Raamat: Jaapani eri "Rohupadi" ja "Lõuna pool piiri, lääne pool päikest"

Tervitus!

Ja taas lugemiskogemusi.

Pealkiri: Rohupadi
Autor: Soseki Natsume
Kirjastus: Tallinna Ülikooli Kirjastus
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 4.5/5

Raamat on lühike, tekst ning süžee ei ole keerulised, kuid lugesin seda oma nädal aega, kuskil paarkümmend-kolmkümmend lehekülge päevas. Teose läbimine võttis aega, sest seda käes hoides liikus aeg kuidagi mitu korda venivamalt. Süüvisin igasse sõnasse, lausesse ja paragraafi ning võimatu oli neid ületada kiirustades. Raamat sundis mind oma igapäeva kärmet tempot aeglustama ning surus lugedes isoleeritud kapslisse. Otsekui eralduksid maailmast, sest fookus oli täienisti loetaval ning, et seda täisväärtuslikult vastu võtta, oli vaja keskenduda ja lugeda teosammul. Pikaldast tarbimist soodustas nii süžee kui keelekasutus ja stiil. Loomulikult olid mõlemad väga poeetilised, esteetilised ja filosoofilised, kuid isegi kui mind tavapäraselt võib selline lähenemine häirida, siis vererõhu tõusmise asemel, alandas teos seda hoopis. Midagi oli loetavas hüpnootilist ja rahustavat, mis sellisel viisil, sellises doosis ja formaadis mulle suurepäraselt passis. 

Lugu jutustab enda vaatevinklist maalikunstnik pealinnast, kes on läinud eraldatud ja loodusrohkesse maale, et inspireerivat kunsti viljeleda. Imelikul kombel, mees ei loo teose jooksul ühtegi maali. Haikusid kirjutab ta mitmeid -- pidades luulet just kõrgeimaks kunstivormiks -- mis olid kõik üpris mõnusad ja köitvad. Süžees on otsekui kaks suunda. Üheks on mehe enda mõtisklused ja heietused kunsti olemuse üle. Teiseks on suhted maa elanike ja just ulualust pakkuva paiga perenaisega, kes, kujutage ette, on naine, kes oma mehe on maha jätnud. Salapärane naine. Mõistatuslik naine. Veider naine. Sündsusetu naine. Veetlev naine. Naine, kellest saab peategelase jaoks kinnisidee, kuid õnneks mitte sellisel hullumeelsel või ahistaval viisil. Naine on tema jaoks lihtsalt suur paradoks ja arusaamatu oma olekus ning käitumises. Ja lõpuni jäädakse viisakaks ja vaoshoituks, nagu jaapanlastele loomupärane. Mees jälgis naist, kes peaaegu, et oleks ideaalne muusa, kuid midagi hoidis mõlemat poolt tagasi. Kuni viimase paragraafini loos, mis minule, kui lugejale täienisti iseenesestmõistetav ei olnud, kuid mees sai vähemalt seda, mida otsis ja arvas, et ei eksisteeri. Üks intrigeerivamaid, kuid ka tagasihoidlikumaid, kuid ka emotsionaalsemaid, kuid ka kuivemaid lõppe, mida viimasel ajal kohanud olen. Üks väike ja tähtsusetu grimass võib tähendada nii paljut. Meeldejääv igatahes.

Peategelane emotsioone ei väärtustanud, mis kumas läbi ka kogu teoses endas. Kõik oli kuidagi malbe ja vaikne, rahulik ja tasakaalukas. Vaatamata keerulistele teemadele nagu ühe tegelase sõtta minek, ühe naise enesetapp, teise naise mahajäetud mees, ei muutunud ükski looliin ülevoolavalt tundeküllaseks või koledaks oma kurbuses või õnnetuses. Eriti ilus oli naise ja tema abikaasa stseen ning suhe. Midagi oli selle juures väga poeetilist, siirast ja sooja. Ja nukrat, loomulikult. Ümbritsetud maalilisest loodusest, mõjus teos suviselt sumedalt, liikudes laisalt mööda heinamaid (Jaapani puhul siis mööda rohelisi ja isoleeritud mägiseid radu ning ohtlikke käänakuid). Lugedes sisukirjeldust ja järelsõna, tundus, et peaksin märkama ka mingit müstilist ja seletamatut fooni, nagu toimuks mehe ümber midagi üleloomulikku ja unenäolikku. Midagi veidrat mina aga ei tuvastanud, sest oli ilmselge, et naine kas tahtlikult või tahtmatult õrritas natuke meest või siis tegelikult mingit manipuleerimist üldse ei olnudki. Naine oli nagu ta oli. Mees ehk kujutas seal eraldatud looduspaigas ette rohkemat, kui tegelikult aset leidis, ja tõlgendas asju enda perspektiivist. Äkki sai maalikunstnik lihtsalt värskeõhu mürgituse pärast konstantset õlivärvi aroomide sisse tõmbamist.

Teine suund süžees keskendus mehe sisemistele arutlustele, mõttelõngadele ning nägemusele kunstist. Mis on õige kunst ja mis mitte. Eriti armastas ta võrrelda läänemaailma loomingut Aasia omaga. Iseenesestmõistetavalt, on lääne oma alaväärsem kui Aasia. Tuum paistis olevat tõsiasjas, et tema hindas kui nt maal kujutab väärtusi, mitte emotsioone. Viimastele tähelepanu suunamine on madalam kunstivorm ja lihtsam. Väärtusi esitada aga kõrglooming. Mehe mõttearendus ei ole alati selge ja läbipaistev, seega, tundsin, et pean neid filosofeerimisi eriti aeglaselt lugema, et tabada pointi. Ivad ja loogika oli täitsa olemas, kuid kas ma ka nõustun, selles pigem kahtlen. Mingi hetk oli tunda natuke juba isiklikku vimma, kadedust või subjektiivset ebameeldivust lääne kunsti vastu, sest no ei saa ju kõik selle maailma tehtu olla alamklassist. Olgem ausad, need, kes midagi kategooriliselt ainult kritiseerivad, siis neil tihtipeale on kompleks sellega seoses. Siin tuli appi järelsõna ning autori kohta lugemine, sest tuli välja, et ta elas mingit aega Inglismaal, kus kannatas rassismi ja vaesuse all, ning ehk see aitas kujundada mehe vaadet läänemaailmale. Samas, ta õppis ja õpetas inglise kirjandust. Ei ole asjad paremad ei Jaapanis kui Inglismaal. Igal pool on omad mured. Mõnele sobib üks keskkond rohkem, teisele teine. Naeruvääristada ja laita üht ning ülistada teist on lapsik. Teiselt küljelt, kas äkki hoopis oli selle pideva võrdlemise ja snoobiliku suhtumise taga autori sotsiaalkriitika, paroodia või ironiseerimine. Et kuidas kunsti eliit suhtub sellesse, et mis on väärt ja mis mitte. Võib-olla oligi eesmärk seda silmakirjalikkust ja peenutsemist esile tuua. Peategelane on ju ikkagi maaler, kes ühtegi teost alusele kogu raamatu vältel ei loo. Ta kippus üldse süžee keskel ennast otsekui meelega isoleerivat inimestest ja suhetest. Olles füüsiliselt kohal, aga samal ajal, vaimselt mitte. Mees ei suutnud ümbruskonnast end inspireerida lasta, rääkides koguaeg kõrgkunstist, kuid olles suutmatu kellegagi täisväärtuslikku kontakti loomast. Miks ta üldse kunstnik oli?

Kummalisel kombel võis leida raamatust, lisaks, humoorikaid seiku. Ülejäänud loo mahedat atmosfääri lõikas jutt peerude lugemisest. Olin hetkel kimbatuses, et kas loen ikka sama teost, kus seesama snoobist mees vahutab mitmeid paragraafe, kuidas ta ei taha Tokyos olla, sest seal loetakse peerusid. Ilmselgelt, mõtles ta seda, et sind jälgitakse, privaatsus on võimatu, teisitimõtlejad ning kunstiinimesed on vast tungivama pilgu alla, sa ei saa olla vaba ja sina ise. Peer võis olla metafoorina nt arvamustele ja ideoloogiatel, kuid mis teemale täpsemalt, jäi selgusetuks. Ma ei ole niiväga kursis Jaapaniga tol perioodil, kuid kas siin võis olla seotus mingite ühiskonnakihtide rahulolematusega ja sellepärast on  vajalik n-ö peerude lugemine, et rahvast kontrolli all hoida valitsuse poolt? Tundus, et selle, vist ainukese loos, kraad kõrgema emotsiooniga mõttejagamise juures oli tegu millegi sügavamaga, mida ma ei oska lahti tõlgendada. Äkki sümboliseeris peer midagi laiahaardelisemat, nt modernset elulaadi ja selle tühjust? Kas võis see esindada kriitikat mehe, tema kunsti ja põhimõtete suunas? Koomiline ja kulmu kergitama panev oli see teema peategelase poolt aga kohe kindlasti.

Kokkuvõttes, üllatas mind see raamat ja eriti tõsiasi, et see minuga sellisel tasemel resoneerus. Ma ei ole tavaliselt taolise loomingu austaja, kus midagi väga ei toimu, mis on pikaldane ning kus liialt palju targutamist (ehk filosofeerimist). Midagi aga siinkohal kõnetas, midagi, mis jääb meelde ning mida võiks isegi kunagi uuesti lugeda. Tabamaks, et kas minu arvamus loetust püsib või näen midagi, mida esimesel korral ei märganud. Tõeline klassika, mis eriti Jaapani austajatele kohustuslik kirjandus. Kiitus ka Maret Nukkele (minu kunagine jaapani keele õpetaja) ja eriti tema heldele viidete seletamise nimekirjale ja miniesseele raamatu lõpus.

-------------------------------

Pealkiri: Lõuna pool piiri, lääne pool päikest
Autor: Haruki Murakami
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 3/5

Olen üpris hämmingus. Kas see ongi väidetava suurmeistri looming? Tegu on mu esimese kokkupuutega Murakamiga ning kogemus jättis mind õlgu kehitama. Kuidagi kahtlaselt kesine oli kogu kupatus. Ehk on asi maitses, kuid mulle jäi täiesti arusaamatuks autori võlu, vähemalt konkreetse raamatu kontekstis. Ei väida, muidugi, et teos oleks kehv, seda kindlast mitte, kuid ta jäi niivõrd harju keskmiseks, et ei oskagi nagu seisukohta võtta. Kogu teose peale kuskil poole jagu leidus aspekte, mis mulle täitsa peale läksid ja köitsid. Teine pool aga käis närvidele ja mõjus lapsikult. Kokku moodustus selline keskmine romaan, mis ei hiilanud, kuid aga ka ei kukkunud läbi. Selline emotsioon ei ole midagi ebatavalist, kuid ootaks sellist reaktsiooni pigem mõnelt vähem tunnustatud ja juubeldatud autorilt. Ma kindlasti plaanin võtta kätte "Norra metsa" ning ehk ka mehe teised romaanid (mis on mul kõik koduriiulil juba ootamas -- "Tantsi, tantsi, tantsi" ja "Komptuuri tapmine"). Eesmärgiga, et adekvaatselt võrdlusmomenti kasutusele võttes aru saada, kas tegu oli lihtsalt ühekordse möödapanekuga, valides nadima mehe teoste hulgast, või mina ja Murakami stiil ei klapigi omavahel. Mis on ka okei.

Kõigepealt sellest poolest, mis minu poolehoidu ei leidnud. Vaene Hajime (nõretav sarkasm), tal oli nii jube raske elu, et lausa top kümnesse maailma ajaloo seas mahuks. Kujutage ette, ta oli ainuke laps. Košmaarselt ehmatav, onju? Kuidas keegi üldse nii traagilise kaardi võis elus tõmmata? Aga tõsiselt, jäi täiesti segaseks, et mis värk selle ainukese lapse teemaga oli. Mees ei olnud grammigi sümpaatne, otse vastupidi. Selline tüüpiline madala enesehinnanguga vend, kes arvab, et on eriline aga tegelikult ei ole. Küll ta kuulas jazzi ja alati rääkis naiste puhul kellega tal suhe oli, et kuidas nad ei ole ilusad ja ta on niivõrd kõva vend, et vot talle ei lähe korda, et nad ei ole ilusad ja tähtis on keemia. Seda oli tal alati aga, väidetavalt, mitte kenade naistega, mis tekitas küsimust, et äkki ilusad lihtsalt ei tahtnud teda. Oma madala ja kõrge ego konfliktiga seoses tundus talle, et tema hea elu ei ole ikkagi hea ja jätaks äkki mingi suvalise lapsepõlve sõbranna pärast (kes oli ka üksik laps -- see tähendas vist, et nende suhte oli saatuse poolt määratud!!!) oma naise ja lapsed julmalt maha. Ma ei suutnud temaga kontakti luua, ma ei suutnud temast hoolida, ma ei suutnud näha temas midagi, mis sunniks mind kulutama aega, et mehe haledatest hädadest lugeda. Ta oli igav, läbinähtav ja sama sügav kui porilomp. Esimesed oma sada lehte raamatust, kuni selle hetkeni kui peategelase ellu tuleb tagasi tema kunagine koolikaaslane, tekkis mul tahtmine tüdimusest ja ükskõiksusest teos pooleli jätta. Pool loost oli lihtsalt mingi enesekeskne hala, millest läbi sumbata oli vaevarikas. Lugesin nagu vaevatud tigu seda osa oma paar nädalat. 

Kuna mul on kiiks, et raamatut pooleli ei jäta, sest kunagi ei tea, äkki läheb paremaks. Ja läkski. Siin tulebki mängu osa loost, mis mind haaras. Eelnev aeglane ja veniv tempo asendus särtsakama vastu, kus reaalselt hakkas midagi ka toimuma. Biograafilisest loost sai narratiivne. Ilmus välja Shimamoto. Hajime kentsakas kinnisidee oma kunagise koolikaaslase suunas jättis kukalt kratsima. Kas mees oli lihtsalt mingi veidrik, sest teksti põhjal küll ei veendud mind, et tüdruk midagi erakordset on, et sellist obsessiooni põhjustada. Äkki tõmbas Hajimed n-ö haavatavate naiste poole alateadlikult? Shimamoto jalg ei olnud tavapärane ning hiljem selgub ka, et kõigil naistel kellega mehel suhe, kannatasid mingi kraadini kas vaimsete või füüsiliste probleemide all. Täiskasvanud Shimamoto oli ootamatult salapärane, mõistatuslik ning täielik fenomen. Ta paelus mind väga. Mind ei häirinud tema müstilisus või Hajime peaaegu, et ära kasutamine, sest oli ilmselge, et naine oli vaimse tervisega kimpus, traumeeritud ning mentaalselt ja juba füüsiliselt haige. Arvestades seda, ei saagi tegelikult tema käitumist väga arusaamatuks või ebastandardseks pidada. Tegu oli naisega, kes vajas kedagigi enda kõrvale, kuid keeldus andmast vastu ja ennast sidumast. Mis oli igati loogiline arvestades tema seisukorda. Ta ei olnud selleks üldse võimelinegi. Shimamoto tulek andis loole võimaluse olla kaasahaarav, tundeküllan, ängistav ja inimlik. Sümpaatne isegi. 

Lugu analüüsides, jäi mulje, et nad kahekesi olid tegelikult üpris sarnased. Huvitaval kombel, kas ma oleks Hajime vastu nii kriitiline ja Shimamoto vastu nii poolehoidlik ka siis kui nende kohad oleks vahetuses? Mulle tundus, et naise elus võis olla paralleele mehe eluga, kuigi me nägime vaid väga limiteeritud ja kidakeelset poolt viimasest (v.a. siis üks eriti tõsine sündmus). Tundus, et ka Haijme oli tegelikult depressioonis või läbipõlenud ning vaimse tervisega kimpus. Ja olgem ausad, inimesed ongi egoistid, elu ei ole ilus ning mõnikord rahulolematu olla oma n-ö hea eluga on normaalne. Ei ole midagi ebatavalist, et ollakse hoolimatud ja enda huvide nimel väljas ning valmis enda vajadusi prioritiseerides teistele haiget tegema. Selles mõttes oli tegu kuidagi väga realistliku looga, mis tõi välja inimhinge autentse osa, ilma ilustamata ja laitmata. Ma võin küll mehe kallal võtta, kuid kipun arvama, et Hajimesid on meie keskel oi kui palju. Võib-olla ma aga näen juba asju mida ei eksisteeri ja annan loole kihte, mida ei olnud. Vaatamata kõigile, ma ei suutnud raamatuga ühte keelt leida, ta ei võlunud mind, ta ei mõjunud eriliselt, ta tundus ennastimetlev ja kauge. Veider on ka see, et ma ei saaks öelda, et proosa kuidagi võrratu oleks olnud või teos eriti meisterlikult kirjutatud. Ta oli okei. Sellise kuidagi uimase ja uduse maiguga. Aga, nagu öeldud, plaanin autorile veel võimalusi anda. Midagi seal ju peab olema kui selline haip on üleval!?