Laupäev, 20. märts 2021

Raamat: Georgette Heyer "Must lammas", "Sylvester", "Leidlik lord" ja "Frederica"

Tervitus!

Puhta juhuslikult avastasin enda jaoks Briti "naistekate" autori, Georgette Heyeri (1902-1974). Ostsin soodukaga aastaid tagasi tema eesti keelde tõlgitud raamatu "Saatana sigidik". Ma ei teagi miks ma selle ostsin, ju siis sellepärast, et soodushinnaga raamatute massiline kokku kühveldamine oma mu üks suurimaid n-ö patte. Täitsa kogemata võtsin selle üks hetk lugemiseks kätte. Üllatuslikult, mulle see tohutult meeldis. Kui hakkasin autori kohta juurde uurima, et miks ei ole varem ta mu huviorbiidile sattunud, sain teada, et ta on suhteliselt populaarne isegi tänapäeva lugejate hulgas. Nt jumaldab teda selline kuulsus nagu Stephen Fry. Siiski, ei ole ma tema teostele kunagi mitte kuskil mingit kajastust leidnud. Temast ei räägi keegi, tema teoseid ei eksponeerita kuskil -- teda nagu ei eksisteerikski. Või vähemalt, minu silma alla ei ole ükski Heyeri teos varem sattunud. See on müstika, sest ta on väga armastatud ning ta on kirjutanud suure hulga raamatuid (nt ainuüksi 32 romantika valdkonnas). 

Samas, tuleb välja, et tal ei ole alati sellist menu olnud. Tema tuntus ja hinnatus on erinevatel perioodidel tõusnud ning langenud. On aegu, kus ta on unustuste hõlmas ja kriitikud on teda paljuski ignoreerinud. Ja on aegu, kus ta on jälle tipus. Kindlasti võib asi olla ka selles, et ta on jäänud teiste sarnase loominguga autorite varju, kasvõi Jane Austeni, kes on, muide, Heyeril üks eeskujusid, või tänapäeva naistekate masside alla. Tema puhul on aga tähtis teada, et kuigi ta on kirjutanud nii lühijutte, ajaloolisi romaane, kaasaegseid teoseid kui detektiivilugusid, siis peetakse teda romantiliste ajalooliste naistekate n-ö esiemaks. Iseäranis just Briti regendi ajastu romantika eestvedajaks, mille žanris võib tänapäeval leida lugematul hulgal raamatuid. Heyeri stiili ja teoseid on, muide, oma loomingus imiteerinud ka kuulus roosariides suhkruvati romantika autor Barbara Cartland. Heyeri särtsakust ja vaevatut huumorit on aga raske kopeerida.

Miks mulle Heyeri pakutu peale läheb? Esiteks, ma ei hakka väitmagi, et ma ei loe suurima hea meelega romantilisi naistekaid. Otse vastupidi, need on tõelised endorfiinide allikad, kui on vaja aju välja lülitada ning end ühte lembeloo fantaasiamaailma uputada. Žanris on tohutult alaliike ning raamatute valik on lõpmatu. Enamasti eelistan kaasaegsete autorite teoseid, kuid mõnikord on soov lugeda midagi n-ö süütumat ja klassikalisemat, ilma pideva seksi ja tänapäeva realismita. Heyeri lood pakuvad just seda. Tema romaanid on õhulised, aga samas ka elegantsed ja krapsakad. Nad mõjuvad kergelt, kiirelt ja piisavalt tummiselt, et kõht oleks täis, aga raskustunnet ei teki. Tema lood on humoorikad -- tihtipeale just nipsaka ja iroonilise naljatamistüübiga -- , energilise dialoogiga, elavate tegelastega ning tempoka süžeega (enamjaolt). Äärmiselt hõlbus lugemine, mis jätab hea tuju ning sinna kulutatud ajast pole kunagi grammigi kahju. Otse vastupidi!

-----------------------------------------

Pealkiri: Must lammas
Kirjastus: Ajakirjade kirjastus
Ilmumisaasta: 2010
Minu hinnang: 3/5

Sisukokkuvõte:

Abigail Wendover, kahekümne kaheksa aastane «vanapiiga» on otsustanud takistada oma ilusat ja südikat vennatütart Fannyt kiindumast kena välimusega linnavurlesse ja häbiväärse mainega õnnekütti Stacy Calverleigh´sse. Miles Calverleigh, oma suguvõsa must lammas on pikalt Indias elanud, skandaalse minevikuga ja üldsegi mitte kombeka käitumisega kõige ärritavam inimene, keda Abby on iial kohanud. Kas neist kahest võivad saada liitlased, et kaitsta Abby vennatütart äärmiselt ebasobiva abielu eest?

Tegu ei ole autori loomingust ühe mu lemmikuga. Põhiprobleemiks oli liigne fookus loo n-ö kurikaelale. Oli keeruline aru saada, kes peategelane on, kas asjalik Abigail või õnnekütist kehkenpüks, Stacy, keda naine püüdis takistada võrgutamast ning ära põgenemast oma naiivse vennatütrega. Mulle pigem tundus, et viimane, sest mehele pühendati hulga rohkem lehekülgi kui ta oleks ära teeninud või vajadust või isegi huvi tegelasse võis olla äratatud. Mees oli libe kala ja tüütu, kuid tähelepanu sai ta tohutult. Seda sama rambivalgust oleks võinud pigem anda Stacy mõistatuslikule ning ebakonventsionaalsele onule, Milesile, kelle seiklustest ja minevikust oleksin hea meelega rohkem teada saanud. Tema salapärane aura, üdini aus ja otsekohene suhtumine ning igasugu jama ja kiibitsejate mitte talumine oli köitev (sellised kipuvad olema ka mitmed teised Heyeri kangelased). Eriti tore oli, lisaks, tema õrritav, narritav ja särtsakas suhte Abigailiga. Oleksin rohkem soovinud lugeda nendevahelisi dialooge ning tegemisi kui kuulnud Fanny naiivset heietamist, Selina kaeblemist ning Stacy pidevaid plaane leida endale rikas kaasa. Abigail ja Miles olid sümpaatne paar, kes olid oma tunnetes suhteliselt kiiresti üksteisega ausad ning ma kiidan Miles'i selle eest, et ta ei lasknud naisel ennast enda kohusetunde pärast pere kapriiside ja standartide jaoks ohverdada. See oli mehe poolt üheti isekas ja seksistlik tegu, teiselt poolt, omamoodi romantiline sellises ma-röövin-su-et-sinuga-abielluda kastmes.

Mulle ei imponeerinud keskmisest suurem hulk ebameeldivaid või ärritavaid kõrvaltegelasi (selliseid tegelasi on Heyeri teoses alati omajagu). Kogu Abigaili pere oli enesekeskne ning manipuleeriv. Naine oleks võinud kiiremini sirgemat selga neile näidata ning ennast kehtestada -- mida ta ilma Milesita poleks arvatavasti kunagi teinud. Kuigi ta oli krapsakas ja nutikas, lasi ta ennast kohati tuhvlialusena kohelda. Miles oli see, kes lasi naisel olla see kes ta on ning tõi ta ellu midagi muud peale oma pere vajaduste ja soovide ümber ringlemise. Vastukaaluks portsule vastukarva tegelastele, oli süžees aga toredaid keerdkäike ja liinide kokku tulemisi, mida ma oleksin pidanud vabalt läbi nägema, kuid mis jäid otsekui kahe silma vahale. Seega, leidus kulminatsioonis toredaid üllatusi ning Miles võib-olla ei olnud teiste abipalvetele ja muredele nii kurt kui ta seda välja näitas. Taas, ei saa ma mainimata jätta, et kui vaid raamatu keskne paar oleks rohkem tähelepanu saanud, kui lõpptulemus pakkus, oleks tulemus suurepärasem. Nende romanss oli üks Heyeri intrigeerivamaid, kuid täielik potentsiaal jäi saavutamata, sest vaja oli ju kõigile teistele Jüridele ja Maridele teksti treiata. Kokkuvõttes, jäi lugu natuke poolküpseks, keskenduti tegelastele ja süžee külgedele, mis mind kaasa ei tõmmanud ning liigne müra aitas osati summutada hiilgavat armulugu.

-----------------------------------------

Pealkiri: Sylvester
Kirjastus: Ajakirjade kirjastus
Ilmumisaasta: 2012
Minu hinnang: 3.5/5

Sisukokkuvõte:

Mees oli iga teise naise, aga mitte tema unistuste abikaasa. Salfordi hertsog Sylvester on elegantne poissmees, kel on oma tulevasele abikaasale ranged nõudmised – too peab olema kõrgestisündinud, intelligentne, elegantne ja ilus. Ja loomulikult peab ta oskama kõrgseltskonnas kombekalt käituda. Ent kui hertsogil soovitatakse võtta naiseks Phoebe Marlow, jahmatab meest poisiliku neiu põlglik suhtumine temasse. Kui Phoebe põgeneb, kujuneb nende kahe vahel olude sunnil välja ebatavaline sõprus. Neiu avastab, et hertsog ei olegi nii hirmus, kui ta alguses arvas, ja Sylvester leiab kogemata midagi, mida polnud julenud lootagi.

Seda teost peetakse üheks Heyeri klassikaks ja armastatumaks lugejate poolt. Ma ise sellest üleliia vaimustuses ei olnud, kuid mõistan miks just seda lugu kõrgelt hinnatakse. Tohuvabaohu täis süžee, melodraama, tegelased ning nendevahelised suhted olid üpris hästi balanseeritud. Mul ei tekkinud tunnet, et suures karakterite trobikonnas jääb peategelasest paar varju või keskendutakse mingitele suvalistele ebameeldivatele kõrvaltegelastele (mis Heyeri puhul võib täitsa juhtuda). Fookuses oli ikkagi Sylvester ja Phoebe, kuid üpris palju said tähelepanu ka nende suhted neile tähtsate isikutega, nt Phoebe puhul lapsepõlvesõbra, Tomiga. Kellega Sylvester, muide, kiirelt sõbrunes ja ühise keele leidis. Ma millegipärast väga nautisin nende klappi, kamraadlust ja ühist eesmärki Phoebe "kanseldamisel" ning kaitsmisel. 

Ka Sylversti ja Phoebe romantiline suhe kulges loomulikult ja usutavalt. Nad ei meeldinud üksteisele ning olid juba enne kohtumist negatiivselt meelestatud. Pärast igasugu seiklusi ja mitmeid valesti mõistmisi ning mööda rääkimisi õppisid nad teineteist paremini tundma. Nende eelarvamused ja uhkus sai ületatud (hmmm, kahtlaselt väga Austeni "Uhkus ja eelarvamuslik" kulgemine). Toredasti lahendatud oli paari lõplik kokku tulemine, mis oli samaaegselt nii dramaatiline, emotsionaalne kui romantiline. Taaskord (nagu Heyeri puhul viimase takistuse ületus tihti kombeks), soovis naine ennast ohverdada, kuna arvas, et mees teeb tema üle nalja ja ta ei ole viimast ära teeninud seoses kogu raamatu ja sealse tegelase, krahv Ugolino, ümber lahvatanud skandaaliga. Ilmselgelt oli Sylvester selle alla neelanud ning esialgsed vimma ja solvumise emotsioonid olid transformeerunud hoopis tugevaks kiindumuseks. Või oli mees Phoebe peale tohutult vihane just sellepärast, et hoolis juba naisest ning tundis ennast alt veetuna? No igatahes, nende konfrontatsioon ballisaalis tantsu ajal oli päris pingeline ja isegi omamoodi seksikas.

Ma ei saanud aru, miks Sylvesterit arrogantseks ja külmaks peeti. Põhjendus, et ta on viisakas kõigiga sellepärast, et teeb seda oma seisuse väärikuse pärast, mitte siirast tundest, ei pea vett. Vahetu ju ei ole, mees püüdis olla iga isikuga, ükskõik mis tolle taust, kombekas ja hooliv. Isegi kui mõnikord tuli tema pilk otsese märkusega õigesse kohta "lükata" ja konkreetselt mainida, et see on nüüd see hetk ja põhjus, kus näidata üles muret. Ei puudunud loos ka tavapärased Heyeri ebasümpaatsed kõrvaltegelased, nagu Sylvesteri vennanaine ja selle kosilane, ning Phoebe kasuema ja isa. Kõik nad oleks ühe tohlaka ära teeninud, võib-olla oleks see mõistuse koju toonud. Siiski, nad ei häirinud mind nii märkimisväärselt nagu seda on ette tulnud teistes autori raamatutes. Sylvesti lapsest vennapoja kohalt jään ma kahevahele, ta oli kohati nutikas ja nunnu, teisalt tujukas jõmpsikas. Igatahes, peamine oli see, et põhi paar ikkagi oma enda raamatus enamuse ajast rambivalguses sai olla. 

Negatiivsena tooksin veel välja, et kogu raamatu-segadus, mille Phoebe kirjutas ja kus ta ühe jõleda tegelase prototüübiks oli just Sylvesteri valinud (mõlemal olid ühist väga kõnekad kulmud), kuidagi ei tahtnud sulanduda ülejäänud süžeega piisavalt hästi kokku. Samas, oli see üks keskne looliin ja katalüsaator paljule toimuvale. Kokkuvõttes, mulle raamat meeldis (ükski Heyeri teos ei ole aga mulle kunagi mitte meeldinud), kuid autoril on paremaid lugusid, kõvasti paremaid.

----------------------------------------

Pealkiri: Leidlik lord
Kirjastus: Ajakirjade kirjastus
Ilmumisaasta: 2016
Minu hinnang: 4/5

Sisukokkuvõte:

Uljas põgenemine: Penelope Creed teeb kõik, et pääseda abiellumisest oma ebameeldiva nõoga. Ta põgeneb poisiks riietatuna Londonist, ent kukub – sõna otseses mõttes – sülle Sir Richard Wyndhamile, kes seisab samuti pöördelise otsuse lävel. Kangelaslik päästmine: Kui Sir Richard kohtub kena noore põgenikuga, teab ta, et ei saa lasta neiul üksinda ringi reisida ja pakub ennast tema kaitsjaks. Juhuslikult mõlgub Sir Richardil endalgi samal ajal põgenemine mõttes...

Selle teose näol oli tegu ühe lustaka ja lollaka seiklusloost segapudruga, kus ei puudunud kaelakeerööv, mõrv, põgenemine, tüütud sugulased, varmad kosilased, maskeerumine, möödarääkimised, valesti arusaamised ning, mis kõige tähtsa, ohtralt nalja. Heyeri lugudes on tavaline, et paljud koloriidsed tegelased toodavad samaaegselt mitmeid ristuvaid looliine ja korralagedust. Mõnikord rohkem, mõnikord vähem. Siinkohal aga on autor gaasi põhja pannud, sest erinevaid lemberomaanide stampe ja muud pudi-padi on raamatusse visatud kulbiga. Rahakas ja hakkaja noor Penelope püüab põgeneda sundabielu eest ning otsida üles enda lapsepõlve kallim, kellega lubati suureks saades paarisellu astuda. Oma katsel kohtub ta aga tõelise keigari, Richardiga, keda kadestab tema laitmatu moe ja varanduse pärast kogu London. Mees võtab -- pärast nina täiesti umbe joomist -- kohtumist kui võimalust ka ise soovimatu abiellu surumise eest sääred teha ning neiut tema reisil saata. Naine riietub mehe hoolealusest sugulaseks poisiks ja rännak võib alata. Loomulikult ei lähe kõik nii libedalt ning paar segatakse igausu teiste tegelaste sekeldustesse. Nende kõrvalkarakterite vahel oli seekord kena tasakaal närvidele käivatel ja üht või teist moodi sümpaatsetel. Meeldisid mulle väga Richardi õde ja tema mees. Viimasele ütles Richard koomilises stseenis, mis mind itsitama pani: "Et tu, Brute?", kui too ei takistanud oma naist venda abieluranda sundimise eest. Verivärskete armastajate, Piers'i ja Lydia, puhul, kes parajas annuses segaduste tekitasid ning üks paar rumalaid kui lauajalgu olid, ei ole ma siiani selgusele jõudnud, et kas ma oleks tahtnud neid tugevalt raputada või hoopis tänada rohke kaose tekitamise eest.

Ma nautisin loos kõige enam selle humoorikat õhkkonda ja särtsakat dialoogi. Iseäranis Richardi poolt, kes oli sarkastiline, otsekohene ja mõnusalt tülpinud kõigest ning kõigist (nagu Heyeri kangelased kipuvad olema) -- ja seda midagi varjamata või endale hoidmata. Samas, ta ei mõjunud ülbelt või üleliia uhkelt. Tema pinnapealt kuivad, kuid seesmiselt mahlased väljaütlemised tegid tõesti nalja. Nt kaelakee varas, kes pärast kokkusattumust jagas Richardiga ööseks tuba, ning pärast tolle taskutest kaelakee mitte leidmist, püüdis vehkat teha toakaaslase muu tärniga -- Richard: "Te olete varakult üleval, mu sõber", varas: "Jah, ma ei taha ilusaid suvehommikuid maha magada. Hingan enne hommikusööki pisut värsket õhku. Küllap kohtume allkorrusel, härra, eks?", Richard: "Küllap vist. Aga kindluse mõttes, kui me kohtuma ei peaks, võtan oma nuusktubakatoosi ja monokli kohe tagasi.", varas: "Pagan võtaks, sedavõrd valvsat selli pole mina veel kohanud!" -- kogu see stseen omas kontekstis oli pööraselt naljakas. 

Ka Penelope ja Richardi vahelist edasi-tagasi põrkavat dialoogi oli lust lugeda ning kildu pandi omajagu, eriti kuna naine pidi varjama end poisina ning pidevalt oli oht, et keegi saab teada. Ja, loomulikult, saigi. Maskeering aga garanteeris igasugu kohmakaid ja ootamatuid situatsioone. Samas, ma ei tundud nende vahel piisavalt romantilist keemiat. See pool jäi huumori varju ning mõjus lõpus järsult ja ebaloomulikult, kui mees abieluettepaneku tegi. Lisaks, paari vanusevahe natuke võõrastas mind seekord (kuigi see ei ole Heyeri lugudes ebatavaline). Kokkuvõttes, on tegu hetkel mu ühe lemmiku Heyeri raamatuga ja seda pigem tempoka ja tegevustiheda süžee ning koomilise keskkonna loomise eest, kui romantilise poole kvaliteedist lähtudes. Viimane jäi, kahjuks, kesiseks.

---------------------------------------

Pealkiri: Frederica
Kirjastus: Ajakirjade kirjastus
Ilmumisaasta: 2014
Minu hinnang: 4/5

Sisukokkuvõte:

Frederica Merriville on saabunud koos oma õe ja kahe vennaga Londonisse säravat hooaega veetma, et anda noorele ja ilusale Charisile võimalus endale sobiv abikaasa leida. Frederica ise on sõnakas ja võluv neiu, kes on veendunud, et temal endal on juba liiga hilja abielluda – ta on juba kahekümne nelja aastane. Ent kui kauge “nõbu” lord Alverstoke neid Londoni seltskonda viib, avastab Frederica endalegi üllatuseks, et ta on armunud. Samal ajal on ka külm aristokraat Alverstoke lummatud nii Fredericast kui ka tema noortest üleannetutest vendadest.

Loo kangelane, Vernon, ehk markii Alverstoke, esimestel lehtedel endast head muljet ei jätnud. Jah, tema õed ka mitte, kuid mees paistis ekstra kiuslik ja tüdinenud. Sellised paha siga, sada häda tegelased ei kutsu just kaasa elama nende "raskele" elule. Loo kangelanna, Frederica, seevastu lõi endast esimesel kohtumisel pildi kui asjalikust ja sümpaatsest noorest naisest. Palju täiskasvanulikumast ning kohusetundlikumast võrreldes Heyeri paljude teiste naispeategelastega. Paistis, et paari klappimine saab olema sunnitud või siis, vastupidi, vastandid tõmbuvad tähe all. Viimane osutus, õnneks, tõeseks ning ma olin selle suunaga väga rahul. Paari kiindumus tekkis ökonoomiliselt ning pikema perioodi jooksul. Nad veetsid koos aega, õppisid üksteist tundma ning, kuigi kokkupuude oli algselt pigem olukorrast sunnitud ja isegi kohati vastumeelne, hakkas paar üksteisega koos oldud aega ning vestlusi hindama. Tekkis usaldus, üksteise peale lootmine, lojaalsus ning edaspidi juba sügavamad tunded. Ma tõesti hindasin antud paari juures just seda loomulikumat ning loogilisemat suhte arengut. Ei toimunud armumist paugupealt alguses ja ei tekkinud ka äkitselt täitsa lambist lõpus. Mulle tohutult meeldis, kuidas mees endaga aus oli ning tunnistas, et on armunud, kuid ei leidnud ainult õiget hetke millal seda ka naisele tunnistada. Ta oli taktitundeline, kuid samas endaga avameelne. Mees ei tundnud vajadust mängida machot ja lembetundeid maha salata. Häiris mind, vastukaaluks, aga natuke Frederica naiivsus. Ta oli praktiline, kahe jalaga maas, mõistlik ja realistlik, kuid naise lapsik suhtumine sellesse, et mis on olla armunud viimastel raamatu lehtedel, oli vastuolus sellega mida ma arvasin temast teadvat. Siiski, konkreetne Heyeri romanss oli märkimisväärselt hästi välja kukkunud.

Ootamatult armas, kuid humoorikas oli ka Vernoni suhe Frederica kahe noorema vennaga. Ja ulaka ja massiivse, kuid armastusväärse koeraga. Felix ja Jessamy tundsid ilmselgelt puudust meessoost eeskujust, kuigi neil oli perepeaks veel üks vend, neist vanem, Harry. Poisid leidsid ootamatult ja, Vernoni puhul igati ning täiesti vastumeelselt, omale mehes sõbra, eeskuju ning toetaja. Nad tüütasid toda ikka omajagu, eriti Felix, oma uudishimu ja lapseliku entusiasmiga igasugu tehnika, aurumasinate ning õhupallide vastu. Tundmata häbi või piinlikkust, et nad Vernoni jälle ja uuesti oma üleannetustesse, pahandustesse või seiklustesse tõmbasid. Selle läbi toimus sõbrunemine ja tekkis tugev side. Nad olid tõesti toredad koos, kuigi mees tundis ennast alguses kohmetuna ja poisid end tüütutena (välja arvatud, Felix, see ülivahva võrukael oli süüdimatu -- süüdimatult kihvt). Kus hea, seal ka halb. Frederica noorem õde, Charis, ja ametlik eestkostja vend, Harry, olid seevastu kaks tohlakat, kellele oleks tahtnud mõned ebatsensuursed sõnad poetada. Charis oma naiivsuse, vooruslikkuse ja tundlikkusega ületas piiri nende omaduste kogusega, mida ma välja kannatan, ning Harry oli lihtsalt isekas -- seda oli mõnes mõttes ka Charis. Kõigele lisaks, tüütud kosilased ning Vernoni paar nõmedat sugulast ja oligi kohal Heyeri standard ports ebameeldivaid tegelasi. Samas, suutsid neid tasakaalustada hulk meeldivad karaktereid, nt Vernoni sekretär. Kokkuvõttes, on kahtlemata tegu Heyeri ühe nauditavama, läbiküpsetatuma ning -mõelduma teosega, millel hea kulgemine, tore romanssi ja piisavalt tegelasi, kes minu poolehoidu võitsid.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar