Reede, 18. august 2017

Teater: "Aeg ja perekond Conway"

Tervitus!

Ja veel teatrist!

Pealkiri: Aeg ja perekond Conway
Teater: Linnateater
Lavastaja: Elmo Nüganen
Näitlejad: Anne Reemann, Evelin Võigemast, Ursula Ratasepp või Amanda Hermiine Künnapas (külalisena), Elisabet Reinsalu, Külli Teetamm, Sandra Uusberg või Saara Nüganen (Endla teater), Andero Ermel, Mikk Jürjens, Alo Kõrve ja Mart Toome
Kestus: 3h 45 min
Esietendus: 23.02.2011
Millal nähtud: 23.04.2016
Minu hinnang: 4/5


pilt piletilevi.ee kodulehelt
Nagu üks tegelastest kibestunult sõnas, oli Carol tõesti kõige parem kogu sellest seltskonnast ehk siis oli tegu tükiga, kus suurem osa karaktereid oli mulle rohkemal või vähemal määral vastukarva. See detail oleks pidanud mu emotsioone kaitsma tegelaste trööstitu tuleviku eest, kuid võimatu on mitte kaasa tunda, kui vaid ühe vaatusega järgneb naerule nutt ja siis taas narritatakse eelneva naeruga, teades, et tulevik on tume. Näidend suutis meisterlikult mängida vaataja tunnetega ning oli vähemalt mulle äärmiselt rõhuv ja muserdav lugu. Teisalt, oli vaataja ees lahtirulluvas tragöödias ka teatud määral poeetilist ilu, mis ka äärmiselt efektiivselt pani imetlema, kuidas mulle linnulennult vaadatuna ebasümpaatne või külmaks jättev süžee, pere, saatused ja karakterid, niivõrd edukalt koostöös hinge pugesid.

Tegu oli mitmetasandilise tükiga, kus sisu oli sama sügav kui Imedemaa jäneseurg. Üksikute sõnade taga võis leiduda lausa teine dimensioon. Tegude ja käitumiste põhjused ning tagajärjed võisid inspireerida pakse raamatuid. Iga tegelane oli tihedalt seotud kõigi kaaslaste saatustega, mis omavahel jäigalt põimudes paralleelselt kulgesid ja üksteist mõjutasid. Üks pilk, üks lause, üks tegu, üks tegemata jätmine, üks otsus -- silmapilkselt muutis see otsustavalt seltskonna tulevikku. Tüki süžee oli sisuküllane ning laval toimuv tohutult detailirohke, millel kõigel pidi edukalt suutma silma peal hoida, sest kaotsi võis minna mõni side impulsi ja tulemuse vahel, mida hiljem esile toodi. Mitte ükski aspekt -- ei mõni žest või reaktsioon -- ei olnud ülearune, läbimõtlemata või ei omanud konkreetset põhjust, mis spetsiifilist looliini edasi viiks. Selline tihke ja emotsionaalselt intensiivne lähenemine ning lõpp-produkt läks mulle väga peale. 

Mainitud teo ja tagajärje protsess ning tihtipeale hävingusse suubuv kulminatsioon tõusis antud tükis eriti väljapaistvalt esile. Miks ja kuidas inimesed ajas muutuvad? -- nende arengute seemned pannakse mulda juba varakult ning viltu tõmbavad käigud juhtuvad enamasti kellegi hooletuse tulemusel. Antud tükk oli otsekui musternäidis mida külvad seda lõikad ütlusest ning kuidas minevik/olevik loob igasugu kaastundeta tuleviku. Esimeses vaatuses oli perekond Conway kogunenud vanematekoju ühe peretütre sünnipäeva tähistamiseks. Aasta oli 1919. Õhkkond oli kokkuhoidev, õdus, naerust ja naljast pungil. Teises vaatuses toimus äkiline käänaks tüüpilises süžeekulgemises ning vaataja ees avanes stseen samast päevast, samas kohas, kuid aastal 1937. Õhkkond oli kõike muud kui soe, juubeldav ning kädinat täis. Õhulossid olid kokku kukkunud, saabunud oli inetu reaalsus ning energiat täis ja paljuski eduka elu alguse lävel tegelased oli omadega kraavi jooksnud. Oli ka neid, kes sinna ajamomenti ei jõudnudki.

Kolmas vaatus pöördus, ootamatult, tagasi hetkesse millel esimene vaatus lõppes. Vaatajale anti veelkord maitsta, kuidas kõik varem oli, millistel sekunditel tehti saatuslikud vead ning tulemus oli äärmiselt mõru ja ängistav, sest isegi kui karakterid ise ei teadnud veel, siis publik oli kursis, mis laval askeldavatest sünnipäevalistest tahes tahtmata aja möödudes saab. Siinkohal, muide, sai selgeks, et tillukesed tilgad tõrva mees, mida võis tunda esimeses vaatuses, olid suuremad lärakad kui esmapilgul tundusid. Minevikku paigutuvad vaatused said uue tasandi lisaks. Seda mõtet, et oli seiku mis jäid vaatajale algselt varjatuks, peegeldas mõneti ka kujundus, kus publikule nähtav tegevus toimus paljuski tagatoas, kuid lava taga oli veel üks ruum kuhu tegelased aeg ajalt kadusid ning sünnipäeva peo külalistele lustakaid etteasteid tegid. Publiku pilk oli suunatud kardina taha, tegevus toimus aga ka n-ö teisel laval.

Mulle väga imponeeris tüki ebakonventsionaalne kulgemine, mis oli äärmiselt lihtne võte, kuid oli põhimõtteliselt ka kogu loo alustalaks. Jõnks ajavoolus andis nähtavale automaatselt värskeid kihte, kaevus põhjalikumaks ning tiris vaatajast esile enam emotsioone. Mina lähenesin sellele kui kindlale tulevikule, kuid nõksu võib vaadelda ka kui pilku paralleel universumisse, ühte võimalikku tuleviku versiooni, jne. Suurepäraselt illustreeris, minu interpretatsioonist lähtuv tõlgendus, aja mõju ja jõudu ning vähemalt mind pani tegelaste käekäigule enam kaasa tundma, vaatamata sellele, et mulle subjektiivselt vaadatuna erinevatel põhjustel ükski neist ei sümpatiseerinud. Keeruline oli aga mitte lasta end mõjutada kurblikust, jõuetust edendavast ja kaasarääkimist pärssivast keskkonnast, mille tükk neile karakteritele lõi. Nad olid kõik ühtemoodi lõksus, täis luhtunud lootusi. Kuna etendus toimub Linnateatri väikses saalis, mis alati hägustab piirid lava ja publiku vahel, siis oli kohati tunne, et vaataja oli samas elutoas tasase osalisena koos tegelasgrupiga. Selle intiimse keskkonna tulemusena mõjuski nähtav eriti valusalt ning nagu kõik toimuks kellegi lähedasega. 

Vaatamata etenduse veidralt võluvale olemusele ning publikust oskuslikult tundeküllasuse välja meelitamisele, tekkis mul mõneti armastan-vihkan suhe antud tükiga. Ka tehniliselt oli teostus suurepärane. Näitlejad pakkusid hiilgavaid esitlusi, iseäranis silma jäid Alo Kõrve, Külli Teetamm ja Mikk Jürjens. Lavakujundus lõi autentse õhkkonna ning otse loomulikult meeldisid mulle 20ndate stiilis kenad kleidid. Siiski, jäi mulle midagi kripeldama. Kas see oli siis õhku rippuma jäämise tunne etenduse lõpus, loo depressiivne toon ja lootusetuse maik, saatuse ebaaus tegelaste kohtlemine või teadmine, et kõigi allakäiku oli tegelikult imelihtne ära hoida. Samas, võiks tükk olla ka moraalinäidend õpetamaks kuidas me ise üksteist teadmatult või tahtmatult kukutame (või kas oli ikka kõik hooletus või hoopis manipulatsioon?!). Tegu oli asjaliku inimloomuse analüüsi etendusega. Midagi näidendis aga ei tundunud mulle terviklik ja jäi kuni tänaseni torkima. Üks asi on, loomulikult, mu enda maitsed ja eelistused, kuid midagi muud on see, et isegi kui ma siiani ei ole suutnud seda tükki oma mõtetest saada, samal ajal kui mitmed näidendid kaovad mälestusest paari päeva möödudes, siis ometigi, ei saa ma nähtut kõrgemalt hinnata. Ma ei ole siiani selgusele jõudnud, mis selleks pinnuks antud tükis mulle on. Teatrisse soovitan aga tungivalt minna, sest ükskõikseks ei tohiks antud lugu enamasti kedagi jätta.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar