laupäev, 24. september 2022

Teater: "Keiserlik kokk"

Tervitus!

Seekord teatrist.

Pealkiri: Keiserlik kokk
Teater: Draamateater
Lavastaja: Andrus Kivirähk
Näitlejad: Raimo Pass, Jan Uuspõld, Kaie Mihkelson, Harriet Toompere, Christopher Rajaveer, Ivo Uukkivi
Kestus: 2h 20 min
Esietendus: 07.11.2020
Millal nähtud: 31.08.2022
Minu hinnang: 4/5



Tekib küsimus, et kui tohutult värvikas ja pöörane see seltskond pidi ikka olema, kes Elo Tuglase päevaraamatute põhjal teda ja tema abikaasat mehe põlu all olnud aastate jooksul külastas. Loomulikult, näidend veab vindi meeletult üle, kuid, siiski, põnev ja natuke hirmus on mõelda, mis sulelised ja karvased sealt kodust ikka läbi voorisid, et inspireerida antud tükki. Näidendit, mis on farss, satiir, irooniat ja sarkasmi täis tohuvabaohu koos totaka huumori ja absurdselt segaste karakteritega. Etendus nagu tsirkus, lavastus nagu palagan. Koos täitsa isikliku kriiskavpunase tsirkuse piirde äärisega, et hulle seal sees hoida ja neid mitte publikusse lasta -- kogemata või meelega. Kaitsmaks kas külastajaid või hoopis esinejaid? Kuid nali naljaks. Üldiselt ei ole ma isiklikult taolist tüüpi lavastuste eriline fänn, need mõjuvad tüütult ning punnitavad liiga palju, et teistest esile tõusta -- tihtipeale lärmates, ülemängides ja piire ületades -- , kuid üllatus-üllatus, antud tükk suutis mu poolehoiu vaevatult ära teenida. Selle põhjuse üle mõtteid mõlgutades, tundub, et võtmetähtsusega soosingu võtmises oli näitlejatöö, mis ei saa öelda, et oleks äärmiselt tugev olnud, ehk siis, eeldanud keerulisi esitusi, kuid tegu oli meeldejääva karakterite loominguga, kus äärmused ja puhas karisma oli kui magnet vaatajale. Isegi itsitusi suudeti välja meelitada ja mitte kiduralt. Elu kui tsirkus ja tsirkus kui elu. Naljakas oma julmuses ja ebaõiglane oma vaimukuses. Inimene on muutunud klouniks eluareenil. Samas, suutis lugu, vaatamata halastamatutele repressioonidele, edasi anda inimlikkust, soojust ja hoolt. Siis, kui üks ekstreemsus on mõistlikkuse piiri ületanud, asub tirima tihtipeale ka vastupidine jõud, tõustes oma teistpoolsuses eriti esile ning olles veelgi siiram ja puhtam. Kõik muu on vaid müra nende vahel, kahe äärmuse lükata ja tõmmata.

Näidend on sisuliseks fookuseks paigutanud Elo Tuglase päevaraamatust saadud hingestuse ning klantskihiks võtnud Friedebert Tuglase viimase novelli pealkirja -- "Keiserlik kokk". Ajaperioodina on keskendutud viiele aastale alates 1950, mil autori looming ja tegevus hinnati ümber ja mees visati Kirjanike Liidust välja, organisatsiooni, mille esimene esimees ta oli kunagi olnud, võttes ära kõik tema aunimetused. Aastal 1955 mehe positsioon ja roll ühiskonnas taastati, kuid see periood vahepeal oli muserdav ja ränk. Vaatamata kirjaniku hädadele tervisega ja mentaalsetele katsumustele ning olles justkui tüki tuum, oli loo kangelane tegelikult abikaasa Elo. Tõeline Eesti naine, kelle õlgadel on mees, tolle füüsiline ja vaimne heaolu ning tugi, majapidamine ja kogu paari elu vee peal hoidmine. Küll puhastas ta kaminat, küll tiris meest vanni, küll jooksis siin, küll rabas seal. Vot see on imetlusväärne naine, kelle ohvrid ja jäägitu lojaalsus oma mehe vastu kaalus üle isegi kirjaniku enda kultuurilise panuse. Vähemalt näidendi kontekstis. Kohati tekitas ärritust tema mitte piisav hinnatus ning naise kui iseenesest mõistetavana võtmine. Kuigi, otsekui skisofreenikust õhtujuht, pööras tegelikult Elo olukorrale aktiivset tähelepanu, mõnikord toetavas, mõnikord mõnitavas foonis. Naisele oli tohutult lihtne kaasa elada, enamgi veel, kui tema abikaasale. Malbe, vaoshoitud, praktiline, elegantne, väärikas ning tõeline daam, Elo, oleks võinud veidi isekam olla, ainult siis oleks olnud võimalik teda enam imetleda. Või siis mitte, sest teda austati ju sellepärast, kes ta oli, mitte, kes ta ideaalis oleks võinud olla. Kuigi selga oleks naine võinud sirgemaks suruda, oli ta ühtlasi mehe ja enda baastala, mis kõike edasi kandis, hoides kukil topelt koormust. Üks hetk naine peaaegu, et murrab oma selja ning siis jälle paraneb see. Metafooriliselt öeldes, tundus, et ka tema on inimene ning kaotas hetkeks oma rammu ning motivatsiooni, mis õnneks taastus. Oi, kuidas naine oleks ühte toredat spa puhkust ära teeninud. Või siis ise saanud seda abikaasa vanni lõõgastumiseks nautida. Kuigi, mehe sulistamine kukkus ju lõppkokkuvõttes eriti totakalt välja.

Siit ka üks peamine kriitikanool. Tuglased oli kõige tohuvabaohu kõrval küll kaks mõlema jalaga maas toetus- ja keskmasti süžeele ning kogu ümberringset ülevõlli segadust ja lollakust koos hoidev liim, kuid vastaspool oma energia ja ohjeldamatusega mängis neid tsipake üle. Abielupaar mõjus plassilt teiste värvikuse kõrval. See võis olla tahtlik, et kontrasti süvendada, kuid toimis pigem pidurdavalt ning sidususele vastu töötavalt. Üks hetk tekkis tunne, et tegu on kahest eri žanri etendusest lähtuvate seltskondadega, millest Tuglased on kogemata ära eksinud valele lavale ning sattunud Tammsaareliku draama asemel grotesksesse komöödia palagani. Taaskord, see võiski olla eesmärk, et jaburat õhustikku kriiskavamalt luua ning olukorra ogarlikkust võimendada. Ja kõige selle idiootsuse tipuks, meistrite meistriks, oma valdkonna võitmatuks eksperdiks, oli maniakaalselt ringi lendav, sadistlikult toores ja ebaausalt nutikas õhtujuht, Jan Uuspõllu kehastuses. Mees geniaalselt manipuleeris kõigi teiste tegelastega ning oma tähelepanelikkuse ja psühholoogiliste teadmiste poolest hoidis oma peos inimesi kui kiskja mängimas oma toiduga. Ta teadis täpselt, mis nuppudele vajutada ning kuidas teisi suunata nii, et tema tahtmine jääb alati peale. Võib-olla ei oleks see tegelane nii imposantselt ning aukartustäratavalt mõjunud, kui ma ei oleks istunud esimeses reas, kus oli kohati tunne, et õhtujuhi iga sõna on suunatud just mulle, või kui näitleja ei oleks niivõrd karismaatiline rollis olnud. Mehe kohalolek oli tõesti kõikehoomav, aura ohtlik ja hullumeelne. Läbi ja lõhki pahalane, nautides teiste kannatusi, kuid niivõrd tähelepanuköitev. Andes suurepäraselt edasi seda lõksus olemise ja hulluksminemise energiat, kus süsteemi võita lihtsalt ei olnud kuidagi võimalik, mida Nõukogude aeg tõenäoliselt oma "parimates" perioodides rahvale pakkus.

Mitte ainult Jan Uuspõld ei tõusnud esile, vaid ka Tugalse kõrval üles astunud ülejäänud kolm kirjanikku: Muia, Aadu ja Eduard. Aadu Hint? Vihjeks on abikaasa Minni, kelle ümber kogu mehe lavastuses toimuv tegevus keerles. Küll varastas naine tema parteipassi ära, küll lihtsalt mõnitas ja ahistas. Vähemalt Aadu sõnul. Naine tundus mõni hetk suurem kurjam kui õhtujuht. Siis, Muia Veetamm? Kes oli tegelaskujude päriselu inspiratsiooniks Eesti loojate hulgast ei omagi tegelikult erilist võtmetähtsust, sest näidendis sümboliseerisid nad eri viise, kuidas kirjanikud Nõukogude raamis ellu jäid ja edasi tegutsesid. Eks võib aimata, kes on mis isikust innustust saanud, kuid pigem sai ennast hõlpsasti kaasa tiritud lasta kolmiku seiklustest, heietustest ja igapäevamuredest, mis olid ikka ülimalt ülepingutatud, et publik saaks halastamatult nende üle itsitada. Põhjust muidugi pakuti. Kas alati õigustatult ja ka reaalsusele vastavalt konkreetse inspireeriva isiku puhul jääb, aga subjektiivselt tõlgendamiseks. Nt kas Aadu Hint oligi tegelikult selline hüsteerik, kategooriliselt pime võimude suhtes ning hullumeelselt klammerduv oma parteipassi külge? Kui palju leidus loos ikkagi viiteid päris elule ja kirjanike olemustele, kui palju oli seal sümboolset üldistamist ja lihtsalt autori erapooletut narratiivest nägemust. Oli selleks siis kasvõi Muia püüd saada kõrgelt hinnatud ametliku kirjanikuna juurdepääsu eripoodidesse ja -kliinikutesse, olles valmis kirjutama mida iganes režiim soovis. Fakt, millel on otsad tõelisuses? Naise õnnetu tähe all möödunud pidu oli, muidugi, tõeline koomika tipphetk, sest saades makku niivõrd kvaliteetset toitu nagu sardell, võttis see seedimise jalust nõrgaks. Banaani ei jõudnudki enam süüa. Vilja, mis tundub kohati, et sümboliseerib perioodi kõige ihaldatumat objekti. Banaan oli tolle aja uusim iPhone'i väljalase. Harriet Toompere oli aktiivset, natuke juhmi (kas meelega?) ja krapsakat Muiat esitades üpris vahva, käis närvidele, kuid, samaaegselt, suutis sümpatiseerida.

Naisest, tundus, et hulgi jaburam oli hoopis võimudele pugeja, Eduard, mees kes oli vana, väeti ja alati valmis õigete inimeste ees end kummargile laskma. Olles hakkamist täis kirjutama mida iganes, kuidas iganes, mis vormis vaja, isegi enda kunagiste teoste sisse pikkides, kõikidest kaevuritest ja tavalistest tööinimestest, aga, noh, maa alla teda enam ei lubatud, et uurimistööd teha nende riigi kangelaste kohta. Kahju oli ätikesest, siiralt. Ta oli kõigi lükata ja tõmmata ning mõnituste alus. Ainult Tuglased suhtusid mehesse inimlikult. Vaene Eduard oli üheaegselt ka tüki vaieldamatu huumori raskekahurivägi, sest suutis oma haletsusväärsuses olla üllatavalt naljakas. Teda mõnitati, kuid ta ei hoolinud pilkamisest, kas siis ei saanud aru või oli kõik haneselga vesi. See tõsiasi, aga tegi mehe, paradoksaalselt, mega tegijaks, sest ta oli nagu teflonpann -- kriitika, kaastunne ja narrimine lihtsalt põrkas mehelt tagasi, kinni ei jäänud miski. Tal oli niivõrd suva, et mees ei peljanud Tuglaseid uuesti ja jälle külastada. Eduard lihtsalt rühkis edasi oma kuuldeaparaadiga, käte värisemise ja hädaldamise saatel. Seljas päevinäinud ja võidunud valge ülikond, pähe visatud talki, et edasi anda kirjaniku iidsust, nagu oleks ta peale talletunud hunnik tolmu, koidest läbi mämmutatud habe, piiksuv hääl ning kuuldeaparaadist, kui eluliinist, kinni hoidmine, oli Eduard Ivo Uukkivi esituses lausa võrratu. Eriti koomiline oli mehe jutt sellest kuidas ta püüab tervist turgutada saunast vette karastamisega, olles üllatunud, et miks olemine sootuks kehvemaks on läinud. Tuli välja, et sauna ja veekogu vahel on kilomeetreid, mida mees kärmelt läbida sibades ennast pidevalt ära väsitab. Tüki huumor oli terav ja täis absurdi nalju ning opakaid ülepakutud olukordi. Suur osa koomikast põhines tegelaste ning nende kannatuste üle naermisel, mis ei tundu just õiglane, kuid antud kontekstis oli igati rusikas silmaauku. 

Kirjanike ning nende suhtumiste juures tekkis küsimus, et kas nad olid režiiiga nõus, olid ajupestud, voolasid kaasa teistega, sest nii oli mugav, tööle oli hakanud alalhoiu instinkt ning suruti teadlikult või alateadlikult maha enda tõeline mina. Huvitav oli jälgida kuidas inimesed muutuvad ja kohanevad ekstreemsustega, et elus püsida. Kellele tuleb teisendumine vaevatult, kes ei ole võimeline olla keegi teine, kes juba ollakse, püsides kinni oma tõekspidamistes ja õiglustundes -- olles jätkuvalt ehe ja ise. Viimane kehtib Tuglaste kohta. Paar oli kui oaas, rahulik roheluses park, mida piiras üks hirmu, hulluse ja ellujäämise karussell, mille tiirlemiselt inimesed ei saanud enam maha ega leidnud kindlat pinda jalge alla. Kui maailm su ümber on läinud nõdrameelseks, ümberringsest on sõna otseses mõttes saanud tsirkus ja üks suur show, inimesed käituvad kui narrid, siis kuidas käitud sina? Hukka mõista on kerge, kuid me ei tea tegelikult, kuidas äärmuslikud konditsioonid panevad meid endid mõtlema ning sellest lähtudes tegutsema. Huvitaval kombel tõi tükk esile ka positiivset, mida on keeruline mõista, et stalinistlikus Eestis rohkelt oli, nimelt Nõukogude nostalgia. See on ohtlik, kuid ka psühholoogiliselt arusaadav enesekaitse mehhanism või õigustus. Paljudes näidendites on silma jäänud, et seda tunnet kasutatakse ära odava populaarsuse võitmiseks, kuid antud etenduses mind see ei häirinud. Tegu oli ju ikkagi farsiga, mitte klassikalise draama või komöödiaga. Oli iseenesest mõistetav, et kaasatakse erinevaid aspekte, mis seda nostalgiat ajusoppidest üles tiris, nagu eelpool mainitud banaanid ja sardellid. Endalgi tekkis mälestus kui õhtujuht viitas sellele, et ehk soovib Muia mehe poolt ära pugitud puuvilja koort lutsida. Ausalt, vist kõik selle aja inimesed on seda teinud. Koore siseosa näksimine ei olnud häbiasi.

Kokkuvõttes, võib Kivirähki looming olla mõnikord tüütu ja vastumeelne, kuid mitte antud tükk. Loos oli midagi inimlikku, midagi lõbusat, midagi hirmsat, midagi lollakat, midagi tõsist, midagi kaunist, mis kokkuklopsitud kompotina kaasahaaravalt ja siiralt mõjus. Üllataval kombel, on nüüdsest näidendi näol tegu minu lemmiku teosega autori poolt. Näitlejamäng oli iseäranis meeldejääv. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar