pigem lihtsamal ja maalähedasemal viisil, n-ö rohujuuretasandil. Ei ole vaja suuri tööstusi, raiskamist, linnasid, masse ja rahaahnust, et meie ümberringsele ohtralt kahju tekitada. Seda on võimalik ka väikses inimtühjas külakeses keskel eimiskit ning täiesti tavaliste inimeste poolt. See lähenemine oli värskendav, intiimne ja süngem kui laialt ning ülevoolavalt käsitletud kliimasoojenemise teema. Viimasega võib keeruline olla kontakti leida, sest seda kommunikeeritakse kõrgtasemel, millegagi ja millegina, mis ei ole alati käega katsutav ja hoomatav. Antud tüki lahkamismeetod on palju konkreetsem, arusaadavam ning vahetum. Oli otsene tegu ja tagajärg. Otsesed pahalased ja karistajad. Valikutel oli otsene mõju. Selline lähenemine loodushoidu ja inimeste purustavasse jõusse toimis tänu sellele palju hirmutavalt ning ahastama panevalt. Sa said aru, et mis toimub, miks ja mille pärast on see kõik košmaarne. Tükk oli sellise lämmatava ja lootusetu õhustiku tekitamises äärmiselt efektiivne. Vaatad pealt ja oled jõuetu midagi muutma. Vähemalt legaalselt ja mittekriminaalselt mitte. 

Aga loodus ei lahku lavalt ilma võitluseta. Siin tulebki mängu krimka ja, lisaks, paranormaalne ja müstiline aspekt loos. Suured tegijad jahimehed hakkavad üksteise järel otsi andma ning kõik tõendusmaterjal viitab sellele, et tegu on sarimõrvadega ja toime panijateks loomad, iseäranis kitsed. Kas loomkond on lõpuks otsustanud kätte maksta ja omalt poolt inimestele vastu astuda? Hammas hamba vastu. Seda salapärast olukorda hakkab lahendama etenduse kangelanna, Janina (Kersti Heinloo), kes on nagu üks ebamaine lillelaps, kuid kohati õhkab temastki süngust ja midagi, mida on parem ehk karta. Naine hoolib ümberringsest ja on abivalmis ning toetav oma vähestele sõpradele, kuid ka võõrastele. Iseäranis lõbus oli teadlase, Borose (Tiit Sukk), külaskäik, kus üpris trööstitu atmosfäär muutus lustlikuks ja isegi koomiliseks, kui tegelased ennast lõbusalt pilve tõmbasid. See oli kentsakas ja kuidagi ülejäänud õhustikust eraldatuna tunduv seik, kuid, samas, passis kenasti üldisesse konteksti. Veidralt asjakohasena lohutut atmosfääri ajas lõhkuda veel humoorikas küladoktor (Christopher Rajaveer), kes ühtlasi hale, kuid ka imetlusväärne. Janinal on side loodusega, ta püüab seda mõista, hoida ja tunneb selle vastu aukartust. Kuid teda jälgides kipitab kuklas kahtlus, et kõik ei ole nii süütu ja lapselik kui esmapilgul tundub. Või ikka on? Ja kurjade enesekaitse kavatsustega on ikkagi emake loodus? Loosse on kaasatud inimesele mõistmatud suuremad jõud, looduse vägi, mis läbi kitsede justkui tegutseb ja kahejalgseid niidab. Antakse mõista, et need võivad olla kummitused, hinged, manifesteeringud, midagi fantaasiamaailmast, salapärased ja tabamatud. Mis ikkagi toimub? Kas mehed surevad loomulikku surma -- karma -- või on ikka müstilised käed mängus. Või siis on kõige taga ikka ja alati inimesed endid? Lahendus oli kohati üllatav, kuid, teisalt, igati oodatav. Tähelepanu kõrvalejuhtimise taktikad -- tahtlikud või lihtsalt kvaliteetselt esitatud looming -- , kahtluste hajutamine, vastandamine, karakteriareng ning hea ja halva omavahel diskreetselt võitlusesse panemine, suutis kõik jälgi peita ja natukeseks ära petta. Kogu avalikustamine ja sellele eelnev oli meisterlikult üles ehitatud ning esitatud. Nagu ma ütlesin, ootamatu, kuid tegelikult täiesti loogiline.

Lavakujundus etenduses oli suurepärane, sest aitas luua ideaalse õhustiku sellisele salapärasele ja halvaendelisele foonile. Dekoratsioonid koos sumeda ja pimedamapoolse valgustusega lõid tunde, et nagu olekski publiku ees sünge metsatukk, mis paigutus just looduse ja inimasumi vahepealsele veerele. Üks samm kaugemale ja oled juba laane sügavustes. Üks samm tagasi ja oled jahimeeste revolvri ees. Kumb parem variant on, ei oskagi öelda. Selline sigrimigri, Janina kasvuhoone, taustal terendamas lõputu metsikus -- vahepeal uitasid seal inimesed, kel kitse maskid koos sarveega peas, nagu kummitused -- , igavesena tunduv talvine keskkond, päikse minimaalsus. See kõik aitas kaasa loomaks sellist teravat, ärevust täis ja isegi ebaturvalist tunnet saalis, mis hiilgavalt passis tüki sisuga ja sellega, mida ta edasi anda soovis. Kersti Heinloo peategelasena oli suure südamega, kuid seal põues oli tumedaid laike. Ta suutis tegelast esitada kui kõige ehedamat halli, kui kedagi, keda ei suuda vast paljud mõista, kuid, samas, kedagi, keda paljud just suudavad mõista. Selline teistsugune ja eraldatud, mõnikord omas maailmas, otsekui paralleeldimensioonis, kuid ikkagi osa seltskonnast. Kahe maailma vahel, nagu metsas peidus looduse lembeline nõid. Teiste tegelaste rollid olid kohati veidrad, kuid mahutusid kenasti loo kentsakasse olemusse, nt nagu mainitud Tiit Suka esitatud, Boros. Samas, nt Amanda Hermiine Künnapase karakter ei tahtnud eriti loo konteksti passida ning mõjus kuidagi liiga modernselt ja justkui mõnest teisest reaalsusest. Samamoodi oli William Blake'iga. Jah, ma saan aru, et tegu oli igati teemakohase luulega, kuid Ida-Euroopa metsamüstika ja Inglise poeet Blake, minu jaoks ei klappinud, ja tema pidev tsiteerimine ning kaasamine mõjus sunnituna, kuidagi tõusiklikuna ja täiesti ebavajalikuna. Ilma mehe loominguta oli sõnum niigi selge. Ta oli ka üks põhjuseid, miks tükk kippus vahetevahel uimerdama, ebavajalikult filosofeerima või siis lisama liiga palju kihte, mis tõesti ei andnud enam midagi lisaks, peale raskuse ja liigse kunstipärasuse. Vaatamata nendele kriitikanootidele, oli etendus tegelikult tohutult efektne, meeldejääv ja märk ajju igavaseks. Õpetlik, ennustav ja hoiatav. Kui vaid keegi neid ähvardusi ja hoiatusi päris elus tõsiselt võtaks.