Teater: "Ema" ja "Tund enne päikesetõusu"

Tervitus!

Seekord kaks lavastust lühiülevaadetena ühes.

Pealkiri: Tund enne päikesetõusu
Teater: Draamateater
Lavastaja: Hendrik Toompere Jr
Näitlejad: Ivo Uukkivi, Raimo Pass, Gert Raudsep, Tõnis Niinemets, Markus Luik, Tiit Sukk, Marta Laan, Merle Palmiste, Ülle Kaljuste, Harriet Toompere, Mirtel Pohla, Jan Ehrenberg, Janno Jaanus, Hendrik Toompere jr
Kestus: 1h 50 min
Esietendus: 14.02.2022
Millal nähtud: 14.10.2022
Minu hinnang: 3.5/5

Kui etenduse hoiatuses on kodulehel kirjas, et lavastuses kasutatakse ohtralt lavasuitsu, siis tuleb seda tõsiselt võtta, sest "ohtralt" jääb isegi tsipa väheseks kirjeldamaks seda kogust, mida esimeses reas istudes sai endale sisse ahmitud. Üks proua isegi lahkus keset etendust, eeldatavasti, turvalisemasse piirkonda saalis, sest küll tõi see aine õhus esile köha, vaatevälja udusust, kui silmade tundlikkust. Peab googeldama, et mis keemilistest elementidest lavasuits tegelikult koosneb, sest üledoosi sai iga vaataja esimeses ja pooldoosi teises reas olijad. Samas, näidendi ruumikasutus oli märkimisväärne. Sellesarnast dünaamilisust ei ole pikalt enam kogenud. Ei ole vist ka nii laiu- ja pikkupidi hoomavat lava haaramist varem üldse näinud. Silmad tabasid harilikult peidetud lavanurki ja külgi, kus oli loo keskel täitsa tavapärast kardinatagust lavaelu võimalik märgata. Süžee viis publiku erinevatesse asupaikadesse ühes kentsakas väikses linnalaadses kohakeses. Toidupoodi, autoremonditöökotta, kellegi korterisse, surnuaeda. Need kõik olid pidevas ringluses ning vaevatult jagasid toimumispaigad kordamööda fookuspunkti. Ka tehniliselt olid lahendused nii ehedad kui võimalik ning rekvisiidid olid igati asjakohased. Nt poe tootepiiksutid ja kärud ning Nõukaaegne korteriuks. Eriti jäi meelde surnuaed, kus ristid ja see kurikuulus lavasuits lõid autentse ning kõheda vaatepildi. Iseäranis efektne, kuid košmaarne, oli mehe hauda tirimine kohe esimese viie minuti jooksul näidendi algusest. Lisaks, pole ammu enam kohanud lavaaugu integreerumist sõnalavastusse, mida oli antud tükis taaskord originaalselt ja ägedalt kasutusele võetud. Selle pidev üles alla sõitmine oli tervitatav lisatasandit pakkuv detail.

Lavastuse sisu, vastupidiselt selle praktilisele teostusele, aga tekitas vastakaid muljeid. Eks sinna on juba eos sisse kodeeritud faktor, et vaatajale jäetakse endale mõtlemisruumi, et mida ta siis ise arvab, et süžees tegelikult aset leiab. Mis tema ees toimub? Miks? Ja mis neid tegelasi nüüd siis ikkagi vaevab? Otsest vastust ei saagi, loomulikult, kuid teooriaid visatakse õhku küll. Tumeaine, kiiritus või lihtsalt depressiivsete Eesti väikelinnade suruv ja kopitanud atmosfäär. Seda tundmata faktorit, mis neid kummalisi olukordi ja käitumist esile tõmbavad ei nimetata, kuid seda näidatakse küll. Lausa geniaalne oli selleks salapäraseks millekski valida lavasuits, mida näed ümbritsemas tegelasi, ilma, et nemad seda märkaks ning teades, et see on segaste ümberringset õhustikku täitvate tunnete metafooriline ilming. Inimesed ei olnud rahul, midagi nähtamatut torkis n-ö tagumikku, ajas närvi, miski ei andnud asu, midagi tuksles pidevalt kollektiivses alateadvuses, midagi oli paigast ära ja toiminud nagu peaks. Õhk oli elektrit täis, kohati lausa sõna otseses mõttes. Üks hetk need arusaamatud ja ebamäärased emotsioonid plahvatasid ning kulmneerusid tualettpaberi lahinguga, mille tagajärjel tundus, et rahvas on rahulikum. Praeguseks. Kõige pimedam on ju vahetult enne päikesetõusu. Sellele järgneb selginemine ja leppimine. Kas viidati sellele, et nurin ja jorin koguneb, toimub väljaelamine ning siis hakkab tsükkel algusest ja see on normaalne asjade kulg. Eluring, kui nii öelda. Või oli siiski midagi enamat kogu palagani juures, mida ei peagi mõistma, mis ei ole konkreetselt raamistatud ning mis võib-olla lendas oma eesmärgi edasi andmises vaatajast täitsa üle pea? 

Üllataval kombel, ei mõjunud süžee hägusus iseäranis heidutavalt. Ehk aitas kaasa tõsiasi, et tegelased olid ju tegelikult värvikad ja vahvad. Kohalikud garaažikutid, kõige üle hädaldav vanaproua, poemüüja, põneva elufilosoofiaga ettekandja, teadur, noored armukesed, jne. Vaadates nende tegemisi laval nagu loomaaias kaeks loomi võis ennast distantseerudes tõesti tunda, et, oi, kui imelikud nad on. Tegelikult, aga ongi tavalised inimesed kummalised, maailm on täis veidrikke, normaalsed on kõige imelikumad. Ning mis üldse on normaalne? Püüdes objektiivsemalt lavakarakteritesse suhtuda pidi lõpuks tõdema, et nad olid harilikud inimesed tavaliste muredega. Ei, mingi ringi liuglev tumeaine ei teinud neid kuidagi esisuguseks, sest meil ongi pidevalt mured, olemegi konstantselt millegagi oma mõtteid ketramas ning pigem ollakse rahulolematu kui üdini õnnelik. Mis siis tegelikult laval toimus, mis ei peegeldanud reaalsust? Ja ongi kontekst läbimõeldud. Aga kes oli ikkagi see mõistatuslik kaabuga mees, kes teatud tegelasi eriti ärevaks tegi. Võib-olla tasub temasse läheneda metafoorselt, kiusas ta ju suuresti teadurit ja tähtsat linnajuhti. Ehk oli mees südametunnistus (haaras ja röövis ta ikkagi viimase südame), äkki oli ta hirm, vastutus või kahetsus. Kes teab, kuid omajagu salapärast ohutunnet suutis mees enne pidevat väljailmumist ja äkilist haihtudes alati maha jätta lademetes. Siiski, eks enamus näidendis toimuvast on puhtalt publiku enda tõlgendada ja oma perspektiivist lahti mõtestada.

Tegu on tükiga, mis teoorias ei tohiks just peale minna, tänu oma meta tohuvabaohule, kuid ootamatult jättis kompott üpris sümpaatse ja kaasahaarava maitse. Tegelased ei käinud pinda, mis on alati pluss, toimuv oli võetud otsekui absurdsest elust enesest ning müsteerium, et mis ikkagi linnas lahti, oli ju piisavalt põnev. Okei, vastust ei tulnud, kuid lõpus ei olnud see enam ka primaarne. On selge, et lavastus ei ole igale vaatajale meelepärane ning tõenäoliselt tekitab vastakaid arvamusi, mis on igati mõistetav. Ei ole ebausutav eeldada, et pool saali vabalt mõlgutas mõtteid, et sooviks etenduselt pageda. Plaan tehti suht võimatuks, sest tükil puudus vaheaeg. See oli nutikas ja ettenägelik otsus. Samas, mingi kentsakas võlu selles loos oli. Midagi magnetilist ja paeluvat. 

--------------------------------

Pealkiri: Ema
Teater: Ugala
Lavastaja: Tanel Jonas
Näitlejad: Terje Pennie, Margus Tabor, Oskar Punga, Klaudia Tiitsmaa
Kestus: 2h 00 min
Esietendus: 01.10.2021
Millal nähtud: 27.09.2022 (Vanemuises)
Minu hinnang: 3/5

Moraal sellest loost: mine tööle või leia endale hobi! Loomulikult ei ole lahendus päris elus, aga nii lihtne. Ridade vahelt jäi intensiivselt kumama vaimne tervis ning mis võib juhtuda kui elad pereliikmete nimel, jättes ennast unarusse ja teisejärguliseks. Üks hetk on kodu täis isikuid, kes sind vajavad, andes su elule eesmärgi ning, järsku, oled sunnitud ainult endaga aega veetma, olles kaotanud oma ajatäite ning põhjuse toimimiseks. Veidral kombel tundub, et just see n-ö tühja pesa sündroom on lavastuse fookuses ja nimitegelase, ema Anne'i, emotsionaalset ning valulikku hakkamasaamist selle mentaalsete tagajärgedega antud tükk vaid lahkabki. Teisalt, ei saa üle ja ümber tõsiasjast, et naise kinnisidees ning klammerdumises oma poja külge oli midagi enamat, midagi kraad haiglasemat, kui lihtsalt laste lahkumine kodust šokk ja üksindus. Ebamugavust tekitas naise suhtumine poega otsekui mitte oma järglasesse vaid ihade objekti. Kaasa arvatud seksuaalsete unelmate. Kas keerleb süžee ümber päris emade reaalsete probleemide, mis on standardsemad ja laialtlevinumad, või astub lavastus sammud sügavamatesse psühholoogia soppidesse ja keskendub mingite ürgsete vajaduste ning varjulisema inimmõistuse poole suunas, kus a la, pojad valivad naised oma ema järgi, tütred isast lähtudes, emad tegelikult vihkavad oma tütreid ja näevad neist konkurenti, isad jällegi armastavad, ning mängus on mingi kentsakas freudilik ihade alajoon? Anne ju oma tütart ei kannatanud ja kritiseeris teda lakkamatult, samas, kui poeg ei olnud milleski süüdi ning kõik teised oli pahad. 

Lavastuses leidis aset samade situatsioonide eri stsenaariumide esitus. Üht olukorda sai kogeda teistsuguste tõsiduse kraadide alt. Tundus, et üks versioon oli alati kuidagi seksuaalsem ja ekstreemsem, teine leebem ja Anne'i roll klassikalises mõttes emalikum. Samas, eskalatsioonid toimusid igas variandis, mõnes lihtsalt äärmuslikumalt ning ebameeldivamalt. No tõesti oli kuidagi vastukarva ja pensik vaadata naist, kes end üles löönuna nõuab, et laps läheks temaga "kohtingule". Ja on hullumas armukadedusest poja tüdruksõbra vastu, püüdes nende suhet igati saboteerida. Kas need erinevad stsenaariumid olid reaalsus ja naise luulud või siis olid need kõik vaid Anne'i peas või siis oli osa detaile ning tausta väljamõeldis, osa tõsi. Kas naise mees tõesti pettis teda? Kas poeg ilmus ikkagi vahepeal koju? Sai ju vihjatud, et tegelikult nägid ema-poega üksteist hoopis alles haiglas, mitte sellele eelnevas hulluse psühhoosis. Kas kõik, mida sai nähtud enne palatisse sattumist oli Anne'i kujutusvõime vili? Kas haiglas toimunu üldse oli päris? Mõtlemisainet hulgi, kuigi tekkis kalduvus uskuda, et ema läbielatu, millele publik kaasa elas, kuigi leidis aset nähtud kujul ketramisena naise peas, moodustas selle sisu kombo reaalsuses toimunust ja fantaseeringust segiläbi. Põhimõtteliselt, sai laval kogetud ema paranoia manifestatsiooni, mille lasi valla ühepajatoit vaimsest ebastabiilsuseset, ohtratest tablettidest, mida naine sisse manustas, ning eelmäng närvivapustusest. See ennast ja reaalsust enda ümber hävitav naine oli üheaegselt humoorikas, masendav, hirmutav, absurdne, isetu, isekas, haletsusväärne, põlgust ning empaatiat esile toov. 

Iseenesestmõistetavalt ärgitab taoline tükk enda lähedasi teravamalt silmama ning märkama, kui midagi ei tundud õige või eluterve. Selles mõttes on näidendil oma spetsiifiline roll, mis ütleb, et pange tähele emasid, kes tihtipeale töötavadki vaid perede heaks, see ongi nende amet. Nagu nt pensionile minekuga, on muutus meeletu, kui äkitselt kaob su elust see, mis selle üldse ringlema pani. Peab oskama lahti lasta ja on vaja omada tasakaalu enda heaolu ning teistele suunatud hoole vahel. Hamster rattas emad ei pruugi seda suuta või üldse tajuda, seega, paneme neid tähele ja sekkume vajadusel. Antud loo kontekstis jäi ebaselgeks, kas pere tõesti ei märganud Anne'i hingedest lahtiolevat mentaalset seisu, vähemalt mees, sest lapsed ei elanud ju enam kodus, või oli naine niivõrd sügaval oma haletsuse mülkas, et ta tegi end peas märtriks, eeldades, et tema piinad on teistele nähtamatud. Kippus tekkima mulje, et naine oli nt geneetikast lähtudes ise kaldu vaimsetele probleemide ning peotäied ravimid, mida söödi kui komme, ei aidanud olukorrale kaasa. Seega, näidendis esitletud stsenaarium ei jätnud iseäranis tavapärast või autentset muljet. Pigem tõsteti esile äärmuslikkust ja erijuhtumit. Teisalt, arvestades tänapäeval lokkavaid mentaalseid hädasid, ei tohiks tegelikult miski üllatada. Ei saa eitada, et äkki just samalaadselt ennast enamus emad oma piiratud, kuid piiritus peas just tunnevadki. Õnnetud ja ahastuses. Üksinda ja hüljatuna. Klammerdudes laste külge, kelledel on ammu uued ja tähtsamad prioriteedid.

Emotsioonid jooksid amokki ja ahistava ning lõksus õhustiku suutis etendus suurepäraselt ellu äratada. Näitlemine Terje Pennie poolt oli ülevoolav, kõikehõlmav ja ängistav. See tükk ei tohiks küll kedagi külmaks jätta. Samas, kuigi lavastus oli tehniliselt ja rolli sooritustelt igati asjakohane, jäi lõpuni arusaamatuks ja tsipa ähmaseks, et mida sooviti selle looga demonstreerida. Mis oli sõnum, mida peaks tundma, mida sooviti saavutada? Kes on või peaks olema siis üks ema? Olgem ausad, kogu teemade kupatus oli kohati üpris ebasümpaatne ja vastureaktsiooni tekitav. Ei soovi lavastuses pealkirjaga "Ema" näha sündusetut suhtumist oma lapse suunas. Veidralt ja vastikult mõjus. Kuid, ehk see oligi asja tuum!?