Raamat: Krimi eri "Agatha Christie kadumine" ja "Needless Streeti viimane maja"

Tervitus!

Seekord jälle krimi hõngu.

Pealkiri: Agatha Christie kadumine
Autor: Marie Benedict
Kirjastus: Tammerraamat
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3.5/5

Raamatu nimi võiks olla ka "Agatha Christie lahutus", "Agatha Christie kättemaks" ja "Ära aja naist närvi, kes paberil on tapnud eriti värvikatel viisidel väga palju tüütuid inimesi". Tegu ei ole klassikalise krimkaga, kuigi peategelaseks on mõrvalugude kuninganna isiklikult ning süžees leiduvad kõik detektiiviromaani kohustuslikud elemendid: kadunu, põhjus, süüdlane ja politseioperatsioon. On ju selgelt ette teada, et naisega midagi ei juhtu ning tema asupaik ei ole tegelikult fookuseks. Isegi ajend, et miks Agatha n-ö kadus ei ole müsteerium, motivatsiooni on ridade vahelt üpris selgelt tajuda. Pigem on põhiküsimuseks, et mis on ettevõtmise lõppeesmärk. Mida soovib naine sellega saavutada. Kuigi, ega see tuum ka midagi eriti hämmastavat või ettenägematut ei olnud. Raamatu peamine võlu seisneb selle reaalsusesse paigutatavuses ning ootusärevuse kannatlikkuses, et mida see nutikas naine viimase vaatusena on oma "armsale" abikaasale plaaninud. Milline suur arveteõiendamise lüke tal peas küpseb? Lugeja saab faktiliselt kaks kolmandikku lugemiskogemusest "nautida" tolle kaasa särisemist pannil. Mis tegelikult nii meeldiv ei olnudki, kuigi, mida raamat edasi, seda rohkem nautisin mehe ärevust ja hirmu. Huvitav, kas too oli tõesti niivõrd nõme tegelane ka päris elus kui teda romaanis illustreeriti? Egoistlik, nartsissistlik, kade, tujukas, hoolimatu, enesehaletseja ja mida kõike veel. Jah, ta oli kohati oma ajastus produkt, kuid, oeh, kuidas üks tegelane võib ikka ebameeldiv olla. Eriti tolle vaatevinklit jälgides, kus mehe silmis on kõik teised süüdi peale enda ja inimene ei adu, et käitub kui mölakas. 

Kõik algas ju nii lilleliselt. Romantika, armastus ning üheskoos käsikäes sõit päikeseloojangu suunas. Kuid siis tuli I Maailmasõda ning vast saab Agatha mehe, Archie, psüühika vildakuses omajagu süüdistada traagilisi kogemusi sõjas. Tolle habras ego sai kahtlemata õõnestust. Tegu on looga, mis toimib biograafiliselt, kuid tegelikult ju seda ei ole, sest romaan on vaid autori nägemus. Ehk siis, kes oli päriselt süüdi abielu inetus languses, jääb selgusetuks. Raamatus joonistub, aga välja vaieldamatu süüdlane, Archie, ning Agatha oli süžee kontekstis imetlusväärne ennastohverdav naine. Milline tegelikkus välja nägi võib pakutud pildi kategooriliselt sassi ajada. Mees oli konkreetses loos igatahes kurjami rollis. Paar abiellus 1914 ning lahutas 1928. Antud raamatu tegevus toimub 1926. aastas ning vaheldumisi on sisse pikitud peatükke, mis algavad paari kohtumisega ning kulmineeruvad kahe looliini kokku saamisega 1926. Selline vahelduv vaatevinkel Agatha ja Archie vahel andis edukalt edasi olukorra eskaleerumist ning selle lõppvaatuse lahti hargnemist 11 päeva jooksul, mil naine oli kadunud. Mees sai mikrofoni 11 päevaks, kuid Agatha nägemuses sai läbi elatud kõik eelmänguna toimuvad aastad. Mis taaskord, pani Archie natuke ebasoodsasse olukorda, sest lugeja tegelikult ei tea, miks suhtumine arenes mehe südames ja mentaalselt nii nagu see läks. Lugeja saab kogeda valitud väljavõtteid, mis ei pruugi eriti erapooletud olla ning mis võivad esile tuua ainult neid seiku, mis naise imagole kasuks. Olgu kuidas on, kuid tegu on krimkakastmes pesueht lahkukasvamise ja üksteisest irdumise draamalooga mehest ning naisest, kes on jõudnud etappi, kus asi tuleb lõpetada. Parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Naine ei soovi siiski rahumeelselt areenilt lahkuda ning tahab kättemaksu. Eeldatavat jõledat finaali lugeja tegelikult ei näe, sest paar ametlikult eraldus 1928, kuid süžee viimaseks hetkeks on ikkagi magus magus 1926. Võimatu on väita, et ma ei oleks tundnud ohtralt kahjurõõmu ja Agatha nimel juhuuu-tanud.

Loo teeb põnevaks ja eriliseks tõsiasi, et tegu on tõestijuhtunud sündmusega. Oma kuulsuse algusaastatel Agatha päriselt kadus 11 päevaks ning keegi ei tea siiani miks või mis temaga juhtus. Mitte kuskil ei ole naine seda perioodi grammigi kunagi kõnetanud. Teooriaid on selle lahtiseletamiseks aja jooksul üles kerkinud mitmeid, milledest ühte ka antud raamatu autor ilukirjandusse jäädvustatuna on uurinud ja ette kujutanud. Veidral kombel, on see versioon täitsagi usutav, sest, jällegi, kes paremini kehastab ideed, et "revenge is a dish best served cold", kui mitte maailmakuulus krimkade emake isiklikult. Kuid, kes teab, võib-olla oli tal ikkagi närvivapustus ning ta ei haihtunud teadlikult ja mingitest konkreetsetest eesmärkidest lähtudes. Raamatus me seda ei kuule, kuid naine sai hiljem ikkagi pigem negatiivset kajastust oma kadumisest lähtudes nagu oleks ta soovinud revanšiks meest mõrvasüüdlaseks lavastada või lihtsalt tegi asjakohatut turundust oma romaanidele. Tõde jääb vast igavesti saladuseks, kuid spekuleerida on ju vahva. 

Vaatamata raamatu intrigeerivale kesksele ideele ning teemakäsitlusele peab, aga tunnistama, et lugu oleks võinud mõjuda pinevamalt, kaasahaaravamalt ning kuidagi energilisemalt. Suurem osa süžeest, kuni põhiliinis Agatha taasühinemiseni, midagi ülemäära paeluvat või aktiivset ei pakkunud. Archie käis ringi, oigas, närveeris ning heietas. Ja, olgem ausad, ta ei olnud just tegelane kelle hingeelu ja muredega just väga kursis olla oleks tahtmist. Eriti kuna ta oli tehtud (kas õigustatult?) niivõrd ebasümpaatseks. Tõesti väsitav oli mehe tõmblemist jälgida, omamata kübetki mõistmist, et miks Agatha võis küll niimoodi käituda. Mees vingeras siin, püüdis ennast puhtaks pesta seal -- see lihtsalt jättis mind täiesti külmaks või pani silmi pööritama. Kuigi naine sai enda vaatevinklist märkimisväärse osa lugu jutustatud, oleksin rohkem tahtnud kuulda tema mõttejooksu seoses kadumisega: kuidas ta seda tegi, mis emotsioonid olid, mida ta tundis nähes tervet riiki teda taga otsimas, jne. Selle potentsiaalselt tundeenergiast ülevoolavat seisukorda naises ei saanud lugeja tegelikult pea üldse näha. Sai, aga kõriauguni elada kaasa tüütule Archiele. 

Kokkuvõttes, süžee on võtnud midagi pööraselt põnevat ühe tohutult huvitava kuulsa isiku kohta ning loonud enda nägemuse reaalsusest, mis ei tundunudki niiväga ebausutav. Ainult, et kogu protsessi esitamine oleks võinud olla veidigi köitvam ja energilisem. Kõike mida Archie, kes sai suurema osa tähelepanust, kohe üldse välja ei kumanud. 

-------------------------------

Pealkiri: Needless Streeti viimane maja
Autor: Catriona Ward
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3.5/5

Ettearvamatute ja nutikate vimkadega põnevus-müsteeriumi laadsed looda on alati teretulnud. Kuid, kus jookseb piir kvaliteedi ning kvantiteedi vahel. Kas see oleneb puhtalt individuaalse lugeja maitsest? Ju siis, sest tutvudes teiste arvustustega, tundub, et enamused olid pigem vaimustuses, kui tsipake skeptilised ja segaduses, nagu mina. Autor annab oma järelsõnas mõista, et ta on raamatu keskset mentaalset haigust põhjalikult uurinud ning vestelnud inimestega, kellel see diagnoositud. Selle olemuse esitamine loos pidavat olema nii autentne kui võimalik päris elus. Erinevusega, et paigutatud oli see ekstreemsesse ja kriminaalsesse konteksti. Siiski, oli keeruline toimuvat puht tehniliselt usutavana võtta. Mõistus on hämmastav asi ning sellel tasandil on kõik võimalik, kuid füüsiliselt ei suudetud mulle haiguse manifestatsiooni kohati maha müüa. Detailidesse langemine oleks n-ö spoiler, kuid kas autor meelega jättis need funktsioneerimise tausta faktid varju ja ei kõnetanud, et mitte varakult juba üllatusi rikkuda, või ei mõelnud ta üldse sellele aspektile. Vihjeks, jutt on kassi rollist -- mitte mentaalsest, vaid kehalisest. Kui mingid tõsiasjad jäävad kukalt kratsima, ükskõik kui triviaalsed süžee kontekstis, siis ei saa ma neid peast ja need häirivad lõpuni. Need ei luba lugu täienisti tõsiselt võtta.

Samalaadne fenomen, nagu praeguse lugemiskogemusega, tekkis mul kevadel lavastust "Afäär" vaadates, kus süžee oli baseerunud vaatajat pidevate pöörete ja keerdudega tulistamise plaaniga ning üks hetk sai villanud. Šokeerivad avalikustamised ei mõjunud enam efektselt. Liiga palju head asja ei ole enam hõlpsasti vastuvõetav. Ka antud raamatu puhul tundus, et autor järjepidevalt loopis lugejat igast üllatustega ja mingi hetk ei omanud need enam ohooo-reaktsiooni. Esimene osa romaanist oli pinge kruttimine ja malenuppude paigutamine, kuid teises pooles ei saanud enam rahu, sest üks puänt ajas teist taga. Ühelt poolt peab kiitma, sest sibula lahti koorimine oli pikaldane protsess, mida sai nautida, ning neid kihte, mida lahti pakkida, oli heldelt jagatud. Leidus tõesti meisterlikult konstrueeritud pöördeid ning ootamatuid suundi, mille ette ära arvamist oli autor vee sogastamisega eelnevalt nutikalt suunanud lugejat vältima. Oma pooled ja põhisaladuse suutsin vaevatult lahendada, kuid kui üllatusi hakkas kallama nagu oavarrest, siis tõesti, leidus seal mitmeid, mida ma ei osanud ette näha. Kas sellepärast, et autor oli osav tähelepanu kõrval juhtimises ja peitmises või naiivsest lähtusin teooriast, et kui palju neid puänte siis ikka veel olla saab. See, et mõned ilmselged süžeejooned ja eeldatavad arengusuunad jooksid tupikusse või osutusid täitsa valedeks, oli vast kõige põnevam aspekt kogu sellest pöörete rägastikust. 

Enda vaatevinklist saavad loo arengut tutvustada mitmed tegelased nt eraklik ja veider mees, krapsakas ja kuidagi inimliku mõttejooksuga kass ning naine, kes kaotas noorena oma pisikese õe ja keda tema roll tragöödias on siiani kummitama jäänud. Nad kõik on omavahel seotud, kuid kuidas ja mis suunas see ühendus areneb, ei ole tegelikult nii ühtepidi ja iseenesestmõistetavalt liikuv ning kulmineeruv. Võib-olla lihtsam viis süžeed ja tegelasi iseloomustada oleks ideega, et kõik ei ole nii nagu paistab, kaugeltki mitte. Isegi kui arvad, et oled millelegi pihta saanud, siis kindlasti valmista end selleks, et kõike sa läbi ei näe. Kaugel sellest. Enim n-ö metsa jooksid minu ootused noore naisega seoses, kes oma õde otsis. Selline asjade kulgemine oli küll ootamatu, kuid kummalisel kombel, tänu üllatusmomendile, just tervitatav ja originaalne. Segaseks jäi kas loosse oli ikkagi kaasatud ka fantaasiaelemente? Või siis olid osad tegelased vaimselt ebastabiilsed ning nägid asju, mis tegelikult ei eksisteerinud? Nt kuidas seletada seda madude teemat. Kas need päriselt ka olid mõlemas olukorras või tuleb neid osati võtta metafoorselt? Tõe selgumine, et mis selle õega siis juhtus, suutis minu tähelepanu vaateväljast täitsa mööda lipsata. Vihjeid ja suunised ju diskreetselt anti, kuid liiga lihtne oli langeda tüüpilise mustri vao lõksu ja uskuda, et see, keda kurjamina portreteeritakse, seda ka kahtlemata on. Kuid eksisteeris lisaks alternatiiv. 

Ma ei sattunud teosest sellisesse ülendavasse entusiasmi kui see arvatavasti eeldas. Oli detaile, mis vaimustavalt kokku pandud ja välja mõeldud, kuid ma tundsin siiski, et seda kõike oli grammike palju. Pani mõtlema, et ehk autori alateadlik (või teadlik!) eesmärk oli lugejat šokeerida ja üle kavaldada pidevate pööretega -- näitamaks kui kaval ta on -- , selle asemel, et pakkuda terviklikku, sidusat ja toimivat psühholoogilist põnevikkus. Lisaks sellele, ei mõjunud mulle realistlikult mõned tehnilised seletused või siis pigem nende seletuste kõnetamise ignoreerimised. Kuidas pidi see päriselt välja nägema? See ei saanud nii lihtne olla? Seega, miks ei olnud tõsiasja keerulisusele mingit vihjet? Igatahes, olen kindel, et halle ajurakuesi vajavate põnevike sõpradele läheb raamat meeletult peale. See on just piisavalt sünge ja kurblik, et välja tirida ka emotsionaalset reaktsiooni. Olgu selleks siis kaastunne või jälestus. Tegelikult on lugu ju igati soliidne!