Neljapäev, 6. detsember 2018

Raamat: "Lüriidiumivaras", "Belgravia", "Silber" ja "Päikesetõus"

Tervitus!

Seekord hoopis raamatutest!

Pealkiri: Lüriidiumivaras
Autor: Bobbie Peers
Kirjastus: Helios Kirjastus
Ilmumisaasta: 2017
Minu hinnang: 2/5

pilt rahvaraamat.ee kodulehelt
"Lüriidiumivaras" on Eestis omajagu rohkem turundust saanud kui paljud teised esilekerkivad laste- ja noorteraamatud. Kui lugeda sünopsist, siis eeldasin ekslikult, et haip oli põhjendatud. Ostsin siis ka agaralt selle teose ja ootasin värvikaid tegelasi, nutikat süžeed ja põnevat uut fantaasiamaailma. Viimasel kahel said miinimumnõuded enam vähem täidetud, karakterite puhul aga jäi piir isegi riivamata. Tegelastest sai loo komistuskivi, nii hiigelsuur, et sellest ta ei toibunudki. Peategelane oli mannetult üksluine, iseloomutu ja igav. Tal puudus igasugunegi karismakübe, et poisi seiklusi oleks kihvt järgida. Kõrvaltegelased valgusid kokku üheks halliks massiks mõne üksiku värvihelgiga ning iga kord raamatut uuesti kätte võttes olin unustanud kes on kes ja miks.

Tegu oli otsekui ühenda numbrid seiklussüžeega, kus originaalidee oli ju lahe, kuid mis ei suutnud end kuidagi realiseerida ja ellu ärgata. Samuti oleksin tahtnud rohkem näha kui kuulda. Näiteks, seda koodi mille peategelane alguses täitis, mis ta kaardile tõi, kirjeldati kui erilist ja lahendamatut, millele poiss nagu naksti ära tegi. Võimatu oli aga selle teo tähtsust ja pinget mõista, sest ma küll lugesin kui kõva pähkel mõistatus oli, kuid ei mingit asjalikku infot selle olemuse kohta lasi toimuvast robinal õhu välja. Umbes nagu keegi müüks mulle väidetavalt kõige hiilgavamat ja geniaalsemat põrsast kotis. Lool puudus hing, kuigi tehniliselt võis ju kõik tipp-topp olla. Raamat oli vaid 200 lehekülge, seega saboteeris see ka end ise, sest ei andnud tegelastele aega areneda ega võimaldanud loole liha luudele. Tegu oli adekvaatse kondikavaga potentsiaalselt lahedale seiklusele, mitte midagi enamat.

Nagu alati, ei saa aga üks asi olla üdini kehv, alati on ka vähemal või rohkemal määral õnnestumisi. Antud raamatus jäid veepeale hõljuma fantaasiamaailma loomine ning tempokus. Loo taust, keskkond, kontseptsioon ning iseärasused olid ju tegelikult ägedad. Samuti ei saa ma kordagi väita, et mul oleks igav olnud, sest pidevalt toimus midagi, üks tegevus viis järjepidamatult teiseni, tegelased sattusid ühest pingeliselt olukorrast järgmisesse ning üleüldse oli samm meeldivalt hoogne. Isegi mõned puändid olid päris asjalikud. Siiski, olles lugenud keskmisest rohkem lastele ja noortele mõeldud seiklusjutte, siis olen hämmastunud raamatu edust, kuna minu silmis on tegu vaevu kesise lisaga ülekubisevasse žanri.

--------------------------------------------

Pealkiri: Belgravia
Autor: Julian Fellowes
Kirjastaja: Varrak
Ilmumisaasta: 2018
Minu hinnang: 2.5/5

pilt rahvaraamat.ee kodulehelt
Tunnistan üles, et ma ei ole kunagi ühtegi osa vaadanud vasikavaimustust tekitavast seriaalist "Downtown Abbey" ja ega see mind grammigi ei tõmba ka. Seega, ma ei oskagi adekvaatselt seletada, mis sundis mind sarja autori teleloost eraldiseisvalt kirjutatud romaani kätte võtma. Mu riiulile see aga sattus ning saja teise lugemise nimekirjas oleva raamatu hulgast, kätte sai see võetud ning läbi sumbatud. Kui tuntud sari samalaadne on, siis olen isegi õnnelik, et sellele oma aega kunagi pühendanud ei ole.

Algus oli paljulubav ning pani oma dramaatilise tooni ja tegelassuhete tutvustamisega tugeva pinnase põhisüžee kasvamiseks. Mis aga minu tähelepanu võitnud alguspunkti järel edasi juhtuma hakkas oli üks lõpmatu heietamine, vingumine, üksteise külastamine täis üksluiseid vestlusi ja seljataga sahistamine. Viimane oli ka päris kasin ning sealsed tegelased ei hiilanud just värvikalt vaiba vaenlaste alt tõmbamistega. Enam pidurdas mind lugu hindamast selle tegevusetus. Räägiti, jalutati, joodi teed, külastati, vesteldi, jne, kuid mitte midagi põnevat ei toimunud. Loo suurepärastes esimestes peatükkides oli rohkem tegutsemist kui kogu järgnevas romaanis kokku. On kindlasti neid kelledele Londoni aristokraatide ja rikkurite üksteisega suhtlemine äärmiselt köitev on, kuid minu jaoks oli see lihtsalt ilus olemine ja pidevalt millegi üle vestlemine äärmiselt üksluine ja haigutama ajav. Jah, viimastes peatükkides oli ka veidi rohkem liigutamist, kuid tegu oli siiski üleüldse üpris tuima looga.

Ma kiidan seda, et tegelased olid püütud teha omanäolisteks ning enamused neist suutsid ka üpris autentsete pärisisikute mulje jätta. Iseäranis, joonistusid usutavalt välja ning kerge oli kontakti leida kahe vanaemaga -- üks aristokraat, teine uusrikas -- , kel mõlemal oma eesmärgid ning lähenemine kesksesse konflikti. Mulle meeldis kahe naise vastandumine ning peatne rahu tegemine, isegi kui üksteist mitte kunagi vast täienisti sotsiaalsetest põhjustest tulenevalt ei aktsepteerita. Peale kahe võimuka ja sirgeselgse naise oli loos ka hunniks klišeesid ja karikatuure nagu ahne uus pärija, minia, kes otsib õnne teise voodist, pahur poeg, kes tahab rohkem tähelepanu, jne. Enim pettumust valmistas aga salapärase minevikuga mees, kes loo ja tegelaste tegemiste keskmesse paigutus. Autor tahtis, et lugeja talle kaasa elaks, sest ta oli õilis, töökas ja asjalik, kuid kui autor oleks tahtnud, et ma mehele tegelikult ka kaasa elaksin, oleks ta veidi rohkem pidanud vaeva nägema Charles'i natuuriga, sest igavamat tegelast on raske ette kujutada. Tal puudus kübegi mõnest negatiivsemast iseloomujoonest ning oma plekita isikuga, jättis ta pigem mulje kui naiivne, ilmetu ja ilma igasugusegi värvita n-ö peidetud prints. Sama oli keskse armulooga, kus Charles ühe poole moodustas -- imal ja pisaraid väljakiskuvalt kiretu. Põhimõtteliselt, ei olnud tegelased piisavalt kaasahaaravad, et õigustada romaani 20%st kuni 90%ni kestnud heietamist ja tegevusetust. Kokku oli põnev lugemine vaid esimene ja viimane 10%.

Siiski, ma mõnes mõttes sain autori talendist aru ning minu silmis paigutus see pigem võimesse luua elutruu kõrgklassi keskkonna õhkkond ning kaasata ka teenrid, kes ei ole pimesi lojaalsed oma peremeestele või taustamööbli funktsiooniga, vaid omasid ise ambitsioone ja isekaid huvisid. Samuti, oli dialoog ja tekst ladus ning kohati meeldivalt teravmeelne -- raamatut oli puht tehniliselt kerge lugeda, mis tegelikult aitaski mul sellega lõpuni jõuda, sest muud faktorid küll selle nimel agaralt ei töötanud. Kahjuks, ei võitnud romaan mu poolehoidu, kuid jube ta ka ei olnud -- punnitas end selliseks keskmiseks.

------------------------------------------

Pealkiri: Silber (Esimene unenägude raamat)
Autor: Kerstin Gier
Kirjastaja: Pegasus
Ilmumisaasta: 2017
Minu hinnang: 3/5

pilt rahvaraamat.ee kodulehelt
Ma olen lugenud autori eelmise triloogia ("Rubiinpunane", "Safiirsinine" ja "Smaragdroheline") kahte esimest raamatut ning selle ja uue sarja lähenemine, dialoog ja üleüldine stiil on väga sarnased. Taaskord on tegevuspaigaks London, kuigi autor ise on sakslane. Ka peategelased ja nendevahelised suhted tekitasid hetketi deja vu-d. Fantaasiamaailm oma saladuste, ohtude ja veidrustega on samuti ühine joon. Ainuke, mis tundsin, et tõesti eristus oli viimase konkreetne iseärasus. Kui eelneva triloogia keskmes oli ajareisimine, siis uues on fookuseks unenäomaailm. Millegi muu osas üllatusi või märkimisväärseid edasiminekuid ei esinenud. Samas, ei olnud ka niiväga tagasiliikumist just nendes aspektides, milledes autor esile tõusis või mis on tema tugevused.


Ühtedeks autori tugevamateks külgedeks on tema lugudes eesrinnas huumor ja teksti ning süžeede lihtsus. Tema tegelaste dialoog on tihtipeale humoorikas ning teravustega vürtsitatud -- iseäranis on peategelane sarkasmi ja särtsu täis. Samuti on tegelastel alati mingid kiiksud, kindlad veidrad või tugevalt esile kerkivad iseloomujooned või siis muudmoodi on paljud karakterid õrna naljakihiga, mis ei lase neid väga tõsiselt võtta. Antud loos siis näiteks peategelase tuulepeast teadlane ema. Kohati on see dialoog ning tegelaste olemused tõesti siiralt ka koomilised. Kohati on huumor aga sunnitud või tegelased kui karikatuurid ning mõjuvad ülemäära võltsilt. Ette tuleb ka hulgaliselt totakaid olukord, osad itsitama panevad, osad nõmedad klišeed.

Kuigi mulle peategelane Liv päris meeldis -- piisavalt särtsakas, isepäine ja mõnusalt veider. Just nagu eelmise triloogia Gwendolyn. Ning tüdruku seiklused uues koolis müstilise unenägudemaailma tegevustega kimpus nelja salapärase poisiga olid isegi mõõdukalt huvitavad. Ja kuigi ma kesksest romantikaliinist kuni lõpus oleva tsitaadini -- "Ma tahtsin kedagi kellesse armuda" -- väga vaimustused ei olnud, tõdesin pärast seda, et suhe muutus kuidagi nunnuks ja paljulubavaks. Siiski, vaatamata eelnevatele pluss punktidele raamatu kasuks, häiris mind see, mis pinnuks taguotsas ka eelneva sarja puhul. Loo stiil, süžee, tekst ja tegelased olid lapsikud ja liialt lihtsustatud -- puudus autentsus, sest, vaatamata fantaasiaelemendile, on raske uskuda selliseid olukordi, dialoogi ja tegelasi päris elus. Või olen ma liialt nõudlik? Samas, ei peagi kõik olema üli realistlik ja diip ning ehk selle puudus antud autori lugudes üks müügipunkt olegi. Mõtelda ei ole vaja, lihtsalt lendle lehelt lehele ja lase end kaasa kanda!

----------------------------------------

Pealkiri: Päikesetõus
Autor: Rosie Thomas
Kirjastaja: Varrak
Ilmumisaasta: 2016
Minu hinnang: 3.5/5

pilt raamatuvahetus.ee kodulehelt
Nagu Rosamunde Pilcher, aga kraadi võrra karmim ja seda põhimõtteliselt vaid ühe detaili pärast. Viimane pani küll kulmu kergitama, kuid ei šokeerinud, sest kuskil, millalgi, kuidagigi, olen taolist süžeedetaili varem kohanud -- mul ei ole ainult aimugi kus. Ja, otse loomulikult, oli seda vastukarva pööret nende kahe tegelase vahel millegipärast oodata ja ette näha. Arvan, et see fakt peletab ka mõned lugejad eemale, kuid, üldiselt, ei mõjutanud see minu suhtumist loosse kuidagi eriliselt. See aga selleks. Raamat räägib Walesi kaunis looduses elavast maatüdrukust Angharad'ist (ma ei ole siiani kindel, et seda nime oma peas õigesti hääldasin -- peaks vist internetist järgi uurima, kuidas on korrektne), kes tutvub karismaatilise õe-venna paariga, kellega suhted mõjutavad teda kogu ülejäänud elu. Selle loo jooksul muutub ta tagasihoidlikust ja eluvõõrast neiust, edukaks ja eneseteadlikuks naiseks. Lisaks sellele, on süžeesse punutud ka nukraid perekonnasaladusi, emotsionaalseid taaskohtumisi ja leppimisi ning, lõpus, päike tõesti tõuseb ning algab uus, võimalusterohke, minevikuga rahu tehtud, uute rõõmude ja ootustega elu.

Kuigi kategoriseeritud kui puhas romantika ning osa ka LP selleteemalisest raamatusarjast, ei nimetaks ma raamatut konkreetselt lembelooks, kuigi see liin on keskne ja märkimisväärne edasiviiv faktor. Pigem on tegu ühe naise suureks kasvamisega, eluraskustest ülesaamisega ja tema arenguga. Angharad oli sunnitud veel põhimõtteliselt lapsena näitama üles pealehakkamist, allavandumatust, kartmantust ja sihikindlust, et edasi rühkida. Kõike seda suutis ta saavutada muutumata kibestunuks või kalgistumata. Mulle kohati tundus lugu ka "Jane Eyre" maiku, kus paralleele sai mitmeid tõmmata ning samamoodi tundus, et enne pidi mees palju kaotama ja naine palju võitma, kuniks nad ühel tasemel ning vabanenuna minevikukoormatest koos saaksid olla. Mind veidi heidutas aga tõsiasi, et peategelane, vaatamata kõigele läbielatule, paistis veidi tuim tükk -- kuigi see tegelikult ju nii ei olnud. Ma aiman, et autor ei oska särtsu, elu ja kirge oma tekstiga sihipäraselt väga edasi anda. Natuke igavalt mõjus ka ports süžeest loo keskel, kus tundus, et väga midagi ei toimu. Siiski, oli kokkuvõttes tegu tundeküllase ning kaasaelamist õhutava romaaniga, mis kindlasti ei passi kõigile, kuid mulle päris meeldis.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar