esmaspäev, 23. november 2020

Kino: PÖFF 2020 (2) "Barcelona vampiiritar", "Sherlock: Vene kroonikad" ja "Ütle mulle, kes ma olen"

Tervitus!

Järgmised kaks ülevaadet veebikino PÖFFilt!

Pealkiri: Barcelona vampiiritar
Originaalpealkiri: La vampira de Barcelona
Programm: Värsked hoovused
Riik: Hispaania
Kestus: 1h 43 min
Minu hinnang: 4/5
Veel jõuab vaadata: veebikinos saadaval kuni 6.12

Vot sellist ajaloolist, kunstilist, müstilist, krimi põnevikku kaldkriips traagikat ma sel hetkel vajasingi. Samas, ei ütle ma kunagi ühele ajaloolisele, kunstilisele, müstilisele krimkale "ei". Traagikat ma alati ei seedi, aga antud filmis mõjus see nagu rusikas silmaauku. Filmil oli oma kindel stiil, mis teeb sellest kohati otsekui õudusmuinasjutu, oma eriliste kujundite, lahenduste, kujutusvõime ning reaalsuse piiril kõikuvate stseenidega. Lisaks kergelt n-ö ebausaldusväärsele jutustajale, kelle vaatenurgast nähtut ei pea alati sulatõena võtma, kubises lugu lausa sellistest ebausaldusväärsetest tegelastest. Viimaseks mu poolehoidu võitvaks tõsiasjaks oli, et sain taas n-ö detektiivi mängida, sest krimkalaadi põnevike puhul on minu jaoks üheks peibutavaks osaks see, et need panevad mind kaasa mõtlema ja peategelasega koos salapäraseid sasipuntraid lahti arutama. Alati on lahe jõuda järeldusele, et kas ma suutsin toimunu lahti hammustada või mitte või siis mis kraadini. Kuigi mitte niivõrd komplitseeritud või vimkasid täis, olid süžee keerdkäigud ning lõppseis piisavad, et mu mõttekäik aktiivne hoida. Kas ta oli siis ikka vampiir? Vast ikka mitte? Aga äkki ikka? 

Film jälgib 20. sajandi alguses Barcelonas tegutsevat ajakirjanikku, Sebastiàd, kes püüab sotti saada salapärase vampiiritariks tembeldatud haige naise saatusest. Kas viimane on lastemõrvar või süütu ohver? Lisaks sellele, on kõigega seotud bordell, kus seksuaalselt kasutatakse ära lapsi. Mehe eesmärkidesse kuulub ka selle jõleda asutuse kinnipanek ja laste päästmine. Kõik see osutub palju keerulisemaks ja nii psühholoogiliselt kui füüsiliselt ohtlikumaks kui mees suudab ette kujutada. Samaaegselt püüab Sebastià toime tulla eratraumaga, mis teda surnud õe viirastusena siiamaani kummitab. Ilmselgelt on tema õigluseotsing ja tüdrukute ning nn vampiiritari päästeplaan alateadlikult seotud tema süütunde ja lunastusotsingutega oma õe surmale. Millegipärast on aga otsekui terve linn ja selle elanikud tõe otsimise ning laste päästmise vastu. Naine on kahtlemata hull mõrvar ja bordellis lapsi, kus mees tüdrukuid võigastes seikades nägi, seal tegelikult ei eksiseerinud. Vähemalt nii väidab maailm ajakirjaniku ümber. Kas mees on ise hull? Mis on tõsi ja mis mitte? Keda usaldada? Kas üldse kedagi? Kas isegi lapsed võivad mitte tõtt rääkida? Igati pingeline ja ka visuaalselt omanäoline oli seda traagikatantsu jälgida.

Kuigi oli üks aspekt, mida ma pusles ette ei aimanud, siis suurema osa suutsin tükk tüki haaval enne lõppmängu kokku panna. Kus leidub kuritegusid, ulatuslikku varjamist, prostitutsiooni, mõrvu ning igasugu pahesid, leidub tihti käsikäes ka korruptsiooni, võimu kuritarvitamist, eliidi enesekesksust ning ringkaitset. Just sellest teooriast lähtudes on lihtne seletada, mis, miks, kes ja kuidas neid õuduseid lastega korda saatis. Kõik on osa hästiõlitatud masinast. 

Kokkuvõttes tegu filmiga, mis on kurb ja ebaõiglane, kuid realistlik oma tões ja kaunis oma esituses.



-----------------------------

Pealkiri: Sherlock: Vene kroonikad
Originaalpealkiri: Sherlock v Rossii
Programm: TV BEATS
Riik: Venemaa
Kestus: 0h 52 min
Minu hinnang: 2.5/5
Veel jõuab vaadata: veebikinos saadaval kuni 6.12

Kas Sherlockist on saanud kohustuslik ekraniseering igale režissöörile? Varsti tundub tõesti nii ning ühe hea loo üleküllus ei ole enam kaugel. Samas, tegu on ju väärt tegelasega ning miks mitte teda erinevates kontekstides ja visioonides uuesti ellu äratada? Seda põnevam on neid eri versioone võrrelda. Teisalt, kui on soov krimkasid adapteerida, siis leidub palju hetkel veel raamatukaante vahel pesitsevaid detektiive, keda võib-olla suuremale ekraanile tuua ja live actionit austavale rahvale tutvustada. Aga kui antakse järjekordne Sherlock, siis selle ma aktsepteerin, sest krimkad on lahedad ja neid võiks alati rohkem olla. Ning, peab tunnistama, 19. sajandi lõpu Venemaa oma viimaste keisririigi aastakümnetega enne revolutsiooni on kahtlemata intrigeeriv kontekst kuhu see tegelane paisata.

