Teater: "Varjuprohvet"

Tervitus!

Vahelduseks teatrist!

Pealkiri: Varjuprohvet
Teater: VAT Teater
Lavastaja: Aare Toikka
Näitlejad: Liisa Pulk, Margo Teder ja Martin Kõiv
Kestus: 2h 00 min
Esietendus: 27.04.2016
Millal nähtud: 29.04.2016
Minu hinnang: 3/5

pilt piletimaailm.com kodulehelt

Ma väldin õudukaid, väldin nagu tuld, sest mul elab pesueht jänes püksis, kes ei lase mul ühtegi hirmujudina filmi vaadata ilma, et tunneksin järelmõju lausa nädalaid hiljem. No ei ole see žanr mulle mõeldud. Olen sellelt kohalt täielik äbarik. Siiski, ei takistanud see mind taas, täitsa vabatahtlikult, end leidmast vaatamas üht esindajat sellest eemalepeletavast lugude liigist. Jubedad nad võivad ju olla, aga vähemalt igavad ei kipu kunagi olema või mind külmaks jätma.

Õudukatest teatri tükke just tihti lavale ei satu ning käesolev näidend oli esimene omasuguste hulgast millega otsustasin end karastada. Teades, et hiljem niikuinii kahetsen otsust kibedal, kui pool etendust nägemata jääb (käsi silme ette pannes või silmi kinni pigistades) ja taas rahulikult magada ei saa, oli uudishimu siiski liiga suur, et seda ignoreerida. Kuidas üldse toimib ja mõjub mulle õudukas teatrisaalis? Kas teen teiste vaatajate ees oma margi täis, kuna puudub kodus telekast või pimedas ning eraldatud kinos vaatamise turvakate? Etteruttavalt võin öelda, et mingil määral tegin jah (hüppasin oma kohal ehmatusest mitu korda ja seda oli keeruline seljataga istuvatel mitte näha, ehk siis tervel saalil, sest olin esimeses reas). Minu otsuses end kätte võtta, kõneles tüki kasuks ka autor, Indrek Hargla, kelle looming ei ole mulle siiani pettumust valmistanud, otse vastupidi. Ka näidendi sünopsis suutis olla Edgar Allan Poelikult salapärane, halvaendeline ning intrigeeriv. Ootasin hulgaliselt külmajudinaid esilekutsuvaid, šokeerivaid ja kõhedusest nõretavaid momente.

Tegevuspaik oli otsekui musternäidis klassikalisest hirmu loost: eraldatud maja, keset eimidagit, kus agaralt ja haiglase järjepidevusega trükimasinal, toksib õudusromaane ilmselgelt hullumeelsete kaduvustega eraklik kirjanik ning kelle eest lapsehoidjalikult, Ema Teresaliku kannatlikkusega, hoolitseb pahur majapidajanna. Iseenesest mõistetavalt satub aga ümbritseva lumetormi tagajärjel ulualust paluma pahaaimamatu võõras, kes ei suuda adudagi kui viltu tal vedas, et ta just sellele uksele abi paludes koputama sattus.

Teades, et situatsiooni jubedusefaktor vaikselt, kuid järjekindlalt, pinget samm-sammult üles kruttima hakkab, algas kõik ju tegelikult päris vaoshoitult ja isegi märgatava huumorinoodiga. Piiblimüüja, torisev majahoidja ja ilmselgelt liigse Red Bulli laksu all kirjanik astuvad baari... kolmiku kooslus kuulus otsekui mõnesse sketšisaatesse. Vaikselt hiilib aga niigi saladuslikku ja veidra õhkkonnaga majja ebaturvalist tunnet tekitavaid detaile, arusaamatult hirmutavat käitumist ja kananahka esile kutsuvaid kokkusattumusi. Kusjuures, mitmed neist olid ootamatud ja üpris nutikalt publiku ette toodud, viimast kas siis mõnel erilisel viisil või suunast, kust ma eelnevalt midagi ei osanud ennustada. Närvikõdi tekitas ootusärevus, et millisest otsast nüüd küll järjekordne vihje müsteeriumi lahtiharutamiseks publikule hambu visatakse. Loomulikult, aimasin ma, et näiteks telefoni, peegli, põrandat paksu kihiga katvate paberilehtedega, uksetagusega ja muude esilekerkivate detailidega peab mingi hetk loos suuremat, väiksemat või võtmerolli omavat toimuma. Mil viisil, aga selgus siis, kui aeg küps või juhtus ka nii, et tegu oli tähelepanu osavalt petvate ja teistelt, tähtsamatelt faktoritelt, eemale tõmbamise peibutuspartidega.

Detektiivi lood mulle iseenesest meeldivad ning antud tükis oli kohati samalaadne põnev kes-tegi? kus-tegi? miks-tegi? äraarvamise element õhus. Osavalt mängiti ka mõttega, et kes on tegelikult kurikael, kes õnnetu ja süütu osaline või kas kõik on vastu tahtmist hoopis osalejad milleski mastaapsemas ja koletumas või on kõigil ühejagu luukeresid kapis. Pinget teritati nagu sibula kiht kihilt lahti koormisega, loovutades midagi ühe isiku kohta, siis tuues lauale midagi eelnevat täiesti ümberlükkavat ja hoopis teisele näpuga näitavat. Kes mida varjab, miks nii käitub, jne -- kõigil oli tegelikult põhjendus. Kahjuks, lõppkokkuvõttes, minu silmis, iga viimne kui detail aga seletust ei leidnud. Sellest hiljem.

Publiku silme ees rullus lahti intensiivne ping pong mäng kolme tegelase vahel kuuma kartuliga, mis oli rahutult pilkunaelutav, kaasamõtlemist soodustav ning ajurakke stimuleeriv. Nii palju võib avaldada, et omad saladused olid kõigil, mõned äärmiselt üllatavad, teised omajagu pead sassi ajavad ja mõned eriskummalised, kuid nupukad. Kuni viimase hetkeni loobitakse vaatajat müsteeriumitega ning kui eeldad, et sibul on lahti kooritud, siis eksid rängalt ja saad oimetukstegeva obaduse osaliseks. Ma osati ka eeldan, et agaramad žanriarmastajad vast nii suurt üllatust igasugu paljastustest ja muudest esile kerkinud teguritest ei saa, sest nagu teiste looliikidega, tekivad mingi hetk mustrid, klišeed ning tuttavad võtted, kuid minule kui žanriignorantsele, pakkus nähtu omajagu ohoo-momente.

Mind üllatas, et saladuste ja judinate kõrval mahtus süžeesse ka lembeliine. Sellist veidi eemale peletavalt romantikat, kuid romantikat igatahes. Samuti peab positiivsena välja tooma, et tüki toimumispaik oli ideaalne -- rahvusraamatukogu tornisaal, mis aitas luua ja hoida kõhedat õhkkonda. Lavakujundus üldiselt on kiidusõnu ära teeninud, sest raamatuvirnu täis ja paberilehtedest üleküllatud kaootiline elutuba toetas ideaalselt toimuvat. Ei olnud keskkond ka selline vaid õige atmosfääri tekitamiseks, paljudel asjadel oli konkreetne praktiline eesmärk. Elevust tekitas ka avastus, et ühte n-ö müstilist ja lahedat efekti mida kasutati, sai nähtud ka seriaalis "Sherlock". Ka näitlejate kolmik suutis piisavalt menukalt koos töötada, et asjalikult intiimse, pentsiku ja tontliku tegelasdünaamika luua. Eriti tuleb esile tuua Martin Kõivu hullu sulemehena, kes tõepoolest kui Duracelli jänes ringi kimas ja samaaegselt nii imelik, hirmuäratav, kui eemalepeletavalt koomiline suutis olla. Tegelase otsekui lõpmatuna näivat energiat oli esimeses reas selgelt tunda.

Etendus oli igati soliidne 4 punkti 5st kuni viimase 20%ni lõpus, kus tulid mängu üleloomulikud jõud ja minu jaoks loo nauditavuse täiesti peapeale keerasid. Ma ei osanud seda suunda eelnevalt aimata ning konkreetseid hoiatavaid vihjeid ka nagu ette ei tulnud. Seega, tuli uus lähenemine mulle veidra üllatusena ja eelnev stabiilne, kuid mõjus süžeeline trepilt üleskõnd pööras silmapilkselt sohu. Tänu sellele, kippus lõppvaatus liialt kihutama, ei andnud võimalust uue olukorraga harjuda ja seda seedida ning nagu prügiauto valas tükk mind üle liialt paljude uute niidiotsadega, mis koos varem tutvustatuga kõik ei saanudki lahendusi või siis jäi mulle palju detaile ebaselgeks, sest ma ei osanud neid ühendada. Täispilt jäi mulle killustatuks. Mis, kes, kus, mida ja miks siis lõpuks tegelikult toimus? Viimase osa ebaühtlase tempo, uute teemade hiline tutvustus, loo kärme kokkuvõtmine ja ootamatu reaalsusest eemaldumine rikkusid mõnevõrra minu silmis eelnevat löövat, paeluvat ja osavalt pinget tekitavat süžeekulgemist ning lugu ennast. Puänt eksisteeris, mis mulle meeldis, kuid see ei klappinud esimese poolega tükist, mis mulle ei meeldinud. Samas, pärast teatrist lahkumist, kui nähtavale tagasi mõtlesin ja mõtteid korrastasin, said mõned asjad iseenesest selgeks, mis saalis veel peata olekut tekitasid. Siiski, minu esimene reaktsioon toimuvale ning ka hilisem tagasivaatamine, tekitasid pigem vastakaid tundeid näidendi kulminatsiooni suhtes.

Vaatamata minu nördimusele tüki viimase veerandi suunas, soovitan siiski seda etendust soojalt. Lõpuspurt ja kogu paranormaalne koogelmoogel just ei hiilanud, kuid magusalt õudset müsteeriumit, mida Eesti teatrilavadel üliharva võib leida, ei tule just iga päev ette ja peab oma silmaga kaema. Kaasamõtlemist vajavad n-ö krimi sugemetega lood haaravad tunduvalt aktiivsemalt publiku toimuvale kaasa elama ning vaatajal tekib tahes tahtmata soov ja motivatsioon ette heidetud saladused enda peas ja tegelastega koos lahendada. Niisama toolil lösutada ja meelt lahutada lasta, ilma igasuguse kaasatöötamiseta, ei ole kindlasti võimalik. Ergastav on muidugi ka vahepeal ehmatusest tõmmelda, mis enamgi veel ei paku neile, kes juba hirmukatele immuunseks ei ole muutnud, võimalust ennast täienisti lõdvaks lasta. Ma nimetaks tükki isegi õrnalt interaktiivseks lavalt publikule reaktsioon-näidendiks.