laupäev, 18. märts 2023

Etendus: "Don Pasquale" ja "Krahv Luxemburg"

Tervitus!

Klassikalist etenduskunsti.

Pealkiri: Don Pasquale (Gaetano Donizetti koomiline ooper)
Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 2h 15 min
Esietendus: 25.09.2020
Millal nähtud: 22.10.2022
Minu hinnang: 3/5

Tegu on autori ühe mängitavama loominguga ning ühe populaarseima Itaalia koomilise žanrinäitega üldse. Samas, ooperid, mis ei ole traagilised, on niikuinii võimsas vähemuses ning ise eelistan kahte teist maailma lemmikut, "Sevilla habemeajajat" ja " Armujooki". Põhjus on lihtne, konkreetse loo keskne konflikt ajas mind täiesti segaduses kukalt kratsima ning oli võimatu üle saada selle loogikast. Mitmeid kuid hiljem, pärast etenduse nägemist, ei ole ikka võimalik aduda, kuidas saab süžee moraal olla, et vanem mees ei tohiks noore naisega abielluda või siis üldse enam abielluda, sest on liiga vana. 19. sajandil, kas see mitte just standard ei olnudki? Või olen ma ajalugu siiani täiesti valesti mõistnud ning kahe silma vahele on jäänud tõsiasi, et soositud ei olnudki eakas mees ja nooruke naine? Või peitub siin mingi kolmas kontekstuaalsuse spetsiifiline konks, mis seletaks sellise dissonantsi lahti? Kohati võttis selle teema sisemine diskussioon ja kuidagigi seletuse mentaalne otsimine kogu võhma ning tähelepanu saalis, kuid ka pärast, ning tahaplaanile jäid muud elemendid, mida ooperi puhul tegelikult primaarsena nautida. Muusika, laulmine ning loodav atmosfäär ise ei suutnud ennast esile võidelda, sest mu peas toimus intensiivne pusasse läinud lõngakera lahti harutamine. Samas, detaile, mida nautida leidus küll ja küll, nt kasvõi vahvalt ülemeelik ja särtsakas tegelaste poolne suhtumine ning õhuliselt energiline vaimküllus laval.

Don Pasquale soovib, et tema vennapoeg abielluks sobiliku preiliga, kui tahab mehe varandust pärida, ning eeldab, et tal on kaasa valikus sõnaõigust. Kui Ernesto eelistab naida hoopis varatu lese, Norinaga, siis onule see ei passi ning ta otsustab, et hoopis ise leiab omale abikaasa ja saab pärija. Jah, tänapäeva uuenduslike tõekspidamistega võrreldes leidub siin hulgi vastumeelset ning hunnik arhailisust. Tavaliselt on ooperites pigem lahkheliks vana ajaga võrreldes modernne progressiivsus nt soorollides, kuid antud lugu, tundub, et räägib vastu sellele, kuidas oletaks, et minevikus asjad käisid. Ehk siis, kas antud ooper on oma ajast ees või siis on minu teadmised end täitsa puusse rihtinud. Võttes arvesse perioodi, millesse lugu paigutub, miks ei või onu kaasa rääkida, kellega pärija end seob või miks ei tohi ta ise abielluda ning oma rahaga teha mida hing ihkab? Et taadile vingepussi keerata ning talle õppetund anda, teeskleb Norina, et on vaga kloostritüdruk ning sõlmitakse võltsabielu naise ja Doni vahel. Ning siis läheb äkitselt üks kiusupalagan lahti. Naine raiskab mehe raha, alandab ja sõidab tollest teerulliga üle. Üks moment oli seda mõnitamist lausa ebamugav pealt vaadata. Huumorist oli asi kaugel. Ma ei tea, kas nalja pärast Norina äärepealt vanamehele kätega kallale hakkas minema? Täiesti hämmastav ja arusaamatu oli, et miks papi sai sellise alandamise osaliseks, sest käitus nagu iga teine mees oma ajastus ning isegi suhteliselt kammitsetult. Üks samm puudus komöödia tragöödiaks muutumisest, sest oli hirm, et iga hetk nüüd saab Don Pasquale südari. Taaskord, kas loo kontseptsiooni ja keskse konflikti kohalt jäi midagi kahe silma vahele, mingi pusletükk puudu, sest keeruline oli nende olemusest vastanduvate arusaamade tõttu nähtust terviklikult sotti saada.

Mainitud veidra ebaproportsionaalsuse pärast ei saa ka väita, et tegelased oleksid märkimisväärselt sümpaatsed olnud. Ei olnudki eriti kellelegi kaasa elada, sest igas suunas oli midagi, mis kulmu kortsutama pani. Isegi õnnetusehunnik, Ernesto, kes kogu lavastuse vältel ringi liipab nagu peksa saanu, oma üleolevates piinades ja kannatustes, oli omamoodi pigem humoorikas. Kas võib olla, et etenduses oli paroodilisi elemente? Kas äkki oligi salajane põrandaalune liin loos, mis seletab lahti massiivse ebakõla, tõsiasi, et -- heureka! -- ooper ongi kogunisti paroodia või farss?! No kuidas tõlgendada seika, et Ernesto on agoonias, otsi andmas oma armuvaludes, ja onu tal lihtsalt kastab kaktuseid. Äkki teebki etendus nalja selle üle kuidas inimesed reageerivad armastuse teemal üle võlli (Ernesto) või siis kuidas vanemad mehed on väga maiad noorte vooruslike neitsite järgi (Don Pasquale) või hoopis kuidas naised võivad dominantsed olla ning kõigile meestele enda ümber ninanipsu teha (Norina). Pöörati ümber soostereotüübid ning vahetati positsioone. Ja näidati kui naeruväärne on ennast vabatahtlikult emotsioonide küüsi visata ja enesehaletsusest ringi roomata. Ernesto oli tõesti natuke ekstreemne, kuid naljakas. Siinkohal peab mainima, et oli näha, et esitajatel oli lõbus ja nad tundsid rõõmu, et ei pea vahelduseks traagikamerre uppuma ja pidevalt ahastuses nägusid ette manama, mida ooperid üldiselt eeldavad, kuid saavad helget ja joviaalset meeleolu eksponeerida. Alati on äga kui näitlejatel ja lauljatel on endal äga. Kas positiivsed tunded, koos kehakeele ja miimikaga, nõuavad lisaks enam näitlejameisterlikkust on veidi kaheldav, kuid äkki on ooperilauljatel siiski komplitseeritum esineda pigem standardiväliseid elujaatavaid tegelasi, sest põhirežiim on tavaliselt mornid ja õnnetute saatustega tegelased. Seega, kiitus, sest lavalt õhkas vallatust ja lusti võngetena vaatajani.

Lavakujundus ja kostüümid olid lavastusel pigem vaoshoitud ning eriti kulukad välja ei paistnud. Samas, selline tagasihoidlik ja omamoodi maine värvigamma ning materjalide valik oli isegi päris mokkamööda silmadele. Dekoratsioonid, hoonete rekonstruktsioonid ning isegi purjelaev, mis siia ja sinna liugles, olid helepruunist puidust ning kontrast stseenidega öisel ajal, kus domineeris tumesinine, jätsid kogu komplektina maheda, kuid silmatorkava mulje. Kõige kentsakam ja koomilisem, kas tahtmatult või tahtlikult, oli lavastuse nimitegelase kõhupolster, mis jättis ilmselgelt võltsi efekti, kuid ehk pidigi ta olema selline selgelt kunstlik ja ebaloomulik, et, taaskord, huumorielementi pakkuda. Keegi oleks nagu hiigelpalli või pääserõnga mehe kõhu ümber sidunud -- jalad, ülakeha, käed, taguots ja muu keha üpris sale ning vormis. See detail illustreerib suurepäraselt etendust üldisemalt: kas võtta nähtut tõsiselt või mitte, kas vaatajat püütakse kuidagi segadusse ajada või haneks tõmmata, kas nähtu eristab teadlikult end konventsionaalsest ja esitab ebatraditsionaalset, kas lugu naerab enda üle või publiku, kas laval toimuv on päriselu peegeldus või soovunel ja kõverpeegel, kas püüab ta mõista anda, et mehed ja naised on mõlemad head ning halvad, jne jne jne. Ma ei ole üheski neist kindlalt veendunud, seega, ei ole nii vaevatu, kui võiks eeldada, ooperiga sina peale jõuda ning lihtsalt etendust nautida. Kahjuks, ei jäänud kõrva ka ükski unustamatuks sobiv muusikapala. 


-----------------------------------

Pealkiri: Krahv Luxemburg (Franz Lehári operett)
Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 2h 10 min
Esietendus: 24.01.2020
Millal nähtud: 17.09.2022
Minu hinnang: 3.5/5

Mis see nüüd oli? Operetid on pigem pettumused juba aastaid olnud ning tundub, et mõjuvad kuidagi kulununa ja vanamoodsana, kuid võta näpust. Käesolev lavastus ei paistnud millegi erakordsega silma, ei sisult, muusikalt, tegelastelt ega lavastuse tehniliselt teostuselt, kuid millegipärast suutis tulemus olla võluv ja armas. Selline sümpaatne ja kõige parimas mõttes südamlik ning käega katsutav. Täielik müstika. Etendus tekitas sellise õdusa tunde, et publik ja näitlejaskond eksisteerivad ühes hetkes, mõlemad korraga, nii saalis kui laval. Selle ühtse ristumiskoha leidnud, läksid vaataja perspektiivist neile tegelaste seiklused, möödapanekud ja õnnestumised, päriselt korda. Jääb lõpuni ähmaseks, et mis täpsemalt olid need faktorid, mis sellist vahetut kontakti, köitvust ja hoolima panemist stimuleerisid, mis impulsse vajutati, et ei kerkinud esile tüüpiliseks saanud tüdimust operettide kergluse ning ülepakutud sisutühja lääguse suhtes. Ei no, ei tasu ka mingit haruldaselt geniaalset ja ennenägematut žanrieksemplari oodata, tegu on siiski suhteliselt standardse operetiga. Siiski, tundub, et minu reservatsioon ja negatiivsemat laadi eelarvamus operettide vastu on mingiks perioodiks raugenud. Kõvasti enesekindlamalt sammun järgmiseid Estonia muusikali pakkumisi kaema. Kuigi kuklas peab tuksuma skepsis, sest kogemused enne käesolevat liikusid stabiilselt allamäge.

Ehk saab ootamatut suhtumismuutust seletada lihtsalt sobiliku tujuga sedasorti meelelahutuseks või tähtede seisuga, kuid antud lavastus suutis end paigutuda just meelepärasele laiuskraadile, pakkudes parajalt suhkrut, melodraamat ning värvi, välja kukkumata üleliia toretsev. Mingi tasandini edukalt astus üles ka üks kindel faktor, mis alati operettides minu silmis, või pigem kõrvus, konstantselt mööda sihib -- muusika. Tavaliselt on suhteliselt võimatu hiljemalt ühtegi meloodiat meelde tuletada, isegi sekundid pärast pala lõppemist, või siis kõlavad enamused laulud üksteise dubleerimisena. Seekord, kuigi suurem enamus lahtus üheks lamedaks massiks, siis neli tõusid esile ning suutsid end mällu söövitada, mis on operettide puhul märkimisväärne saavutus. Tähtsad ei ole ametlikud pealkirjad vaid koloriidsed esitajad, tekst või mõned märksõnad, mis tõstsid etteastete kaliibrit. Juliette'i "järelroa" pala jäi meelde selle kelmika ja kentsaka sõnakasutuse poolest nagu ka naise ja tema kallima vaheline üksteise vastu teksti põrgatav duett, mis süütult särtsakas ning nunnu. Vürst Basil Basilowitsch oma meeleheitlikult koomilistes lembeihades suutis nagu linnuke ette tsiristada sellise armupiinade hümni, et ajas lausa muigama ("Laõh, laõh, laõh, laõh, jah siin!"). Kahtlemata parim etteaste kogu lavastuses. Kuid, kas ikka oli? Napilt jäi alla ootamatult areenile ilmuv energiline venelanna, kes krapsaka vürsti ise ära krahmas. Ideaalne paar! Naise "elutarkusi" täis etteaste täis aristokraatidele omast arrogantsust ja elukaugesust, oli tunnustust väärivalt humoorikas. Põhimõtteliselt, leidus täitsa mida kuulata ja nautida laulu valdkonnas ning vast aitas just see aspekt etenduse menukust turgutada. Kusjuures, tavapärasest rohkem tundus, et loovutati aega muusikale kui dialoogile. Viimast tundus, et on eriti kasinalt jagatud. Teoorias, ei oleks selline suund midagi, mis mulle iseäranis meelepärane, kuid äkki oli faktori ettenägematus ning eelduste ümber lükkamine üks detail laiemast kompotist, mis lavastuse poolehoidu võitvat taset tõstis.

Vinguda võib tegelaste kallal, eriti keskse paari, sest, jah, kuigi operetid on omamoodi muinasjutuliselt romantilised, kipuvad sealsed põhisuhteliinid tsipake usutavamad olema kui antud loos. Esimesest käekatsumisest või põgusast vestlusest tärkavad eluarmastuse tunded ajavad silmi pööritama. Mees ja naine kohtusid minutiteks, sõlmisid abielu, eraldussein neid lahutamas ja sellest läbi nägemata. Ja siis leiavad nad üksteist kolme kuu pärast taas, vestlevad, taaskord, suhteliselt üürikeseks hetkeks, ja juba ongi suur romanss. Nibin-nabin kaks kokkupuudet ja ollaksegi valmis üksteise nimel elama ning surema. Opereti kohustuslik sekundaarne paar oli kohati isegi armsas ja kaasahaaravam kui primaarne duo. Vaieldamatud lemmikud olid siiski muhedad vürst ja tema temperamentne vürstinna. Nemad olid ka peamised koomika pakkujad. Üldiselt olen žanriloomingus heldemas koguses huumorit täheldanud, kuid antud lavastuses puistati seda vaid näpuotsaga üpris kitsilt. Või ei olnud pakutud naljad just minu maitsemeeltele. Enam pandi rõhku muusikale, mis lõppkokkuvõttes ju õige valik paistis olevat. See andis võimaluse keskenduda pigem musitseerimisele, kui näitlemisele, milles viimases saadi operetile omaselt täitsa keskpäraselt hakkama, mis on igati okei, kuid laulmises, subjektiivselt hinnates, jäid kõrva kummitama Mart Laur ("Armupiin, oled jälle siin, laõh, laõh, laõh, laõh!" -- vaieldamatult vingeim!) ning Aule Urb. Siin tekib vist mingi ebaaus muster võrdusmärgi näol lemmiktegelaste ja nende vokaalsete oskuste vahel, seega, palun mitte hinnangut tõsiselt võtta. Aga olgem siis õiglasemad, Helen Lokutat, Reigo Tamme ja Elina Nechayevad on alati meeldiv muusikast rõkkamas kuulata.

Tagasihoidlik joon võeti lavakujunduse, dekoratsioonide ning kostüümide kohalt. Tegu oli pigem kulusid kokkuhoidva produktsiooniga kui priiskavaga. Valikud ei olnud ekstravagantsed või eriliselt silmatorkavad, kuid ajasid asja ära. Ka lavaline liikumine, grupietteasted ja üldine dünaamika olid staatilisemad. Alati ei olegi vaja peita operettide mõningast pealiskaudsust ja sisutühjust värvitornaado, ülevoogavate kostüümide, pidevalt juubeldades ringi trallamise ning mastaapsete taustadisainide varju. Taaskord, tundub, et selline kitsim lähenemine kõige muuga ühises kompotis aitas etenduse just käega katsutavamaks ja libedamini seeditavaks muuta. Ja niimoodi selline täitsa vaadatav ja tore operett oma ilus ja valus kokku tärgeldatigi. Eeldatavasti ei kühveldatud tükki mingeid ülemõistuse suuri rahalisi või loomingulisi investeeringuid, kuid kas alati peabki meeletult pillav, innovaatiline ja teistest eelnevatest erinev olema. Vast mitte, kui tulemus suudab just õigel tasakaalu piiril end balansseerida, langemata igalt nurgalt olemuselt odavuse kuristikku. Sõbrannaga sai õdusalt aega veedetud, juba klassikaks muutunud Estonia šokolaadikooki söödud (see lihtsalt on üks maitsvamaid) ja rõdul end mõnusalt sisse seatud (parteris ei ole just kõige etem oopereid ja operette vaadata, kui ei taha kukla käänamisest kaelavalu, et subtiitreid mugavalt lugeda). 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar