Raamat: Emotsioonide eri "Taeva tütred" ja "Sinised toonid"

Tervitus!

Taas paar raamatu ülevaadet. 

Pealkiri: Sinised toonid
Autor: Anne Cathrine Bomann
Kirjastus: Hea Lugu
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 3.5/5

Ei saa öelda, et süžee kondikava ja raamatu tehniline pool midagi erakordset oleksid olnud. Peatükid jaotuvad nelja tegelase vaatevinkli vahel ning liiguvad, lisaks, vaheldumisi minevikku ja olevikku. Nad on suhteliselt lühikesed, paar-neli-viis lehekülge pikad ja, tänu sellele, mööduvad kärmelt ning sujuvalt. Loos leidub natuke liiga mugavaid kokkusattumisi ning teatud lahendused, tegelaste käitumine ja nendevahelised suhted on ülemäära lihtsakoelised. Kuid need ei ole põhjused, mis takistaks raamatus käsitletavaid vastuolulisi ning intrigeerivaid teemasid endasse sisse haarata ja sügavalt kaasa mõelda. Teos hiilgabki selle poolest, et ta hõlmab filosoofilisi, meditsiinilisi, eetilisi, psühholoogilisi, bioloogilisi, jne valdkondi, kus lõpuks jõuadki seisukohani, et mitte miski ei ole must ja valge. Mis hea ühele, ei sobi teisele. Kõigil on oma kogemused ja arvamused ning igal ühel on põhjus, miks nad mõtlevad ja käituvad just nii nagu juhtub. Kas ühe tegevus on õigem kui teise? Kas laiem heaolu kaalub üle üksikindiviidi vajadused? Paljuski oleneb vastus konkreetsest isikust ja tema nägemusest. 

Loo fookuses on ravim Callocain, mida arendab Taani ravimifirma, et aidata pikaajalise leinareaktsiooni puhul. Seda peetakse psüühiliseks häireks ja see on diagnoos. Üks tegelastest, Anna, ei mõista, miks midagi inimlikku, nagu leina, peaks ravima kemikaalidega. Shadi aga arvab, et mõnikord ei saada ise hakkama ja on vaba lisaabi. Rohu arendaja, Elisabeth, on kaotanud väikese poja ning tema tegevust ajendab puhtalt see traagiline läbielamine. Uuringumeeskonna liiga, Thorsten, kes on ühtlasi Anna ja Shadi professorist juhendaja, märkab aga testimisel midagi veidrat üksikute osalejate käitumises. Kõigil neil tegelastel on oma pagas kanda ning kurvad/rasked olukorrad läbi seedida, kuid moraalifaktor erineb. Süžee heidab karakteritele kui lugejatele ette mitmeid eri küsimuste vastanduvaid lähenemisi. Nt millal kaalub üle ravimi kõrvalmõju kasu -- ühel inimesel muudab elu tunduvalt halvemaks, kuid nt sajal märgatavalt paremaks. Millal on asi seda väärt ja tasakaal paigas? Või tuleb siin hüpoteetilises küsimuse vastustes mängu kogemus ja empaatia. Mis on huvitav, sest just EQ ja empaatia oligi vaidluse võtmeteema. Jõulist rolli mängib ka farmaatsiatööstus ning nende vajadus, et inimesed oleksid haiged, mitte terved. Mis on ju paradoksaalne arvestades, et nende eesmärk on justkui ravimite tootmine. Kõige enam ehmatas ja, samas, ei ehmatanud mind kulminatsioon ja tõsiasi, et isegi kui tõde tuli päevavalgele, siis kaalus selle üle äri ning inimeste isekad vajadused. Või kas need on ikka isekad? Järgmine dilemma. 

Ülikoolide ja teaduse rolli ei suhtunud lugu selgejooneliselt, et mis õige ja mis vale. Nt teaduse ja rahastuse valupunkt. Ülikoolidel ei ole raha ja, pärast suurte rahalaevade sissesõitmist, kas nad on ilmtingimata alati oma uuringutulemustes objektiivsed? Öeldakse naljatlemisi, et on olemas tõde, vale ja statistika. Või kas tõesti oli Thorsten tormi veeklaasis tegija ning nägi vaime seal, kus neid ei olnud. Pigem tundus, et tema oli n-ö moraalse ja objektiivse teaduri kingades ning teised pigem vaatasid, et kuidas üldse saaks tööd teha, sest raha on vaja ja pole mõtet klientidega tülli minna mingi mõttetu detaili pärast. Kas detailid saavad olla mõttetud? Kas mitte sobivad avastused ja seosed tuleb vaiba alla lükata või lihtsalt ignoreerida? Võib-olla tõesti -- vähemalt nii arvasid pea kõik mehe uuringukaaslased. Veel üks dilemma. Kas parem ei ole kõik probleemid protsessi käigus asjalik läbi hekseldada enne, isegi kui on tagasilööke, selle asemel, et lõpp-produkt läbi kukuks ja kaotaks üldsuse silmis usalduse. Viimane võib olla hävitava löögi andja. Jah, ühe ravimi turule toomine võib võtta üle kümne aasta ja on tohutult kulukas, kuid andmete võltsimine ja varjamine ei lõppe kunagi hästi. Ja, loomulikult, tekitab diskussiooni ka leina enda teema. Kas ta on häire, haigus ja midagi mida tuleb ravida? Kus läheb piir? Kas n-ö enesetunde parendamiseks ollakse valmis osa endast kaotama ja muutuma -- loobuma tunnetest ja armastusest? Millal võiks ise hakkama saada loomuliku emotsionaalse arengu käigus ning millal on hädavajalik väline tuge? Kas seda on üldse vaja? Mõtteainet hulgi.

Peab tunnistama, et raamat meeldis mulle rohkem kui eeldasin. Mitte, et lugu oleks originaalne või tegelased jubedalt sümpaatsed või lahedad. Kuigi neiski olid oma võlud ja valud. Teos lihtsalt pani mõtlema, endaga vaidlema, nägema eri perspektiive, tunnistama, et mingis aspektis arvan ühtemoodi, teises, aga mitte just perfektselt ennastsalgavalt moraalselt. Raamat sundis mind endale otsa vaatama ja pani juurdlema, et huvitav, kuidas ma ise oleks käitunud, kui oleksid tegelastega eri situatsioonides koha vahetanud. Loomulikult, lahkas teos tõsiasja, et teaduski ei ole alati sõltumatu ja objektiivne, sest kohe kui tuleb mängu inimfaktor ja meie vajadused, soovid, huvid ja ihad, siis on selge pilk udune ning kerge on näha seda, mida tahad näha, mitte seda, mida andmed ütlevad. Aga, kui sul on valus, piinavalt valus, siis kas sulle üldse läheb korda mida teised arvavad, sest kogu energia on suunatud valu peatamisse? Huvitaval kombel oli Elisabethi mingi kraadini isegi võimalik mõista, talle kaasa tunda. Ja see on üks mu lemmik leide loos. Nimelt empaatia, selle tähtsus ja vajalikkus, isegi kui see teeb haiget. Empaatia oli osa süžeest, osa ülestest teemadest ja midagi mis seletab vist lahti paljutki, mis raamatus aset leiab ja ei leia. Põnev!

-----------------------------------------

Pealkiri: Taeva tütred
Autor: Piret Jaaks
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 4/5

See raamat on igal pool tohutut kiitust ja kajastamist saanud ning kiidulaulul on, õnneks, alust. Tegu on looga, mis paneb uskuma kurjusesse, kuid ka headusesse ning pakub lootust ja usku. Ning tõdemist, et meie seas on imelisi inimesi, kes teevad otsekui ilmvõimatutena näivaid tegusid, kus kõik on nende vastu, kõik võib valesti minna ja kaalul ei ole ainult isiku enda elu, vaid ka suure hulga teiste. See on ootamatult positiivse noodiga teos, mis jätab pärast lõpetamist meelele helge maitse. Vaatamata äärmiselt raskesti seeditavale ning traagilisele taustaloole. Olen teadlik armeenlaste genotsiidist. Olen näinud filme ja lugenud lisaks. Teema ei olnud uus ega, sellest tulenevalt, ülemäära šokeeriv. Kiidan autorit aga delikaatse ja diskreetse lähenemise eest kõigele verisele, õudsele ning võikale. Pelgasin, et pean hakkama lugema detailsetest piinamistest, tapmistest ja inimeste kannatustest lihtsalt sellepärast, et kontekst oleks autentne ja võtaks jalge alt õõnsaks. Traagikat saab edasi anda aga ka sedasi, et ei laskuta odava pahviks löömise lõksu. Oli ilmselge, et olukord on kohutav, ebainimlik, jõle, košmaarne ja kõike ekstreemset, kuid seda ei saa muuta, ning tahaks pigem lugeda sellest ühest lillest kasvamas keset kõrbe. Ei tasu, muidugi, siiski eeldada, et romaanis ei leidu ühtegi ahastama panevat hetke. Neid on omajagu, kuid nad ei võta täitsa hinge alt külmaks just selle lootuse fookuse pärast.

On täitsa hämmastav, et selline naine, nagu Anna Hedwig Büll, eksisteeris ja on tihedalt seotud just Eestiga. Mäletama kipume neid, kes midagi jubedat korda saadavad, kuid sellise kartmatu heategija laiema üldsuse unustuste hõlma vajumine on kurb. Noh, vähemalt on viga parandatud. Kui ei teaks, et selline isik on päriselt olemas olnud, selliste uskumatute ettevõtmistega hakkama saanud ja hullema üle elanud, siis ei peaks tegelase iseloomu ja käitumist usutavaks. Jumal ja usk on misjonäride veendumuste aluseks, okei, kuid ikkagi, olid tingimused orbudekodus ju katastroofilised. Peategelase kaasmisjonär, tasakaaluks, pakkus inimlikumat vaatevinklit. Sellist ehedat ja kahe jalaga maa peal olevat. Ta vist isegi meeldis mulle selle lihtsamalt kontakti loomise pärast enam kui Hedwig. Viimane oli lihtsalt kohati liialt pühakulik, sihikindel, julge, tasakaalukas ja perfektne. Oli hetki kus ta ei tundunud nagu päris inimene. Aspekte, mis natuke ebausutavuse tõttu nina krimpsutama panid, leidus veelgi. Nt no ei veendud mind, et kolmenumbriline arv naisi ja lapsi põgeneb nii, et keegi ei märka, ning just sõjaväelased ei pane tähele. Samuti, kuidas ikkagi mahtusid nad kõik tööliste juurde varjule nii, et keegi vaenlastest ei mõistnud, et äkitselt on suur mass olemasoleva hulgaga liitunud. Arusaamatust tekitas ka plaan tagasi linna pöörduda. 

Teos on ülesehitatud peatükkidena, mis liiguvad mineviku ja tuleviku vahel. Pikalt saab orbudekodus toimunuga vahelduseks tutvutud peategelase rännakuga Haapsalu baltisaksa perekonnast, tutvumaks oma inspireeriva usulise õpetajaga, minemas misjonärikooli ning jõudes lõpuks Marashi linna. Detailselt süüvitakse naise usutugevusele ja veendumustele Jumalaga. Peab tunnistama, et kuigi igati adekvaatne antud kontekstis, oli Jumala teema minu jaoks peaaegu, et üledoosi tekitav. See ei ole raamat, mida tavapäraselt kätte võtaksin ja üks põhjus on religiooni üleküllus. Samas, just põnev oli see salapärane taustaliin Anna õpetaja ning vandenõuliku sigimise sagimisega kirikute ja usujuhtide vahel. Oleksin hea meelega sellest rohkemgi lugenud, sest see oli nii köitvalt ja müstiliselt põhiliini taha varjudesse sisse vupsatud. Üllatavalt ehe ja piisavalt detailne oli, lisaks, peategelase suhe erinevate lastega orbudekodus. Välja joonistusid mitmed lapsed, kes mingil moel narratiivselt teatud rolli mängisid. Kuna Anna on nii kõikehõlmav, raamatus kajastatakse paljut ning naise ajalugu on tihe, siis on mul väga hea meel, et lugu ei jäänud ainult peategelase ühemeheetenduseks. Natuke võiks norida psühholoogilise aspekti juures, sest on keeruline tõsiselt võtta tõsiasja, et üldiselt olid lapsed, kes pidid olema traumeeritud ja kelle elud olid ohus, niivõrd vaoshoitud, korralikud ja mõistlikud kõigis olukordades.

Teos on kirjutatud sujuvas kirjas, on lobedalt loetav, lihtsakoeline, kuid samas ka sügav ja liigutavas keeles. Meeldiv on tõdeda, et tekst ei kaldu ülemäära modernsusesse vaid jätab ajastutruu mulje, andes realistlikult edasi neid keerulisi aastaid I maailasõja ümber. Tegu oli üpris lühikese ja kiirelt käes lendava raamatuga, arvestades teemat ja selle kompleksust. Samas, ei saa otseselt öelda, et midagi jäi napiks või pealiskaudseks. Süžee poolelt kõik toimis, kuigi ehk oleksin eelistanud enam fookust orbudekodu tegevustele, sest seal toimuv oli lihtsalt niivõrd sisutihkem ja kaasahaaravam, kui naise noorusaastatele, mis kohati natuke venivalt ja pidurdavalt toimisid. Lõppkokkuvõttes on siiski tegu emotsionaalse ja paeluva kirjateosega, mis käsitleb teemat, mille kohta Eestis eriti midagi ei kuule, ja seostab selle vaevatult meie kodumaaga. Vahva oli lugeda lõpus epiloogilaadset osa tulevikus, kus Eestil natuke tähtsam roll. Kindlasti tasub raamatule võimalus anda, isegi kui, nagu minu puhul, ei tundu, et see just tavapärane lektüüritüüp oleks.