Kino: "Palmid lumes", "Lubadus" ja "Puhkuse pantvangid"

Tervitus!

Seekord kiired ülevaated kinost!

Pealkiri: Palmid lumes
Originaalpealkiri: Palmeras en la nieve
Režissöör: Fernando González Molina

Näitlejad: Mario Casas, Adriana Ugarte, Macarena García

Žanr: Ajalooline, draama

Kestus: 2h 43 min

Nähtud: 08.04.2017

Minu hinnang: 2/5

pilt imdb.com kodulehelt

Ma eeldan, et tegijad lootsid luua midagi eepilist, ajatut ja romantilist, kuid olgem ausad, seda ülilääget, ülituhmi ja ülipikka üllitist oli vähemalt minul suht vaevaline vaadata. Ei suutnud mus hoolivust ega huvi sütitada lausa piinarikkalt ühetahuliste ja klišeelike tegelaste ja imala ning püüdmispunnitusest näost punase süžee vastu ei grandioossed ja eksootilised võtteplatsid, intrigeeriv ajalooline kontekst, sündmuste põlvkondadevaheline ulatus ega keskne katsumusterohke armulugu.

Peategelane oli mehine, kuid õrnahingeline kompu ja naine oli vaevatud, kuid üllas kaunike -- nad oli koos väsitavalt ja tüütult üksluised. Samamoodi oli ka nende n-ö emotsioonidega üksteise vastu. Miks, kuidas, millal need tekkisid? Ei ole just põnev jälgida romanssi kahe papp-postri vahel. Tuntavalt oli puudus ehedast tundeküllusest ja elustavast draamast. Üldiselt, olin ka pidevalt segaduses tegelaste käitumise taga oleva loogika pärast, mis oli kohati nii olematu või ajuvaba, et vehkisin juba esimese pooltunni peal allaandmiseks valget lippu. Osa loost, mis toimus kaasajas oli kordades etem, kuid need seigad mõjusid liialt üürikestena.

Põhimõtteliselt, olid ideed ambitsioonikad ning kõikvõimalikud eepilise armuloo detailid visati kompotti ning mitmed tabasid ka märki, kuid kogu kooslus lihtsalt ei mõjunud nagu oodatud ning mul oli meeletult igav kinos pea kolm (!!!!!) tundi konutada. Olen ka teadatuntud kinopiripill, kuid vot see väidetav pisarakiskuja jättis mu silmad kuivaks ja pigem leidus neis unerähma. Hispaania üks 2016. aasta vaadatuimaid filme?! Väidetavalt samal tasemel kui "Tuulest viidud"?! Kohe kaugeltki mitte!

--------------------------------------------------

Pealkiri: Puhkuse pantvangid

Originaalpealkiri: Snatched
Režissöör: Jonathan Levine

Näitlejad: Amy Schumer, Goldie Hawn, Ike Barinholtz, Tom Bateman, Wanda Sykes, Joan Cusack

Žanr: Komöödia

Kestus: 1h 31 min
Kinodes alates: 19.05.2017

Nähtud: 20.05.2017

Minu hinnang: 1.5/5

pilt imdb.com kodulehelt

Lähen enamjaolt alati avatud ja hea meelega totakaid komöödiaid vaatama. Mõnikord tasuvad nad riski ära, teised korrad aga tunnen, et mind on paar tundi vaimselt ahistatud. Antud filmi puhul langes liisk viimasele – tegu ei olnud just suurema asja meeltlahutava napaka komöödiaga. Pigem visati päris potentsiaalsele kesksele ideele külge igasugu jama ning loodeti, et midagi jääb külge. Muidugi, igast uugabuugat kinni tõesti jäi, kuid kas need tükid ka asjalikud olid ning eesmärgist lähtudes toimisid, siis siinkohal ma siiralt kahtlen. Ehk siis, ei olnud tulemus just eriti vaimukas, pigem leidus lademetes piinlikku WC-huumorit, mis minul kahjuks õigeid nuppe ei vajutanud.

Amy Schumer ei ole oma repertuaariga kunagi minu silmis hiilanud ja oma pideva labase ning ajunapi chicki imagoga mõjus ta seekord juba lõikavalt tüütuna. Samuti, oli alati igihaljana näiv Goldie Hawn sedapuhku luitunud, väsinud ja värvitu. Kunagise ja tänapäeva komöödiagigandi loodetav oimetuks lööv kombo jäi saavutamata. Oleks siis vähemalt nalja saanud, jalaga-tagumikku või mitte, kuid nähtu ei pigistanud minust grammigi itsitust välja.

Kui ma praegu mõtlen, et kas mingigi eriti ere seik filmist meelde tuleb, siis kahjuks kujutan ette vaid stseeni kus Amy Schumeri tegelaskujul paelussi kõrist lihakäntsakaga välja meelitati ja siis välja tiriti. See oli ekstra rõvedalt jälk. Kõige muu osas on peas tühjus. Samas, positiivne on see, et pärast selle filmi nägemist tunduvad kõik muud vähegi kesised suvekomöödiad nagu meistriteosed. Ja, muidugi, Tom Bateman, kuigi jubedalt mannetus varvas-Hollywoodi-uksest-sisse-saamise rollis, oli silmailu pakkuvana karvaselt kompu. Sellest võib järeldada, et mulle on suhteliselt kerge meele järgi olla, kuid isegi nii madalat piiri ei suutnud see kotitäis puuksu ületada. 

-------------------------------------------------

Pealkiri: Lubadus

Originaalpealkiri: The Promise
Režissöör: Terry George

Näitlejad: Oscar Isaac, Charlotte Le Bon, Christian Bale

Žanr: Ajalooline, draama

Kestus: 2h 12 min
Kinodes alates: 19.05.2017

Nähtud: 20.05.2017

Minu hinnang: 3/5

pilt imdb.com kodulehelt

See oleks võinud vägev olla. See oleks võinud võimas olla. See oleks võinud emotsionaalselt laastav ja samas ülendav olla. See oleks võinud olla kõike ja veel enamgi. Kahjuks, aga ei suutnud mind kaugeks ja umbmääraseks jäänud armukolmnurk kuidagi endaga kaasa elama tirida. Tulenevalt lähedase kontakti puudumisest peategelastega ning nadist fookuses olevast romansist, ei jaksanud mind lugu piisavalt käima kütta.

Ajalooliseks kontekstiks olev armeenlaste genotsiid türklaste poolt on kahtlemata traagiline kui ka kõnekas seik Esimese maailmasõjaaegsest olukorrast, mida film suhteliselt brutaalselt ja tagasi hoidmata demonstreeris. Käsitleda selle rahva õnnetut saatust laguneva Osmanite impeeriumi all ning selle ajaloo varjukülje päevavalgele toomine oli igati kiiduväärt ettevõtmine. Eriti arvestades vastuolusid selle toimumise tunnistamise osas Türgi poolt. Neid õudusi illustreerivad stseenid ja loodud rõhuv õhkkond oli realistlikult, kuid siiski maitsekalt esitatud. Visuaalselt ja kesksest teemast lähtudes oli kahtlemata tegu ajaloolise suureeposega. Ainuüksi see juba garanteeris, et film tegelikult õnnestus.

Lisades siia aga poolküpse armukolmnurga, siis nagu veeuputusest, said kahju ka kõik teised korterid majas (loe: süžeeliinid ja aspektid linateoses). Kaks osapoolt ei klappinud, sest üks oli niivõrd sügavalt mõjus ja trööstitu, teine aga lahja ning pealiskaudne. Rõhk oli aga viimasel, mis vähendas ülejäänu toimet. Arvestades ka näitlejate võimekust, oleks võidud enam keskenduda karakterite vormimisele ja detailsemale väljajoonistamisele, mitte kire-, omapärasuse- ja konfliktivabale lembeloole. Kolmik (ja üks hetk nelik) oli omavahel nii leplik, et nende isekeskis ringlemist oli ääretult igav jälgida. Ka süžee kippus vahetevahel koperdama. Ehk siis, teemavalik ja visuaalne teostus oli suurepärane, karakterite arendus ja kandev armuliin aga viletsad.