Teater: "Midagi tõelist" ja "Liblikapüüdja"

Tervitus!

Seekord teatrilava põnevikke.

Pealkiri: Liblikapüüdja

Teater: Kellerteater
Lavastaja: Kersti Heinloo (Eesti Draamateater)
Näitlejad: Maris Nõlvak (Tallinna Linnateater), Sander Roosimägi
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 08.04.2023
Millal nähtud: 12.05.2023
Minu hinnang: 4.5/5

Kahtlemata on tegu ühe ängistavamalt frustreeriva näidendiga mida ammu nähtud. Põgenemist ei ole, kuid äkki ikka on? Inimlik mõistus on ammu läinud, kuid äkki ikka tuleb tagasi? Traagiline lõpp on ilmselge, kuid äkki ikka ei ole? Ei tasu ennast siiski, nagu peategelane, Miranda, kuidagi lootuse lõksu heita või illusioonidesse uputada, nagu teine tegelane, Frederick. Kumbi ei saa seda mida nad ihkavad, sest mõlemad soovivad seda, mida teine vastupidisena tahab. Ei saa hingerahu ka vaataja. Välja arvatud siis tõdemuse, et kõige ohtlikum ja hukutavam on vajadus, et keegi teine end sinu soovidest lähtuvalt muudaks. Stockholmi sündroom siin etenduses ei võidutse. Domineerivaks jääb egoistlikkus, eneserahuldus ja kurjus. Alati on uus ohver nurga taga ootamas. Mees oli liblikapüüdja, naine oli liblikas. Putukate kollektsioneerimine ja nende surnult nõela otsas oleku imetlemine peegeldas ka süžees olevat suhet. Frederick, üllatus-üllatus, ei otsinud midagi seksuaalset või füüsilist, otse vastupidi, ta tahtis Mirandat omada ja imetleda. Soovides, et too meest vastu imetleks ja ehk armastakski. Kuigi selle tüki raames ükskõik mis eesmärgil sõna "armastus" kasutamine oleks äärmiselt kentsakas ja kohatu. Mitte miski ei suutnud selle sõna definitsiooni tsipakegi täita. Vaatajana tunned vastikust, Miranda tundis vastikust, isegi mees tundis mingi hetk vastikust. Näidend oli väärt, kuid vastik. Tunda sai ka lõksus olekut, nii publikus istudes, naise perspektiivist, kuid isegi Frederick tundus kohati, et on oma väärastunud ja haiglase mõttemaailma lõksus. Kuigi, seda kõntsa ei vabanda vist mitte miski, mitte kunagi.

Loo sisu oli iseenesest rahuliku tempoga ja otseselt nagu midagi meeletut ei toimunudki. Tegevus paigutub pea täienisti Miranda klaustrofoobsesse n-ö vangiruumi, kus tema piinaja teda kottimas käib ja kus vahepeal lihtsalt trööstitult eksisteerivat naist saab jälgida. Vaatamata suhteliselt üksluisele keskkonnale, on pinge konstantselt õhus ja seda võiks noaga lõigata. Isegi vaatajana on keha koguaeg valmis ja ootab, et midagi kohe-kohe juhtub. Ebameeldiv, ebaturvaline ja ebastabiilne atmosfäär kattis kogu ruumi, kogu etenduse vältel. See pimedas saalis helendav värviring n-ö puuri ümber ja kärtsalt neoonsed vahepalad toimisid ekstra häirivalt, kuid üldist olustikku veelgi võimestavalt. Terve kompott võib väsitavalt ning rahutuks tegevalt mõjuda, mis on ühtlasi autentse ja meisterliku esituse tulem. Teisalt, paneb selline õhkkond soovima, et tükk lõppeks võimalikult kärmelt. Tavapäraselt ei tähenda ju see midagi positiivset, kui loodad, et etendus kiiresti otsa saaks. Rohkem aga tõesti ei suuda ega taha enam sisse haarata seda kahe tegelase võitlust võimu pärast. Naine, et ellu jääda, mees, et oma tahtmist saada. Kord domineerib üks, siis jälle teine. Siiski, Fredericku vastu ei saanud võita, tema loogikat ja psühholoogiat ei olnud võimalik üle kavaldada. Ükskõik mida Miranda teeb, pööratakse kõik naise vastu. Tegelaste suhe reflekteerib mõneti nt vaimselt vägivaldset paari, kus üks osapool on manipulaator, nartsissist, võimumängija, ja mida kõike veel, ning ohvrit pannakse uskuma, et must on valge ja valge on must. Kannatanu on kõiges ise süüdi, mis temaga juhtub või kujutab asju ette, ja kurjategija on hoopis see, keda ohver sunnib vägivaldselt käituma. Tegu on äärmiselt raskesti seedivata looga, kus rõhuv tunne ei anna hetkekski järele.

Näitlejad olid hiilgavad. Iseäranis Sander Roosimägi, kes esmapilgul täitsa külmaks jättis. Ta nägi aga üllatavalt autentne Frederickuna välja oma mittemidagiütleva välimuse, kehakeele, hääle ja olekuga. Nagu hunt lambanahas. Kuid selle karakteri sees oli saatan ning näitleja tõi selle vastandlikkuse välise ja sisemise vahel rõvedalt kõhedust tekitavalt välja. Maris Nõlvak tundus teatud hetkedel natuke liiga malbe ja haldjalik, mis tekitas millegipärast tunde, et ta ei ole päris see tüüp, keda Fredericku laadne jätis märgata ja ihata võiks. Naise emotsionaalsed ponnistused ja ahastusest pakatav kehakeel, meeleheitlikud otsused ning pilk olid võimsad. Vaatamata kõvale näitlejatööle, siis subjektiivselt, on tegu jubeda tükiga, mida ei soovita mitte kellelegi vaadata. Võib isegi eeldada, et neil, kes on vägivaldse suhte või manipulatsiooni alla kannatanud võivad siin leida äratundmist ja traumareaktsiooni kogeda. Aga objektiivselt öeldes, on tegu vaimustava lavastusega, mida peab lihtsalt nägema ainuüksi sellepärast, et enam teravamalt tajuda, märgata, hoolida, vältida, tunnistada ja valida olla vaba inimene ning kohelda teisi kui vabasid inimesi. Ja tõdeda, et maailmas on olemas ikka tõelist kõntsa, kelle jaoks on alati ohvreid ning kes arvatavasti kunagi ei saa oma karistust. Loodetavasti ei too tükk kõigis esile lootusetust, vaid pigem trotsi, et järjekindlamalt sellist lämmatavat kuritahtlikkust ümberringi summutada. Tülgastav ja vägev etendus!

---------------------------------------

Pealkiri: Midagi tõelist

Teater: Kellerteater
Lavastaja: Sander Pukk
Näitlejad: Andres Roosileht, Toomas Täht
Kestus: 2h 10 min
Esietendus: 25.05.2022
Millal nähtud: 30.09.2023
Minu hinnang: 3.5/5

Ole ettevaatlik sellega, mida internetist otsima lähed, sest suure tõenäosusega sa just seda leiadki! Ole ettevaatlik sellega, mida internetti pakkuma lähed, sest suure tõenäosusega saad seda isegi! Või saad hoopis risti vastupidi sellele, mida heauskselt või halbade kavatsustega torkima läksid. Moraale lool on mitmeid, kuid vaatamata õngitsemisskeemidele ja lokkavale petmisele ning pettumustele, on digimaailm siiski parim variant neile, kes otsivad ja kes pakuvad. Kasvõi seda kõige elementaarsemat nagu lähedus ning kontakt. Seda kõige jälgimat nagu ärakasutamine ja raha. Ei saa öelda, et tüki süžee kuidagi unikaalne või ennenägematu oleks olnud. Mõeldes interneti tumedale poolele, on kogu olukord nagu üks rutiinne tööpäev. Liigasuvõtjad, üksildased mehed, noored tüdrukud, perverdid ja seda kõike ühes virtuaalses ruumis koos. Ehk masendavaim tõdemus näidendi juures olegi see kui tavaline nähtu tundus, kui võigas ja traagiline, kuid, midagi, millega on aju kuidagi harjunud. See on ehk ka lavastuse tuntavaim miinus: ta ei üllata ega paku süžeeliselt midagi ennenägematut. Oma Murphy seaduseliku lähenemisega, et kõik, mis võib valesti minna, seda ka teeb, eskaleerub tegelaste jaoks lumepallina kokku olukorra kõige hullem stsenaarium. Finaaliks kahe mehe isekate otsuste traagiline kulminatsioon. Kuid isegi see ei pane üllatusest ahhetama. Meedia, uudised, filmid, seriaalid, kirjandus, arvutimängud, päris elu on, tundub, et ammu juba järgmistel tasemel.

Lavastuse ülesehitus on sirgjooneline ja otsekohene, nii sisult kui füüsiliselt. Kaks meest, Leo ja Karl, isutav nägudega publiku poole, paiknedes nendega ja omavahel nagu ühes ruumis. See sümboliseerib suurepäraselt internetiavarusi, kus mõnikord näib, et vähemalt mõtetes ja vaimselt oledki võõrastega ühes kohas, ainult kehad asuvad maailma eri otsades. Vaatamata suhteliselt staatilisele lavale, pakuti taustale projitseeritud visuaalidega ning kahe näitleja elava ja autentse esitusega piisavalt dünaamikat, et tähelepanu ei fokuseeruks üheülbalisele kujundusele ja liikumisele. Kui süžee alguses natuke venib, eesmärgiga asetada malendid õigetesse positsioonidesse ja pakkudes võimalust kahe mehe motivatsioonidest enam sotti saada, kaldub üks hetk rambivalgusesse just pinge ja selle hoogne ning dramaatiline kruvimine. Viimane veerand oli jooks ajaga ning tulemus oli närve kõditavalt lahtine -- kas maailmas on veel lootusekübe või mitte? Tulemus võis langeda kummalegi poole, kuni selle hetkeni kui juhtus nii nagu oleks pidanud eeldama juba alguses. Mõneti tüüpiline, mõneti ootamatu. Valik jättis natuke julge meki, kuid, arvestades kogu sünget konteksti, oleks ehk julgemgi olnud kui oldaks tehtud hoopis teine valik. Kas õpitakse ainult traagikast? Ju siis. Õnneks mängisid näitlejad selle vastakaid emotsioone tekitava stsenaariumi soliidselt välja ning, vaatamata kõigele, ei jätnud meeste ilmed, toon või kehakeel ala- või ülepingutatud muljet. Huvitaval kombel olid mõlemad oma olemustelt ja välimustelt päris ehedad kahe eri saatusega mehe rollides. Otsekui eri dimensioonides eksisteerivad, kuid ootamatult sarnased, väsinud, katkised ja halbu olukordi veel halvemate otsustega lappivad.

Üks köitvamaid aspekte lavastuses oli selle psühholoogiline aspekt. Eriti vaimne tervis, kuidas see teema just meestel on tabu ja, mis enda heaoluga, nii indiviidi kui ühiskonna tasandil, mitte tegelemine kaasa toob. Miks minnakse internetti otsima kas süütut ärakuulajat või kedagi keda ära kasutada? Milline moraalikompass võib olla ühel just vanglast vabanenud isikul? Mida oodata meestelt kel puuduvad tugevad sotsiaalsed sidemed, kel väärtused on viltusena arenenud ja kel on ebastandardsed arusaamad elust ning õnnest? Kas kõntsa tagaajamine kõntslike meetoditega teeb sind ka kõntsaks? Ridade vahelt võib ära märkida mitmeid liine ja teemasid, mis kõik lavale valla heidetud. Nad ei olnud esiplaanil, kuid kui natuke teravamalt silmata või vaatenurka muuta, võis välja kaevata hulgi kaasaegse eluolu sotsiaalkriitikat ning süvaprobleeme. Kõik need algmured ja tegemata jätmised päädisid olukorraga, mis publiku ees lahti rullus. Tükki ennast võib vaadelda kui dokumentaali, kui õppematerjali, kui reality showd, kui hoiatavat moraalilugu, kui draamat, põnevikku, krimkat, tragöödiat, ja miks mitte, kui komöödiat. Kui hoiatavat lugu, et interneti avarused on ammu juba eest ära jooksnud tulevikku, väga tumedasse tulevikku, ning küberdominantsiga me enam võidelda ei saa. Seda ei ole võimalik ohjeldada. Mida on realistlik teha on tegeleda päris inimestega, sotsiaalsete probleemidega päris maailmas ning mitte jätta isoleeritud, vaimse tervisega mülkas, eluheidikud ja ühiskonna poolt unarusse jäätud isikud omapäi. Digimaailma saab parendada ainult kui parandada inimesi, kes sinna ahju alla halge loobivad.