Raamat: Fantaasia eri "Head ended" ja "Viimane ükssarvik"

Tervitus!

Taas mõned raamatud.

Pealkiri: Viimane ükssarvik

Autor: Peter S. Beagle
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 4/5

Milline nostalgia! Kunagi noorena sai iga pühade aeg saksa kanali RTL 2 pealt vaadatud samanimelist 80ndate animafilmi, mis juba siis jättis mulje, kui lugu, mis vast lastele suunatud tegelikult ei olnud. See, et peategelane oli kaunis ükssarvik, fantaasiat leidus lademetes, üles astusid võlurid, printsid, kurjad kuningad, värvikad maagilised elukad ja nõiad, ei tähenda automaatselt, et tegu on klassikalise muinasjutuga. Süžee on palju sügavam ning täiskasvanulikumat mõtlemist eeldav, et selle sõnumit mõista. Võib-olla ongi raamatu põhitarkus: elu ei muinasjutt ning õnnelik lõpp ei ole kaugeltki reegel.  Nende mõistete konventsionaalses arusaamas, muidugi. Ei ole just lapsesõbralikud tõdemused fantaasiakontekstis. Juba noorena animafilmi vaadates, tekitas see minus melanhooliat, usku, et idealistlikkus vist ei ole realistlik ja isegi ängi -- õnneks nägi lugu visuaalselt ikka nii ilus välja! Ma ei ole filmi nüüd üle viieteise aasta uuesti näinud ja ei olnud ma ka raamatut kunagi lugenud. Vast oli paras aeg, et teos kätte satub ning natuke lapsepõlve meelde tuletab.

Viimane ükssarvik otsustab lahkuda oma turvalisest ja harmoonilisest kodumetsast, et oma liigikaaslasi leidma minna. Kõik peale tema on maailmast kadunud. Ja juba kohe selles kontseptsioonis leidub loo põhisõnum. Paralleele võib tõmmata kristlusega, kus Aadam ja Eeva lahkuvad Paradiisist. Kuid kõige lihtsam on ükssarviku teekonda kirjeldada kui täiskasvanuks saamist. Oma lapsepõlve maha jätmist ning nooruse n-ö süütuse kaotamist. See ei kehti ainult ükssarvikule tema enda tegelaskuju mõttes, vaid sümboliseerib ta ise maha jäetud lapseiga. Nt enamused inimesed, kellega ta kokku puutub, ei näe olendit kui müstilist ükssarvikut, vaid hoopis kui natuke veidrat hobust. See tähendab, et ollakse suureks kasvanud ning kaugesse minevikku on jäänud usk puhtasse ja maagilisse -- pole aega enam mõelda ükssarvikute peale kui elu vajab elamist. See on umbes nagu jõuluvanaga. Mingi hetk saad aru, et tegelikult ei ole kingimeest olemas -- illusioonid langevad, mis ei ole ilmtingimata alati halb. Just sellist eluetappides edasi liikumist peegeldab ükssarvik, kes ise nüüd on sunnitud oma roosad prillid eest võtma ja reaalsusega rinda pistma. Olles üheaegselt just see võlumaailma keski, mida inimesed tahes tahtmata vananedes unustavad. 

Huvitaval kombel, saab ükssarvikut loos kirjeldada ka kui midagi head ja kaunist, midagi õnnetunde lähedast, midagi, mis teeb ümberringseid rõõmsaks -- nagu mõnusad lapsepõlve mälestused. Nt ilmselgelt püüdis kuningas Haggard ühe põhjusena kõiki maailma ükssarvikuid röövides koguda kokku helged emotsioonid ja päikesepaistelise tundeseisundi. Olles aga täiskasvanu, iseäranis tülpinud, pettunud ja elust väsinud, ei suuda ta ükssarvikutest mingit rõõmu tunda, välja arvatud siis egoistlik teadmine, et tema omab ja kontrollib neid majesteetlikke olevusi. Mehe poeg, prints Lir (kes oli kuningale järjekordne läbikukkunud katse tabada õnnetunnet), on veel noor, idealistlik ja õilis, kelle jaoks kõik on võimalik, visates end julgelt võitlusesse nii koletistega. kui ära teenimaks inimnaiseks muutunud ükssarviku armastust. Kuid ka tema peab suureks kasvama ning avastab, et elu ei ole selline, kus ta finaalis koos oma kallimaga päikeseloojangu suunas ratsutab. Lirist on millegipärast kõige enam kahju, sest ta otsekui jääb kõigest ilusast ilma ning saab vastutasuks vaid hunniku vastutust ja kohustusi oma isa järel tolle sooritatud vead joonde ajada. Samas, olles kangelase tüüpi tegelane selle klassikalises mõttes, nii heas kui halvas (mida, kusjuures, tegelased raamatus eneseteadlikult mainisid), siis lootus on tugev, et mõni printsess vajab peatselt päästmist ning mees unustab oma armsa ükssarviku, et fokuseerida päris kiindumusele oma silme ees päris naise kehastuses. Ükssarvik koges, aga tänu printsile ja viivuks inimene olemisele midagi, mida teised temasarnased ei ole võimelised aduma -- armastus ja sellest loobumine. Mõlema eest on too tänulik, sest nüüd saab ta ühtlasi olla nii täiskasvanu kui taas kord laps.

Peab tunnistama, et enamus tegelaste saatused on loos üpris trööstitud ja traagilised. Isegi raamatu lõpus ei ole päris selge, kas asjad on liikumas märkimisväärselt paremuse poole või sai kogetud ja tulevikku eeldatud vaid põgusaid positiivseid arenguid. Igal karakteril on oma pagas ja saladused. Eriti masendav oli nõiamoor Fortuna karneval ja need vaesed loomad, kellede pähe illusiooniga manati kõikvõimalikke fantastilisi olendeid. Omale enim meelepärast tegelast, aga on keeruline paika panna, sest kõigil olid omad head ja vead. Mis omakorda tegi neist usutavad karakterid, mis taaskord lõhkusid muinasjutulist õhkkonda, kus tavaliselt ollakse kas positiivsed isikud või kurjad -- must ja valge. Antud loo tegelaste iseloomud, motivatsioonid ning käitumine olid palju komplitseeritum ning autentne -- ei ole olemas üdini õilsaid või ainult pahatahtlikkusest lähtuvaid tegelasi -- võib-olla Punane Härg välja arvatud. Isegi Haggard suutis ennast hallikasegusena illustreerida. Kui peaks siiski kõige muhedama tegelase nimetama, siis on selleks kass, kes oli nii tüüpiliselt ülbe kõiketeadja kass oma olemise ja jutuga kui veel saab. 

Tegu on fantaasiarohke teosega, millel üpris diip sisu ja sõnumid ning mille sümbolite ja eesmärkide üle võib pikalt analüüsida. Suuresti on tegu siiski täiskasvanuks saamise looga, mitte muinasjutuga, mis võib natuke segadust tekitada, kui oodata viimast, kuid saada hoopis realistlike ja tõsiste toonidega väärtkirjandust. Lasteraamatu muljet ei jäta teos kohe kindlasti -- midagi tundub olevat sellest raskeloomulisemat kui noorena terviklikult võiks mõista. Ehk sellepärast jättiski animafilm mulle lapsena kuidagi nukra ja rõhutud tunde hinge. Olles nüüd nii näinud ekraniseeringut kui lugenud originaali, siis minu emotsioonid on jäänud samaks, kuigi ma suudan oma tundeid nüüd edukamalt reflekteerida ja lahti mõtestada. Lugu on magushapult kaunis ja kaasahaarav ning tekitas ta taaskord pigem kurblikke ning elu üle järele mõtlema panevaid emotsioone. Mis ei vähenda kuidagi raamatu väärtust ja vajalikkust. Miinusena tooks välja, et tempo süžees on kiire ja isegi halastamatu, mis võib üks hetk väsitada, sest pidevalt heidetakse lugeja ette kedagi või midagi uut. Siiski, masohhistlikult mõnus olid lasta end taas loo ilust ja valust kaasa haarata, nüüd täiskasvanuna enam adudes, mida mulle taheti öelda ja miks mind puudutas lugu nii nagu puudutas.

--------------------------------------

Pealkiri: Head ended
Autor: Terry Pratchett ja Neil Gaiman
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2020
Minu hinnang: 3/5

Ülistavat kiitust selle loo kohta olen kohanud hulgi. Sari pidi ka asjalik olema, kuigi ma ei ole sellest grammigi näinud. Vaimustus on objektiivselt võttes igati põhjendatud, kuid siiski, ju siis on asi maitses, meeleseisundis või kasvõi tähtede seisus, kuid miski minu jaoks selles teoses käima ei läinud. Tegu on väärt raamatuga, kahtlemata, kuid minu juures ei tabanud ta täienisti märki. Lugesin seda meeleldi, isegi muhelesin paar korda, kuid kõrget hinnangut mu põhimõtted sellele siiski anda ei luba. Tean, muide, täpselt, mis aspektid mind kaasa ei haaranud, kuid iseenesest ei olnud need tegurid kehvasti loodud või esitatud ja peaksid tavatingimustel mulle tegelikult meele järgi olema. Ma ei suutnud neid lihtsalt seekord sellises kontekstis ja pakendis vastu võtta ja need ei olnud võimelised minuni küündima. Ju siis tekkis meie vahel lühis, kuid mõlemad pooled võtavad koosveedetud aega konstruktiivselt, suruvad tugevalt kätt ning liiguvad sõbralikult vastassuunas edasi sobilikuma publiku või paslikumate raamatute poole. 

Mis siis häiris? Liiga palju tegelasi. Asi ei olnud selles, et nad ei olnud huvitavad, relevantsed süžeele või oma spetsiifilist panust pakkuvad, kuid kõikvõimalikke tegelinskeid lihtsalt oli üleliia. Jah, need ennast neljale surmaratsurile kaasapookivad tolad olid üpris vaimukad ning nende nimede valmimine ajas muigele, kuid no kas tõesti oli vaja sellele mitmeid lehekülgi loovutada. Kohati oli keeruline aru saada, et kellest nüüd siis äkitselt jutt. Keegi uhiuus lisa jälle!? Selline katkendlik narratiivide suuna käest kätte jagamine võib nt visuaalselt telesarjas põnevalt mõjuda, kuid lugedes oli mõnikord vaja hetkeks mõelda, et kes nüüd, siis vaatevinkli mikrofoni nüüd enda kämblate vahale ikkagi sai. Igal uuel tutvustatud tegelasel oli, loomulikult, oma pikka ja eripärane ajalugu, mida tuli ju lugejaga jagada ning selline skisofreeniline tegelastega karusselli mängimine ei olnud just mulle meelepärane stiil. Ja olgem ausad, kogu see suur patsahkam igasugu tüüpe ei sisaldanud üleliia palju neid tegelasi, kes mulle sümpaatsed kuidagi oleks olnud ja kelle tegemistest kuulmise järele oleksin meeleheitlikult janunenud. Ka loo kulminatsioon oli kuidagi nagu järsku õhu välja laskmine. Sellele eelnes pingeline, kaootiline ja kärme eskalatsioon -- kogu raamatu tegevus -- , kuid tipp-hetk ise jäi kuidagi kasinaks ning ei suutnud eelmängule kirss tordil-laadset pauk-punkti panna. Tekkis tunne nagu palju kära toimus ei millestki. Siinjuures, kuigi tempo oli halastamatu ning kihutas agaralt, siis lugedes raamat, paradoksaalselt, minu jaoks tsipake venis. Kas kõik need mitmed mitmed tegelased ja nendevaheline fookuspunkti žongleerimine tõmbasid kiirust maha? Tegevus ise leidis aset ju vaid lühikese perioodi jooksul. Autorid tahtsid kaasata, öelda ja katta nii rohkelt nii lühikese hulga lehekülgede jooksul, et lugu muutus tihkeks ning visalt edasi veerevaks.

Teose moraal oli klišee, kuid midagi aegumatut ja klassikalist, mida võib alati ning pidevalt uuesti meelde tuletada. Kasvatus ja keskkond versus geenid ja bioloogia. Kas inimese olemuse ja saatuse määrab tema veri või siis milliste põhimõtete järgi on teda õpetatud käituma. Eks reaalsuses ole see vast 50/50, ei saa eitada üht ega teist faktorit inimese identiteedi üles ehitamisel, kuid üldiselt ei olda ühe või teise igavene ori. On võimalik maha suruda kummagi poolt. Raskuskeset lükata sellele või tollele. Teine keskne konflikt on saatuse ja vaba tahte vahel. Kas kõik on ettemääratud ja inimesed kõnnivad vaid seda radapidi, mis on neile antud? Teelt kalduda ei ole võimalik. Eks see üks keeruline teema iseenesest ole ja vastu ning poolt argumente on mõlemale, isegi kui võrrandist eemaldada jumalad ning võimaliku kõrgema jõu, kuid antud raamat ilmselgelt annab mõista, et vaba valik on reaalne ning saatuse olemasolu on illusioon. Mugav illusioon inimesele, et teha pahandust ja seda südametunnistuse koormata. Ka head. Üleüldse, kubises raamat igasugu filosoofilisest teemadest, dilemmadest ja igavestest debatiküsimustest, mida tuli üks kord ridade vahelt lugeda ja milledega mõnikord otselähenemise teel silmitsi seista. Puudutati vastuolulisi küsimusi nagu religioon, hea versus paha (kas nad mitte ei ole ühe mündi erinev külg?), kas saatan sunnib inimesi kurjusele, jne. Viimase puhul sai taas kuulda ideed, et tegelikult saatan/jumal ei pane kedagi midagi tegema, vaid kõik ikka vabast valikust otsustavad kuidas käituda, kuid siis heidavad vastutuse kõrgematele olenditele nagu neid oleks pahategudeks sunnitud. Ma olen seda mõttekäiku viimasel ajal eriti paljude kultuurikogemuste vahendusel kohanud. Aga, taaskord, mõnda asja ehk on vaja pidevalt meelde tuletada. Inimene ei tee kurja, sest keegi paneb teda seda tegema, ta teeb teistele kahju, sest ta ise otsustab seda teha. Jumal või saatan ei mängi siin rolli -- võib-olla siis vaid, et aidata sel inimesel käed puhtad rahulikult magada.

Kindlasti on loo üheks baastalaks huumor, mida eeldan, et enamused lugejad fännavad. Minu puhul see nii edukalt ei toiminud. Tundus, et punnitati ja punnitati, kuid see hulk, mis märki tabas jäi kasinaks. Kui naljad oled head, siis olid nad suurepärased, kuid enamus jäi siiski kesiseks. Ohtralt leidus raamatus tsiteerimist ära teeninud kõikvõimalikke lauseid, paragraafe ning mõtteteri. Kohati tundus, et tekst ja dialoog oligi seda aspekti silmas pidades loodud -- et võimalikult palju igast asjalikke ja nutikaid kordamist nõudvaid mõttepärle sisse pikkida. Autorid olid nagu täisvõimsusel tsiteerimismasinad. Lisaks sellele, tundus, et teose loojad olid vaimustuses erinevate popkultuuri- ja ajalooviidete sisse põimimisest, sest kajastust sai Queeni muusika, Hells Angels, UFOd, Hispaania inkvisitsioon ja miljon lambikat ning mitte nii suvalist asja veel. Olen kindel, et paljusid vihjeid ma ei tabanudki ära. Selline teksti sisuline ülekoormamine, aga natuke väsitas. Vaatamata minu kriitikale, mulle lugu ise tegelikult läks peale, sel oli oma maagia ja seiklus, kuigi teatud aspektid teoses ei võitnud üdini minu poolehoidu. Raamat on särtsakas, sisukust pakatav, intrigeerivaid lähenemisi pakkuv juba teadatuntud ideedele ning täis irooniat, sarkasmi ja musta huumorit, mis on ju alati teretulnud. 

Teater: "Seitsmemagajapäev"

Tervitus!

Seekord suveteatrit.

Pealkiri: Seitsmemagajapäev
Lavastaja: Riina Roose
Näitlejad: Jan Ehrenberg, Andero Ermel, Hele Kõrve, Maiken Pius, Sandra Uusberg, Liis Remmel, Kaspar Velberg
Teater: Linnateater
Kestus: 1h 30 min
Esietendus: 08.06.2023
Millal nähtud: 12.08.2023
Minu hinnang: 4/5

Esiteks, Arvo Pärdi Keskus on võrratult kaunis, lõõgastava ning rahumeelse auraga. Antud produktsiooni võiks ainuüksi sellepärast vaatama minna, et üheaegselt keskustki külastada, vaatetorni tippu ronida, männimetsa lõhna nautida ja loomingulisusest pakatavas hoones seigelda. Eriline maiuspala on kabel. See on tõesti kiiduväärt, et lavastus on leidnud endale ideaalse esitamispaiga, kus mõlema ühisosa klapib: kunstiline ja vaikne. Ideaalne koht, kus kauni muusika saatel magama jääda ning headel unenägudel ennast paitada lasta. Tegu ei ole otseselt näidendiga, sest puudub klassikaliselt läbiv süžee, arendus või karakterid. Pigem on tegu temaatilise kontserdiga, mille sisse on pikitud asjakohased lühikesed narratiivsed lood, mis muusikapalade vahele värvi lisavad ja kõik tükid ühtseks tervikus kokku seovad. Keeruliste või sügavate teemadepüstitusega, nii otse kui ridade vahel, publikut ei väsitata. Kuigi, võib mõelda selle üle, et kui tähtis on uni inimeste elus ning kui palju muusikat on sellele pühendatud. Eesmärk on eelkõige mahedalt aega veeta, vaadata tagasi unelugude ajaloole ning imetleda näitlejate lauluoskust. 

Selgelt haistetava puiduse aroomiga, mitmele meelele meeldivas puidust saalis, tekitati toredalt intiimne õhkkond publiku ja esinejate vahele. Üllatavalt dünaamilises, arvestades fookusteemat, lavakoreograafias ja ruumikasutuses oli tunda nagu eksisteeriksid mõlemad grupid ühes paigas ning nähtamatut piiri kahe vahele ei lange. Nutikalt lahedaid momente pakkusid saali akna appi võtmine, et näidata kiikumist, lavataguse ruumi kaasamine, et luua selline omamoodi õdus pillimängimise uruke, ja vaatajate aktiivne kõnetamine. Etenduse lõpus toimus nimelt viktoriin unelaulude teemal, mida juhtis lavastaja Riina Roose, ning võitjatele kingiti asjakohaseid auhindu. Musikaalses mõttes pakkus lavastus etteasteid mitmesugusele maitsele ja variatiivse repertuaariga. Nautida sai soolosi, duette, koorilugusid, naiskooripalasid. Saatjateks neile küll vaikus, küll instrumendid nagu klaver, kontrabass, kannel ja flööt. Lauldi lava keskel, treppidel, istudes, üksteist mõnel pillil saates, ja isegi peaaegu tukkuma jäädes. Kuigi kontsertetenduse keskmes on vaoshoitud ja kehaliselt ebaenergiline uni, ei olnud tükk üldsegi üksluine, flegmaatiline või staatiline. Ei toimunud aga ka mitte midagi rahmeldades, rööpräheldes või kiirustades. Kell oli otsekui seisma jäänud, kuid aju jätkas aktiivsust.

Muusikavaliku juures, pea tunnistama, et leidus hulgaliselt palasid, mis kõrvu varasemalt jõudnud ei ole, või vähemalt et mäleta, et oleks kuulnud. Ehk võib-olla lapsepõlves, kus unelaulud olid aktuaalsemad, sai neid ikka kohatud, kuid pähe on end kinnistanud need eredamad näited. Eino Tambergi "Karumõmmi unelaulu", Heljo Männi sõnadega, on keeruline unustada, sest ta on vaimukas ja vahva. Huvitav aga, kui efektiivne on selle laste tudule saatmise mõjusus, sest pigem ajab ta muhelema kui magama. Eriti kui seda bassi vajavat osa esitada. Äratundmisrõõmu pakkus, lisaks, Pilvi Üllaste "Nuku hällilaul" ja meelest kustutamatu: "Uinu mu kallis, lapsuke hällis, ..." Kui paljud palad kippusid natuke üheks massiks sulama ning iseäranis koloriidseid ei olnud, mis ei ole ju unelaulude eesmärk, on teatud heliloojate loomingul niivõrd iseloomulikud elemendid ja kõle, et neid tunneb igas vormingus ära. Olav Ehala "Oleviste kiriku torniehitaja naise hällilaul" oli vaieldamatult mehe repertuaarist, ilma seda välja ütlematagi, ning oli ka vast üks mu lemmikumaid meloodiaid kogu etenduse vältel. Mis ei ole muidugi üllatus, kuid antud lugu ei olnud ma varem kuskilt kuulnud. Kokku esitati üle kahekümne eri laulu ning kõlasid teosed autoritelt nagu Konstantin Türnpuu, Cyrillus Kreek, Raimond Valgre, Ülo Vinter, Veljo Tormis, Arvo Pärt, Rein Rannap, ja paljudelt teistelt. Ära peab mainima, et kiiduväärt oli tõsiasi, et esitati muusikat teisteski keeltes, kui ainult eesti, ning alati tutvustati iga laulu, selle loojaid ning konteksti. 

Seekord ei ole lavastuse fookuses mingid tegelased, keda mängivad näitlejad, mingis arenevas süžees, vaid publiku ees on pigem muusikud. Näitlemisel on oma osa, kuid Linnateatri esinejad on pannud vahelduseks pähe enda laulja ja pillimängija mütsid ning muu on jäänud tagaplaanile. Tõsiasi, et Hele Kõrve ja Andero Ermel on vokaalselt andekad ei ole suur üllatus, sest nad on oma oskusi demonstreerinud teles ja laiematele publikutele küll ja küll. Teiste puhul kohati üllatas, kuid ei üllatanud ka nende lauluoskused. Esiteks, Eestis on kooris käimine popp ning vähemalt kõhutunne ütleb, et viisipidamine ei ole haruldane. Teiseks, näitlejad ei pea olema talendid vaid teiste inimeste kehastamisel, sest valdkonnas ekstra edukas olemiseks on vaja tabada muidki meelelahutuses relevantseid aspekte nagu nt tantsimine ja laulmine. Vaatamata sellele, et nende lauluoskus ei oleks tohtinud jahmatada, oli ikkagi äge tõdeda, et märkimisväärne osa Linnateatri näitlejaskonnast mitte ainult ei pea viisi, vaid on võimelised tõeliselt kauneid meloodiaid nauditavalt ja võluvalt publikule ette tsiristama. Enim üllatas Kaspar Velberg, sest ta ei oleks võib-olla automaatselt esimene valik, kui küsida, et kes teatritrupist tõenäoliselt astuks üles mõnel kontsertetendusel. Tähelepanu oli pööratud, lisaks, erinevatele hääletämbritele ning efektiivsele tasakaalule mees- ja naishäälte vahel. Mitte vähem väärtuslik ei ole ka teadmine, et enamus näitlejatest mõnda instrumenti käsitleda suudab ning neid kompetentse näitas.

Muusikale vahepaladena esitati otsekui liimi aseainena väikseid sketšimoodi narratiivseid lugusid. Eriti vahva oli seik lapsepõlvest, kus trobikond põnne on teki all, und ei tule, sosistatakse ja lollitatakse. Värvi lisati sellega, et ettekandel oldi püsti vastu seina, et vaatajad ikka toimuvat jälgida saaksid. Mõmmikarude tudule panek oli vastukaaluks armas ja realistlik episood. Varjumänguteater oli aga kihvt näide, et kuidas rahulikus puhkamisteemalises etenduses pinget luua ja asjakohast öömelu ära kasutada. Ägedad olid ka teatud lavadisani elemendid ja rekvisiidid, nt karvane ja pehme redel, mille peale isegi sõba silmale läheks laskma, suur valge pall lavanurgas kui kuu, ning komfortsed klassikalised öösärgid ja magamisriided. Saalis oli koduselt pehme ja sume valgutus, mis näis kui järjekordne detail, mida spetsiifiliselt lavastuse otstarbeks muditud on. Kõik ruumis oli loodud selleks, et publik magama panna, kuid, kas peame seda läbikukkumiseks või õnnestumiseks etenduse edu vaatenurgast, ei õnnestunud lavastusel vaatajaid ikkagi norskama saada (vähemalt näha ja kuulda ei olnud). Muide, n-ö lisaboonusena, soovitan soetada etenduse kava, kus leidub nt Jaan Aru ja Fred Jüssi asjakohaseid kirjutisi unest ning vaikusest (nõus, konstantne mürareostus meie ümber on kohati väljakannatamatu). 

Natuke võib ehk nokkida fakti kalla, et suveteatriks etendus eriti ei passinud. Tegu on huvitava valikuga meie regiooni kõige päikesepaistelisemasse aega. Seega, moodustas lavastus intrigeeriva kontrasti kõige ümberringsega, alates ilmast kuni aastaaja ja meeleoluni. Aga ehk ongi kõige aktiivsemasse perioodi vaja midagi mis rahustaks ja tõmbaks tempot maha, sest vererõhu alandus on garanteeritud. Just nt novembris kuulaks lavastuse kuuldemänguversiooni iga päev enne magama jäämist. Kuid võib-olla oli august siiski just õige aeg etendust kogeda. Suvi on kohe-kohe läbi, väike rammestus on sellest sees, mingi melanhoolia, ehk oligi aeg pidurit panna ja enne pikka sügist ning talve end välja puhata ja üks magus uinak teha. Alati on ju ka teretulnud kui teatrid midagi värsket ja unikaalset katsetavad. Olgu kuidas lavastuse kontseptsiooniga on, omanäoline ja meeldejääv oli nähtu ja kuuldu kohe kindlasti. 

Etendus: "Orpheus põrgus"

Tervitus!

Wow, Estonia on lõpuks säästurežiimi maha kandud ja tulemus on võrratu! Viimased Estonia külastused "Jeanne d'Arc" ja käesolev "Orpheus põrgus" näevad kohe head välja.

Pealkiri: Orpheus põrgus (Jacques Offenbachi operett)

Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 30.09.2022
Millal nähtud: 18.05.2024
Minu hinnang: 4.5/5

Etendusele sai mindud minimaalsete teadmiste ja ootustega. Pigem sai eeldatud rõhuvat ja nutust ooperit, sest Kreeka mütoloogia Oprheusest ja tema naisest on kõike muud kui lustakas. Olgu klassifikatsioon operett või mitte, ei osanud ma ette näha, et milline pidu ja pillerkaar, milline täielik palagan, selle kõige paremas mõttes, laval lahti rullub. Kas võib nimetada etendust pigem Orpheuse paroodiaks? Või kas saab seda üldse enam Orpheuse looks kutsuda? Moondumine tragöödiast komöödiaks, ja seda niivõrd sujuvalt ning orgaaniliselt, on vaieldamatult üks märkimisväärsemaid puänte, millega olen viimastel aastatel teatrilavadel kokku puutunud. Ühegi näidendi ükski pööre ei ole niivõrd üllatanud nagu sellega sai hakkama käesolev hunnik absurdi, ülemeeliklikkust, nalja, kiimatsemist, totakust, lõbu ja lambikust. Kallatud üle ohtrates kogustes kuldse ja glamuursega. Peab tunnistama, et reklaamtekstides paralleelide tõmbamine lavastuse ja Eurovisiooni vahel, ei ole üldsegi puusse panek. Tegu on ühe ägeda ja meeleoluka heatujuetendusega, mille järgi olen pikalt janunenud. Kes oleks võinud arvata, et lähen teatrisse kulm kortsus, oodates depressiooni, kuid lahkun nägu naerul, kuna süldi asemel pakuti puuviljakooki.

Originaallugu oli täiesti pea peale pööratud. Voorustest said pahed ja ühtegi klassikaliselt eeskujulikku ning imetlusväärset tegelast, kellele pöidlaid hoida, ei leidunud. See aga ei tähendanud, et kellegile kaasa elada ei olnud. Orpheus ja Eurydice, müütiline lembepaar, kelle armastus kumab tänaseni, ei kannatanud üksteist silma otsaski ning unistasid lahkuminekust. Selline ootamatu lüke tekitas alguses segadust ja harjumisvajadust, et nähtavaga samale sagedusele jõuda, kuid üleminek nautimisfaasile toimus kiirelt ja libedalt. Kuidagi värskendav oli vahelduseks kärtsakate naiste-meeste emotsionaalseid suhteid jälgida, ilma, et peaks üleliia suhkrust ja imalat lembelaulmist taluma. Või et neid kokkupuuteid oleks illustreeritud halvavõnkeliselt ja toksiliselt. Kõik tegelased olid tolad, enesekesksed, himurad, kergemeelsed, ennasttähtsustavad, uudishimulikud ja, ükskõik kui tõsine olukord, ei olnud võimalik mitte ühtegi karakterit mitte ühelgi hetkel tõsiselt võtta. Lavastus ei lubanud langeda mõtetesse, kus hakkad sügavalt juurdlema selle üle, et kes kellele liiga teeb või midagi ei ole aus või mehed pahad ja naised head või, vastupidi, mehi ainult kiusatakse naiste poolt. Võtmeülesandeks publikule oli tohuvabaohul end lihtsalt kaasa haarata lasta ning jätta eelarvamused ukse taha.

Kuigi Kreeka jumalaid ja nende Rooma ekvivalente on kujutatud kõikvõimalikel viisidel, komöödiate ja tragöödiate raames, on neid sellises humoorikas ja lapsikus kastmes alati vahva kohata. Nad adapteeruvad äärmiselt hästi ükskõik millise tõsiduse spektri ekstreemse otsaga. Lavastuses olid nad otsekui mõne värvika retro muusikali staarid või 70ndate rockkunnid. Jupiteril oli lausa Ziggy Stardustilik välgunool näomaalinguks, Diana tuletas kahtlaselt oma suure musta juuksepahmakaga Cheri meelde, ja Plutol oli tunda Michael Jacksoni vaibi. Rooma jumalad passisid ideaalselt sellesse kirevasse ja kelmikasse pakendisse, nii oma käitumiselt, suhtumiselt kui mõtetelt. Isegi Orpheusele ja Eurydicele sobis nende modernne interpretatsioon. No ja mis siis sellest, et nad tegelikult üksteisest tüdinenud olid? Äge ju kui mõlemad on ühel lainel, kas ühises vihkamises või armastuses. Nende üksteisega nääklemist ja iroonitsemist oli tõesti lõbus jälgida. Mõlemad olid sellised naerunäosed ja heatujulised oma rahulolematuses, et sai itsitatud nende kähmluste ajal paariga üheskoos kaasa. Aga kuigi pealkirjas on Orpehus, siis röövis tema naine kogu rambivalguse. Algselt nagu hädas kaunitar, kes vajab päästmist, mässis ta lõpuks kõik mehed enda sõrme ümber, keeras situatsioonid enda kasuks ja, olgem ausad, tõeline võitja erinevate suhete ja kõrvalehüppamiste arveteklaarimises oli Eurydce. Aga ega Orpheuski kurta saanud. Mehe seiklusi allilmas näidati suhteliselt lühidalt, põhimõtteliselt astus ta üles alguses ja lõpus, kuid mõnus ju kui nii vähese vaeva eest sai naisest lahti.

Lavadisaini ja kostüümide osas meeskond tõesti ületas end. Mitte, et tulemused oleksid tohutult ennenägematud või originaalsed, vaid võlu seisnes selles, et kuidas erinevad detaile ja stiile omavahel nii vaevatult kombineeriti. Mis põhiline, igal tegelasel, kas nendel kes fookuses või taustanäitlejatel, oli omanäoline rüü seljas. Enamus jumalusi arvasin nende välimusest lähtudes ära, aga olid paar, kes tundusid prominentsed ja peas siiani kripeldavad, kuid lavastuseinfo otseselt neile ei viita, et nende identiteetides selgusele jõuda. Leidus aga tõesti nutikalt välja mõeldud kostüüme, mis, kombineerides konkreetsete tegelaste, nt jumalate, iseloomu ja valitsemisvaldkondi, lisasid põnevaid vimkasid karakterite väljanägemisse, et nende traditsionaalset oleku kuidagi kaasaegsemalt ja huumoriga edasi anda. Nt üks hetk haarab Mercurius oma kaarjate dekoratsioonidega peaehtest ühe tüki, mis osutub banaaniks, millesse mees kohe sisse haukab. Nt ei tinistanud Orpehus lüürat vaid hoopis viiulit. Meisterlikult on miksikud omavahel erinevad stiilid, kuhu on sisse mahutatud isegi Eesti rahvariided ja mustrid, nt Avaliku Arvamuse kleidi ning Juno peaehte näol.

Ka dekoratsioonide ja butafooria kohalt leidus andekaid lahendusi. Nt soovitan lugeda läbi protestiplakatite tekstid. Nt viidati tögades Jupiteri erinevateks olenditeks muutumisele, et naisi võrgutada, tuues lavale metallist redelikonsturktsioonilaadse asjanduse, millel tiivad. Mees ronis peale, pani prillid ette ja, vot, oligi muundunud kärbseks, et järjekordset kaunitari peilida. See vaene värgindus sai Jupiteri ja Eurydice romansi ajal vett ja vilet näha. Ammu pole enam midagi niivõrd totakat, kuid geniaalset laval näinud. Lavadisain, kuigi alguses tagasihoidlik, koos ringiliikuvate heinakujadega, sai otsekui Jupiteri välgust vist 1000-voldise särtsaka, kui liiguti jumalate pimestavalt kollasesse kuldriiki. Ja sealt omakorda edasi põrgu punakalt helendavasse tühjusesse, kus taamal terendas must, peaaegu et diskokerasarnase hiigelpall, mis tundus kui tume päike. See virrvarr klassikalisest, modernset, ajaloolisest, mütoloogilisest, rahvuslikust, futuristlikust ning pastoraalist toimis ootamatult hästi, lisades kõneka ja sisuka kihi lavastusele selle visuaalse tasandi poolest. 

Ka muusika poolelt ületati ootuseid, sest puudus operettide repertuaarile omane üledoos läägest nutulaulust. Palad olid krapsakad ja elavad. Ning, kui ei olnud, siis mängis kontekst kuulatava üle ja ei lasknud vesise lõõritamise saatel tukkuma jääda. Muusika kõrval on kiituse ära teeninud, lisaks, tants. Eriti grupp taustatantsijad, kelle energia ja kohalolek oli sama võimas kui peategelastel. Viimastest jäid enim silma isepäine ja enesekindel Eurydice Kristel Pärtna kehastuses, Reigo Tamm kelmika kurikaela Plutona, Juuli Lill jõulise Avaliku Arvamusena ning Rauno Elp kõlvatu ja häbitu Jupiterina. Võimas kankaan lavastuse lõpp-punktina oli aga täiesti ootamatu, kohati piinlik, kohati vinge, ja täiesti ideaalne sellele segasummasuvila etendusele, mis tegi kõik igati õigesti, kui ei võtnud ennast ülemäära tõsiselt. Kogu seltskond karvaseid ja sulelisi tuli lavale kokku, et üks raju pidu maha panna. Kui ikka finaaliks kõlab legendaarne meloodia ja tantsusammud, siis ei ole enam tähtsust, et mis, kes, kus, vaid, et käima on tõmmatud üks suur kräu. Kahe ja poole tunnine kräu siis seekord Estonia laval. Sellist lustakat heatujupommi pole ammu enam kogenud. Äge pilalugu, mis nägi välja, et selle peale on raha investeeritud ja sellega vaeva nähtud.