pühapäev, 5. veebruar 2023

Teater: "39 astet"

Tervitus!

Ja vahelduseks teatrist.

Pealkiri: 39 astet
Teater: Ugala
Lavastaja: Sander Pukk
Näitlejad: Martin Mill, Aarne Soro, Tarvo Vridolin ja Marika Palm
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 03.12.2022
Millal nähtud: 09.01.2023 (Salme Kultuurikeskuses)
Minu hinnang: 2.5/5

No nii, tõotatud päev oli saabunud! Meeleheitlik otsing ühe mahlase ja mõnusa komöödia järele, mille vastu on janu sama intensiivne nagu kõrbes ekseldes vee leidmise nimel. Ühe hea humoorika lavastuse järele, kus puhtsüdamlikult saab naerda ja seda mitte piinlikkusest. Kus killud tabavad märki, mõjuvad ehedalt ja pakutu ei baseeru lapsikutel labasustel või eeldusel, et publik tunneb mõnu kellegi järjepidevast koperdamisest ühe ja sama asja otsa. Otsing oli jõudnud finaali. Kuidas võikski üldse aimata, et selline maailmas paljumängitud, kiidetud ja populaarne etendus tohutu pettumuse valmistab? Broadway ja West Endi hitt? Sellist tulemust ei osanud ette ennustada metsikumais unenägudes. Kohale sai pekstud nädala esimesest tööpäevast räsitud sõbranna, kes on esmaspäeviti kultuurisündmustele kategooriliselt vastu, ning kellele sai lubatud taevas ja maa kokku, sest reklaamitud sai lavastust kui hiilgavat huumoripommi, mis on ennast tõestanud ja tõenäoliselt just meie maitsemeelele. Noh, jah, nalja sai -- vist -- , kuid mitte meie maitsele. Pärast esimest vaatust vaikides kohviku järjekorda sammudes, vaatasime üksteisele silmanurgast otsa, kõhklevalt, julgemata esimesena välja pahvatada: Mis jama see on? Kus on lubatud komöödia? Järgmisel päeval sai loetud põnevusega etenduse arvustusi, et milles asi, kus on ebakõla, mis toimub. Tükki kiideti ette ja taha, kohati ülivõrdes. Kratsisime sõbrannaga kukalt. Ilmselgelt, oli viga taas meis, sest ei olnud võimelised pakutava huumoriga ühist keelt leidma. Mis on okei, igaühele oma, kuid hämmastama pani küll. 

Lapsepõlves sai pidevalt vaadatud kõiksugust inglise huumoritoodangut. Blackadder, Allo Allo, Benny Hill ja teised. Tol ajal oli see lõbus ning meeldiva nostalgiana on tore mõnikord neid taasavastada. Kas nad ka samal tasemel naeru pakuvad kui kunagi nooruses, siis vastus on, kahjuks, pigem mitte. Sellist tüüpi killud lihtsalt ei puuduta enam. Tahaks midagi alternatiivsemat, kui üksteise järel naljaka muusika taustal kiirtempol teineteist taga ajavad tüübid. Aga just Benny Hilli ja, sõbranna sõnul, Charlie Chaplinliku tummkomöödia stiilikategooriasse antud tükk paigutuski (kusjuures, laval astusid üles kaks tegelast Chaplini visuaalsete koopiatena -- vihje vanameistrilt saadud inspiratsioonile?). Ajalooliselt võimas, väärt ja vahva, kuid oleme vist vanuses ja eluetapis, kus pigem tahaks midagi sisukamat, head satiiri, farssi, sarkasmi ja/või irooniat. No ei meelita itsitust välja kui keegi mitu korda jala ämbrisse kinni astub. Lootus oli laval kogeda naturaalsemalt mõjuvat komöödiat, mida on võimalik tõsiselt võtta ja mis toimub omas kontekstis usutavalt. Etenduse pakutu ei olnud ehe ja voogav, vaid tundus sunnitud, kohmakas ja natuke piinlik. Sõbranna nagu rusikas silmaauku pakutud sõna, "nõmevenitamine", sobis ideaalselt kirjeldamaks seiku, kus nt peategelane paar-kolm minutit järjest oigab ja tõmbleb pealtnäha surres põrandal või keskne mees-nais paar peab läbima teetakistuse, olles käerauaga ühendatud, ning siis jäävad uuesti ja uuesti kinni, sest üks läheb üht ja teine teist suunda, või kui rongis mehed jälle ja jälle ja jälle üksteisest mööda lähevad, pressides peategelase kahe keha vahele kinni. See ei olnud naljakas esimene kord ja, seega, mitte ka oma viis-kuus korda pärast seda. Sellist tüüpi huumorit kategoriseeriks vanamoeliseks ning see läheb osadele peale, teistele, aga ei lähe. Või kunagi oli meelepärane, enam mitte, nagu minu ja teatrikaaslase puhul. Ka vaheajal kohvikus väga helde klaas veini (loe: lähker) ei teinud olukorda lõbusamaks.

See kindlasti ei tähenda, et loos ei leidunud kilde, mis muigama oleks pannud või vähemalt tunnustada, et tehti päris soliidne katse naljale, aga proovige uuesti. Leidus episoode, kus karakterimäng või kontekst olid niivõrd värvikad, et see leevendas puudujääke, korvas ärritust ning isegi kihvt välja kukkus. Üks koloriidsem näide oli majutusasutust omav Šoti abielupaar. Eesti keelde inglise ja šoti aktsendi keelelised vääratused ja arusaamatused vast nii edukalt ei kohandu, kuid Aarne Soro kelmika ja heljuva prouana oli omaette elamus. Ka teine väljapaistev paarike oli šotlased, kaks talunikku, kellest naine peategelasele saamatult, kui krapsakalt külge hakkab ajama. Vahvad tegelased, kes küll ülevõlli, kuid mõnusalt muhedad ja humoorikad oma esitustes. Just selline karakterite eripärade ja teatud iseloomuomaduste võimendamine aitas koomikale kaasa. Suurem osa lavastusest sõltus, aga füüsilisest huumorist, mis pani rõhku kellegi kukkumisele, koperdamisele, aeglasele liikumisele, tõmblemisele, ebamugavatele positsioonidele, jne. Sedasorti killud tulistasid enamusajast täitsa mööda. Sellised mitte naljakad naljad panevad tihti enam teravamalt ülejäänud publikut tajuma ning tundus, et lisaks meile, oli saalis hulgi neid, kellelt häälekat reaktsiooni ei olnud välja võimalik tõmmata. Alati, absoluutselt alati, leidub vaatajate hulgas käputäis neid, kes igast viimsestki koomilisest ja ka mitte koomilisest seigast vokaalselt valjusti rõõmu tunnevad. Ja see on tore -- siiralt. Oleksin tohutult tahtnud kuuluda just selle grupi sekka! Reaalsus oli, aga et tundsime end kaaslasega sellises äärmuslikus keskkonnas tsipa ebamugavalt. Uitmõte: Tegu on paroodiaga Hitchcocki loomingust ja too omakorda tõsisest samanimeliselt spiooniloost. Miks läksid mulle kunagi nooruses peale nt filmid "Ässad" ja "Palja relvaga", kuid antud lavastusega ei leidnud ühist keelt? Samas, kaasaegsed "Õudne film" sari ja muud samalaadsed paroodiad panevad ebameeldivusest vappuma. Ikkagi, kas asi on kokkuvõttes vanuses, meeleolus, asjakohasuses, keskkonnas, vm? 

Aitab huumorist. Olgu sellega kuidas on. Lavastus on ära teeninud respekti püüdluse eest tuua kohaliku publikuni midagi silmapaistvat, teistsugust ja absurdset otse West Endist, Londonist. Mitte muusikali! Menutüki, mis oli repertuaaris üheksa aastat, ning mis on võitnud hulgi mainekaid auhindu. Mõnikord tuleb endale, aga meelde tuletada, et kriitikute ja ka laiema üldsuse kiitus ei garanteeri, et iga vaataja poolehoid suudetakse võita. Siiski, on selgelt tunda, et vaatamata algmaterjali subjektiivselt mannetule olemusele, vähemalt põhitõmbenumbri -- huumor -- teemal, on vaeva nähtud, et koduvaatajale midagi seikluslikku ja kihvti pakkuda. Lahedat selles mõttes, et tegu on tempoka, dünaamilise ja leidlikest lahendustest pakatava etendusega, mida võiks pigem hinnata just nende aspektide eduka realiseerimise põhjal. Tüki valiku ja värvika teostuse eest annaks ettevõtmisele tugeva nelja. Kõige silmapaistvam oli näitlejatöö, sest vaid neli inimest pidid suutma täita kuskil paarikümne karakteri rolli. Mis nõudsid käbekiiret ümberkehastumist, nii vaimselt kui välimuselt, ning eeldasid kohati lausa soomuutust ning silmapilkset ühest olemuse äärmuslikkusest teise liuglemist. Võib eeldada, et näitlejate jaoks võis lavastus olla üpris kurnav ja skisofreeniline, üks peatumatu virvarr. Peale kahe muheda Šoti paarikese, tasub märkida veel ära Bondi-kurjamilikku pahalast ja tema imposantset abikaasat, kahte kantpead, kes peategelasi kord edukalt ja siis vähemalt õnnestunult taga ajavad, ning põrsast -- jah, põrsast. Isiklikud lemmikud olid, lisaks, lendurid ja kaks iidvana papit. Trupp sai rolliesitlustega igati soliidselt hakkama ning selles aspektis ei ole etendusele mida ette heita. Kiitus Aarne Sorole, Tarvo Vridolinile ja Marika Palmile lõviosa transformatsioonide kandmise eest. Vaid peategelast kehastanud Martin Mill sai enda panust tunduvalt rahulikumalt võtta.

Omaette ägedad olid lavalised lahendused ja tegevuspaikade pidev liikumine ning variatiivsus. Üksikute dekoratsioonide ja rekvisiitide abil olid tegelased publiku ees kord rongi vagunis, korteri elutoas, teatrilaval ja esitlussaalis, siis aga tühermaal, auto sisemuses, häärberis ning talumajas. Loodi tunne nagu võiks laval eksisteerida kogu universum. Ja seda vaid mõne, peaaegu, et kosmeetilise muudatusega, mis end valmis seadsid sekunditega. Mitmed lahendused ja loodud efektid oli nutikad ning paistsid vaevatud. Nt lennukiga tagaajamine, kus kasutati varjumängu, et taustal suures plaanis illustreerida kaugelt vaates taevas ja maal toimuvat, samal ajal, kui laval istuvad kaks näitlejat üksteise selja taga etendasid lähivaates äpudest piloote. Või kui rongi kohvritest said rongi kupeed, millede peal tegelased silkasid. Natuke jäi siiski kuklasse kripeldama, et kas teostus pidigi nii lihtsakoeline (aga leidlik) olema või mängis siin mingil määral rolli ka eelarve? Kohati tekkis küsimus, et kas selline mulje oli tahtlik või paratamatus. Siiski, etenduse füüsilise teostuse kallal ülemäära norida ei ole võimalik. Visuaalsest rääkides, on vaja esile tuua ka kostüüme ning grimmi koos hulga eri värvi, tekstuuri, pikkuse ja funktsiooniga parukaid, vuntse ja habemeid. Taaskord, individuaalne ja meeskonnatöö lava taga pidi vast olema võimas, et läbiti nagu maratoni, et kõik tegelaste üleminekud nii hõlpsad välja näeksid. 

Lavastuse sisu ei olnud midagi ülearu originaalset või ennenägematut. Klassikaline spioonilugu. Natuke sellise algelise James Bondilikkuse kastmega -- agent, kui ta oli veel amatöör. Või siis tuletas lugu meelde Harrison Fordi "Põgenik" filmi. Tegelikult võib ühiseid jooni tõmmata lugematul hulgal materjaliga. Enamustega, mis avaldamist leidsid pärast loo originaali. Kompott sisaldas mitmeid elemente, mida varem ja hiljem meelelahutusmaailmas nähtud. Pahaaimamatu ja elu nautiv härrasmees, Richard Hannay, kohtub kauni sakslannaga, kes talle ohtliku vandenõu info avaldab. Äkitselt koksatakse naine maha ning, lisaks peamiseks kahtlusaluseks olemisele, peab mees hoidma ära salastatud info valedesse kätesse sattumise ja suure ohu ära hoidmise. Põgeneb ta samaaegselt nii politsei kui kuritegeliku rühmituse "39 astet" müstiliste liikmete eest. Kuna tegevus toimub 30ndatel, siis ei ole keeruline tõdeda, et konflikt on Saksamaal pead tõstva äärmusliku režiimi ja Inglismaa vahel. Tegu on luurelahinguga, eelmänguga II Maailmasõjale. Lisaks kurjakuulutavalt taustaks lõõmavale ülemaailmsele kokkupõrkele, on loos mitmeid teisi ajaperioodile relevantseid või žanrile klišeelisi teemaliine. Kurjus versus headus ning, otse loomulikult, romantika. Viimane jättis millegipärast täitsa külmaks. Naise algne käitumine esimesel kohtumisel oli värskendavalt ootamatu, kuid edaspidine pidev kemplemine ja pahameel paari vahel venis pikaks ja väsitas. Eriti tüütuna mõjus selle tulemusel hotellis toimuv, mis ei olnud ei naljakas või romantiline. Lihtsalt kaks turtsuvalt siili tujutsemas. 

Olime sõbrannaga just taas teatris üht uuslavastust külastamas ja jutuks tuli antud näidend. Ütlesin kogemata, et selle pealkiri oli "29 astet". Sõbranna arvas, et see möödapanek ideaalselt kirjeldab näidendi olemust, vähemalt meie ootuste raamistikus. Tahtis olla 39, aga pidi astuma kümme astet allapoole ning ei küündinud päris kolmekümnetesse. Kuigi mitmed detailid olid eeskujulikult esitatud ja ägedaid lahendusi leidus terve lavastuse ulatuses, oli selle põhimüügiartikkel siiski huumor. Peamine valdkond, milles näidend meie silmis läbi kukkus, kuid mis pidi olema selle baastala. Hiilgav näitlemine ei tee olematuks püüdluse naeru välja pigistada olukorras, kus keegi mitmendat korda kukub. Eks see lõppkokkuvõttes maitse asi ole, kuid ei saa eitada, et lugu püüdis n-ö odava koomikaga poolehoidu võita. No ei suutnud rõõmu tunda venitamisest, kordamisest ja jalaga-tagumikku-kildudest. Enam rõhku karakterimängule oleks ehk olukorda etemaks teinud, sest näitlejad andsid endast 110%, kuid vaatamata igati ära teenitud tunnustusele julgusele, et taoline tükk mõnda koduteatri repertuaari üldse tuua, oli tulemus pigem pettumus. Seda kõike, loomulikult, minu ja mu sõbranna äärmiselt subjektiivsest arvamusest lähtudes.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar