Käesoleval aastal osalen PÖFFil veebikino kaudu ning, kuigi igatsen tagasi päris kinno koos kogu PÖFFi meluga, on kodus voodis vedeledes päris tore järjest filme vaadata. Just siis kui tahan ja just seda filmi mida tahan. Veebikino filmivalik, kuigi palju limiteeritum kui kinodes, pakub igale maitsele meeleolukat pimedate novembriööde meelelahutust.
Originaalpealkiri: Sweat
Programm: Eesti Olümpiakommitee spordifilmide programm, Screen International kriitikute valik
Riik: Poola, Rootsi
Kestus: 1h 46 min
Minu hinnang: 4/5
Veel jõuab kinno: T 24.11 (veebikinos saadaval kuni 6.12)
Kas see ongi see kadestamisväärt sotsiaalmeedia suunamudija elu, kui lähedaseim suhe on sul enda stalkeriga? Olla ilus, noor, sale, tuntud, saada pidevalt tasuta asju ning tähelepanu sadade tuhandete järgijate poolt kõlab ju hästi, kuid millegipärast oli filmi keskmes olev, Sylvia, üksik ja õnnetu. Teadlased on välja toonud, et need, kes pidevalt sotsiaalmeedias end eksponeerivad, kelle ajajoonelt vastu peegeldav reaalsus tundub ideaalne ja keda kadestatakse, siis tihtipeale kipuvad just nemad oma eludega enim rahulolematud olema ning nende elud tühjad. Need, kes pidevalt tähelepanu otsivad, ei pruugi aga teha seda eneseimetlusest a la "vaadake mind, vaadake mind", vaid see võib olla nende viis leida lähedust, millest võidakse puudust tunda. Just samalaadses olukorras paistis olevat Sylvia.
Ma ei ole suunamudijate teemaga väga kursis, ka ei järgi ma ühtegi selle kategooria all olevat isikut mitte üheski kanalis. Ja kui aus olla, ei oska ma väga neist midagi arvata ning, kui midagi, siis pigem oman nende suhtes võib-olla põhjendamatuid negatiivseid eelarvamusi. Samas, tegi mind antud film härdaks ja puudutas emotsionaalset, sest peategelane oli, vaatamata kõigile, sümpaatne, siiras ja süda-õigel-kohal naine. Ta otsis meeleheitlikult lähedust, muutus inimlikult kadedaks kui emal õnnestus kaasalane leida, kuid omas kaastunnet oma stalkeri vastu (pärast igati arusaadavat hirmu ja selle kulmineerumist väga inetul viisil). Ta paistis hoolivat oma järgijaskonnast, vestles ja kuulas ära võõrast fänni, vaatamata sellele, et olukord oli ebamugavust tekitav. Kõrvutades suunamudijatega, kes otsivad ainult kuulsust ja tasuta nänni, siis Sylvia motiveeris oma järgijaid parema elu suunas, olgu see siis läbi trenni ja vormis keha. Kui ma aga ei oleks teda näinud tema kõige üksikumatel ja haavatavamatel hetkedel kulisside taga ning lihtsalt märkaks teda nt Instagramis, siis olen veendunud, et käiks mulle närvidele ja arvaksin, et tema hooliv ja ehe olemus on vaid pealiskaudne. Sylvia, kelle eri külgi ma filmis nägin, tõesti pani mind endale kaasa elama.
Pragu turvises on siiski sotsiaalmeedia maailmas nagu lahtine haav -- imidž peab olema perfektne ning nõrkusehetked ei ole lubatud, vähemalt kaameral jäädvustatuna mitte. Mis filmis ka küsimärgi alla pandi ning mis mõtteainet tekitas, oli see, et kas perfektsus motiveerib rohkem kui autentsus? Kas see, et Sylvia tunnistas avalikult pisarsilmi, et ta on igatseb endale kaaslast, teeb olematuks tema kõik muud saavutused ja soovi olla eeskuju enda järgijatele? Mõnede sponsorite arvates, nagu filmis näha, siis küll. Julgustava sõnumina jäi kumama, et üks ei välista teist, otse vastupidi. Kui ideaal tunnistab, et peab millegi nimel tõesti vaeva nägema, siis motiveerib see teisi enam. Samas, eks see balanss ole keeruline, sest tänapäeva välimusest kinnisidees maailmas kipub peale jääma ikkagi pealiskaudne -- ilu ja saledus.
Mulle tohutult meeldis kuidas film suutis äärmiselt lihtsate viisidega vaatajani tuua otsekui dokumentalistlikku vaadet armastatud fitness-influenceri tegemistest, mis tema järgijateni pidevate videode, fotode ja ülesastumistega ei jõudnud. Minimalistik, peaaegu olematu muusikaga, pikkade kaadritega, realistilike ja kohati isegi monotoonsete ning erilise iseloomuta võtetega (nt treppidest üles mineku filmimine), loodi kokku efekt nagu oleksingi pidevalt Sylvia kõrval, ees, taga või teda kaugemalt jälgimas -- nagu pesueht stalker. Iseäranis tekitasid seda tunnet kaks intiimsemat stseeni, mis mõjusid ootamatult, kuid irooniliselt üksteist reflekteerisid ning läheduse otsimise arusaamasse vimka sisse viskasid. Kokkuvõttes, kuigi ma ei pea põhjapanevaks eluterveks tõsiasjaks, et nn lähedus võrdub ka jälgijaskond, siis tegelikult mõjus mulle Sylvia lugu kõvasti rohkem kui ma oleks oodanud ning nähtu isegi leidis mu poolehoiu.
-----------------------------------------
Originaalpealkiri: V síti
Programm: Doc@PÖFF
Riik: Slovakkia, Tšehhi
Kestus: 1h 44 min
Minu hinnang: 4.5/5
Veel jõuab kinno: E 23.11 ja K 25.11 (veebikinos saadaval kuni 6.12)
Ma olen traumeeritud. Tean, et internetis tegutsevate pervertide ja pedofiilide levimus ja hulk lapsi, kes nendega vähemal või rohkemal määral kokku puutuvad on raudselt mitu korda kõrgem ja nende ellu viidud kuriteod hullemad kui tavaüldsus üldse aimab. Ajakirjandusse, kohtusse ja veidikegi valguse kätte jõuab neid juhtumeid vähe. Aga, et see niivõrd labidaga näkku ilmselge, ilma takistuseta ja, võib isegi öelda, iseenesestmõistetavalt normaalne on, seda ma naiivsena ei eeldanud. Naiivne ma pärast seda dokumentaali vaadates enam ei ole. Oma viie minuti jooksul kui üks peibutuspart enda ilma igasugu provokatsioonita profiili ühte suhtlusvõrgustikku üles laadisid, jõudis temani oma paarkümmend n-ö vestlussoovi eri vanuses meestelt. Mis edasi hakkas toimuma oli rõve, jälk, vastik, öökimaajav, nilbe, võigas, tülgastav... Pole piisavalt ekstreemseid omadussõnu, mis suudaksid mu emotsioone sellega seoses väljendada.
Dokumentaal algab sellega, et loojad teevad castingu naistele, kes on täisealused, kuid võiksid oma noorusliku välimuse poolest sobida ka esinema 12. aastase lapsena. Trauma esimene peatus algas siit. Nimelt mainisid paarikümnest enamused, et on ise kokku puutunud netiahistajatega ja nad on teemaga sina-peal. Lugu ei läinud helgemaks. Kolm naist valitud, ehitati neile suurde stuudiosse kõrvuti kolm eraldi magamistuba, millede fookuspunktiks oli laual olev aruti. Ümberringi seati üles tehnika ja personal ning "näitlejannad", nüüd riietatud ja stiliseeritud kui teismelised, hakkasid vastu võtma sõbra- ja vestluskutseid. Seda kõike filmiti ja lindistati. Rohke meeskond, kuhu kuulusid ka psühholoogid, juristid, stilistid, jne, toetasid tüdrukuid läbi iga ilge vestluse ja kõne, mis nende arvutite kaudu noorteni jõudis. Paika pandi ka mitmed reeglid, nt pidid tüdrukud iga suhtluse käigus selgesõnaliselt mõista andma, et nad on 12. aastased ja alustama mitte ühtegi vestlus või kõne ise. Tulemus oli šokeerivam kui kunagi võiks veel naiivne mina arvata. Oli tavapärane kui pärast tervitust asuti kohe asja juurde, et "võta särk seljast", "kas sa seda oled teinud?" või sõna otseses mõttes asuti "oma asja juurde". Ja lihtsalt internetivahendusel suhtlemine ei olnud isegi veel kõige hullem osa sellest. Eksperiment eskaleerus ka väljapoole. See kõik oli sõnaseletamatult kohutav. Veel hirmuäratavam oli fakt, et kümne päeva jooksul otsiti "teismelistega" kontakti üle 2000 eri korra.
Tegu on suurepäraselt üleehitatud, esitatud ja loodud dokumentaaliga. Peibutuspartide kontseptsioon ja selle igaküljeline realiseerimine olid eriti märkimisväärsed. Rääkimata teema aina pidevama esiletõstmise hädavajalikkusest. Vaatamata grotesksele sisule, suutis dokumentaal aga esile tuua ka tõsiasja, et maailm ei ole ainult täis inimkiskjaid. Pisarad tõi silma ühel tüdrukul, südame härdaks meeskonnal ja ka minul, kui vaatajal, kui üks vestluskaaslane lihtsalt tõesti tahtis rääkida ja kuulas, kusjuures, elutervet ja toetavat juttu, millel tõesti ei olnud mingisugust räpast tagamõtet. Ei puudunud ka diskreetne ja kogemata-huumor, nt perverdi jopele pissiv koer või jänku, mis aknast alla "kukkus" (jänkuga ei juhtunud midagi!). Selle positiivse noodiga tuleb lõpetada, muidu on oht vajuda taas masendusse, et "mis haiges maailmas me elame!?"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar