Raamat: Krimi eri "Korter Pariisis" ja "Ridade vahel"

Tervitus!

Seekord natuke krimikirjandust.

Pealkiri: Ridade vahel

Autor: Janice Hallett
Kirjastus: Rahva Raamat
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3/5

Kohati tundus, et tavapärastest krimkadest teistlaadi stiil ja meetod loo jutustamiseks trumpas süžee loogilisuse ning sujuvuse. Nagu erinev lähenemine oleks piisav, et raamatu narratiivselt unikaalseks muuta. Jah, peab tunnistama, et raamat, mis koosneb e-mailidest, kirjadest, sms-idest ning muudest kirjalikest tekstidest, et lugu edasi anda, oli lugejana kindlasti enda mugavustsoonist väljumine, nõudes rohkem tähelepanu võrreldes detektiiviloo klassikalise esitlusega. Kuigi juba oma paarkümmend aastat tagasi sai loetud Meg Caboti "Boy Meets Girl" (Printsessi päevikute sarja kirjanik), mis just sama võtet kasutas. Üllataval kombel, heidutavana näivad üle 500 lehekülje lausa lendasid käes ning ei võtnudki nädalaid, et läbi närida. Tüütuks ei muutnud isegi erinevate kirjade lademetes lugemine, mis mõjusid kohati katkendlike ja eraldiseisvate pusletükkidena, ning väsimatu püüd need terviklikku konteksti paigutada. Stiilis ei olnud iseenesest viga, minu jaoks ei olnud seda virrvarri haarata keeruline ning, tegelikult, oli selline isevärki lähenemine mõrvaloole pigem tervitatav vaheldus. Komistuskiviks sai fakt, et tundus, et esitlusviisi kaalus üle süžee sujuvuse, sidususe ning mõistlikkuse -- tundus, et tähtis ei olnud sisu vaid meetod, kuidas lugu edasi anti. Vihjates, et kallis lugeja, noh, saad kogu sama info, mida kaks tegelast, kellel palutakse leida ridade vahelt mõrvatav ja mõrvar, kas oled piisavalt nutikas, et asi lahti harutada ning näpuga õigete kahtlusaluste suunas vehkida? Ei, ma ei olnud. Sellel lihtsalt põhjusel, et vihjeid tilgutati selektiivselt.

Jah, vast, kui eriti pingutada ning iga sõna analüüsida ja natuke meelevaldselt otsustada koos grammike õnnega, siis ehk suudaks võib-olla-ehk-tsipake õigele kursile rihtida, kuid ma ei usu, et keskmine lugeja selleks siiski võimeline on. Juura tudengitele antud materjalid läbitöötamiseks esimese raksuga koosnevad asitõenditest, mis konkreetseid vastuseid kergekäeliselt ei anna. Kaugel sellest. Autor meelega jättis hunniku infot avaldamata, mis oli tegelikult olemas, nagu hiljem selgus, ning, mis ei jätnud muljet kui nutikas narratiiviloomine, vaid näidata jälle kuidas fookus on venitamisel, et saaks enam oma geniaalset stiili eksponeerida, et lugejalt vaip jalge alt tõmmates teda ninapidi vedada, ning lihtsalt näida kui jube kaval kirjanik on -- alahinnates lugejat. Teise ropsuga avaldatakse järgmine ports materjali, mis põhimõtteliselt kõik tühjad augud täidab ning on ilmne kes tegi, miks ja kellele. Vastused olid aga juba eelnevalt olemas, kuid tõestusmaterjalist jagati algselt vaid valitut, neid, mis kedagi otseselt ei süüdistanud, ning öeldi, et leia heinakuhjast nõel, samal ajal kõrval itsitades, sest nõel oli hoopis kuhja kõrval põrandal päise päeva ajal täiesti nähtaval. Võib-olla teistele lugejatele läheb selline võte peale, kuid mulle tundus ta natuke haneks tõmbamisena, sest tõesti punnitasin ja punnitasin, et leida küsimustele vastused. Seda kõike pooliku infoga nagu püüaks ust avada võtmest ainult ühte tükki auku toppides. No ei avane!

Natuke veel kriitikat. Kas tõesti inimesed kirjutavad nii palju e-maile tänapäeval selle asemel, et helistada või näost näkku rääkida või sõnumeid saata või messengeri kasutada? Arvestades, et tegelastel oli tihti ja pidevalt füüsilises maailmas kokkupuutepunkte. Kohati tundusid e-mailid sunnituna, sest no ei olnud usutavad olukorrad, et keegi kirjutab kiiret vastust eeldava küsimuse ja teine kohe vastab -- ja mitte tööalaselt. Oli hetki, kus kõiksugu karvastest ja sulelistest karakteritest oli väsimus, sest neid oli nii palju ning, kes oli kelle sugulane või naine või laps või naaber või sõber, vm oli vaja raamatu alguses olevast tegelastest ülevaadet andvast kokkuvõttest pidevalt üle kontrollida. Selline kompaktne info oli igati asja ette ning ju siis autor ise sai ka aru, et lugedes võib pilt kirjuks minna. Kiitus ettenägelikkuse eest! Siiski, üks hetk tundus, et autor lihtsalt pildus lugejat igast tegelastega, et jälle vett sogasemaks ajada, ilma, et need kõik karakterid reaalselt mingit süžeelist eesmärki oleks omanud. Natuke lame viis labürinti põnevamaks muuta. Tõsiasi, et tapetavat isikut ei avalikustata enne, kui raamat on kuskil keskpunktis, oli tegelikult üks meeldivaid detaile, sest see andis kaks küsimust, millele vastust püüda leida. Võimalikke ohvreid oli palju, sest üks tundus kahtlasem ja närvidele käivam kui teine, eriti Isabel. Oh jummel küll, ta oli ju lausa hullunult klammerduv ja ei suutnud aduda, et tema käitumine oli eemaletõukav ning veidi hirmutav. Ta oli ka tänu sellele hea kahtlusalune nii mõrvatavaks kui mõrvariks. 

Mulle iseenesest raamat ikkagi meeldis, sest ta pakkus midagi tavamustrist eristuvat. Kui originaalne ja edukalt aga realiseeritud, see on teine asi. Loo tempo oli sobilik ja mulle pikk eelmäng sellele, et mis üldse toimub, mis emotsioonid ning teemad on õhus, kes kellega sõpsitab ja kes mitte, läks täitsa kenasti peale. Kui mõnikord ei passi selline aeglane hoovõtt üldse, siis antud kontekstis toimis ta hästi. Loomulikult oli vahva ühendav faktor kõigi tegelaste vahel, milleks siis amatöörteatri trupp, kes hetkel uut etendust ette valmistamas. Ootused, lootused ja inimdraama selles vallas oli värvikas lisa krimiliinile. Kahjuks, vastukaaluks, oli raamat täis topitud igasugu konflikte, tegelasi ja pseudo- ning alateemasid, mida süžee tegelikult üldse ei vajanud. Puändid oleksid paremini mõjunud, kui ülesehitus oleks osavam ja puhtam olnud, ning pöördeid ei oleks lämmatatud mainitud hunniku segajate ja asjakohatult liigse info alla. Kokkuvõttes, huvitav lugemine, kuid mitte ilma parendamiskohtadeta. Eks kõik lõpuks maitse asi ole.

--------------------------------

Pealkiri: Korter Pariisis

Autor: Lucy Foley

Kirjastus: Eesti Raamat
Ilmumisaasta: 2022

Minu hinnang: 3/5

Raamat teostas paar žanrile tüüpilist põhielementi üpris õnnestunult. Paar teist, aga jäid vajaka. Seega, tasandus lugu suhteliselt keskpäraseks põnevikuks ning meelde erilisele positsioonile ennast ei paigutanud. Võtame kõigepealt õnnestunud aspektid. Pinge kruvimises suutis lugu ennast eeskujulikult esitleda. See tõusis, tõusis ja tõusis ning sa ootasid, et kohe tuleb pauk, mida ei tulnud ja ei tulnud, kuid keha läks aina rohkem ja rohkem pingesse. Pikaldane ärevuse tõstmine toimis ja jaotas end suhteliselt mõõdukalt kogu loo vältele, kuigi mingi hetk hakkas veidi tüütama, et, noh, paljastatakse ka juba midagi märkimisväärset või lihtsalt peksame pinge läbi lae. Põnev oli tõdeda, et puänte oli mitu ning kuigi ühele suutsin päris varakult sõrme peale panna, siis üllatusmomente leidu hulgi. Iga tegelasega seoses avaldati midagi ootamatut, mõndasid saladusi sai mingi kraadini juba ise ära arvatud, kuid oli neid, mida ette tulemas näha ei olnud võimalik. Mis seal kortermajas toimub? Kes on paha ja kes mitte? Kuigi, eks luukered kapis olid igal isikul, ka peategelasel. Miks käituvad tegelased nagu käitusid? Kuidas on nad omavahel seotud? Kes kaitseb, kardab või vihkab keda? Ja peamine, mis siis lõpuks juhtus meie kangelanna vennaga?

Sibulat kooritakse lahti kiht kihilt ning iga tükiga avaldub mõni eelpoolmainitud küsimuse vastus. Või veel lisa ports küsimärke. Minu jaoks põlevamaks müsteeriumiks oli, et kus on vend, kas ta on surnud, kes ta tappis ja miks. Positiivselt küljelt, just see liin seletati lahti kõige huvitavamalt ja ootamatumalt. Samas, oli lahenduskäik natuke raskesti usutav ning mul kohe hakkas peas vurama loogika ning realistlikkuse põhjendamisprogramm. Kas see oli füüsiliselt autentne? Selles mõttes, oli olukord pisut pettumus, sest see ei olnud minu silmis piisavalt tõetruu. Kes siis kurjamid olid ja miks, oli täis üllatusi, sest "no raudselt pahad!" tüübid ei olnudki tegelikult üdini jubedad ja halastamatud ning need, keda võis vast kahtlusaluste nimekirja tipust madalamale paigutada, just kippusid olema kuritegude ja probleemsete tegemistega seotud rohkemgi, kui esmapilgul mugavad ja tüüpilised kahtlusalused. Pidev fookuse ringi rändamine ühelt tegelaselt teisele oli vilgas ning pead segi ajav. Hakkasid endas kahtlema, pidevalt. Üleüldine tempo raamatus, aga oli natuke veniv ning tundus, et autor püüdis sirutada lugu võimalikult laiaks, ilma et raamat oleks sellist lähenemist ilmtingimata vajanud ning pikaldane samm oleks lugemiskogemusele kasuks tulnud. Otsekui sunnitud aeglasust, õnneks, korvas pidevalt info tilgutamine, et põnevust sütetel hoida, oodates kannatamatult, et mõni järgnev vihje sasipuntra lahti harutamiseks õhku visatakse.

Minu põhikriitika oli juba traditsionaalseks saanud tegur, mis omane paljudele krimi- ja põnevike raamatutele. Nimelt ei saanud ma pikalt aru, kas peategelasel, Jessil, on mingid masohhistlikud kalduvused või täiesti puudulik enese alalhoiuinstinkt. Normaalne inimene oleks ammu juba leelet laskunud, kuid, ei, meie kangelannal oli lausa surmasoov, sest ta jooksis pea ees ülimalt riskantsetesse olukordadesse ning jäi lõbusalt elama majja, kus haihtus tema vend ning kaaselanikud olid naise suhtes vaenulikud ja, suure tõenäosusega, ka valmis mõrvaks. Me ei tea kunagi kuidas ekstreemsetes situatsioonides käitume või milleks oleme valmis, kui pereliige või lähedane on ohus, kuid, ma sain aru, et õde-venda ei tundnud üksteise suunas ülemäära võimsaid kiindumusemotsioone. Seda enam pani kukalt kratsima, et kuigi Jessi hoiatati pidevalt ning konstantselt leidis ta end kriitiliste olukordade keskpunktist, ei lasknud ta ennast grammigi heidutada. Kas ta oli lihtsalt mentaalselt natuke teises dimensioonis või hulljulge, kellel ei olnud mitte midagi kaotada. YOLO. Sellest tulenevalt ei jätnud ta ka just nutikat muljet ja keeruline oli naisele kaasa elada või temaga mingisugust ühisosa leida. Jessi käitumine ja keskkonna tõsiduse absoluutne eiramine või mitte adumine ajas natuke närvi. 

Krimkad kipuvad olema ainult nii head, kui meisterlikud on loo puändid, osavalt pahalased peidetud ja nende tegutsemise taust usutavasse perspektiivi pandud, ning kuigi, need aspektid olid raamatus soliidselt esitatud ning lahendatud, siis, seekord, ei saanud üle ega ümber peategelasest. Lisaks eelnevale vingumisele, jäi silma, et naine otseselt ei kasutanud oma aju, et probleeme elimineerida ning jõuda müsteeriumi ivani, vaid pigem koperdas kogemata vihjete otsa, ütles või tegi midagi kohatut või kahtlast, mis järgmise sammuni aitas viia, täitsa juhuslikult midagi võtmetähtsusega jäi ta teele ette, vm ja üleüldse, tundub, et naine ei mõelnud enne kui midagi sõnas või millegagi hakkama sai. Ta passiivselt aktiivselt otsis ise pahandust ja selline käitumismuster, mitte otseselt ebarealistlik, arvestades ka naise keerulisemat lapsepõlve ja üldist eluolu enne reisimist Pariisi, ei aidanud teda just sümpaatsemaks teha. Sellised tegelased on mugavad autoritele, sest neid saab panna tegema ükskõik mida autor soovib ja süžee vajab, olenemata, kas see on karakteriarengu suhtes loomulik järeldus või mitte. Kass oli see eest vahva ja vaieldamatult parim tegelane kogu teose vältel. Kes loodab natuke Pariisi hõngu haista, siis seda ka raamat ei paku. Üleüldiselt oli see aga okei põnevik, milles oma võlusid ja valusid. Mul ootavad riiulis veel autori kaks teist romaani: "Jahiseltskond" ja "Kutsutud külalised". Ehk suudavad need harilikest-tavalistest natuke kõrgemale end vinnata, sest autori laialdasem stiil ja lähenemine mulle iseenesest läksid peale.