Teater: "12 vihast meest" ja "Aja oma atra läbi koolnute kontide"

Tervitus!

Ja taas teatrist.

Pealkiri: 12 vihast meest

Teater: Draamateater

Lavastaja: Hendrik Toompere

Näitlejad: Hendrik Toompere, Raimo Pass, Andres Puustusmaa, Jan Uuspõld, Viire Valdma, Jüri Tiidus, Christopher Rajaveer, Harriet Toompere, Martin Veinmann, Merle Palmiste, Karmo Nigula, Markus Luik, Jüri Antsmaa
Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 04.03.2023
Millal nähtud: 02.02.2024
Minu hinnang: 4.5/5

Kaksteist vihast meest lähevad baari. "Süüdi!", ütles üks. "Süüdi!", ütles teine. "Süüdi!", ütles kolmas. Kuni kaheteistkümnenda meheni. Ja kui loodeti, et täna saavad otsustajad varakult õhtule, leidus üks neist, kes julges vastuvoolu ujuda. Julges ilmselges kahelda, kasutada kriitilist mõtlemist, süveneda, analüüsida ja näha laiemat pilti. Julges vastu astuda traditsionaalsetele ja enamuste domineerivatele narratiividele, mis lämmatavad ümberringse ja lubavad lokata eelarvamustel, subjektiivsusel ning tuimal kaasanoogutamisel. Piisab vaid ühest, et kurssi muuta. Üks doominotükk lükkab pikali kogu hunniku. Lavastus tirib esile nii palju emotsiooni, frustratsiooni ja lootust ning on üks kaasahaaravamaid etendusi viimase aasta jooksul. Tekib hasart, et kuidas ja kas õnnestub 1/11 muuta 12/0iks. Nähtu on paeluv ja põnev ning tõmbab vaevatult kaasa elama, kuigi mõned alternatiivsed seletused toimunule, et süüalust vabastada, olid natuke kaheldava väärtusega ja otsekui tagumikust tõmmatud. Kohati ei olnud aga seletused üldse tähtsad, vaid huvi oli numbrikaalukausi muutmisel. Samas, kas krimilugudes siis ikka peab kõik alati usutav olema. Isegi Agatha Christie on mõnikord eriti totakalt keerulisi ja ebatõenäolisi põhjendusi mütsist välja tõmmanud. Kvaliteetset mõrvamüsteeriumi laval näha on alati äge, kuigi antud lavastus tegelikult otseselt klassikaliseks detektiivilooks ei kvalifitseeru. Ta aga pakub kõike seda, mida üks köitev krimka peaks nautijale võimaldama. Kes tegi, kas tegi, miks tegi, kuidas tegi... Ja ports rohkem ja vähem koloriidseid tegelasi otsustamas kellegi süü ja süütuse, elu ja surma üle. Inimesed, kes, teoorias, peaksid olema erapooletud, kuid seda kohe kindlasti ei ole. Kõigi nende elud, arvamused, kogemused ja usud mängivad nende valiku juures võtmerolli. Nad ei peagi üldse vihased olema, nagu pealkiri eeldab, piisab vaid ühe isiku vimmast, eelarvamusest, valust, pettumusest, väärikuse haavamisest ja kättemaksuhimust -- olgu ohver ja haavaja kes tahes -- ja juba ei ole arutlus objektiivne. 

Kas tegi siis või ei teinud? Minu jaoks on alati äärmiselt põnev oma halle ajurakukesi stimuleerida ja aktiivselt kaasa mõelda, kui võimalus antakse. Panna kokku vihjed, tuletada võimalikke stsenaariume ja püüda pusle lahendada. Antud näidendis ei ole tulemus aga tegelikult eesmärk iseenesest, vaid keskenduti sellele, et mida inimesed usuvad, kuidas neid mõjutada ja kuidas saab mustast valge ja valgest must. Lugu räägib manipuleerimisest. Olgu siis baasiks faktid, väljamõeldis, emotsioonid, loogika või ebaratsionaalsus. Lihtsama vastupanu teed minna ei ole hea, nagu alguses kogu otsus kippus kalduma, kuid kas on igati asjalik ka olukord, kus algusseis on lõpuks hoopis vastupidine. Kui objektiivseks või subjektiivseks sellist olukorda saab nimetada? Kas tundub üldse õige, et inimesed, kes ei ole valdkonna professionaalid, otsustavad kellegi saatuse üle. Või ongi see ainuõige, sest neil, teoorias, just ei ole arvamust kallutavaid teadmisi. Minu jaoks on USA vandemeeste süsteem alati üks suur müstika olnud ja ma siiralt ei saa aru, et kuidas see psühholoogiliselt ikkagi toimib. Inimesed on tohutult kergesti mõjutatavad ning nende arvamusi ei ole komplitseeritud muutuma panna, mida antud tükk suurepäraselt illustreerib. Mis on õigus ja õige tegelikult isegi ei mängi rolli, loeb see, mida inimene usub või tahab uskuda. Psühholoogilises sfääris pakub lugu ohtralt mida analüüsida ja diskuteerida. Nt kaasajooksmine, masside tasakaal ja grupifenomenid. Kuidas inimesed ikka alati enamusega kipuvad ühinema, kuidas keegi üldiselt ei soovi suuremale hulgale vastu astuda, kuidas inimesed mahutavad oma arvamused enamuste nägemuse raamidesse, kuidas massipsühhoos on reaalne ning inimesed tahavad ikka alati olla enamuse poolel, sest seal on turvaline ning tunned, et kui ikka suurem hulk arvab nii, ju siis on see ka õige. Kui nüüd küüniliseks minna, siis kas võib loo kohta öelda, et õiglus võidutses? Triumfi saavutas pigem veenvam ja usutavam arugmenteerija. Samas, inimesed on ju ikkagi baastasemel head (vähemalt, seda tahaks uskuda) ning võitis lihtsalt usk heatahtlikusesse. Teisalt, võitis ehk vaid naiivsus ja kaotas lihtsalt ilmselge pahatahtlikkus. Kuid, kas ikka? Lisaks, arvestades USA konteksti ja loo ajastust, võib vaadelda veel ka rassi, töölisklassi, immigratsiooni ning muid riigile iseloomulikke valukohti ja dilemmasid. Moraalselt on etenduses tegu äärmiselt keerulise küsimuse ja sellega kaasnevate teemadega ning sellepärast see näidend nii paeluv ning äge ongi.

Kaksteist meest ei olnudki seekord vaid mehed, mis mulle väga peale läks ja värskendavalt mõjus. Tähtis oli sisu ja sõnum, mitte keha. Meeste seas oli ka naisnäitlejaid, nt süüaluse eest võitleja, kaheksas vandekohtunik, Harriet Toompere kehastuses (lisaks veel Viire Valdma ja Merle Palmiste). Tema entusiasm ja selgesõnaline põhjendamine, ratsionaalsus, analüüsimine ja oma argumentide esitamine haaras isegi mind enda poolele, vaatamata sellele, et oleksin nii ehk naa olnud "süütu" leeris. Temast õhkas empaatiat ja hoolivust, mida ehk võimendas tugevamalt tajuma naisenergia. Talle vastu astus agressiivne, dominantne, tõsine ja allasurutud vimmast pulbitsev Andres Puustusmaa, kes mängis vandekohtunikku, kes oli kogu oma ihu ja hingega poolt, et süüalune ilma mingi diskussioonita koheselt surmapingile saata. Kaks vastanduvatel spektritel asetsevat tegelast olid mõlemad ühel tasemel, kord üks peal, kord teine, suutes pakkuda kuni lõpuni välja tasavägist võitlust. Ka kõik teised näitlejad tegid soliidsed esitused, sest keeruline on ehk silma paista kui trupp on nii suuremahuline ning tempo on kiire ja dünaamiline, ning nagu pingpongi pallimäng. Iga karakter sai ennast demonstreerida ja kõik suutsid end näidata eraldiseisvate ning selgejooneliste tegelastena, kel oma mõtted, minevik ja olemus. Kes rohkem, kes vähem. Ehk vinguks natuke selle üle, et visuaalne pilt oli tohutult hall ja üksluine, kuid ei saa väita, et selline valik ei oleks äärmiselt asjakohane. Samas, aitas see üksluisus esile tõsta ja toetas keskendumist kogu sellele elektrist pakatavale särtsakusel ja pingele, mida õhkas igast lavanurgast, sõnast ja kehakeelest. Tegu on tohutult köitva näidendiga, mida nautisin täiega, ning mis pakkus tõeliselt põnevat näitlejamängu ja süžeed, pani intensiivselt kaasa mõtlema ning viskas õhku mitmeid ja mitmeid raskeid küsimusi. Nagu hea krimilugu, aga parem. 

--------------------------------------

Pealkiri: Aja oma atra läbi koolnute kontide

Teater: Draamateater

Lavastaja: Hendrik Toompere

Näitlejad: Kersti Heinloo, Ivo Uukkivi, Markus Luik, Jüri Tiidus, Tiit Sukk, Amanda Hermiine Künnapas, Laine Mägi, Raimo Pass, Tõnu Kark, Christopher Rajaveer, Martin Veinmann, Jüri Antsmaa
Kestus: 3h 00 min
Esietendus: 13.04.2024
Millal nähtud: 13.11.2024
Minu hinnang: 3.5/5

"Ökotriller" lavastuse tutvustuses pani kõrvu kikitama ja kulme kergitama ning sundis piletid krabama, sest krimi ja põnevik Eesti lavadel on alaesindatud. Selle žanri näiteid kogeks hea meelega enam meie teatrites ning, olles sõbrannaga fännid, sai õhinas oodatud värsket närvikõdi ja äraarvamismängu. Kusjuures, plaanisin juba pikalt konkreetset Olga Tokarczuki raamatut lugeda, millel lugu põhineb, kuid mingi muu lugemisvara tuli pidevalt vahele. Natuke vähe tähelepanu sai pööratud aga sõnale "öko" ning see aspekt tükist, kuigi köitev, asjakohane ja, maailma hetke kontekstis, tänuväärne, tegi kompoti üpris ebameeldivaks. Mitte selles mõttes, et nähtu oleks kvaliteedilt, sõnumilt või sisult kuidagi nadi, vaid, no tõesti, ei taha ma vaadata etendusi kus loomi notitakse, iseäranis kellegi kalleid kutsusid. Või, nagu peategelane neid nimetas, "minu tüdrukud". Oeh, kui vastik maitse oli suus ja mõru tunne südames. Tegu on väga valuliku looga loomasõpradele ning eks see selle üks eesmärke olegi. Inimesed suhtuvad hooletult, raiskavalt ja julmalt enda ümberringsesse loodusesse, loomadesse ja rohelusse. Hävitades valimatult ning tehes tapmisest meelelahutushobi. Puudub igasugune empaatia ning tunnetakse end kui maailma peremehed kõigi ja kõige üle, mitte kuid võrdväärsed partnerid planeedi omamises. Loos on kriiskav ja karjuv teema loodushoid ja selle hävitamine, üllatavalt, mitte kliimasoojenemise fookusest, vaid pigem lihtsamal ja maalähedasemal viisil, n-ö rohujuuretasandil. Ei ole vaja suuri tööstusi, raiskamist, linnasid, masse ja rahaahnust, et meie ümberringsele ohtralt kahju tekitada. Seda on võimalik ka väikses inimtühjas külakeses keskel eimiskit ning täiesti tavaliste inimeste poolt. See lähenemine oli värskendav, intiimne ja süngem kui laialt ning ülevoolavalt käsitletud kliimasoojenemise teema. Viimasega võib keeruline olla kontakti leida, sest seda kommunikeeritakse kõrgtasemel, millegagi ja millegina, mis ei ole alati käega katsutav ja hoomatav. Antud tüki lahkamismeetod on palju konkreetsem, arusaadavam ning vahetum. Oli otsene tegu ja tagajärg. Otsesed pahalased ja karistajad. Valikutel oli otsene mõju. Selline lähenemine loodushoidu ja inimeste purustavasse jõusse toimis tänu sellele palju hirmutavalt ning ahastama panevalt. Sa said aru, et mis toimub, miks ja mille pärast on see kõik košmaarne. Tükk oli sellise lämmatava ja lootusetu õhustiku tekitamises äärmiselt efektiivne. Vaatad pealt ja oled jõuetu midagi muutma. Vähemalt legaalselt ja mittekriminaalselt mitte. 

Aga loodus ei lahku lavalt ilma võitluseta. Siin tulebki mängu krimka ja, lisaks, paranormaalne ja müstiline aspekt loos. Suured tegijad jahimehed hakkavad üksteise järel otsi andma ning kõik tõendusmaterjal viitab sellele, et tegu on sarimõrvadega ja toime panijateks loomad, iseäranis kitsed. Kas loomkond on lõpuks otsustanud kätte maksta ja omalt poolt inimestele vastu astuda? Hammas hamba vastu. Seda salapärast olukorda hakkab lahendama etenduse kangelanna, Janina (Kersti Heinloo), kes on nagu üks ebamaine lillelaps, kuid kohati õhkab temastki süngust ja midagi, mida on parem ehk karta. Naine hoolib ümberringsest ja on abivalmis ning toetav oma vähestele sõpradele, kuid ka võõrastele. Iseäranis lõbus oli teadlase, Borose (Tiit Sukk), külaskäik, kus üpris trööstitu atmosfäär muutus lustlikuks ja isegi koomiliseks, kui tegelased ennast lõbusalt pilve tõmbasid. See oli kentsakas ja kuidagi ülejäänud õhustikust eraldatuna tunduv seik, kuid, samas, passis kenasti üldisesse konteksti. Veidralt asjakohasena lohutut atmosfääri ajas lõhkuda veel humoorikas küladoktor (Christopher Rajaveer), kes ühtlasi hale, kuid ka imetlusväärne. Janinal on side loodusega, ta püüab seda mõista, hoida ja tunneb selle vastu aukartust. Kuid teda jälgides kipitab kuklas kahtlus, et kõik ei ole nii süütu ja lapselik kui esmapilgul tundub. Või ikka on? Ja kurjade enesekaitse kavatsustega on ikkagi emake loodus? Loosse on kaasatud inimesele mõistmatud suuremad jõud, looduse vägi, mis läbi kitsede justkui tegutseb ja kahejalgseid niidab. Antakse mõista, et need võivad olla kummitused, hinged, manifesteeringud, midagi fantaasiamaailmast, salapärased ja tabamatud. Mis ikkagi toimub? Kas mehed surevad loomulikku surma -- karma -- või on ikka müstilised käed mängus. Või siis on kõige taga ikka ja alati inimesed endid? Lahendus oli kohati üllatav, kuid, teisalt, igati oodatav. Tähelepanu kõrvalejuhtimise taktikad -- tahtlikud või lihtsalt kvaliteetselt esitatud looming -- , kahtluste hajutamine, vastandamine, karakteriareng ning hea ja halva omavahel diskreetselt võitlusesse panemine, suutis kõik jälgi peita ja natukeseks ära petta. Kogu avalikustamine ja sellele eelnev oli meisterlikult üles ehitatud ning esitatud. Nagu ma ütlesin, ootamatu, kuid tegelikult täiesti loogiline.

Lavakujundus etenduses oli suurepärane, sest aitas luua ideaalse õhustiku sellisele salapärasele ja halvaendelisele foonile. Dekoratsioonid koos sumeda ja pimedamapoolse valgustusega lõid tunde, et nagu olekski publiku ees sünge metsatukk, mis paigutus just looduse ja inimasumi vahepealsele veerele. Üks samm kaugemale ja oled juba laane sügavustes. Üks samm tagasi ja oled jahimeeste revolvri ees. Kumb parem variant on, ei oskagi öelda. Selline sigrimigri, Janina kasvuhoone, taustal terendamas lõputu metsikus -- vahepeal uitasid seal inimesed, kel kitse maskid koos sarveega peas, nagu kummitused -- , igavesena tunduv talvine keskkond, päikse minimaalsus. See kõik aitas kaasa loomaks sellist teravat, ärevust täis ja isegi ebaturvalist tunnet saalis, mis hiilgavalt passis tüki sisuga ja sellega, mida ta edasi anda soovis. Kersti Heinloo peategelasena oli suure südamega, kuid seal põues oli tumedaid laike. Ta suutis tegelast esitada kui kõige ehedamat halli, kui kedagi, keda ei suuda vast paljud mõista, kuid, samas, kedagi, keda paljud just suudavad mõista. Selline teistsugune ja eraldatud, mõnikord omas maailmas, otsekui paralleeldimensioonis, kuid ikkagi osa seltskonnast. Kahe maailma vahel, nagu metsas peidus looduse lembeline nõid. Teiste tegelaste rollid olid kohati veidrad, kuid mahutusid kenasti loo kentsakasse olemusse, nt nagu mainitud Tiit Suka esitatud, Boros. Samas, nt Amanda Hermiine Künnapase karakter ei tahtnud eriti loo konteksti passida ning mõjus kuidagi liiga modernselt ja justkui mõnest teisest reaalsusest. Samamoodi oli William Blake'iga. Jah, ma saan aru, et tegu oli igati teemakohase luulega, kuid Ida-Euroopa metsamüstika ja Inglise poeet Blake, minu jaoks ei klappinud, ja tema pidev tsiteerimine ning kaasamine mõjus sunnituna, kuidagi tõusiklikuna ja täiesti ebavajalikuna. Ilma mehe loominguta oli sõnum niigi selge. Ta oli ka üks põhjuseid, miks tükk kippus vahetevahel uimerdama, ebavajalikult filosofeerima või siis lisama liiga palju kihte, mis tõesti ei andnud enam midagi lisaks, peale raskuse ja liigse kunstipärasuse. Vaatamata nendele kriitikanootidele, oli etendus tegelikult tohutult efektne, meeldejääv ja märk ajju igavaseks. Õpetlik, ennustav ja hoiatav. Kui vaid keegi neid ähvardusi ja hoiatusi päris elus tõsiselt võtaks. 

Raamat: Noortekate eri "Neljas tiib" ja "Pärimismängud"

Tervitus!

Uut aastat alustame raamatutega. 

Pealkiri: Neljas tiib

Autor: Rebecca Yarros
Kirjastus: Helios Kirjastus
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 2.5/5

No nii, kas ma saan jälle fännidelt digitaalselt vastu hambaid, kui tunnistan, et, noh, oli ja nagu ei olnud ka. Okei raamat, kuid ei mitte midagi ennenägematut, fantastilist või seda tohutut kiidulaulu ära teeninut. Vähemalt minu tagasihoidlikust arvamusest lähtudes. Ma saan aru, et miks on teos sellist rahvusvahelist menu pälvinud, kuid minu silmis oli ta suhteliselt tavaline järjekordne fantaasia-romantika. Ehk üks suurimaid probleeme looga mul oligi, et ta ei paistnud kuidagi silma teistest samalaadsetest, ja ei jätnud just originaalset muljet. Mul on tunne, et ma olen midagi taolist juba lugenud, nt YA žanris. Vast vähemate seksistseenidega, kuid kõik oli nagu juba kogetud-nähtud. Ma, loomulikult, ei eelda, et iga raamat peab olema midagi sellist, mida keegi varem ei ole paberile pannud -- see on peaaegu, et võimatu -- , kuid kogu kombo lihtsalt ei mõjunud värskelt või põnevalt. Palju silma kargavaid klišeesid oli. Raamat oli, siiski, üldiselt, adekvaatne ja kindlasti mingi kraadini nauditav, kuid ta jäi minu silmis siiski keskpäraseks. Mingid asjad oli üle, mingid asjad jäid alla. Kokku moodustus tugev kolm.

Vast teine pigistav vingumiskoht oli mul peategelane, Violet, kes oli nii tüüpiliselt tüüpiline ja tohutult nüri ning igav kangelanna mustrist: vaatamata sellele, et ta on väike, nõrk ja, no ma ei tea, ei olnud ta alati ka kõige teravam pliiats, teeb ta kõigile ära. Kõigile! Ja saab mingi mega giga võimsa draakoni, on haruldane, saab mingid mega giga võimed, saab kõige võimsama tüübi omale moosipoisiks, muidugi, on ta tugevate vanemate laps, tegijatest õe-venda väike õeke, kõik tahavad teda tappa, sest ta on nii vinge ja on kadedad, jne jne jne. Ta on lihtsalt nii nii nii eriline, et kogu maailm keerleb ainult tema ümber. Naise suhtumine oli, lisaks, nii turris ja ebameeldiv, selline nähvits, et keeruline oli sümpaatiat genereerida. Ma isegi ei suutnud talle kaasa tunda kui ta jälle mingi käe, vm murdis, sest oli ilmselge, et tema on A ja O ning keegi ikka ta päästab. Noh, boonuspunktid selle eest, et vahel päästis ta ennast ise ka. Tubli, istu, hinne: kaks miinus. Ma oleks meelsamini lugenud vist ükskõik millisest ülejäänud tegelasest (va Dain) ja just kedagi teist fookuses näinud, vähemalt oleks midagi teistsugust ja etteaimamatut kogenud. Isegi Xaden oli paeluvam kui Violet. Vaatamata sellele, et ka tema kannatas tüüpilisuse stambi all, sest oma karakteridisaini poolest võiks ta ära vahetada ükskõik millise samalaadse tall-dark-handsome-brooding-misunderstood kangelasega. Kurvastuseks, ma ei tundnud väga keemiat Violeti ja Xaden vahel ning need arvukad seksistseenid olid külmad ning kliinilised. Natuke ebamugav oli ning lugesin neid diagonaalis. Aga, Liam oli nunnu ja oleks hea meelega enam lugenud pigem Xanderi sõpradest, nt tema sugulasest Bodhist. 

Süžee kannatab samuti Violeti all ja ilma temata ehk saaks seda täitsa toredaks nimetada. Mitte erakordseks, vaid heaks, mis on täitsa soliidne tulemus. Maailmaloomine oli huvitav ning sisaldas intrigeerivaid elemente. Ei midagi suurepärast, kuid, taaskord, mida pakuti oli täitsa mõnsa. Mis mulle võib-olla kõige enam meeldis, olid draakonid ja seda subjektiivsetel põhjustel. Loomad on ägedad. Kuid, jällegi, on ennegi fantaasiakirjanduses vahvaid draakoneid olnud. Üliarmas ja tohutult põnev oli väike kuldne draakon, kes vist oli kõigist mitu korda köitvam. Draakonite seksiisu jagamine oma inimpartneritega oli aga natuke silmi pööritama panev. Veider oli kohati väga modernne tekst, stiil ja tegelaste käitumine. Nt keskmise sõrme näitamine kuidagi üldse ei passinud konteksti. Samuti, oli võõrastav Violeti konstantne Xadeni järgi ilastamine, et ta on kuum ja seksikas. Aga, mulle väga meeldis puänt lõpus. Kuna ma ei lugenud raamatut vist niivõrd intensiivselt, siis ei näinud ma seda võimalust ette ja see oli tõesti ohoo-moment, mis mulle peale läks. Viimases veerandis leidis aset ka üks südant härdaks tegev situatsioon, mis suutis minust isegi emotsiooni välja pressida. Ehk siis, leidus mitmeid aspekte, mis loos õnnestusid ja mulle üllatuse valmistasid või tundepuhangu esile tirisid. Teisalt, mulle paljuski tundus, et autor tappis tegelasi lambist ning lihtsalt võttena, et näidata, et see pole lastelugu ning, et lisada tõsiseltvõetavust ja kaalu. Mis tal osati õnnestus ja osati mitte, sest toimis sunnituna.

Suur kiitus Heliosele, et nad haarasid sabast trendist, kus raamatutele tehakse kaunid ja piltidega äärised. Kevadel Berliinis raamatupoode külastades avastasin, et saksakeelsetel teostel on paljudel võrratult kaunid, värvilised ja lahedate piltidega äärised. Ingliskeelses kirjanduses seda võtet nii tihti ette ei tule, seega, loodan, et trendi jätkatakse Eestis ja eestikeelse kirjandusega. Kuigi, eks need imelised äärised tõsta raamatute hinda. Siiski, ilus vaadata ju, ja kohe sunnib ostma! Raamatu sisu kohalt, jättis lugu vajaka ning jääb segaseks, et mis selle ikkagi kõigist teistest nii erakordseks on teinud, et teos nii meeletult populaarne on. Ta on, lisaks, üpris mahukas, kuid õnneks jookseb päris lobedalt, iseäranis, kui lugeda teatud asju üle rea. Jah, okei lugu, kuid minu vankumatut poolehoidu ei võitnud. Eriti, arvestades, et olen ingliskeeles lugenud suurel hulgas samalaadseid teoseid. Ehk on konkreetse raamatu edu võtmepõhjuseks ajastus, mood ja tiktok? Kes teab, kuid, kellele meeldis, siis mul on hea meel, ja kellele ei meeldinud, siis nii on. 

Muide, kiitus veel Heliosele, et nad mõne noorteka otsustasid tõlkida, sest viimastel aastatel ei jõua just palju maailmas populaarset YA ja noorte kirjandust enam eesti keelde. Mingi hetk sai haip läbi ja ei olnud enam finantsiliselt vist mõistlik. Niikuinii loetakse ju hoopis ingliskeeles... Tänud riski ja esiletoomist väärt turunduskampaania eest! Keeruline oli mitte märgata, et "Neljas tiib" on nüüd kodukeele versioonis ilmunud. Loodan, et tulemused peegeldavad ka sissetulekutes. Hea töö!

-----------------------------------------

Pealkiri: Pärimismängud

Autor: Jennifer Lynn Barnes
Kirjastus: Rahva Raamat Kirjastus
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 3/5

Ma ei kannata armukolmnurki või haarem tüüpi lugusid (hunnik poisse ja üks tüdruk või kari tüdrukud ja üks poiss). Aga loo idee oli niivõrd intrigeeriv, et otsustasin, vaatamata oma eelarvamustele ja reservatsioonile, raamatule võimaluse anda. Tõsiasi, et tundmatule tüdrukule pärandatakse hiigelvarandus, samal ajal kui rikkurist perekonnale jäävad sandikopikad, tõotas põnevat seiklus- ja mõistatamismängu, et mis salapärased põhjused sellisel vangerdusel võiks küll olla. Kurvastuseks, tuleb tõdeda, et kuna tegu on sarjaga, siis, loomulikult, ei avaldatud esimeses osas seda kõige suuremat müsteeriumi ning jäi ikkagi selgusetuks, et miks just Avery selle n-ö lotovõidu sai. No, jah, eks autor peab ju lugejad kuidagi teist osa kätte võtma meelitama. Mingeid vihjeid, üllatusi ja arenguid saladuste lahendamiseks küll õhku visati, kuid tekkis enam küsimusi kui vastuseid. Peab aga tunnistama, et osad suunad, et kuhu niitide harutamine liikus, olid üpris intrigeerivad ning potentsiaali ägedateks seletusteks leidus tublisti. Aga, jah, midagi põhjapanevat veel oodata ei maksa ning vaja on kannatust ja võtta kätte järjed, et kogu saladustepundar lahti harutada. 

Mõistatuste pool, aspekt, mis oli ka üks põhjus, et miks raamatu haarasin, jäi, kahjuks, nõrgaks. Selle taha komistavad paljud autorid, kes oma teostes püüavad eriti nutikad olla ning fookuse igast saladuste lahtimuukimisele suunavad. Tihtipeale ei ole need mõistatused just eriti loogilised või andekad või mõistlikult usutavad ning suur osa tegelaste edust nende läbi närimisel on tingitud juhuse või kokkusattumuse või iseenesest mõistetavuse või, kõige tüütum, autori suunamisest, mitte karakterite enda teadmistest või tarkusest. Päris elus nt ei usuks ma eales, et asjad niimoodi oleks kulgenud, sest arengud ei olnud just orgaanilised või raudkindlad. Palju tundus olevat huupi panemist ja juhuslikke õigeid valikuid lugematutest variantidest. Igatahes, väidetavad mõistatused ja mängud ning lahendajate oskused ja nende oskuste demonstreerimine ei paistnud just kõige kõrgema kaliibriga olevat ning ei veennud alati oma geniaalsuses. Avery kohta oli juttu, et ta on jube tark ja neli venda ka, kuid mulle sellist järjepidevat ja vankumatut muljet ei jäänud. Palju oli ütlemist mitte näitamist -- näita läbi olukordade, et keegi on tark, mitte ära ütle, et keegi seda on. See, et tüdruk mingi füüsika kodutöö suurepäraselt sooritas ei näita veel midagi. Aga, noh, asi aeti ära ning kohati oli päris põnev jälgida, et kuhu süžee tegelasi suunab ning miks ja kuidas.

Minu õnneks ei olnud armukolmnurga draama eriti intensiivne ning pigem kalduti ühe konkreetse poisi poole. Eks järgedes vast mine see suhte sasipundar segasemaks, kuid esimeses osas oli suhteliselt selge, et kes kangelanna romantiline paariline on. Nad olid üpris nunnud koos ning keemiat seal kindlasti leidus. Oli tore, et kõik neli venda olid selgelt erisugused ning kõigil oli oma (varjatud) agenda, plaanid ja soovid. Ka teised tegelased olid üpris asjalikud ja huvitavad, nt jurist, turvamees ja poiste ema. Emily teema kuidagi aga ei passinud ülejäänud süžeesse ja tundus sunnituna, et tekitada ängi ja kunstlikku melodraamat peategelase suhetesse poistega. Avery ise oli minu jaoks kõige nõrgem karakter loos, sest tema puhul oli palju just seda näita, mitte ära ütle joont. Ta pidi olema eriti terav pliiats, kuid oli liiga palju situatsioone kus ta ei suutnud seda tõestada. Samas, ega see olukord, kus ta ennast leidis, oli ikka üle mõistuse uskumatu ning eks kõigil vast tekiks sünapsides mingid lühised, kui äkitselt avastad, et ei olegi kodutu, vaid oled nüüd miljardär. Adumata, et miks sina? Peategelase õde ja tolle jama eksiga oli kuidagi liiga klišee ning oleks huvitavam olnud kui Avery oleks sinna ussipesasse üksindu pidanud minema, ilma konstantselt toimetulekumehhanismina muffineid vaaritava õeta. 

Põhimõtteliselt, süžee idee ja kondikava on äärmiselt paeluvad ning mind siiralt huvitav, et miks ikka Avery ja mis seos tal miljardäri ning tolle perega tegelikult on. Loo kontseptsioon on selle tugev punkt. Tüdruku suhted poistega olid erisugused ja huvitavad ning põnev oleks lugeda, et kuidas need edasi arenevad. Raudselt on siin palju luukeresid kapis situatsioone tulemas ja kaikaid kodaratesse viskamist. Loodan, et armukolmnurka ei lisandu veel ühte nurka ühe venna näol. See oleks liig ja kohatu, kuid kunagi ei tea ette. Et lugusid venitada ja vürtsikust lisada on autorid noortekates igast imelikke otsuseid teinud. Avery ise on kangelannana kuidagi kesine veel, kuid ehk temagi loo kulgedes arene. Kokkuvõtvalt, ma arvan, et võtan järje ikka kätte, ainuüksi, et teada saada, et milles kogu diil. Samas, ma saaks seda vastust lihtsalt internetist googeldada ka. Ei, vist ikka loen edasi.