Kolmapäev, 24. veebruar 2021

Teater: "Hotell laibaga"

Tervitus!

Ja veel teatrist, mida õnnestus enne teist koroonalainet külastada.

Pealkiri: Hotell laibaga
Teater: Endla
Lavastaja: Enn Keerd
Näitlejad: Kadri Rämmeld, Helene Vannari, Carita Vaikjärv, Tambet Seling, Fatme Helge Leevald, Priit Loog, Indrek Taalmaa, Ireen Kennik
Kestus: 1h 50 min
Esietendus: 07.03.2020
Millal nähtud: 17.09.2020
Minu hinnang: 2/5

"Krimi" ja "komöödia" -- kas märksõna mis mind automaatselt selle etenduse poole tõmbasid. Iseäranis, sest need mõlemad žanrid olid kokku klopsitud, et luua suurepärane meelelahutus just minu maitsele. Seda juba aprillis, kui pidi toimuma külalisetendus Tallinnas. Viimane jäi aga, muidugi, ära ning tekkis võimalus tükki selle koduteatris, Pärnus Endlas, kaeda. Olin eelnevalt ka klaasikese veini joonud ning minu valmisolek laval toimuvat nagu käsn sisse imeda ja ekstra tugevalt reageerida oli kõrge. Piisas vaid minimaalsest impulsist ja primitiivsest kogusest huumorist ning krimimüsteeriumist, et mind naerma panna ning, nagu üks kuulus detektiiv sõnas, et halle ajurakukesi pingsalt kaasa mõtlema utsitada. Kukkus aga eriti totakalt välja, sest vähemalt minule sobilikus hulgas ja maitsele ei leidunud näidendis ei lubatud "krimi" ega "komöödiat". Isegi veini eeltööst ei olnud mingit kasu. Istusin saalis ja püüdsin aru saada, kas asi on minus või teistes. Vist minus (ja sõbrannas, kes ka vaimustuses ei olnud).

Komöödia poolelt oli olemas soliidne baas. Värvikad tegelased ja potentsiaal suurele tohuvabaohule. Lisaks siis krimi element, mis veel enamgi ootamatuid ja koomilisi olukordi peaksid treima ning toimuvale vürtsi juurde andma. No kohe üldse ei saadud seda kokteili käima nii nagu ta oleks pidanud funktsioneerima! Võimaluste ärakasutamine jäi pinnapealseks ning nii tohutult mageduse- ja kližeemaitseliseks kompotiks, et oli natuke piinlik. Ei olnud naljakas, kohe üldse ei olnud naljakas. Pigem oli tulemus tüütu. Nt keskenduti tegelastes nende ühele konkreetsele kiiksule või iseloomuomadusele (mis ei ole tegelikult ju iseenesest halb otsus), a la, üks oli puhtusefriik, kes muudkui ainult küüris, teine oli esoteerika lillelaps ja kolmas tuulepeast pensionäär. Mitte midagi muud nende tegelaste juures ei olnud. Nad olid üksluised papist inimkujulised väljalõiked, millel puudus peale selle ühe konkreetse kiiksunumbri mingigi muu värv. Seega, nendega seotud naljade tegemine oli otsekui ühe ja sama trummi peksmine, uuesti ja uuesti ja uuesti ja uuesti. Võib-olla esimesed paar korda oleks humoorikas, kuid põhimõtteliselt sama kildu sada korda veidi erinevas kuues teha ei tekita minus vaimustust. Kuigi, pean tunnistama, et ühe mimmist tegelase nimi, Pretty Wummen (filmist "Pretty Woman"), ajas muigama küll. 

Mõrvarite eneseabi klubi liikmed, kes soovivad nüüd koos pahandusi täis mineviku ja ikka ning jälle pinnale kerkivad tungid kedagi maha koksata selja taha jätta, otsustavad püsti panna eduka hotelli. Esimesed külalised lubavad selle plaani aga õige keeruliseks teha, sest asutuses kavatsevad peatuda grupi terapeut oma abikaasaga ning hotelliliidu inspektor, kellelt oodatakse suurepärast hinnangut ettevõtmisele viie tärni näol. Ja, muidugi, sekkub juba niigi stressirohkesse olukorda üks laip. Taaskord, potentsiaal on ju igati olemas, et kui mitte tegelaste najal, siis tänu lakkamatule tohuvabaohule, garanteeriks tükk hulgaliselt naeru. Mida minult aga jälle välja ei pigistatud, oli see naer. Jah, leidus piinlikke olukordi, jah, leidis aset ootamatuid olukordi, jah, tuli ette -- teoorias -- humoorikaid olukordi. See kõik, kahjuks, ei läinud käima, see ei olnud pidev, jäi liialt mugavuse piiridesse või korrutati ühte ja sama nalja (nt no mitu korda ma pean kuulma sellest, kuidas arvutada söögitoa ruutmeetreid). Otsekoheselt öeldes, ei julgetud või suudetud minna üle võlli. Just viimast oleks olnud vaja, et vaataja püütaks väsimatu tempoga ja pideva jandiga naerutsüklisse, millest on raske välja kukkuda. Mind ei tõmmatud toimuvaga kaasa, mul hakkas igav ja poolküps trall pigem ärritas.

Ka krimi poolel jäi näidendis vajaka. Ma ei oodanudki mõnda ekstra nutikat ja detailset mõrvamüsteeriumi labürinti mida lahendada, kuid pakutu jäi mannetuks. Esiteks, oli mõrvar suhteliselt koheselt tuvastatav. Ja üleüldse ei paistnud kurjami isiku selgeks tegemine eriti fookuses olevat, pigem oli selleks laiba peitmine inspektori eesti. Keegi konkreetselt seda mõrva lahendada ei püüdnud ja ei tundunud, et kellelegi see väga korda läks. Tänu sellele, ei olnud ka mul sellest sooja ega külma. Kuigi ma pean tunnistama, et mõrvatu isik oli mõnevõõra üllatav ning esimese valikuna ei oleks too mulle silma jäänud kui võimalik maha notitu. Mis mind aga imestama pani oli see, et saalis tundus olevat hulganisti neid kellele see krimi pool eriti kõrge pilotaažina paistis. Mu kõrval istus elegantne daam, kes kui mõrvar avalikustati, ohkas hämmeldunult: "Issand jumal!". Nagu ta oleks teada saanud, et tulnukad on olemas või kes tegelikult mõrvas Kennedy või kuulis lahendust mõnele muule siiani lahendamata maailma müsteeriumile. Ma ilmselgelt olen lugenud/vaadanud liiga palju krimkasid ja daam ei ole, vastupidiselt, üldse vist kunagi mõnda mõrvalugu näinud kui kulminatsioon talle nii šokeeriv oli. Ma kõlan nagu üleolev targutaja, kuid ma lihtsalt ei oska seda reaktsiooni seletada. Ma ei näe ühtegi põhjust, miks just see ebahuvitavalt lahja avalikustamine peaks sellist vapustust esile kutsuma. Aga, samas, oli mul siiralt hea meel, et saalis leidus neid, kes tükki nautisid. Ja naeru ning tähelepanu publiku seas tõesti leidus. Lihtsalt mitte minu ja sõbranna isekohtadelt.

Väidetavalt oli näidend kirjutatud kaheksapäevalise loomelaagri käigus sama numbri autorite poolt. Ma ei ütle, et geniaalseid asju ei ole võimalik luua kasvõi ühe tunniga, kuid tõsiasi, et tükk on sellise protsessi tulemus lausa karjus näkku. Lohakas, pinnapealne, stampe täis ja pooltoores. Samas, trupp tegi mis suutis ning tundus, et neil on vähemalt laval tore. Ja, tundus, et ülejäänud publikule laias laastus meeldis, mis on ju põhiline. Ka oli tükk eelmise aasta Endla kõige menukam. Ju siis seal midagi on, mida minu silm ei tuvastanud. Nii kaua, aga kui rahvale toob rõõmu, siis laske käia ning edu!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar