Raamat: Krimi eri "Kes tappis Otto Mülleri?" ja "Sidney Chambers ja surma vari"

Tervitus!

Paar krimkat.

Pealkiri: Kes tappis Otto Mülleri?
Autor: Birk Rohelend
Kirjastus: Postimees Kirjastus
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 3.5/5

Ohoo, täitsa soliidne kodumaine krimka ju! Ekraniseeringut ei ole näinud, eelistan raamatuid ja originaale. Lugu haarab endasse, sest kes siis kannataks mingit ennasttäis papit, kes arvab, et on jube täkk, tark, võimas, tegija ja absoluutselt kõigist ning kõigest üle. Kes kohtleb inimesi kui malendeid, kasutab neid ära, kohtleb nagu kaltse ja kasutab enda lähedasi üksteise vastu haiget tegemiseks. Tõeline kõva bisnismän. Sõge mölakas, noh, keda ei ole mingi probleem esimesest hetkest vihata. Teisalt, sunnib selline lurjus intensiivselt pöidlaid hoidma ülejäänud tegelastele, keda too konstantselt mutta trambib ja alandab. Samas, häirib tõsiasi, et terve seltskond kannatab ja laseb ennast mõnitada. Hakake juba ometi vastu! Ja siis see juhtub. Keegi otsustas, et enam ei oota. Suhteliselt alguses juba, kui Ottoke vagaseks tehakse. Kuigi sai loodetud, et mehe kohalolu enam taluma ei pea, ei ole näraka etteasted lõppenud ning põhjuseid tema suunas hambaid krigistada tuleb ülejäänud loo kulgedes vaid juurde ja juurde. Üks hetk avastasin ennast mitte kaasaelavas meeleolus ka teiste tegelaste suunas, sest kõigil olid luukered kapis. Kas nad ikka olid süütud ohvrid? Agnesel ja Gabrielil saab igatahes olema keeruline seda sibulat lahti koorida. Jah, lugesite õigesti, Agnesel ning Gabrielil. "Viimse reliikviaga" ei ole siin mingit pistmist.

Lugu rullub lahti tutvustades eri tegelaste vaatevinklit toimunust -- mis mõrvale eelnes ja järgnes. Iga spetsiifilise isiku looga paljastub uusi konflikte, potentsiaalseid motiive ning saladusi. Põhjuseid vana torakas maha koksata ladestub aina juurde ja juurde. Nt tuues oma naise ja armukese ühe katuse alla kokku, varjamata ja tundes null häbi, ei ole just midagi, mis Ottokesel enda nahka aitaks hoida. Kõigil, kes tapmise hetkel läheduses paiknesid -- naine, kaks poega, poegade uued ja endised naised, pojapoeg ja armuke -- omavad rohkem kui mitut põhjust mehe elu lõpetada. See tegi loo kahtlemata põnevamaks, sest sogas vett ja keeruline oli ette ära mõistatada, et kes oli tõenäoline kurjategija ning mis oli täpselt see viimane piisk karikas. Samas, üks hetk tundus, et liiga palju kokkusattumusi ja n-ö ootamatuid seoseid kerkis üles. A la keegi oli lapsepõlves kellegi naaber või sugulased kuidagi ühendatud, vm. Eesti on, loomulikult, üpris väike ja kõik tunnevad lõppkokkuvõttes mingit liinipii üksteist, kuid tsipake ülemäära mugavaid ühendusi leidus. Usutavus kannatas. Kes see lõpuks revolvrit käes hoidis ja lasu tegi oli mõnes mõttes ootamatu, kuid ei oleks tohtinud olla. Samas, süüdlasi oli rohkem kui see, kes otseselt mehe eluküünla kustutas. Veidral kombel, hirmutas mind peamine manipulatsioonimeister enamgi kui Otto. Olukord tollega oli niikuinii natuke kahtlane. Tundus salakavalam, ambitsioonikam, kalkuleerivam ja külmem. Põnev igatahes!

Puslet püüavad kokku panna kaks politseid, uhiuued partnerid, Agnes ja Gabriel, kel endalgi minevikust seiku, mida soovisid varjata või unustada. Kui tihtipeale jääb krimkades fookus ikkagi mõrvale ja selle kahtlusalustele ning lahendajad kipuvad olema sellised funktsionaalsed kestad, siis antud raamatus said nemad peaaegu, et sama palju värvi kui ülejäänud. Oleksin isegi natuke vähem taustainfot paari kohta tahtnud, sest mingi hetk tundus, et kaks eri lugu on end punnitanud ühte teosesse. Kui vaid nende minevik ei oleks nii masendav olnud. Põhimõtteliselt oli teose muster järgmine: sõna saab üks kahtlusalustest, jutustades oma versiooni juhtunust, Agnes ja Gabriel arutlevad/tegutsevad, sõna saab järgmine kahtlusalustest, uurijate paar arutleb/tegutseb, jne. Niimoodi, peatükk peatüki haaval, hakkab silme ette kerkima tervikpilt mõrvale eelnevatest ja järgnevatest sündmustest. Vaatevinklid, kusjuures, ei olnud alati üksteist toetavad ja omavahel klappivad. Selline formaat toimib, on selge ja arusaadav jälgida ning liigub edasi kärmelt. Mis pärsib rütmi ja tõsiseltvõetavust on, aga paar tegelast. Eriti Anneken ja tema suhe Otto vanema pojaga. Mingid teemad ja tegelased mõjusid kontekstis natuke kohatult, ebaautentselt või ülevõlli. Lisaks, üks ilmselge konflikt teoses on vastasseis rikkuse ja vaesuse vahel, mida pidevalt ridade vahelt või otse näkku kogeda saab. Jõukus on justkui midagi mille nimel veri ninast välja püüelda, midagi mida kadestada, ihaldada ja toimib kui maailma naba. Vaesus, vuih! Ma ei suutnud kahe ekstreemsuse vahel eriti endale relevantset kontakti luua. Kuid ehk Eesti eliidi hulgas selline mentaliteet äkki eksisteerigi?

Perfektne raamat ei olnud, kaugeltki mitte ka perfektne krimka, kuid lugu oli läbimõeldud, kaasahaarav ja loogiline oma kulgemises ning tulemustes. Olin üllatunud kui soliidne ja teiste samalaadsetega konkurentsivõimeline teos oli. Detektiivilugude üleküllus Eesti raamatumaasikul on ilmselge, kuid alati ei ole lood eriti sisukad. Copy-paste, paari erinevusega, copy-paste. Antud teos püüdis silmnähtavalt olla kvaliteetne ja nutikas ning oma eesmärgid suutis ta üpris kiiduväärselt saavutada. Ei midagi elumuutvat või ennenägematut, kuid igati nauditav kodumaine krimka, mida võib täitsa soovitada. Huvitav, kas ekraniseering tegi loo paremaks või lahjendas? Ei tea, kas viitsin vaadata, kuigi Jaan Rekkor Ottona tundub nagu rusikas silmaauku valikuna. 

--------------------------------------

Pealkiri: Sidney Chambers ja surma vari

Autor: James Runcie
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3/5

Mõni aeg tagasi jooksis sari James Nortoniga nimiosas mingilt Eesti kanalilt ja taustaks ta mul kippus sel aja jooksma. Vahetevahel jäi silm pikemalt vaatama, kuid üldiselt eriti ei süvenenud. Mõni kindlasti küsib, et kuidas on võimalik, et ammulisui nagu hüpnotiseeritult ei ole pilk naelutatud selle sarmika meheilu sügavatesse sinistesse silmadesse ja kuidagi stoiliselt atraktiivsesse näkku. Jah, James Norton on kena, kuid ju siis mitte piisavalt magnetiline, et ma oleks sarjale oma keskendumist loovutanud. Nii palju ta oma olekuga aga panustas, et tekkis tahtmine ikkagi rohkem sarjaga tutvuda, ning kõige loogilisem paistis võtta kätte raamat. Ilmselgelt, kujutasin peategelasena ette just toda näitlejat ning raske oli kahte meediumit üksteisest eristada. Ikka ja jälle paigutas kujutusvõime silme ette telesarja visuaalse poole koos üldise fiilinguga, värvigammaga, tegelaste olemuste ja auspaikadega. Isegi mõni juhtum tundus tuttav. Selle vastu vist võidelda ei saa, kui juba oled näinud kellegi tõlgendust. Kummalisel kombel, ainuke detail, mida ma sarjast üldse ei mäleta, oli koer. Tavaliselt loomad mul kahe silma vahele ei jää, kuid lugedes oli tõesti tore avastada, et ka üks aktiivne ja ulakas pauka oli loos täitsa esindatud.

Raamat koosneb kuuest lühikrimkast ning ei pühenda end vaid ühele kesksele lahendamist vajavale müsteeriumile. Ühelt küljelt on see hea, sest lood on kompaktsed, kiired ja nad ei ole täis topitud kõikvõimalikku mudru, et neid raamatupikkuseks venitada. Kuigi, isegi siis, mahutub süžeesse hulgaliselt kõrvalliine. Teisalt, kohati jäid jutud lahjaks ja pealiskaudseks ning enne kui jõudsid süveneda, oli asi läbi. Nende lühidus soodustas ka muljet, et kuidagi ekstra vaevatult ja lihtsakoeliselt sai need ära klaaritud. Nagu muuseas, kohe kui vaimulikuhärra natuke olukorda keskendus ja õigeid küsimusi esitas. Politsei tundus selle tulemusel eriti ebakompetentne, kuigi Sidneyil oli inspektor Geordie'st omajagu kasu. Mis sorti kuritegudega oli tegemist, võib õnneks tõdeda, et Grantchester ei muutnud Midsomeriks. Ehk siis, ei toimunud kõik juhtumid sellel ühel limiteeritud maalapil, osad leidsid aset teistes linnades ning pahateoks ei olnud ilmtingimata alati mõrv. Ette tuli ka vargust ja võltsimist. Natuke kahtlust tekitab, et kuidas suudetakse edaspidistes järgedes ja juhtumites uudsust ning varieerumist hoida ja rutiini langemist vältida, muutmata Grantchesteri mingiks patupesaks. Osasid raamatusarjal paistab olevat avaldatud kuus ning, kui arvestada, et jätkatakse sama mustrit, kus igas teoses on omakorda kuus jutustust, siis võib tulevikus tõsiseltvõetavus karjuvalt kannatada. Ehk ikkagi transformeerub ajaga Grantchester Midsomeriks või kavatsed peategelane, Sidney, reisida? Tulgu, mis tulevikus tuleb, kuid esimene osa toimis ning kõike oli piisavalt ja just parajalt mõõdukalt.

Süžee ajaraam paigutab ennast 50ndate algusesse, mõned aastad pärast II Maailmasõda. Selle tagajärjed mõjutavad inimesi ja Sidneyt ikka veel, kuid mitte näkku kargaval viisil. Selline põgus mainimine ja taustal teadvustamine andis loole nüansse ja sügavust. Mehe semmimised mitme naisega jätsid, aga veidra mulje, sest tundusid kohati pealiskaudsed, nagu mingi taustainfo või arenguetapp oleks puudu, poolik või jättis kogu asi natuke kohatu tunde. Noh, kui Sidney näeb välja kui James Norton, siis pole ime, et tal mitu romantikaliini töös -- sel juhul, tundub naljakas, et nii vähe. Teisalt, eri naispoolega paarid ei tekitanud mingit tahtmist kaasa elada, kuigi mehe kontakt sakslannast lesega esimesest loost oli üpris südamlik ja eriline, arvestades, et sõja lõpust ei olnud kaua aega möödas. See kõik jäi, aga kuidagi hektiliseks ja hekseldatuks. Ehk muutuvad suhted järgede jooksul asisemaks. Ka peategelane ise jäi esialgu natuke värvituks, andes fookuse toimunud kuritegudele, mis ei ole midagi ebatavalist krimkade puhul. Siiski, Sidney's on midagi ligitõmbavat ja inimlikku, et vast ei ole probleem tulevikus tema heledapoolsele olemuse lehele natuke enam iseloomuvariatsioone peale maalida. Kuid, eks selles sümpaatia teenimises mängis ikkagi oma osa teda kehastanud näitleja -- kui visuaal on antud, siis kontakt on kergem tulema.

Ladus ja kärme lugeda nagu iga teine muhekrimi, meeldiva peategelasega ning huvitava ajastu ja piisavalt varieeruva keskse lahendamist vajava juhtumiga. Tegu on otsekui kuue detektiivilooga ühes -- kuus ühe hinna eest -- , mida võib pidada raamatu üheks heaks kui veaks. Kindlasti jookseb kuklas loo ekraniseering, kui kokkupuude olemas, ning, taaskord, võib see fakt olla nii positiivset või negatiivset laadi. Üldiselt, ei midagi hämmastavalt uudset või nina raamatusse naelutavat, mida mõne Inglise väikse külakese keskses krimisarjas, mida on lademetes, varem nähtud ei ole. Isegi vaimulik peategelasena ei ole kaugeltki ennenägematu. Siiski, Grantchesteril on oma sarm.