Kahjuks, jäi esimene episood lahjaks ning mitte niiväga süžee kondikavalt või kontseptsioonilt, vaid selle liialt lihtsustatuse poolest. Lisades siia ka igasugu detailid, mis õõnestasid igasugu usutavust ja toimuva tõsiseltvõetavust, jäigi potentsiaal minu silmis saavutamata. Samas, ehk suudetakse panuseid tõsta edaspidistes osades, esimene osa on ju ikka tavaliselt pigem uut seriaalimaailma tutvustav. See omakorda aga ei välista loogikavigu ning toimuva võltsi maitset. Mulle meeldis, et sari otsustas jätta märkimisväärse osa Sherlocki ringkonnast ja tegemistest Londonisse ning tutvustas vaatajale pealtnäha põnevaid ja kohati salapäraseid uusi kõrvaltegelasi. Samas, nad olid paljuski klišeed ning läbinähtavad. Hindan väga, et Peterburg oli toimumiskohaks ning püüti keskenduda just selle suursuguse linna mitte niiväga veetlevale peidetud poolele. Samas, no kas tõesti saab olla just orvuks jäänud kerjustüdrukul niivõrd kaunis, puhas ja otsekui L'Oreali tippmeigi järgi tehtu välimus. Kindlasti tõi värkust juba teadatuntud Sherlocki lugude kurjamite hulka täiesti uus pahalane. Samas, Rappija Jack on igas meediumis juba sadakond korda läbi rapitud, et ta ei tekita enam vasikavaimustust. Selliseid poolküpseid või vastakaid aspekte leidus sarja esimeses osas hulgi.

Kokkuvõttes, mulle meeldis, aga samas ei meeldinud ka. Teise osa vaatamise vastu mul millegipärast siiski midagi ei ole.


-----------------------------

Pealkiri: Ütle mull, kes ma olen
Originaalpealkiri: Dime Quién Soy
Programm: TV BEATS
Riik: Hispaania
Kestus: 0h 60 min
Minu hinnang: 2.5/5
Veel jõuab vaadata: veebikinos saadaval kuni 6.12

Ma ei tea raamatust, millel seriaal põhineb, mitte midagi, kuid ma saan objektiivselt vaadatuna vast aru, miks antud lugu populaarne võiks olla. Kuidas klapivad raamat ja ekraniseering jääb aga mulle igavesti selgusetuks, sest kohe kindlasti ei sundinud mind nähtu originaali kätte võtma. Seega, kas seriaali möödapanek või raamatu enda või isegi hoopis minu mõistmatus, kuid mulle jäi täitsa arusaamatuks miks peategelane, Amelia, käitus, otsustas ja väitis nii nagu ta käitus, otsustas ja väitis. Võib-olla pakuks raamatu lisakirjeldused naise mõttemaailma enam konteksti ning aitaks minul, kui tema tegemiste jälgijal, mingit sidet temaga luua ja käitumisist lahti mõtestada. Seriaali näinuna ei ole mul Amelia tulevastest seiklustest sooja ega külma.

Sündmuste ajalooline kontekst, milleks oli II Maailmasõja eelne Hispaania, ning üleüldine arengupotentsiaal on paljulubav, kuid keskkond ei päästa tegelasi, kes on papist väljalõigatud nukud ning kelle motivaatoreid on keeruline mõista. Amelia jättis endast mulje kui tuimast kalast, kes sisemiselt oli väidetavalt mässaja ning õigete asjade eest võitleja. Minule näis ta kui ärahellitatud igavlev koduemme, kes ise ka ei teadnud, miks ta midagi tahab ning tegutses impulssidel. Kõige silmnähtavamalt illustreerib seda tema tundepuhang noore Prantsuse kommunisti vastu, kellega ta pärast kaht nädalat tutvumist oma senise elu ohverdab. See ei ole ju iseenesest ebatavaline ning tuleb ju ette, et ilukirjanduses või seriaalides keegi suure armukire pärast on nõus kõik muu maha jätma. Tavaliselt on see esimene samm suurejooneliste seikluste alguses. Probleem tekkis siinkohal aga sellest, et ma ei tundud nende kahe vahel grammigi keemiat. Mulle jäi mõistmatuks, mis neid üksteise juurde tõmbas. Jah, põhjus võib seisneda puhtalt selles, et üks oli mees ja teine naine ning kumbki pakkus teisele väljapääsu või siis muude varjatud eesmärkide täitmisvõimalust. Usutavate emotsioonide puudumine andis suurele žestile sunnitud ja võltsdraama maigu juures. Ma ei jäänud kumbagi uskuma, kõige vähem aga naist. Ja sellepärast ei hooli ma ka mis edasi saab.

Kokkuvõttes, ma olen kindel, et leidub paljusid, keda süžee ja seriaal kõnetab. Mina kipun tihti jääma kinni mingitesse konkreetsetesse arusaamadesse, et kuidas peab olema ning mis mulle mõjub ja mis mitte. Kahjuks, antud sari, vähemalt esimene osa, vajutas neid nuppe, mis mind eemale panevad pöörama. Tõstes enda kiiksud kõrvale, on objektiivselt öelduna tegu okei looga, mis ma olen kindel, et leiab oma lojaalse publiku.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar