Järjekordne ülevaade läbi proovitud tegevustest neile kel aega ja huvi!
Näitus "Banaane ei ole" Tallinna Teletornis
Asukoht: Tallinna Teletorn
Aadress: Kloostrimetsa tee 58 A, Tallinn
Näitus avatud kuni: 28.04.2017-30.09.2017
Koduleht: http://www.teletorn.ee/event/banaane-ei-ole-ajareis-noukogude-argipaeeva/
Hind: Pileti saab osta torni sõidust eraldi vaid tunneli näitusele 5 EUR täispilet; Sooduspilet (lapsed 7-18.a k.a, õpilased, pensionärid, tudengid) on 3 EUR
Või ainult banaane ei olnud? Tegelt polnud loomulikult õieti mitte midagi, mida kõigil teistel juba standardse masstoodanguna eelnevalt ei olnud. Banaanist on aga saanud omamoodi selleaegse defitsiidi sümbol, mille maitse üle Soome kanaleid ja pilte vaadates sai juurelda.
Olen ka Nõukogude kasvandik, kuigi minu eksistents sel eriti värvikal, koomilisel ja nukral ajal oli üürike. Lapsepõlvest mäletan ma aga mitmeid seiku, detaile ning eluolu fakte, millede peale praegu naeran ja isegi veidi heldinult tagasi vaatan. Seda kõike aga tänu sellele, et ma ei pidanud kogu elu selles režiimis elama, vaid veidi alla kümnekonna eluaasta. Olen tegelikult selle kogemuse üle äärmiselt tänulik, sest kahtlemata oskan tänapäeva külluse ja võimaluste maailma enam hinnata ja ei võta kõike iseenesestmõistetavana.
Eriti erksalt mäletan Soome markade tähtsust -- kui sul oli marku said osta välismaa maiustusi spetsiaalsetest poodidest (üks selline koht oli Kannikese kaupluses Maneezi peatuse juures). Mark oli tähtsam kui kuld! Meelde tuleb ka kuidas kohalikus Harku poes oli saia vähe ning ühele leibkonnale müüdi vaid paar tükki. Minu vanaema see aga ei heidutanud ja ta saatis kõik oma lapselapsed eraldi kassasse, n-ö eraldi perena, et me rohkem saia saaks. Mäletan, et pahandus tuli sellest, kui selle asemel, et poest välja marssida, läksid kõik lapsed järjekorras oleva vanaema juurde ja andsid saiad talle -- otse loomulikult hakkas poemüüja huilgama, et "mis valetate, te ju kõik ühest perest!"
Näitus Teletornis annab küll liialt lühikese, kuid siiski asjaliku ülevaate Nõukogude aja ühte lõpukümnendisse ning keskendub ajavahemikule 1970-1980. Väljapanek paikneb Teletorni ees olevas tunnelis ning näituse külastamiseks torni tippu sõita vaja ei ole. Viimases aga paikneb järelhüüe kunagisele moe, praktilisuse tipu, töö ja üldse kõikvõimaliku olukorra, igal ajal igas kohas riietusklassikale -- kitlile (ja põllele ka). Antud näitusest oleksin aga oodanud pisut enamat, kuid neile, kellele kittel võõras asjandus on ning neile, kellede garderoobi see ese tihemini täitis, vast on põnev uut hilbutüüpi avastada või nostalgitseda.
Esimese asjana saab sisse astuda ühte igatpidi tüüpilisse konkreetse perioodi korterisse, kus nii lastetuba, esik, köök, magamistuba, elutuba ja vannituba oleks otsekui üks ühele ajamasinat kasutades tänapäeva tõstetud. Mul tekkis deja vu, sest replikatsioon oli nii tõetruu ja mul oli siiralt tunne, et olin astunud oma lapsepõlves tädi, vanaema, sugulase või kellegi tuttava päris koju. Nõukogede ajal olid kõigil samad vähesed asjad, samamoodi paigutatud, samamoodi kasutatud, jne, kuid mind siiski hämmastas, kuidas selle korteri oleks peaaegu täienisti võimalik ära vahetada mõne mu lapsepõlves külastatuga. Seal leitavad esemed, mööbel, raamatud, nipsasjakesed, tehnika, jm, panid mind pidevalt hõikama, et mul oli see või tal oli see või kellelgi oli see. Sõbranna väitis, et magamistoa sektsioon tuttavate maakodus on siiani seal. Alates ENE teatmeteostest kuni rinnamärkideni kuni loodusõpetuse õpikuni (millest mina muide õppisin) kuni WC-paberi brändini kuni vanaaegse telefonini kuni Vietnami salvini kuni iluraamatu "100 Minutit ilu heaks" kuni kuni kuni... oli keskkond uskumatult tõepärane ja äratundmisrõõmu oli ohtralt.
Möödunud ajastu korterist taas tänapäeva astudes oli näitusel edaspidi välja toodud erinevad tähelepanu väärivad väljavõtted sellest veidrast perioodist koos hulgalise tutvustava tekstiga. Näiteks leidus (taas)tutvumiseks klassikaline poelett (just sellised nad olidki!), koos leiva/saia restidega (olid ajad kui kõik ei olnud veel pakendatud ja ka leiba sai paberivahele ise võtta), metallvõrk poekorvid (mis funktsioneerisid kui stressipallid ja mida oli rahustav mudida), koolipink ja toolid (mille taolisel taga muide ka mina esimestel kooliaastatel istusin), gaasimaskid (mis olid vist igas majapidamises ja mida isegi lapsena sai naljapärast koguaeg pähe proovitud ja hüütud "jeee! tuumasõda!"), rohmakad kineskooptelerid, sel ajal hinnas välismaa träni (nt. õllepurgid, mida tean et agaralt koguti), kodutehtava veini pudelid (ma mäletan, et mulle meeldis sealset plastiliini kaelaosal nokkida), kotad! (need olid ülimalt vinged jalavarjud), poroloonist loomakujukeste kollektsioon (millest mul vaid paar tükki olid) ja klassikaline telefoniputka. Eelnevatele lisaks oli välja toodud hulgaliselt muid ikoonilisi retroesemeid ja juba peaaegu unustatud aktuaalseid teemasid. Näitusel oli intensiivselt tunda eelneva ajastu hõngu!
Ma pole vist kunagi ühel näitusel nii palju naernud või nii meeleolukal väljapanekul käinud, mis selliseid ülevaid emotsioone tekitaks! Nähtav on lustakas ja soe külastus minevikku neile, kes seda aega mäletavad ja suudavad huumoriga tagasi vaadata, ning hariv, intrigeeriv ja vast isegi tsipa hirmutav neile, kes napilt või suure kaarega seda ajastust ei puudutanud. Tõeline kultuurikoolitus! Uskumatu ikka kui palju aastaid on sest ajast möödunud ja kui lühikese ajaga on eestlaste eluoluludes toimunud mastaapne muutus võrreldes perioodiga, mis tegelikult ju alles oli eile.
Fotod: D.R.
-----------------------------------------------
Art Walk - Drop-in guided tours in English ehk lühiekskursioon KUMUs
Asukoht: KUMU
Aadress: Weizenbergi 34 / Valge 1, Tallinn
Hind: Ekskursioonile saab muuseumipiletiga (täiskasvanule 8 EUR)
Iga kuu viimasel pühapäeval kell 15.00 toimuvad KUMUs inglise keelsed ekskursioonid muuseumi püsi- ja ajutiste näituste hulgas. Iga kord on erinev sektsioon, mis saab 45 minutiks külastajate eritähelepanu. Minevikus on keskendutud näiteks Jüri Okase näitusele ning "Värvide dirigendid: Muusika ja modernsus Eesti kunstis" näitusele ning tulevikus on plaanis fokuseerida püsiekspositsioonile (1940-1991) ja ka "Kurja lillede lapsed: Eesti dekadentslik kunst" väljapanekule. Täpse kavaga saab tutvuda siit.
Kui inglise keelest arusaamine ei ole probleem ning leidub 45 minutit, et kas korraks või pikemalt KUMUst läbi põigata, siis kindlasti soovitan külastada põgusat, kuid sisukalt ülevaatlikku Art Walk ekskursiooni. Tutvustust viib läbi kogenud giid ja kunstihuviline Helen Merila, kes vähemalt sel ühel minu külastuse ajal jättis äärmiselt positiivse ja asjatundliku mulje. Tegu oli lihtsate sõnadega seletava, ladusas inglise keeles rääkiva, suurepärast lühiülevaadet andva ja sõbralikult ning soojalt naertava giidida, kes ilmselgelt tundis end teemas ja positsioonis mugavalt. Mulle antud giidi lähenemine, suhtumine ja oleks väga sümpatiseerisid. Ekskursioonil oli minule lisaks veel oma kümmekond välismaalast, ehk siis piisav arv, et oleks kõigile mõistlikult ruumi näha ja kuulda, ning vabalt liikuda. Tuurikaaslased paistsid enamuses Eesti kunstist väga huvitatud olevat, kuigi küsimusi esitama keegi iseäranis agar ei olnud. Ekskursiooni lõpus sai giid aplausi ning igaüks grupist läks oma teed, kas uuesti külastatud ruumide teoseid imetlema või teisi ekspositsioone vaatama.
Minu külastusega klappiva ekskursiooni teemaks oli püsiekspositsioon (3. korrus, A tiib), mis mulle ideaalselt sobis, sest olen pigem klassika austaja ning tänapäeva kunst mind niiväga ei kõneta. Püsiekspositsioon koosneb teostest 18. sajandist kuni Teise maailmasõjani. Periood algab Balti-Saksa kunstiga ning järgnevad nii avant garde, rahvuslik ärkamine, ekspressionism, jne. Kunstnikest sisaldab see periood ka meie kõrgemini hinnatud meistreid nii maalikunstis (nt. Johann Köler, Konrad Mägi, Nikolai Triik, Nikolai Kummits, Oskar Kallis, Karl Pärsimägi) kui skulptorite hulgas (nt. Jaan Koort, Amandus Adamson, August Weizenberg). Kuigi mind moodsamad kunstivoolud iseäranis sügavalt ei paelu, suudavad enamused Eesti kunstnike teoseid, ka need, mis paigutuvad modernismi, minu silmis ikkagi, kui mitte kaunid, siis paeluvad igatahes olla. Püsinäituse varamus saab näkku vaadata maalidele, mis juba lapsepõlves õpikutest või raamatutest otsa vaatasid, kui ka lihtsalt imelisi, veidralt võluvaid, varjamatult otsekoheselt või siis mitte niiväga laiale üldsusele tuntud, kuid siiski külastamist väärt teoseid nautida.
Mida ma uut ja/või huvitavat ekskursioonilt siis õppisin? Näiteks, Balti-Saksa perioodil tekitasid segadust oma päritoluga seoses mitmed kunstnikud, kes oma nimed arvatavasti võõrapärasemaks muutsid. Oli neid, kel selgem, et juured olid Eesti rahvuses, kuid ka neid, kellede puhul ei olda kindlad kas rahvuslik kontakt Eestiga eksisteeris või mitte. Johann Köler oli kui oma kodumaa saadik laias maailmas, kes oma maalidesse Eestiga seotud detaile sisse pookis ja mõnikord oma maalidele enda nime asemel allkirjaks koduküla, Viljandi, pani. Giid keskendus ka tema maalide esilekerkivatesse detailidesse, nagu pildis "Lorelei needmine munkade poolt", kus mungad olid nagu deemonid põrgust, vastupidiselt nende religioossele rollile, "Truu valvur" teose valguse sümboolsele kasutusele ja kunstikooli nõudmistele igati vastavale "Herakles toob Kerberose põrguväravast" maalile, mille eest autor pälvis kuldmedali. Esimeses saalis, kus esitlusel 18. sajandi teosed, ei leidu ühtegi Eesti rahvusest kunstniku maali, sest ala oli veel pigem Balti-Sakslaste kätes. Eesti kunstnikud olid suured rändurid, kes leidsid end eri etappidel Peterburist, Pariisist, Saksamaalt, jne. Iseäranis värvikas elulugu tundus olevat Karl Pärsimäel ja ka kurb lõpp koonduslaagris. Nikolai Kummitsa maalide valguse loomine on hiilgav ja hämmastavalt tõetruu. "Kalevipoja" eepose stseenide esitamine oli tähtis osa rahvusromantilisest kunstist. Ja palju muud.
Lisaks sellele, sai läbi käidud ja tutvustust kuulatud ka skulptuuride väljapanekust "Kajakas", mis on täis büste, millede keskel ka üks suur kajaka pea. Millegipärast polnud ma varem sinna ruumi sattunud aga tore, et see viga sai parandatud.
Koduleht: http://www.teletorn.ee/event/banaane-ei-ole-ajareis-noukogude-argipaeeva/
Hind: Pileti saab osta torni sõidust eraldi vaid tunneli näitusele 5 EUR täispilet; Sooduspilet (lapsed 7-18.a k.a, õpilased, pensionärid, tudengid) on 3 EUR
Või ainult banaane ei olnud? Tegelt polnud loomulikult õieti mitte midagi, mida kõigil teistel juba standardse masstoodanguna eelnevalt ei olnud. Banaanist on aga saanud omamoodi selleaegse defitsiidi sümbol, mille maitse üle Soome kanaleid ja pilte vaadates sai juurelda.
Olen ka Nõukogude kasvandik, kuigi minu eksistents sel eriti värvikal, koomilisel ja nukral ajal oli üürike. Lapsepõlvest mäletan ma aga mitmeid seiku, detaile ning eluolu fakte, millede peale praegu naeran ja isegi veidi heldinult tagasi vaatan. Seda kõike aga tänu sellele, et ma ei pidanud kogu elu selles režiimis elama, vaid veidi alla kümnekonna eluaasta. Olen tegelikult selle kogemuse üle äärmiselt tänulik, sest kahtlemata oskan tänapäeva külluse ja võimaluste maailma enam hinnata ja ei võta kõike iseenesestmõistetavana.
Eriti erksalt mäletan Soome markade tähtsust -- kui sul oli marku said osta välismaa maiustusi spetsiaalsetest poodidest (üks selline koht oli Kannikese kaupluses Maneezi peatuse juures). Mark oli tähtsam kui kuld! Meelde tuleb ka kuidas kohalikus Harku poes oli saia vähe ning ühele leibkonnale müüdi vaid paar tükki. Minu vanaema see aga ei heidutanud ja ta saatis kõik oma lapselapsed eraldi kassasse, n-ö eraldi perena, et me rohkem saia saaks. Mäletan, et pahandus tuli sellest, kui selle asemel, et poest välja marssida, läksid kõik lapsed järjekorras oleva vanaema juurde ja andsid saiad talle -- otse loomulikult hakkas poemüüja huilgama, et "mis valetate, te ju kõik ühest perest!"
Näitus Teletornis annab küll liialt lühikese, kuid siiski asjaliku ülevaate Nõukogude aja ühte lõpukümnendisse ning keskendub ajavahemikule 1970-1980. Väljapanek paikneb Teletorni ees olevas tunnelis ning näituse külastamiseks torni tippu sõita vaja ei ole. Viimases aga paikneb järelhüüe kunagisele moe, praktilisuse tipu, töö ja üldse kõikvõimaliku olukorra, igal ajal igas kohas riietusklassikale -- kitlile (ja põllele ka). Antud näitusest oleksin aga oodanud pisut enamat, kuid neile, kellele kittel võõras asjandus on ning neile, kellede garderoobi see ese tihemini täitis, vast on põnev uut hilbutüüpi avastada või nostalgitseda.
Esimese asjana saab sisse astuda ühte igatpidi tüüpilisse konkreetse perioodi korterisse, kus nii lastetuba, esik, köök, magamistuba, elutuba ja vannituba oleks otsekui üks ühele ajamasinat kasutades tänapäeva tõstetud. Mul tekkis deja vu, sest replikatsioon oli nii tõetruu ja mul oli siiralt tunne, et olin astunud oma lapsepõlves tädi, vanaema, sugulase või kellegi tuttava päris koju. Nõukogede ajal olid kõigil samad vähesed asjad, samamoodi paigutatud, samamoodi kasutatud, jne, kuid mind siiski hämmastas, kuidas selle korteri oleks peaaegu täienisti võimalik ära vahetada mõne mu lapsepõlves külastatuga. Seal leitavad esemed, mööbel, raamatud, nipsasjakesed, tehnika, jm, panid mind pidevalt hõikama, et mul oli see või tal oli see või kellelgi oli see. Sõbranna väitis, et magamistoa sektsioon tuttavate maakodus on siiani seal. Alates ENE teatmeteostest kuni rinnamärkideni kuni loodusõpetuse õpikuni (millest mina muide õppisin) kuni WC-paberi brändini kuni vanaaegse telefonini kuni Vietnami salvini kuni iluraamatu "100 Minutit ilu heaks" kuni kuni kuni... oli keskkond uskumatult tõepärane ja äratundmisrõõmu oli ohtralt.
Möödunud ajastu korterist taas tänapäeva astudes oli näitusel edaspidi välja toodud erinevad tähelepanu väärivad väljavõtted sellest veidrast perioodist koos hulgalise tutvustava tekstiga. Näiteks leidus (taas)tutvumiseks klassikaline poelett (just sellised nad olidki!), koos leiva/saia restidega (olid ajad kui kõik ei olnud veel pakendatud ja ka leiba sai paberivahele ise võtta), metallvõrk poekorvid (mis funktsioneerisid kui stressipallid ja mida oli rahustav mudida), koolipink ja toolid (mille taolisel taga muide ka mina esimestel kooliaastatel istusin), gaasimaskid (mis olid vist igas majapidamises ja mida isegi lapsena sai naljapärast koguaeg pähe proovitud ja hüütud "jeee! tuumasõda!"), rohmakad kineskooptelerid, sel ajal hinnas välismaa träni (nt. õllepurgid, mida tean et agaralt koguti), kodutehtava veini pudelid (ma mäletan, et mulle meeldis sealset plastiliini kaelaosal nokkida), kotad! (need olid ülimalt vinged jalavarjud), poroloonist loomakujukeste kollektsioon (millest mul vaid paar tükki olid) ja klassikaline telefoniputka. Eelnevatele lisaks oli välja toodud hulgaliselt muid ikoonilisi retroesemeid ja juba peaaegu unustatud aktuaalseid teemasid. Näitusel oli intensiivselt tunda eelneva ajastu hõngu!
Ma pole vist kunagi ühel näitusel nii palju naernud või nii meeleolukal väljapanekul käinud, mis selliseid ülevaid emotsioone tekitaks! Nähtav on lustakas ja soe külastus minevikku neile, kes seda aega mäletavad ja suudavad huumoriga tagasi vaadata, ning hariv, intrigeeriv ja vast isegi tsipa hirmutav neile, kes napilt või suure kaarega seda ajastust ei puudutanud. Tõeline kultuurikoolitus! Uskumatu ikka kui palju aastaid on sest ajast möödunud ja kui lühikese ajaga on eestlaste eluoluludes toimunud mastaapne muutus võrreldes perioodiga, mis tegelikult ju alles oli eile.
Fotod: D.R.
-----------------------------------------------
Art Walk - Drop-in guided tours in English ehk lühiekskursioon KUMUs
Asukoht: KUMU
Aadress: Weizenbergi 34 / Valge 1, Tallinn
Hind: Ekskursioonile saab muuseumipiletiga (täiskasvanule 8 EUR)
Iga kuu viimasel pühapäeval kell 15.00 toimuvad KUMUs inglise keelsed ekskursioonid muuseumi püsi- ja ajutiste näituste hulgas. Iga kord on erinev sektsioon, mis saab 45 minutiks külastajate eritähelepanu. Minevikus on keskendutud näiteks Jüri Okase näitusele ning "Värvide dirigendid: Muusika ja modernsus Eesti kunstis" näitusele ning tulevikus on plaanis fokuseerida püsiekspositsioonile (1940-1991) ja ka "Kurja lillede lapsed: Eesti dekadentslik kunst" väljapanekule. Täpse kavaga saab tutvuda siit.
Kui inglise keelest arusaamine ei ole probleem ning leidub 45 minutit, et kas korraks või pikemalt KUMUst läbi põigata, siis kindlasti soovitan külastada põgusat, kuid sisukalt ülevaatlikku Art Walk ekskursiooni. Tutvustust viib läbi kogenud giid ja kunstihuviline Helen Merila, kes vähemalt sel ühel minu külastuse ajal jättis äärmiselt positiivse ja asjatundliku mulje. Tegu oli lihtsate sõnadega seletava, ladusas inglise keeles rääkiva, suurepärast lühiülevaadet andva ja sõbralikult ning soojalt naertava giidida, kes ilmselgelt tundis end teemas ja positsioonis mugavalt. Mulle antud giidi lähenemine, suhtumine ja oleks väga sümpatiseerisid. Ekskursioonil oli minule lisaks veel oma kümmekond välismaalast, ehk siis piisav arv, et oleks kõigile mõistlikult ruumi näha ja kuulda, ning vabalt liikuda. Tuurikaaslased paistsid enamuses Eesti kunstist väga huvitatud olevat, kuigi küsimusi esitama keegi iseäranis agar ei olnud. Ekskursiooni lõpus sai giid aplausi ning igaüks grupist läks oma teed, kas uuesti külastatud ruumide teoseid imetlema või teisi ekspositsioone vaatama.
Minu külastusega klappiva ekskursiooni teemaks oli püsiekspositsioon (3. korrus, A tiib), mis mulle ideaalselt sobis, sest olen pigem klassika austaja ning tänapäeva kunst mind niiväga ei kõneta. Püsiekspositsioon koosneb teostest 18. sajandist kuni Teise maailmasõjani. Periood algab Balti-Saksa kunstiga ning järgnevad nii avant garde, rahvuslik ärkamine, ekspressionism, jne. Kunstnikest sisaldab see periood ka meie kõrgemini hinnatud meistreid nii maalikunstis (nt. Johann Köler, Konrad Mägi, Nikolai Triik, Nikolai Kummits, Oskar Kallis, Karl Pärsimägi) kui skulptorite hulgas (nt. Jaan Koort, Amandus Adamson, August Weizenberg). Kuigi mind moodsamad kunstivoolud iseäranis sügavalt ei paelu, suudavad enamused Eesti kunstnike teoseid, ka need, mis paigutuvad modernismi, minu silmis ikkagi, kui mitte kaunid, siis paeluvad igatahes olla. Püsinäituse varamus saab näkku vaadata maalidele, mis juba lapsepõlves õpikutest või raamatutest otsa vaatasid, kui ka lihtsalt imelisi, veidralt võluvaid, varjamatult otsekoheselt või siis mitte niiväga laiale üldsusele tuntud, kuid siiski külastamist väärt teoseid nautida.
Mida ma uut ja/või huvitavat ekskursioonilt siis õppisin? Näiteks, Balti-Saksa perioodil tekitasid segadust oma päritoluga seoses mitmed kunstnikud, kes oma nimed arvatavasti võõrapärasemaks muutsid. Oli neid, kel selgem, et juured olid Eesti rahvuses, kuid ka neid, kellede puhul ei olda kindlad kas rahvuslik kontakt Eestiga eksisteeris või mitte. Johann Köler oli kui oma kodumaa saadik laias maailmas, kes oma maalidesse Eestiga seotud detaile sisse pookis ja mõnikord oma maalidele enda nime asemel allkirjaks koduküla, Viljandi, pani. Giid keskendus ka tema maalide esilekerkivatesse detailidesse, nagu pildis "Lorelei needmine munkade poolt", kus mungad olid nagu deemonid põrgust, vastupidiselt nende religioossele rollile, "Truu valvur" teose valguse sümboolsele kasutusele ja kunstikooli nõudmistele igati vastavale "Herakles toob Kerberose põrguväravast" maalile, mille eest autor pälvis kuldmedali. Esimeses saalis, kus esitlusel 18. sajandi teosed, ei leidu ühtegi Eesti rahvusest kunstniku maali, sest ala oli veel pigem Balti-Sakslaste kätes. Eesti kunstnikud olid suured rändurid, kes leidsid end eri etappidel Peterburist, Pariisist, Saksamaalt, jne. Iseäranis värvikas elulugu tundus olevat Karl Pärsimäel ja ka kurb lõpp koonduslaagris. Nikolai Kummitsa maalide valguse loomine on hiilgav ja hämmastavalt tõetruu. "Kalevipoja" eepose stseenide esitamine oli tähtis osa rahvusromantilisest kunstist. Ja palju muud.
Lisaks sellele, sai läbi käidud ja tutvustust kuulatud ka skulptuuride väljapanekust "Kajakas", mis on täis büste, millede keskel ka üks suur kajaka pea. Millegipärast polnud ma varem sinna ruumi sattunud aga tore, et see viga sai parandatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar