Teater: "Abel Sanchez. Ühe kire lugu"

Tervitus!

Taas teatrist.

Pealkiri: Abel Sanchez. Ühe kire lugu

Teater: Linnateater

Lavastaja: Margaret Sarv

Näitlejad: Tõnn Lamp, Märt Pius, Maiken Pius, Ursula Ratasepp (info kodulehel, kuid lavastuses vist seekord mängis hoopis Külli Teetamm), Argo Aadli
Kestus: 2h 00 min
Esietendus: 23.10.2021
Millal nähtud: 21.02.2023
Minu hinnang: 3.5/5

Lugu ühest kirest. Ainult ühest? Millisest kirest siis täpsemalt? Süžeesse oli neid peidetud mitmeid, eri tegelaste poolt, eri isikute vahel ning eri fookusega, nii positiivset kui pahatahtlikku. Pealkiri otsekui viitab, et kire keskmes oli Abel Sanchez, kes siis kellegi või millegi vastu intensiivset emotsiooni viljeles. Tegelikult ei olnud tema üldsegi peategelane või see kellest mainitud kirg tulenes, vaid oli Abel hoopis meie kangelase, Joaquini, kinnisidee ning kõikide tunnete kogumiku tulipunkt. Mis sorti kihuga oli, aga tegemis, ning mis suunas see voolas? Kas tuum peitus naises, Helenas, ning otsekui ära napsatud armastuses või äkki olid allasurutud lembeemotsioonid hoopiski Abeli vastu motivaatoriks, andes impulsi Joaquinile enda elu ja hinge pühendamiseks sõbra vastu sõdimisele. Võitlemiseks tuuleveskite ja iseendaga. Või andis mehele lihtsalt tõsiseltvõetava mõtte üldsegi hingata kellegagi konstantses vastasseisus olek ning armastusel, ühe või teise vastu, ei olnud siin mingit pistmist. On neid, kelledel kannustamiseks on meeleheitlikult vaja võrdlusmomenti või rivaali, et edasi rühkida ning oma ambitsioone püstitada. Enda saavutusi on võimalik hinnata ja tunnistada vaid siis, kui need kellegi teisega kõrvuti mõõdupuu konteksti paigutada. Esilekerkivateks märksõnadeks on kadedus, egotsentrilisus, eneseuhkus -- kellelegi pidevalt ära tegemine ja sellest tulenev tõdemine, et, vot, näe milline tegija ma olen, sest olen ümberringsetest etem. Ja üks ebakonventsionaalne idee, äkki oli Joaquinil lihtsalt liiga hea elu ja igav. Vaja oli stimulaatorit, mis olemise vürtsikamaks teeks ning, mis on siis ikka põnevam, kui kellegi vihkamine.

Joaquini ja Abeli vahele pandi võrdusmärk Caini ning Abeli kehastuses. Piiblilugudest tuntud vennatapp saatis kogu lavastuse vältel kahte tegelast ning laotas kurjaennetava loori üle kogu süžee. Kas ajalugu kordub ning Abelist saab päriselt nimekaimu koopia? Tema seda paralleeli ei tajunud, vähemalt mõista andvalt, kuid mehe sõpra painas see tragöödia juba etenduse algusest peale. Päris huvitav oli kuulata Joaquini monoloogi kahe müütilise venna vahelisest suhtest ja saatusest. Ning ka Jumala rollist. Miks eelistas too üht teisele ning selle valikuga pani kasvama ideaalpinnase kadeduseks ning selle kulminatsiooniks tapmise näol? Peategelane arvas, et kogu situatsioon oli Caini suunas ebaaus. Loomulikult nägemata, kuidas see oli samamoodi ebaõiglane Abeli suhtes. Joaquin samastas ennast vanema vennaga ning õigustas tolle käitumist. Või vähemalt püüdis seda lahti tõlgendada. Siinkohal ei saa kindlalt öelda, et tema loogika logises või rihtis puusse. Jumal oli vennad loonud, nendega seoses otsused teinud ning sellest tulenevalt ka konflikti tekitanud. Olles issanda looming, tegutsesid mehed otsekui marionetid tolle plaani järgi. Seega, kas oli Cain 100% süüdi oma kadeduses ja vennatapus või siiski looja, kes ta sellisesse potsiooni üldse paigutas? Jumal pani paika mängureegleid, juhatas malendeid kuidas soovis ja siis karistas. Igatahes, umbes niimoodi sai olukorrast sotti Joaquin, sest puudus konkreetne ülekaalukas põhjus, miks Jumal peaks soosima ühe venna andamit teisele: loomakasvataja versus maaharija. Mehe arvates ei olnud see kõik Caini suhtes õigustatud, kellega ta samastub, ning, ühtlaselt, ei olnud asi puhas, kui Abel sai Helena, kelle kiindumust ja tähelepanu ihkas Joaquin. Ajalugu kordub. Helena valib Abeli ning kaotaja võtab kursi Caini jalajälgedesse. Kes käitus õigesti, kes tegi kellele ülekohut või kas keegi üldse tegi ning, kas kõike tasub isiklikult võtta või oleme me lõppkokkuvõttes iga üks vaid inimesed, need on juba täitsa teised teemad.

Joaquin ei näinud kaugemale enda ninaesisest, alandades ennast pidevalt märtriks ning nägemata kuidas kogu olukord pigem oli ülekohtune hoopis Abeli ning originaalse Abeli suhtes. Võib öelda, et mees paigutas end antud loos, vastupidiselt müüdile, teadlikult Jumala positsioonile, olles kui Cain, kes on nüüd võimupositsioonile tõusnud. Oli ta ju ikkagi prestiižsemal ametil kui sõber, kes eelistas olla maalija, kutsumus, mis talle südamelähedane. Peategelane olles taaskord veendunud, nagu maaharimisega Caini puhul, et Joaquini professioon on tähtsam ja, seega, mees automaatselt ka isikuna enam vääriline. Samamoodi võib paralleele tõmmata Helena ja taevaisa ning Helena ja andami rollide vahele -- naine, kui kõikvõimas ning, naine, kui lihakäntsakas. Perspektiive on mitmeid, oleneb millisest otsast vaadata. Intrigeerival kombel joonistus välja põnev kontrast Joaquini ja tema naise suhtes Jumala ja kõrgema heakskiiduga. Ühel pool agressiivne ja hävitav kirg, teisel vaga ja altruistlik kirg. Tükk viskab õhku hulgaliselt arutlusmaterjali, luues rikka mulla kõiksugu filosoofilisteks aruteludeks. Kas kahe asja valikus peab alati lähtuma mingist selgelt katsutavast loogikast nt Jumala valiku ja Helena valiku vahel? Kas armastust saab sundida? Kas Abel siiski oli süüdi selles, et võttis naise, keda ta teadis, et sõber ihkas naida? Kas Joaquin ei suutnud kamule andestada, sest tundis end reaalselt reedetuna või taaselustas ta saatuse tahtel alateadlikult vaid kuulsate vendade tragöödiat? Helena oli vaid stiimul konflikti lõkkele löömisel. Jumala ja tema tagamõtete lahti harutamiseks läheks vist, lisaks, terve igavik. Nt kas inimnõrkused on meie endi teha, nagu kadedus ja isekus, või juhib mängu detailideni välja suur ja vägev isiklikult ning inimene lihtsalt sammub ja käitub etteantud trajektoori järgi? Huvitaval kombel pakuvad teosed, mis mingil määral kaasavad religiooni ühe põhiliinina, alati ohtralt diskussiooniteemat, mis aitab materjalil näida sügavam ja sisukam. Seega, isegi kui usk on keskmisele eestlasele pigem kauge teema, siis mõtteid mille üle mõlgutada pakub lavastus heldelt. 

Lugu lõhkus n-ö neljandat seina, mis eraldab esitaja publikust, ning juba enne lavastuse ametlikku algamist kõnetati lavalt külalisi. Märguande alustamisest ja standardse enne etendust palved ei esitanud saaliadministraator vaid üks näitlejatest. Läbi kogu tüki teenrit kehastanud Argo Aadli, kes vist ühes isikus mängis mitut erinevat Joaquini abilist läbi tolle elukaare, sest nimed, millega peremees teda kõnetas, pidevalt varieerusid. Võib ka täitsa olla, et teener oli sama, kuid Joaquin oma arrogantsuses lihtsalt ei vaevunud truu alama nime kunagi ära õppima. Näidendis leidus mitmeid seiku, kus peategelane otseselt pöördus vaatajate poole või astus süžeerongilt maha, et kõrvaltvaatajana asjade üle mõtiskleda, nt monoloog Cainist ja, kuidas mees tõmbas eluks lühema liisu ja, kuidas tolle õnnetus saatusekäigus tunneb end ära ka Joaquin. Etenduse esimeses pooles jagab teener välja kaarte, millelt saab siis karakteri valida, keda isik lavastuses mängima hakkab. Need olid, aga kõik ühe ja sama sisuga. Barjääri hägustumine lava ja publiku vahel piire eemaldades oli tervitatav, lisas intiimsemat õhkkonda, tõi kõik saalisolijad kokku ühele tasandile ning lihtsalt pakkus vaatajale midagi teistsugust, erilisemat, mida muidu taolistest dramaatilistest, ajaloolistest ja religioossetest näidenditest ei oskaks oodata. Teisalt, kohati ebamääraskes jäi sellise lükke täielik eesmärk või mida täpsemalt sooviti sellega saavutada. Kas püütakse viidata eksistentsiaalsele kriisile ja elu sügavamale mõttele usu fookuses? Kes ma olen, miks ma olen, mida ma tahan? Mis rolli ma enda olemasolu loo tahaksin mängida? Joaquin annab vihjeid ka sellele, et lugu rullub lahti tema vaatevinklist ja mälestuste põhjal ning mitmeid kordi püüab ta mingit olukorda pehmendada, muuta või lihtsalt annab teada, et nii tegelikult vist ikka ei olnud või, et võtame uuesti algusest. Tegu on mehe kontrolli all oleva jutustusega ja teised, kaasa arvatud publik, on lihtsalt malenupud tema biograafias. Selline suund avab uksed n-ö ebausaldusväärse jutustaja võttele, mille kaasamine mingis kontekstis annab alati alust kahelda kõiges ja kõigis, mida loo "dirigent" väidab ja näitab. Ja nüüd vandenõuteooria: Kas elu oli ikkagi meie peategelase vastu nii ülekohtune või nägi ta vaid seda mida tahtis ning toitis agaralt ise enda märtri narratiivi, hoides silmad kinni objektiivse reaalsuse eest?

Üks silmapaistvamaid aspekte tükis oli selle lavaline disain ja tagasihoidlik, kuid rahuliku pinna alla elav dünaamika. Hobuveskis aset leidvad lavastused on alati kuidagi omanäolised ning ajaloolisusest pakatav õhkkond aitab teha eriliseks ka need näidendid, mis muidu seda võib-olla ei oleks. See ringhoone annab ekstra tortsu natuuri, ükskõik millele, mida seal esitatakse. Antud näidend sobis sinna ideaalselt ning sulandus kenasti nendesse vanaaegsetesse seintesse ja atmosfääri. Üheks põhielemendiks olid maali raamid, mis nii tehnilises ja rekvisiidi mõttes, täitsid ruumi taustana, kuid andsid, lisaks, sisuliselt süžeed edasi ning võimendasid toimuvat. Mida sümboliseerisid need raamid? Oli neil lihtsalt dekoratiivne funktsioon või midagi enamat? Tundus, et neid sai võtta omamoodi kui aknaid tegelaste ja, esmajoones, Joaquini hinge. Võisid nad ka olla mõtteline kollaaž piltidest mehe ja tema lähedaste eludest, sest neid raame tekkis aja kulgedes aina juurde ja juurde. Olid nad veel veidrad mikrofonid, sest kui tegelase nägu ja ülakeha raamistas puit, siis tähendas, et fookus on just sel karakteril ning võtmeroll oli stseenis konkreetsel tegelasel, isegi kui tema otseselt ei rääkinud või ei olnud sündmustiku keskpunktis. Ja, loomulikult, andsid ilma sisuta maalid edasi Abeli kui maalikunstkiku kutsumust ning tõsiasja, et lavastuses oli tegu Joaquini eluloo otsekui pildiraamatuga. Vaatamata etenduse sisuliselt pulbitsevale kirele, oli füüsiline pilt siiski vaoshoitud ja ilmalik, ringi jooksmist ning energiarohkust laval kohata ei saanud, kuid ei olnudki vaja. See, mida tükk edasi soovis anda, passis nagu rusikas silmaauku Hobuveskisse ning mõõdukasse, kuid kõnekasse lavakujundusse. 

Tõnn Lamp oli peategelase rollis karismaatiline, vaevatud ning kompleksne. Oma välja kumava intensiivsusega mängis ta kaaslased tsipake üle. Maiken Pius, Helenana, suutis mehega kohati samale tasemele end vinnata ning tegelikult oleks äärmiselt põnev kuidas oleksid kaks karakterit võimumõõkadena ristunud, kui nad siiski oleks abiellunud üksteisega. Helena särtsakus, halastamatu otsekohesus ja haavatavus olid ühtlasi sümpaatsed kui eemaletõukavad. Abel, Märt Piusi kehastuses, natuke mattus oma iseloomukate lavakaaslaste alla ning nood mängisid ta üle. Võib täitsa olla, et see oli tahtlik, sest meest narratiivselt ümbritsevad kirglikud karakterid imevadki ta tühjaks, ta jääb nende "tee peale ette" ning ehk see ongi loo üks moraalidest. On inimesed, kes lihtsalt upuvad kaaslaste ühepoolsete ülevoogavate emotsioonide alla -- Abeli saatus. Huvitaval kombel suutis Antonia, Joaquini vaga ja jumalakartlik naine, oma kohalolekuga tähelepanu endale tõmmata. Tegu oli kõige meeldivama ja mõistlikuma tegelasega. Koos näitlemisega on lavastuses mitmeid tahke mida tähele panna ning mille üle sisearutlust pidada. Religioon, ja just kristlus, on põnev teema, eriti üldiselt mitteusklikule eestlasele, kes näeb selle ümber toimuvat võib-olla hoopis teistmoodi kui keegi, kes Jumalat usub. Samas, on ükskõik mis teema ikkagi omamoodi võõras ja keeruline, et toimuvat täies mahus mõista, kui see peegeldub läbi usu prisma. Kesksed konfliktid nagu inimnõrkus ja mitte just üllamad iseloomujooned on, aga universaalselt tajutavad ning käega katsutavamad.