Kino: PÖFF 2020 (3) "Must veski" ja "Must valgus"

Tervitus!

Järgmised kaks ülevaadet veebikino PÖFFilt!

Pealkiri: Must veski
Originaalpealkiri: Czarny mlyn

Programm: JF Lastefilmide programm
Riik: Poola
Kestus: 1h 41 min
Minu hinnang: 3.5/5
Veel jõuab vaadata: veebikinos saadaval kuni 29.11

Lugesin mitte midagi ebatavalist esile toovat sünopsist ja vaatasin pilti, kus lapsed lustakalt oma jalgratastel paistsid uitavat. Ootasin meeldivat ja kerget lapsepõlvenostalgiat täis suveseikluse draamat koos komöödiaga. Täis kližeesid ning copy-paste süžeejooni, mida juba sada korda igat lastefilmides nähtud. Sellist sci-fi suunitlusega faktiliselt uut "Alieni" ma ei osanud aga kuidagi ette näha. Oma pool filmist ei suutnud ma sellist kulminatsiooni eeldada. Ootamatu, kuid lõppkokkuvõttes isegi kenasti passiv kombinatsioon südamlikust peredraamast ning "Independence Day'st" oli kahtlemata käesoleva aasta PÖFFi üllatusmuna. Või ma lihtsalt ei teinud jälle piisavalt eeltööd, et selgusele jõuda, mis sorti filmi ma hakkan vaatama. Pigem viimane variant.

Kõik algab suhteliselt süütult ja pahaaimamatult: põlema süttinud tehases töötav isa sureb kangelaslikult, jättes oma väikse poja koos emaga, kellele šokk sünnituse esile kutsus ja kes puudega tütre ilmale tõi. Aastaid hiljem, on pere on nüüd vaene, ema end ribadeks tõmbamas, poiss, Iwo, õnnetu, et neil pole raha ja, et tal on nii tüütu õde, Mela. Esimene osa loost keskendubki Iwo suhtele oma emaga, õega, sõpradega ja teiste keset eimiskit asuvate kahe maja elanikega. Kaugel taamal on tunda "Musta veski" tehase varju ning midagi ähvardavat terendamas, kuid pigem mõjus see psühholoogilisena, et kuidas õnnetus seal on vastutav Iwo pere õnnetu eluolu eest ja siiani heidab varju. Tagasi vaadates, vihjeid oli (lausa filmi esimeses stseenis), et seal võib toimuda midagi ebatavalist, kuid ma ei pööranud neile väga tähelepanu või oodanud sellist ulmekat. Suunasin tähelepanu peategelasele. Vaatamata poisi pahurusele, kibestumusele ning õe sallimatusele, tegi see teda just inimlikumaks, realistlikumaks ning sümpaatsemaks. Iseäranis kuna tema suhe ja heldinumad hetked emaga olid tegelikult äärmiselt südamlikud. Kes ikka tahaks mõelda oma sandile reaalsusele kodus, kui võiks sõpradega mängides selle eest põgeneda ja lapsepõlve nautida? Mulle meeldis, et Iwo ja tema sõbrad ei olnud moraali täis ideaalteismelistest kangelased, nagu paljudes teistes lastelugudes ette tuleb, sest kuigi õilsad ja südikad, ei ole sellised tegelased tihtipeale usutavad.

Tekkis hetk, kuskil filmi keskpunktis, kus ma ei saanud enam igasugu ebanormaalsed veidrusi ignoreerida ning hakkas tõusma uudishimu, et kuidas toimuvat seletada ning kes või mis on kõige taga. Toon muutus kiirelt ning alguses ei saanudki ma aru, kas ma vaatan ikka sama linateost, mida mõned minutid tagasi. Järsk üleminek sulandus edasi juba loomulikumaks loo arenduseks ning hindasin seda, et sain kaks ühes: lastefilm pluss sci-fi seiklus. Kuigi lõppfaasis oli mitmeid detaile, mis ei olnud kuidagi loogilised, mõjusid lausa naeruväärselt lihtsustatult ning olid lausa ajuvabad, siis mulle tegelikult see suunamuutus läks täitsa peale. Ka lõppseisul endal ei olnud nagu väga vigagi. Mulle meeldis ka, et ei mindud kergema vastupanud teed kahe märkimisväärse n-ö probleemi lahendamisega -- surnud isa ja puudega tütar. Need oleks tegelastele muidugi elulihtsustavad, kuid samas, õõnestanuks pere õppetunde, emotsionaalset arengut, täiskasvanuks saamise teekonda ning üksteise üle tänulikkuse tundmist just nii ja just sellistes oludes nagu hetkel käes. Neid tõsiasju ning olukorra väärtust aga saboteeris ülepaisutatud ja isegi piinlik viimane vastasseis. Ei olnud minu maitsele ja mõjus sunnitult. 

Kokkuvõttes, minu jaoks üllatusliku elemendiga ebatüüpiliselt tüüpiline lastefilm. Igati soliidse balanssi suutis ta saavutada erinevate süžee ehitusblokkidega nagu erilaadi žanrid, emotsioonid ja seiklus, pere ja sõprussuhted. Jäi mulje, et kõik said oma eetriaja ning haakusid kenasti kokku üheks tervikuks.

-----------------------------------------------

Pealkiri: Must valgus
Originaalpealkiri: Bit-Gwa Cheol
Programm: Debüütfilmide võistlusprogramm
Riik: Lõuna-Korea
Kestus: 1h 47 min
Minu hinnang: 4/5
Veel jõuab vaadata: veebikinos saadaval kuni 29.11

Hämmastav, kuidas niivõrd emotsioonidest pulbitsev süžee võib mõjuda hoopiski rahustavalt. Olen tähele pannud, et paljud Jaapani, Lõuna-Korea, jne linateosed jätavad mulje kui oleksid rahulikud magavad vulkaanid, mille pealiskihi all lõõmab elu. Nad suudavad sellist unist pinget meeletult hästi esile tuua ning vaatajas skisofreenilist tunnet tekitada. Seda kõike minimaalse dialoogi, pikkade kaadrite, vähese tausta muusika, olematute efektide ja ilma igasugu teatraalsuseta. Keskenduda tuleb tegelaste näoilmetele ja kehakeelele, need illustreerivad tõde loos toimuvast, mitte monotoonne keskkond kus kõik aset leiab. Näitlejate pilkudest ning hoiakutest õhkas ängi, viha, segadust, häbi, rahulolematust, kibestumust, kahetsust ja kõike vahepealset. Iseäranis mitmekülgne ja väljendusrikas oli peategelase, vaevatud ja oma kinnisidee küüsis, HeeJoo eneseväljendus. 

Autoõnnetus, kus on hukkunuid, on iseenesest märkimisväärne traagika, kuid mida toob kaasa selline vägivaldne rebend pere ja lähedaste igapäevaellu, seda püüab antud film vaatajani tuua. Autoõnnetus ei ole kunagi lihtsalt õnnetus vaakumis ning tavaliselt on alati keegi süüdi ja keegi ohver. Psühholoogiline koorem, teadmaks, et just tema abikaasa põhjustas õnnetuse, on HeeJoo maha surunud. Tema emotsioonid ja süütunne ei luba tal ohvri naisele isegi otsa vaadata. Just see poov häbi ja patutunnetus paneb teda käituma ekstreemselt. Kui tekib võimalus, et tõde saatuslikust õhtust võib aga hoopis midagi muud olla, hakkab ta ennastsalgavalt otsima vastuseid, et tegelikult toimunu päevavalgele tuua. Olles oma haavatud psüühika lõksus, ei huvita teda ka kellele ta haiget teeb või kelle pahaaimamatu ja süütu elu ta võib rikkuda kui hakkab sobrama minevikus. Tuleb välja, et ohver on tegelikult ise süüdi või on mõlemad süüdi või mõlemad ohvrid -- sibula lahtikoorimine toob esile valusaid seiku mõlema pere minevikust. Ja võib täitsa juhtuda, et kõik on süüdi või siis ohvrid. Mingi hetk tundus, et HeeJoo on ise otsekui teistele liiklejatele ohtlik isik roolis ning sõidab valimatult sisse kõigile, kes ette jäävad. Oma tõeotsingutel ja enda ning oma surnud abikaasa puhtakspesemisel muutus ta ise n-ö roolijoodikuks. 

Põnev oli jälgida igat uut avalikustatud kildu, mis aitas puslet kokku panna. Keerdkäike anti kulbiga. Ma ei osanud üldse ennustada, et mis võiks olla lõppseis ning kuidas see kõik kulmineerub, kas mentaalse suuravariiga kõigile tegelastele? Kindlalt sai selgeks, et õiget või valet ei ole ning tõde peitus detailides või isegi vaataja interpretatsioonis. Tõde oma hiilgavas täiuslikkuses aga ei selgunud. Mulle ei meeldi sellised sogased ja liialt hallid lahtised lõpud, kuid siinkohal passis see ideaalselt, peegeldades tegelaste endi mõttemaastikke ning piinasid. Kuigi jäin sellise suunaga väga rahule, ei imponeerinud mulle sümboolne lõppstseen. Sellega astuti liialt umbmäärasesse ja poeetilisse maailma, mis minu jaoks ei klappinu filmi ülejäänud realistliku ja minimalistliku lähenemisega. 

Kokkuvõttes, vaatamata emotsioonide ülepingele ning ülekoormatusele, mõjus film mulle osati isegi teraapilisena. Rahulik ja lõõgastav, samas, pingeline ning ängistav. Selliste kahe äärmuslike vastuseisvate õhkkondade loomisel ning kokkupõimimisel oli lugu kahtlemata meisterlik. Kuigi lõpp jättis natuke soovida ja ärritas oma kujundlikkusega, on film ise igati märkimisväärne debüüt.