kolmapäev, 21. september 2022

Raamat: Punane raamat sarja eri "Minu hammaste lugu" ja "Kõik need südamesopid"

Tervitus!

Paar väärtkirjanduse raamatut.

Pealkiri: Minu hammaste lugu
Autor: Valeria Luiselli
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 4/5

No seda ma küll ei osanud oodanud, kui otsustasin raamatu kätte võtta. Tegu on ühe veidrama kirjatükiga, mis mu ette juba ammu on sattunud. Soovitan soojalt teistel, kes plaanivad ennast selle loo äärmiselt kentsaka ja ebatavalise stiili ning olemusega tuttavaks teha, enne lugeda raamatu lõpus olevat järelsõna. See annab mingigi raamistiku, et kuidas teos üldse sündis, miks ja mis võivad olla selle tausta motiivid. Võib nii palju öelda, et oma osa mängisid kunstigalerii, tehas ja konflikt modernse kunsti ning kogukonna täitsa tavaliste isikute kokkupuutepunkti puuduse vahel ja selle põhjustel. Kohati tundus, et raamatu eksistents on just ise ehe näide, miks see üksteisest eemale hoidmine aset leiab. Kas autor püüdis tegelikult jälle midagi tõestada? Teose taust ja selle sisu on kohati sama tavatult unikaalsed. Julgen väita, et tekib kaks ekstreemsust, need, kellele lugu tohutult passib ja teised, kes lihtsalt ei viitsi selle segapudru ja otsekui eputava kunstilise keerulisusega enda aega raisata. Loetu on absurdne, groteskne, virrvarr ja, huvitaval kombel, ootamatult humoorikas. Sellisel sürrealistlikul viisil, kus sa ei tea väga kas nutta või naerda. Või ebamugavust tundes kõrvale vaadata. 

Raamatut lugedes on teravalt tunda, et loetu on mega meta ja diip, aga sa ei saa, kas taustateadmiste puudumisel või Lõuna-Ameerika olemuse konteksti mittemõistmisest tulenevalt, enamusele üldse pihta. On aru saada, et pea iga lause, viide või nimi, mida õhku visati lademetes, tähendab midagi. Või siis äkki ei tähenda ja lugejat tõmmatakse ninast? Selge on see, et loos joonistub välja autori enda kirjanduslik eeskuju ning need, keda ta imetleb (Virginia Woolf?). Kõik muu jääb tsipa segaseks, kuigi kuklas pidevalt kumiseb, et ma nagu peaksin seda vihjet teadma (ja tegelikult ei adu) või siin mõeldakse taustal hoopis midagi muud. Tõsiasi, et tervenisti ei ole võimalik meeletutes kogustes kõike lugejale näkku heidetut lahti mõtestada ja seostada, ei sega aga loo köitvaid aspekte. Enim tõusis esile huumor. Tekst oli mahlane, nagu värskelt pressitud apelsini mahl, mida segati kõikvõimalik teiste särtsakate puuviljanektaritega. Lugeda oli mõnus, jutt voolas ning oli täis elektrit, sarkasmi, irooniat, musta huumorit, labast koomikat, vahvaid võrdluseid, värskeid tuuli, geniaalseid viiteid ning sõnamänge. Olgu süžee ja raamatu eesmärk mis ta olgu, kuid kirja pandud ja lugejale esitatud oli see mõnusalt ning kaasahaaravalt. Mõned kohad panid oma absurdsuses, kuid vaimukuses, tõesti muhelema. Raamat tundus teatud hetkedel nagu mingi teise loo paroodia, kuid mille, täpsemalt, sellele ei suutnud ma näppu peale panna. Seda ta vast ei olnud ka, kuid mulje jättis lugu küll nagu oleks paroodiastiili viljeletud. Kipun kahtlema, kas selline ülevõlli ja omanäoline koomika ning selle rohkuse kraad paljudele peale läheb, seega, tasub ettevaatlik olla. Kujutan ette, et on neid, kelledele kogu kentsaka tooniga killukoorem pigem tüütuna näib.

Loo keskmes on üks algselt täitsa tavaline Mehhiko tehase turvamees, kes elu keerdkäikude tulemusel saab üheks vingemaks oksjonipidajaks, kes müüb pimedale prillid, kurdile kõrvaklapid, tummale mikrofoni, jalutule saapad,... Hiljem hakkab ta ise kollektsionääriks ning südamelähedased esemed, mida kokku krabada, on mehele hambad. Nii kuulsuste, kui täitsa suvaliste tüüpide kihvad, mis ühel või teisel põhjustel on märkimisväärsed. Miks just hambad? Stiimuli taust jäi natuke õhku rippuma, kuid tõukehetkes sai Marilyn Monroe suutäide, mille mees otsustas endale siirdada lasta. See osa oli natuke eemalepeletav ja kukalt kratsima panev. Eks see kikude vaimustus sümboliseeris midagi loo kontekstis, eriti kui mees neid kaotas, leidis jälle ja siis oksjonitel ära müüs, kuid kogu muu kupatuse taustal, mida lugedes pidi peas lahti hekseldama, kuid tegelikult, ei saanud lõpuks mõhkugi aru, ei jätkunud enam viitsimist kõikide detailide kardina taha murda ja nende saladused paljastada. Peategelase elu ei olnud just lihtsate killast, kuid elas ta kõvasti paremini, kui enamused tema kodukohas. Ta oli karakter, kes sümpatiseerid, kuid samas, lükkas oma kummalise olemusega eemale. Kuigi teda kasutati ära ja tehti ülekohut, siis jäi kripeldama idee, et ta ise vist ei elanud ka kõige eetilisemalt ja hoolivamalt. Lugeda sai ju ainult tema vaatevinklit või meest soosivat nurka kogu loost. 

Raamat on otsekui mitu erisugust teost ühes (kuus peatükki). Süžee põhiliin on jookseb kõigist läbi, kuid stiil ja fookus varieerub. Iga osa eest leiab ühe Hiina vanasõna hammastega seoses, mis olid mõned päris nutikad. Nt "Nõrgameelne on inimene, kes aina surub hambad sellesse kõvasse ja muutumatusse kivitahukasse, mis on minevik." Isiklikud lemmik seigad olid peategelase oksjonieseme presenteerimise eelsed jutustused. Tal oli lausa oma moodus ja maneer välja lihvitud, et kuidas asju edukamalt maha parseldada, kuidas panna ostjad huvi tundma ja kontakti looma. Need n-ö minikõned olid otsekohesed, ilma igasuguse jamata, üdini ausad ja mega naljakad oma kuivuses. Nt mõni mulle meelde sööbinud väljavõte: "Gustav Klimt. Vähk, tõusumärk Vähk. Astroloogine katastroof", "Gustave Flaubert. Ambur, kirjanik, paksmagu", "Nii see on, kallis oksjonipublik, see mees kirjutas raamatu hambavalu tõttu", "Tuttavad nägid teda naeratamas ainult oma matustel." Jne jne. Paraboolid olid geniaalsed! Loe ja naudi igat sõna! See-eest allegooriad ajasid oma tohuvabaohuga närvi, sest need olid nii metad. Või kas olid ikka? Äkki olid lihtsalt teksti ühepajatoit ilma ühegi asise eesmärgita. Ehk see oligi tagamõte?

Kokkuvõttes, tõesti veider raamat. Kuid meeldejääv. Ja ma isegi kuulun sinna gruppi, kellele see meeldis ja, vaatamata enamusest mitte arusaades, tõesti hindasin neid koosveedetud tunde. 


-------------------------------

Pealkiri: Kõik need südamesopid
Autor: Françoise Sagan
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 3/5

Tegu on kuulsa prantsuse kirjaniku (sünd 1935; surm 2004) pärast surma leitud teosega, mis ei ole terviklik, lõpuni loodud või siis on pigem kondikava romaanist, millel puudub liha luudel, isegi kui tegu oli siiski süžeeliselt planeeritud alguse ja finaaliga juba eksisteeriva looga. Mis vormis romaan säilinud on, ning milline oli lõplik variant sellest, jääb selgusetuks. Kuigi eeldatavasti, kasutades intuitsiooni, siis tegu on pigem pooliku teosega, millest, tundub, et vähemalt üks kolmandik on puudu. Rääkimata siis viimistlemisest. Tekst jooksis, seda oli üllatavalt lihtne endasse haarata ning lugemiseks oli see ladus ja õhuline -- otsekui ideaalis ettenähtud keelelises vormis. Liikudes teksti tasandilt süžeelisele, mõjus lugu mõnevõrra sihitult, laialivalguvalt ning ilmselgelt mustandina. Samas, see kõik ei takistanud toimuvast aru saamist või seganud loo jälgimist, kuigi alguses kulus veidi aega sisse elamiseks, sest puudus otsekui mingi sissejuhatuse element. Kohe visati toimuvasse ning toibumiseks, et kes, mis, kus ja miks, oli põgusat pausimomenti vaja. 

Vormilt mitte täiusliku raamatu juures oli mulle konkreetselt kaikaks kodaras tõsiasi, et tegu oli minu esimese kohtumisega antud autori loominguga. Ma ei ole temalt midagi varem lugenud. Seega, ei olnud võimalik mingeid lünki täita n-ö vana rasva pealt. Puudujääke ei saanud korvata nt autorile omaste stiili, mustrite või terviklikult loodud teose taustateadmiste põhjal. Ei olnud võimalik hinnata või aduda õhkkonda, eesmärke või sõnumeid, sest puudus võrdlusmoment ning võimalike läbivalt ühiste detailide karguna kasutamise abikäsi. Lähenesin teosele puhtalt lehelt. Pärast raamatu sugemist tekkis mul umbkaudne arusaam, et millist loomingut autor üldiselt viljeles. Mul on tunne, et tema romaanides jääb ohtralt ridade vahele ning lugeja peab enda järeldused tegema info põhjal, mida alati kandikul ei serveerita. Eeldatavasti omavad teostes tugevat rolli iroonia, sarkasm ja sotsiaalkriitika. Kuid ka inimlikkus -- inimene oma eheduses, varjamata mingeid külgi endast, teesklemata ning olles see, kes ta on, tahtes seda, mida tahab, tundes seda, mida tunneb. Ja kõige tähtsam, käitudes vastavalt nende emotsioonide, meelte ja ihade järgi. Tegelased jätsid mulje, kui päris inimesed, kes, kuigi kohati ülepakutud ja tavapärasest teravamaks lihvitud, on isikud, kes vabalt eksisteerivad oma täies hiilguses ka reaalsuses. Tajusin, et autor nii kritiseerib neid kui imetleb, seda üheaegselt. Oma koht oli, lisaks, psühholoogilisel aspektil, sest paistis, et lugu on nagu inimmõtete ja tunnete analüüs ilma hinnanguid andmata. Kuidas käituvad uusrikkad, väikekodanluse ambitsioonid, mentaalse tervise stigmad, mis on armastus, jne. Põhimõtteliselt, oli fookus kõikidel neil südamesoppidel, nagu pealkiri viitab, mis inimese toimima paneb ja mida ta salaja, või täitsa avalikult varjamatult, ihkab.

Nagu mainitud, siis jäi ebaselgeks, kas lugu jõuti süžeeliselt Ast Zni ära jutustatud ja puudu jäi vaid liha luudele lisamisest või on tegevusliin siiski poolik. Pigem eeldan viimast, sest süžee liikus kulminatsiooni suunas, milleks paistis olevat pidu, mille mitmeid tundepuhanguid tekitanud külaline pidi korraldama. Just sealt, aga jääb lugu katki, sest seda praasnikut lugeja ei näegi, kuid oletada võib, et seal toimuvad kõik selle hetkeni eskaleeruvate suuremate ja väiksemate konfliktide kokkupõrked. Isa ja poja ühte isikusse suunatud kihkude vastasseis, selle tunnete objekti enda sisene ebakõla ja põrkumine tütrega, kahe paari naise ja mehe tõehetked. Võib arvata, et peost saab üks tohuvabaohu, kus need ristirästi huvid lõpuks üksteisega silmitsi seisavad. Suund võib tirida traagikale või äkki tuleb õppetunniks, et palju kära ei millestki ning tegelased lähevad kõigile osapooltele kasulikul viisil lahku ning lepivad. See potentsiaalne põnev romaani tipp-hetk jäigi nägemata, millest on tohutult kahju, sest see tõotas üllatada ja rabada. 

Kokkuvõttes, aga on tegu veidra lugemiskogemusega. Omamoodi paeluv, salapärane ning sügav, kuid, teisalt, ebaterviklik ja võib-olla isegi natuke liiga kunstiline ning, lõplikul viimistlusel, sunnitult hooletu. Selles mõttes, et mul on kahtlus, et autor võib olla üks neist, kes püüavad välja näida nagu kirjutatu oleks muuseas ja kerglane, kuid tegelikult on iga sõnaga meeletult vaeva nähtud. Kes teab, ehk teen loojale liiga. Loetu mõjus ka kuidagi rahustavalt ning lõõgastavalt -- sel ei olnud kuskile kiiret. Ma ei oska raamatut adekvaatselt hinnata, sest see ei olnud võib-olla veel viimane versioon sellest, mida autor soovis edasi anda. Seda, mida oli võimalik lugeda, lubas omanäolist pilguheidet inimeste psüühika toimimisele ülimalt lihtsal viisil ja keeles. Aga äkki ma tõlgendan kõike valesti ning minu nägemus romaanist oli hoopis midagi muud, kui see ette nägi. Igatahes, intrigeeriv ja meeldejääv raamat!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar