Raamat: Naistekate eri "Inglise romanss", "Armastuse hüpotees" ja "Äraspidi armastus"

Tervitus!

Seekord naistekaid.

Pealkiri: Inglise romanss
Autor: Niina Mero
Kirjastus: Rahva Raamat Kirjastus
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3/5

Selline tunne tekkis, et loen fännikirjandust Mary-Sue žanri kastmes, a la, et Inglise kultuuri mega fänn kujutab ette kuidas ta läheb tõotatud maale ja kuidas kõik tema unistused täituvad. Just täpselt nii peategelasega juhtuski, kuid pigem jäi mulje, et autor elab oma fantaasiat läbi kangelanna ja kirjeldab, põhimõtteliselt, enda sügavamaid soove. Igatahes, iseenesest vahet ju ei ole, nii ehk naa kannatab usutavus, kuid ega naistekaid väga nende realistlikkuse pärast ka ei loeta. Siiski, ootamatult käis mulle tsipake pinda hoopis tõsiasi, et Soomet ignoreeriti pea täielikult. Nora ja tema õde, Heli, muust nagu ei jahunudki ja tunnistanud, kui Inglismaa, ning mitte ükski -- mitte üksi teistest karakteritest ei näidanud välja grammigi huvi kahe naise kodumaa vastu. Eriti kuna see inglastele ikkagi kauge ja võõras. Kui aus olla, siis Soome on võrratu maa, oma eripärase ajaloo ja kultuuriga, ning seal on ohtralt mida imetleda ning mis põnevust võiks pakkuda. Kas teadlikult või kogemata tegi autor, aga kõik Inglise tegelased otsekui enesekeskseteks imperialistideks, sest keegi ei maininud või küsinud või isegi tajunud, et eksisteerib koht nimega Soome. Või neil oli tõesti kama kaks. Ei saa vabandada kõike välja sellega, et Soome oli kuum teema tegelastevahelistes vestlustes, mis raamatusse ei jõudnud. Õed ka nagu häbenesid kodu, sest ilastasid vaid kõige inglasliku üle, eriti Nora, ning kodumaa oli vaid üks suvaline riik, kust nad pärit olid. Lihtsalt see oli nii veider, et nt Nora kohtab uut inimest ja kordagi ei tule jutuks, et kust naine pärit on või kasvõi, et "Oh, Finland, cool!" Või mingigi eluline detail kodumaalt. Söögi alla ja söögi peale mulisetakse kõikvõimalikest Inglismaa imetlusväärsetest aspektidest. Lausa jumaldavalt. Võib-olla teisi lugejaid ei häirinud, kuid mulle tundus küll äärmiselt veider ja natuke taskaalust väljas.

Raamat kubiseb kõikvõimalikest viidetest Inglise kirjandusele, saadetele, loodusele, loomingule, paikadele, jne, eriti aga luulele nt Keats, mis oli osa Nora tõelisest märjast unenäost. Ta oli lausa niivõrd tegija Shelley ekspert, et lõi pahviks oma teadmiste ja värskete interpretatisoonide leidmisega isegi valdkonna tipp eksperdi. Taaskord, tundus, et keegi kirjutab Mary-Sue fännikirjandust. Loomulikult, toimub kogu tegevus Oxfordis, no kus siis veel. Nora ise on pärit Tamperest, mis minu jaoks on imelise loodusega, kuid, noh, suva ju naisele, sest kuumad Inglise mehed trumpavad Soome jorsid iga kell. Eriti kui nad on aristokraadid ja akadeemikud. Ja potentsiaalsed mõrvarid. Tean piisavalt Inglise kultuurist, et kõik viited, vihjed ja kolmandate teemade mainimised mind segadusse ei ajanud, mis võib, aga juhtuda, kui teemaga ülemäära sina-peal ei olda (tõlkija tuli siinjuures appi ja lisa tänuväärseid märkusi lehtede alla). Pigem oli tore neid märgata, kuid ilmselgelt ületasid need mõistlikkuse piiri, sest autor püüdis vinge olla, et oma teadmisi demonstreerida või ehk oligi see üleküllus tahtlik ning autor plaanis ridade vahelt näidata, kui naeruväärne selline natuke fanatismiääreline vaimustus on? Kas äkki oligi kogu teos paroodia ja üle piiri läinud fännide joovastuse pilge? Kui, jah, siis alahindasin autorit ja tema oskusi. See teeks teose palju värvikamas ning lisaks sügavust. 

Üks köitvamaid aspekte raamatus oli krimkaliin. Peategelase õe tulevase mehe vanem vend on juba ammu kaudnud ja teda peetakse surnuks. Mis mehega, aga tegelikult juhtus? Kas ta on ikka siit ilmast lahkunud? Siis seda hakkab uurima, lisaks luuleeksperdina tuntud, ka tõeline amatöördetektiiv, Nora, kelle kogemused piirduvad Inglise krimiromaanide lugemisega ja sarjade vaatamisega. Ja, taaskord, õnnestub tal avastada asju, mis on kõigil sinnani kahe silma vahele jäänud ning koperdada kogemata detailide otsa, mis heidavad valgust seni teadmata tõe peale. See osa loost oli täitsa kaasahaarav ning põnevusega jälgisin arengut, et mis siis ikkagi Jamesist sai. Kes kurjam oli ei tohiks gigantne üllatus olla, see oli kohati nii ilmselge, et püüdsin ennast hoopis ümber veenda, et just too see pahalane on. Siiski, kõik toimis, tundus loogiline ja isegi huvitav. Epiloog oli ootamatu ja lahe, aitas selge punkti panna ning andis konkreetseid vastuseid. Õrritati potentsiaalse ägeda järjega, mis vist, minu kurvastuseks, kunagi reaalsuseks ei saa. Ma pigem loeks selle tegelase seikluste kohta kui Nora ja tema semmimisest Dorianiga. Lugesite õigesti -- mitte segi ajada Dorian Grayga. Matthew oli palju enam "Doriani" vaibi edasi andev ning romanss Noraga särtsakam, kui selle kuiva akadeemikuga. Igaühele, aga oma. 

Lõppkokkuvõttes, noh, täitsa okei naistekas, kuigi jäi segaseks, et kas autor võttis seda tõsiselt või ikkagi natuke parodiseeris teatud elemente või kogu žanri ja, seega, teost. Umbes nagu Jane Austen tegi "Northanger Abbey" ja gooti romantika fännidega. Mis oleks taas nutikas viide Inglise kirjandusele. 

-----------------------------------------

Pealkiri: Armastuse hüpotees
Autor: Ali Hazelwood
Kirjastus: Pegasus
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3/5

Ma arvan, et kõik meist on sedasi käitunud ja see on ju nii igapäevane: et sinu sõbrants võtaks kokku julguse ja oleks valmis sinu eks boyfriendiga suhet looma -- mida sa toetad 100% -- pead sa suudlema mingit suvalist tüüpi professionaalses akadeemilises keskkonnas, et sõbrants saaks nüüd rahus sinu eksiga semmida, sest teab, et oled rõõmsalt ka jälle armunud ning paarilise leidnud. Ma teen seda koguaeg ja kõik keda ma tunnen käituvad samuti nii. Aga tõsiselt... kus maailmas selline loogika paika peab??? See on ju mingi asjakohatu suvalise venna seksuaalne ahistamine põhjusel, mis on idiootne. Äkki lihtsalt räägiks sõbrannaga avameelselt ja julgustavalt? Armastusromaanid ei pea olema alati ratsionaalsed, usutavad ja päris eluga paralleelis, sest nad on ju ikkagi paljuski kaunid fantaasia muinaslood, kuid mõnikord on tegelaste käitumine ja olukorrad nii absurdsed ning tõsiseltvõetamatud, et lausa häirib. Ei aja isegi itsitama, vaid paneb silmi pööritama. Olen elus vist liiga palju lembelugusid lugenud, et keeruline on mulle muljet enam avaldada või mitte tüüdata mingite läbileierdatud võtete ja amatöörliku või olematu mõistuspärasusega. 

See vist ei ole enam avalik saladus, vaid lihtsalt fakt, et sotsiaalmeedias meeletu haibi ja kiidulaine alla sattunud teoste kohati lausa fanaatiliste fännide igat ülistusmonoloogi ei tasu alati tõsiselt võtta. Kuid kukalt paneb imestusest kratsima küll, kui suhteliselt kesised raamatud meeletu menu osaliseks saavad. Keskpärased minu puht subjektiivsel arvamusel, muidugi. Kas entusiasm toidab entusiasmi ning lõpuks on keeruline roosad prillid eest võtta ja karusellilt maha astuda? Kas sotsiaalmeedias kiitjad on pigem piiratud ja vähese lugemiskogemusega, et neil ei ole võrdlusmomenti nii palju veel kasutusele võtta? Kas tegu on lihtsalt osavate turunduskampaaniatega nende teoste hullumeelse tähelennu taga? Taaskord, see on ju suurepärane, kui inimesed loevad ja neile meeldib loetu, kuid mõnikord paneb konkreetse kirjanduse kvaliteet hämmastama küll.

Okei, kuid kuidas siis raamat üldiselt oli, kui kõrvale jätta kogu kesksele romantikaliinile baasi andev logisev ja nagisev alustala? Eks seal leidus nii head kui mitte just niiväga kiiduväärt aspekte. Peategelane, Olive, on naine STEM teaduses Stanfordi ülikoolis. Ta on doktorant valdkonnas, mida domineerivad mehed. Tema eesmärk on leida pankreasevähi varajase tuvastamise võimalusi. Kas see pole mitte tervitatav? Jah, äge on lugeda motiveeritud ja pühendunud naisest konkurentsitihkes seltskonnas, kus tema sugu võib olla soo normidest lähtudes üks piduritest. Autor on ise teadusmaailmaga sina peal, seega, on mõnus lugeda midagi, kus niivõrd keerulist teemat ei püüa lahti seletada keegi totaalselt asjatundmatu. Uuringute ja bioloogia pool ning kogu akadeemiline õhkkond oli autentne ja selle karmi vaibi oli täitsa tunda. Minimaalsed palgad, võistlemine, hierarhia, pidev projektirahade lunimine ja taotlemine, ebastabiilsus, mitte ilmtingimata motiveeriv keskkond vaimses mõttes, konstantne raha ning vahendite puudus -- ülikooli elu ei ole meelakkumine. Keskkonna loomise mõttes võib raamatule igati pats-pats õlale teha. 

Keskne paarike ja nende romanss oli omamoodi isegi nunnu. Vastandid tõmbuvad suhted on alati kasvõi minimaalselt võluvad. Tore oli ka särtsakas ja kohati isegi mõnus humoorikas dialoog. Kuid kui mitut möödarääkimist ja kommunikatsioonipuudumisest tingitud konflikti võib ühte loosse toppida, et seda venitada ning tekitada olukordi, mis lahenduksid sõrme nipsuga, kui tegelased oma suu lahti teeksid? Ja, noh, tõsiasi, et ma pean mitu korda lugema kui laiad õlad mehel on ja kui musklis ta ikka on ja, samas, kui igav tüüp ta tegelikult mulle tundus -- ei olnud just köitev kombo. Rääkimata sellest, et Adam põhjendas enda rusikaga näkku ilustamata käitumist ja teiste teadlaste pisaratesse ajamist tõsiasjaga, et ta lihtsalt ajab taga kvaliteeti ning tahab, et teised rohkem püüaksid. Jah, viruta alluval positsioonil olevale haavatavale kolleegile vastu molli ja siis ütles, et oih, ma tahtsin sind motiveerivalt aidata. Samas, okei, see kuidas mees astus Olive'i eest välja ja teda toetas selles jubedas alandamises, mis naisele osaks sai, oli võrratu. Võib isegi nimetada seksikaks. Aga mitte nii seksikaks, et ma tahaksin pärast epiloogi lugeda boonus peatükki paari seksistseenist mehe perspektiivist. See oli lihtsalt veider valik -- nii kummaline. Kõikidest olukordadest, mida võiks esitada topelt, igast nurgast eraldi, ei oleks voodirõõmude seik just esimene valik millega taastutvuda. Veider...

Igatahes, suht tavaline romantilise komöödia laade lugu, mille haip tekitab kimbatust, kuid millel on oma sarm ja ka ohtralt pärssivaid aspekte.

----------------------------------------

Pealkiri: Äraspidi armastus
Autor: Anna Huang
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 2/5

Olen New Adult žanrist vist ikka täiesti välja kasvanud. Kui selle esindajaid kuskil enam kui kümme aastat tagasi nagu seeni pärast vihma hakkas välja vupsama, ja žanr ülipopiks sai, siis isegi lugesin neid. Ju siis ka mingil määral nautisin. Üks hetk muutusid meessoost tegelased minu malbe maitse jaoks üleliia psühhopaatlikult toksiliseks ning naissoost tegelased olid nagu kurdid, pimedad ja tummad oma kavaleride lämmatava käitumise suhtes -- okei, pimedad ei olnud, sest, noh, nii kuumad kutid ju! See vabandab kõike. Igavaks läks, sest iga loo süžee ja tegelased olid põhimõtteliselt täpselt samad. Igatahes, minu doos sai täis ja ma ei ole vist mõnda New Adulti lugenud juba vähemalt seitse aastat. Antud teos kutsus kätte haarama vaid ühel põhjusel, kaanetüüp näeb välja kahtlaselt Uku Suviste moodi. Tundus naljakas, seega, krabasin raamatu. Kurbusega peab tõdema, et žanris ei ole minu eemalolekust alates mitte midagi muutunud. Ja ka, õnneks, saab tõdeda, et žanris ei ole eemalolekust alates mitte midagi muutunud. Tegin otsekui ajarännaku -- nostalgia missugune! Seda aga suure erinevusega. Ma ise olen muutunud ning mul ei jätku enam kannatust mingi idiootse ebaloogilise jama järele. Jah, naistekad on head ja neil on oma funktsioon, naudin neid väga! Eskapism ja fantaasiasse sukeldumine mõnda sellist krõbedat romantikat lugedes on äge! Realistlikkus ei ole alati primaarne. Aga, oeh, seekord tekkis liiga palju hetki, kus pööritasin silmi, kortsutasin kulmu ja tegin lugemisse nõutu pausi. 

No nii, aga mis siis ikka tagumikku torkis? Tüüpiliselt, on meie kangelane, Alex, kuum kui mustaks tõmbunud ja rabe söetükk, ta on muide veel mingi maffia laadse tegevusega seotud, siis on ta ka geenius, kes on miljonär, sest leiutas mingid tehnikavärgid kui alles koolis käis. Ta oli vist 20ndates ja juba suur bisnismän. Muidugi, on tal nukker minevik, sest vanemad tapeti (mind pigem huvitas, mis sellest kassist sai?) ja ta plaanib kättemaksu. Ja, loomulikult, on ta kõva naistemees, kellele meeldib kinky, domineeriv ja ropendav seks. Ja, täitsa lambikas, tal on mingi mälu, mis lubab tal mäletada kõiki hetki elust, kaasa arvatud, kui ta beebi oli. Miks? Jäi selgusetuks. Lihtsalt nalja pärast vist. Kokkuvõttes, ta on ideaalne New Adult sitapea. Oot, aga see pole veel kõik. Meie kangelanna, Ava, on tüüpiline ta-ei-tea-kui-kuum-ta-on, selline naabritüdruku imidžiga, kes on särtsakas ja eriline ja andekas ja kõik mehed tahavad teda (ta ise on selles suhtes ignorantne) ja lihtsalt nii äge tots, et ta ajas mind igavusest magama. Ta siiski kahvatus oma sõbrantside kõrval, kes panid mu silmad pööritamisest valepidi pähe kinni: üks on mingi sotsiaalmeediastaar, teine on vinge beibepomm (punapea -- vist -- loomulikult!), kellest saab kõva jurist, ja -- parim viimasena -- , mingi suvaka minikuningriigi printsess! Ma ei mõtle neid asju välja. Siis on kaasatud veel ampluaa ohkama panevalt klišeelikke teisi kõrvaltegelasi: vend, kes on ka kuum ja magab kõige ning kõigiga kes hingab (välja arvatud punapea, sest nende "konflikt" on järgmise romaani aluseks), mingi jätisest Ava eks, kes, muidugi, muutub üks hetk vägivaldseks, et anda rusikakangelasele, Alexile, võimalus talle vastu vahtimist anda ja kangelanna silmis pluss punkte teenida (selline alfa isane!!!!), ja veel mingid tüübid. Ja uus turvamees, kes on, loomulikult, kuum ja tal on "konflikt" printsessiga. Jumal hoia selle eest, et keegi tegelastest oleks välimuselt kesine või hullem.

Olles veendunud, et mitte miski ei ole üdini halb ning isegi kehvas raamatus on oma võlu, siis, okei, loos leidus ka toredaid ja nunnusid asju. Nt oli üpris armas kuidas Ava võttis ette väljakutse, et püüda Alexist erinevaid emotsioone välja pigistada. Kuid siiski, süžee oli nagu Figaro, siin, seal ja igal pool laiali. Mis värk oli selle peredraamaga? Kuidagi kahtlaselt mugav oli loole kuidas Ava mälu muudkui tuli ja läks just kõige sobilikemal hetkedel. Peab tunnistama, et mingeid üllatusmomente ja ootamatuid puänte ikka leidus, mida esmapilgul niiväga ette näha ei osanud otsida. Mis oli väga positiivne! Ma ei olnud algselt teose suhtes täienisti kriitiline, sest žanr ongi just selline nagu see lugu, pakkudes seda, mida ta tavaliselt pakub. Läksin Goodreadsi, et vaadata, et kuidas üldine konsensus seal on. Kui ma nägin kellegi arvustust, et ta oleks raamatule kaks tärni pannud, kuid pani ühe, sest tüüp hakkas laulma, siis vot seda õudust poleks ma küll ette suutnud ennustada. Ma isegi ei olnud veel selle stseenini jõudnud, kuid see oli veel hullem kui oskasin oodata. Oleksin tahtnud piinlikkusest ja ebamugavustundest maa alla vajuda. Kuidas oli see romantiline? Nagu kellegi psühho eks läheb "Salalaulu" saatesse ja lõõritab seal oma tundenõretavatest hirmutavast obsessioonist. Ja ohver lihtsalt praeb seal toolil, sest tahaks karjudes leelet lasta, mitte lavale joosta, et hurmurit kallistada. See oli groteskne stseen ning tekitas tõsist kognitiivset dissonantsi.

Okei, noh, lugu oli nagu on ning ega mu ootused väga kõrged ei olnud. Huvitaval kombel, ehk vast meeldiva mineviku kogemuste poolt pimestatuna, tundus, et esialgsed New Adultid, mida kunagi ammu lugesin, ikka olid kuidagi etemad kui käesolev kaasaegne žanri esindaja. Igatahes, igaühele oma. Mõistan selle loo eeliseid ja kadestan neid, kes suutsid seda raamatut nautida. Sellist puhast romantika fantaasiat, problemaatiline või mitte, on vaja ning tal on oma roll. Mulle endale vist lihtsalt ei paku žanr enam pinget ja ma ei suuda seda isegi parem tahtmise juures tõsiselt võtta. Loole au andes, kohati oli isegi päris muhe ja head tuju tekitav seda kaost lugeda. Koomiline nii heas kui halvas mõttes. A, ja, Uku Suvistest oli asi kaugel.