Raamat: Eriliste eri "Tahaksin süüa su pankreast" ja "Minu puhkamise ja lõõgastumise aasta"

Tervitus!

Natuke teistsugused raamatud.

Pealkiri: Minu puhkamise ja lõõgastumise aasta
Autor: Ottessa Moshfegh
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 3.5/5

Olen täitsa kahe vahel. Kas see oli üks vingemaid raamatuid, mida kaua olen lugenud, või oli see üks jälgimaid -- midagi vastumeelset ja vastikut. Äkki mõlemad samaaegselt? Kindlasti oli tegu, aga meeldesööbiva teosega, mis nagu püüdis šokeerida, samas, tundus nii realistlik, teisalt, täielik fabritseerituna mõjuv jura, siis jube diip, ja jällegi ikka äärmiselt pealiskaudne, eputav ja enesest liiga heal arvamusel. Mis täpselt oli autori eesmärk, et mis emotsioone ja kumba äärmusesse lugeja peaks end paigutuma, jääb siiani mulle selgusetuks, kuigi on möödunud juba kolm kuud sellest, kui raamatu kinni panin. Võtsin aega, et loetu üle natuke pikemalt mõtteid mõlgutada, enne kui tunded kirja panen. Kohati jättis tekst mulje, et autor püüab lihtsalt enda andekat kirjutamisoskust demonstreerida, oma eriti värvikate kirjeldustega komplimente kerjata, ja on lihtsalt tähelepanunäljas. Teisalt, kriipis kuklas arusaam, et äkki tahab ta ikkagi midagi sügavat ja tõsisest edasi anda. Tal on kindel sõnum, olgu siis narratiivne ja tekstiline pakend selle ümber ükskõik kui üle võlli ja tülgastav kui tahes. Tundus, et autor püüab fookust tõmmata sellele, et modernne maailm on segaseks läinud, inimesed on vaimselt haiged, hoolimatud ja pinnapealsed. Siis, aga välgatas, et autor ise ja tema loodu kannab täpselt seda sama sõnumit ning on ehe näide sellest, mida esmapilgul tundub, et kritiseerib. 

Loo keskmes on kaunis, blond, peenike, tark, kõrgharitud, rikas ja üleüldse naine, kellele saatus on materiaalselt ning füüsiliselt andnud kätte kõik kaardid. Jah, lähedasi ja pere tal enam ei ole, ning vanematega ei olnud ka vast kõige soojemad tunded. Tal on vaid üks sõbrants, Reva, ja nende vahel on pigem selline omamoodi vastastikune parasiitlik side. Peategelase vähesed inimsuhted on omadega rentslis ja erinevat sorti toksilised. Naisel on elust kõrini, ta on kõigest tüdinud ning tahaks lihtsalt pikema perioodi maha magada, et äkki ärgates on tema enda seisund ja ümberringne eluolu kuidagi paranenud. Ta tahab põgeneda päris maailma eest ja on võtnud endale äärmiselt apaatse ja ükskõikse suhtumise kõige ja kõigi suunas -- naine on enesekeskne, ükskõikne ja reageerib vaid enda füüsilistele vajadustele, kui sedagi. Võib ju öelda, et peategelane (kelle nime ei öelda), kannatab karmi depressiooni all ning raamat püüab tähelepanu pöörata sellele, et ükskõik kui imelius sa ei ole või rikas, vaimse tervise hädad võivad hävitada keda iganes ning naise käitumine ideaalselt peegeldab seda, mis võib olla depressiivse inimese maailmapilt. Kuidas näeb reaalselt välja selle mentaalse haiguse all kannatamine läbi vaevalise silmade, kus kõik ei paista enam ratsionaalselt. Raha ja füüsiline perfektsus ei kaitse vaimsete murede eest. See vast oli süžee üks fastsineerivamaid aspekte, maalides groteskse pildi inimesest, kes on omadega nii puntras, et tal on kõva savi kõigest. Samas, mingi hetk sundis mind kõõrdi vaatama tõsiasi, et autor pidevalt ja koguaeg mainis kuidas peategelane on nagu modell ja kui rikas ta ikka on. Milleks see vajalik oli? Pigem soodustas nende detailide nina alla hõõrumine fakti, et naine ei olnud just eriti sümpaatne. Seega, oli keeruline talle kaasa tunda. Enamgi veel, ma pole ammu enam lugenud raamatut, kus tegelased olid viimseni ebameeldivad ja lausa jäledad. Ehk oligi see autori eesmärk? Panna lugeja proovile. Depressioon eeldab empaatiat, kuid mis siis, kui selle all kannataja esindab kõike, mis kaastunnet lämmatab? Olgem ausad, kui peategelane oma kunstigalerii töökohalt lõplikult lahkudes sinna fekaali ma punnitas -- paika, kus tegelikult temaga ju ebaõiglaselt ei käitutud -- siis, vabandust, sellist egotsentrilisust on keeruline taluda. Tüüpiline: mina ja maailm sündroom. Depressiooniga või ilma.

Kuna peategelane oli ennast mentaalselt maailmast täienisti ära lõiganud, siis oli kogu tegevust naise vaatevinklist jälgida päris kohmetuma panev. Ta nägi kõike, parimal juhul, nii nagu nad ilma ilustamata on. Halvimal juhul, keskendudes vaid inetutele aspektidele, visates õli tulle ja läbi oma tülgastava suhtumise prisma kirjeldades kõike ja kõiki enda ümber ekstra hullult. Selline üdini aus, kuid negatiivne vaade, võis kohati mõjuda tohutult värskendavalt ja orgaaniliselt. Ei mingit emotsiooni või ilufiltreid, lihtsalt nii nagu reaalsus on. Tirides inimeste hingesoppide koledamaid olemused välja ja kaotades kogu pinnapealse klantsi. Teisalt, võis selline brutaalselt halvustav suhtumine väsitada, häiriv olla ning jätta tunne, et šokeerimisega püüab autor varjata midagi muud, nt seda, et lugeja liiga sügavale ei kaevuks ja avastaks, et tuum on tühi või täis autori eneseimetlust ja varjamas tõsiasja, tegu on sensatsiooni otsiva looga, kus on palju kära ei millestki. Tekkis kahtlus, et kas autor kritiseeris tänapäeva maailma, oma tegelasi ning sotsiaalseid mustreid, mida illustreeris, või teeskles, et on meeletult sotsiaalkriitiline, ise samal ajal pihku itsitades ja eksponeerides vaid oma koloriidset ja huumorikat kirjutamisstiili, peitudes ahhetama paneva süžee taha, sest tegelikult ei olnud tal midagi erakordset öelda? Üks hetk selline üllatamine ei toimi ka enam, sest kui pidevalt lugejat igast kummalise ja ilge infoga loopida, siis mingis etapis ei oma see enam soovitud efekti ning võib tüütama hakata. Isegi koomilised elemendid ja absurdse hõnguga ootamatud arengud kaotavad oma võlu. Samas, peab tunnistama, et annet autoril, eriti ilmeka, elava ning kaasahaarava teksti kokku vorpimises tõesti lademetes eksisteeris. Kusjuures, ei olnud loetav ka eriti raske läbi sumbata ning pigem voolas. 

Aga mis siis lõpuks saab? Kas peategelane läheb edukalt talveunne ja ärkab maailmas, mis on helgem ja kasutajasõbralikum? Nii ja naa. Tuleb arvestada sellega, et tegevus toimub 2000ndate ümber New Yorkis ning palju aitab kaasa lugemisel selle perioodi eluolu, popkultuuri ja sotsiaalse/poliitilise õhkkonna tundmine. Möödunud on paarkümmend aastat ning kuidagi nostalgilise emotsiooni sai lugeda detailidest, mis minu lapsepõlves aktuaalsed olid. Eriti äge oli videomakkide ajastu meeldetuletus. Sel perioodil toimus selles linnas ka üks massiivne tragöödia. Kuidagi varieerudes tülgastava ning geniaalse vahel toimis viimane pisike peatükk, kus peategelane otsekui on muutunud ja suudab näha maailma nüüd mitte ainult läbi oma mustade prillide. Samas, see hetk ja kontekst, millega seoses see taas avastatud positiivsusealge manifesteerub, oli õõvastav, mille peale ei teadnud, kas see on märgiline ja meisterlik lähenemine või siis tõesti võigas. Pahviks lõi see kindlasti!

Kokkuvõttes, ma ei tea, kas tegu on sellise tüüpilise meta tasandil, ülespuhutud ja punnitatud diip poosetaja teosega, mis tegelikult imetleb vaid oma tagumikku, või on see tõesti ehmatav kõverpeegel tänapäeva vaimselt haavatud maailmast. Intrigeeriv lugemine igatahes!

---------------------------------------

Pealkiri: Tahaksin süüa su pankreast

Autor: Yoru Sumino

Kirjastus: Hea Lugu

Ilmumisaasta: 2022

Minu hinnang: 3.5/5

Mis värk jaapanlastel on nende surmavate haigustega? Või olen puht juhuslikult nende draamades, nii ekraanil kui kirjanduses, just selle looliiniga kogemata liiga palju kokku puutunud. Romantilised süžeed kipuvad lõppema olukorraga, kus üks pool avastab, või teadis juba alguses, et on peatselt siit ilmast lahkumas. Selline valik on pisarakiskuja, kuid ei tee paari suhet ja teekonda eriti romantiliseks, sest lahendus mõjub sunnitult ja tsipa silmi pööritama panevalt. A la, noh, kuidagi libedalt on siiani läinud, ärge öelge, et üks kohe otsad annab! Rohkemgi, kui korra, on sellisele uitmõttele järgnenud ohooo-moment, et, jah, ja avastatigi kellelgi taas üliharuldane tõbi. Või jäädi auto alla või veel midagi täitsa lambikat. Igatahes, antud teos ei varjagi, et loo fookuseks on surmavalt haige teismeline tüdruk, kes püüab elust viimast võtta ja ei lase, vähemalt pealiskaudselt, enda situatsioonil segada tundmast kõigest ümbritsevast rõõmu. Pelgasin natuke juba eos, et teos saab olema kuidagi ebarealistlik või üle võlli elujaatav või olukorda liialt lihtsustav või täis eneseabiraamatulikke moraale ning õpetusi või kuidagi näpuga vehkiv ja, samal ajal, võltsil kriiskav: "Võta igast päevast maksimumi!!!" Mingi kraadini lugu ka seda kõike oli, kohati, aga hoopis vastupidise külje pealt, tunnustavas mõttes. Üllatusin, kui väga mulle tegelikult raamatut lugeda meeldis.

Süžee keerleb ümber vastandlike iseloomude ja ellu suhtumistega klassikaaslaste ümber. Poisi, kelle nime saame teada alles lõpus, ning tüdruku, kelle saladuse kaaslane avastab. Nimelt on tüdruk hääbumas pankrease vähki ning ülikooli ta kunagi ei jõua. Igatpidi erinev paar, ekstravert ja introvert,  hakkab koos aina rohkem ja rohkem aega veetma, leides üksteises just seda, mida nad hetkel kõige enam vajavad. Kellegi, kes võtab teist nii nagu ta on, mõistab, ei esita esialgu liiga palju küsimusi (see peatselt muutub "Tõde või tegu" mänguga) ning kellega saavad mõlemad olla just need, kes nad tegelikult on, ilma et peaks teesklema. Neid ühendas tüdruku saladus ning poisi eraklikkus. Kõlab nagu suur ja karvane hunnik klišeed, kuid tegelikult oli side paari puhul ootamatult südamlikult, orgaaniliselt ja kaasahaaravalt esitatud. Kartsin puiseid ja kentsakaid vestlusi, kuid dialoog kahe vahel voolas, oli põnev ja sügav, ilma, et liiguks ülemäära filosoofiliseks teismeliste kohta või jätaks kunstlikult pinnapealset muljet. Mulle meeldis kui loomulik jutuajamine tundus ja kui sümpaatsed kaks tegelast olid. Ja tüdruku parim sõbranna ka, kes oli vahepeal otsekui kurjami rollis, aga omamoodi täitis hoopis kolmnurga viimast otsa selles ebatavalises püramiidis. Ma mõistsin vaevatult kõiki kolme, miks nad käitusid nii ja olid nagu olid. Tegelased, nende tegemised ja omavahelised keskustelud olid loo südameks. Karakterite areng suhteliselt lühikese romaani kestel oli selgelt tuntav, naturaalne ning loogiline. 

Sellist tüüpi raamatus on tahes tahtmata alati mingeid õppetunde, mida jutt püüab edasi anda. Naudi elu, sest kõik võib homme lõppeda. Suhted teistega teevad elu eriliseks ja elamisväärseks. Inimesed võivad sind üllatada, anna neile võimalus. Ja palju muud. Kui selline näkku kargav moraalitsemine oleks tõsiselt närvidele käinud, siis teksti vahel leidus ohtral kõiksugu mõtteteri ning õpetlikke kilde, kuid neid ei hõõrutud nina alla. Sa tõdesid ja võtsid vastu, kuid ei tundunud, et neid surutakse kurgust alla. Ma ei ole nimelt sellise kirjanduse fänn, isegi kui eesmärk on õilis ja mõtted on asjalikud. Ehk siis, ka selles aspektis, kus libastumine oli tõenäoline, suutis lugu hoida mõistlikku liini. Kuni selle hetkeni, kui autor ei suutnud end tagasi hoida ja ületas hea maitse piiri. See leidis aset viimases kümnendikus. Kuni sinnani oli kõik suurepärane, aga oli vaja ikka hea asi lörri ajada. Kui elupäevade lõpp on lähedal, siis, vaate ette, et sa ikka iga sekundit naudid, sest võib juhtuda midagi ootamatut. Ära eelda kunagi midagi. Valitud suund süžees oli täitsa välk selgest taevast -- mitte positiivses mõttes. Mis oli eesmärk? Et, isegi kui varsti on minek, võib see olla veelgi lähemal, seega, vaata, et oled veendunud, et ikka igast igast igast sekundist viimast võtad? Mulle oli selle täitsa kohatu ja ebatõenäolise juhtumini raamat tohutult peale läinud. Pärast seda, aga kratsisin kukalt. Mis aset leidis, ei olnud 100% metsast, sest eelnevalt vihjeid teemale teksti pikiti, kuid tulemus oli kõike muud kui usutav ja tõsiseltvõetav. Oeh... no mis siis ikka.

Kokkuvõttes, fataalsed lood ei ole kohe üldse minu maitsele, kuid antud raamat oli ootamatult helge, elujaatav ja soe, koos soliidsete tegelastega, mis ei ületanud õhkõrna mõistlikkuse ning usutavuse piiri -- kuni seda ikka tehti. Kui oled piisavalt Jaapani anime ja mangaga kursis, tead, kuidas nende lood üldiselt kulgevad, mis on eripärad ja tunnusjooned, siis ei ole raamat eriti võõrastav ja kujutad silme ees ette mõnda anime filmi, näiteks. Kui nende meediumidega on kokkupuude põgus või olematu, siis võivad teoses mitmed detailid veidralt mõjuda, sest nende eluolu ja kultuur on omajagu erinev sellest, mida meie Eestis normaalseks peame. Olles Jaapani pakutavaga sina-peal sain nautida nüansse ja konteksti ning pean tõdema, et raamat on kiiduväärt. Tõesti. Isegi kentsakas pealkiri on kontekstis palju tähendusrikkam ja asjakohasem kui esmapilgul arvata. Kui vaid see n-ö puänt ei oleks nagu kuristiku äärelt alla koperdamine. Samas, viimane peatükk oli muhe ja nunnu. Ja silma märjaks tegev.