Teater: "Päikesepoisid" ja "Kõik minu emast"

Tervitus!

Kaks ühes Vanemuisest.

Pealkiri: Päikesepoisid
Lavastaja: Robert Annus
Näitlejad: Hannes Kaljujärv, Aivar Tommingas, Veiko Porkanen, Marika Barabanštšikova, Aivar Kallaste, Iris Viru, Martin Tikk
Teater: Vanemuine
Kestus: 2h 40 min
Esietendus: 30.09.2023
Millal nähtud: 23.05.2024 (Draamateatris)
Minu hinnang: 2.5/5

Jummel! No see lavastus on küll kas halvasti aegunud või inimesed ja maailm üleliia muutunud. Ma ei kujuta ette kuidas kogu see kompott tänapäeval mõnusa ja reaalselt naljaka huumorina kvalifitseeruks. Okei, kui tegu oleks tragikomöödia või helgemate nootidega draamaga, siis ma vast nii kriitiline ei oleks, kuid žanriks on vaieldamatult pandud "komöödia". Juba näidendi esimestel minutitel leidis aset n-ö kild: vesi keeb vilistades ja mees arvab, et see on telefon -- see mage nali seadis fooni kogu etenduseks, mis ei olnud just paljulubav ennustus. Selline kaheldava väärtusega nõme nali pani mind juba eos alla andma. Ja ega paremaks väga ei läinud ka. Üks tegelastest ütles üks hetk, et kõik k-tähega asjad on naljakad. No, eks nad andsid selgelt mõista, et mida arvata huumorist selles tükis ja vihjasid selle tasemele, kus originaalpealkirjas, "The Sunshine Boys", ei leidunud ju ühtegi k-tähte. Eestikeelses pealkirjas on k-täht täitsa olemas, kuid see on juba keelest tulenev juhus. Kuigi, nagu minu puhul komöödiaid vaadates ennegi ette tulnud, oli saalist ikkagi naeru kuulda, mitte vähe, kuid, õnneks, ka mitte ülemäära, et arvaksin, et ma olen ainuke kellele selline vaimuvaene koomika peale ei lähe. Lavastuse sisu ja toon jättis mulje kui millestki aegunust ja vanamoodsast, igal tasemel. Võib-olla sellepärast minu ümberringsed tunduvalt eakamad prouad ja härrad leidsidki nähtavaga kergemini kontakti ja suutsid ka rõõmu tunda. Samas, noh, näidend ei olegi ju modernne tükk ning üks kesksetest teemadest tegelikult ongi aja möödumine ning asjade muutumine. Seda kontseptsiooni põhjalikumalt lahata oleks olnud palju paeluvam kui mingeid totakaid kilde ja teksti punnitada. Kuigi, jah, see lõppakord oli päris humoorikas ning suutis mind isegi muhelema panna. Peamiselt sellepärast, et oli ootamatu. 

Ma ei ole ilmselgelt selle lavastuse sihtrühm, sest kõik mida Hannes Kaljujärve tegelaskuju, Willie, tegi või ütles, ajas mind aina enam vihasemaks ning torkis aina tugevamalt mu tagumikku. Võib-olla kunagi olid sellised vanad vastikud jurakad mingis kontekstis koomilised ja isegi muhedad, kuid sellist kibestumust ja nõmedat suhtumist ei kohta laval väga tihti. Mulle tulevad kohe meelde Draamateatri "Mõnus maatükk" ja 1993. aasta film "Grumpy Old Men", kus sama vaibiga jõmakad mu enesekontrolli proovile panid. Kuid, saab ka teistmood. Nt Rakvere Teatri tükk "Kõike head, vana toriseja", kus peategelane, samast puust mees, suutis vaatamata kõigele mõjuda sümpaatselt, heatahtlikult ja minu poolehoidu võitvalt. Ja oli siiralt humoorikas. Willie oli otse ja selgelt öeldes, üks nõmedik, kes rikkus kogu näidendi kogemuse. Kas normaalne inimene käitub nt oma abivalmi vennapojaga niimoodi (või üldse kellegagi enda ümber)? Ta ajas pidevalt tolle laste nimesid sassi, unustas ja mõjus kui hunnik hoolimatust, ebaviisakust, enesekesksust ning mühaklikkust. Vennapoeg oli tema vastu nii hea, nii kannatlik, kuid sai tänuks vaid tänamatust. Willie oli mees, kes oli maailmas pettunud ja ei omanud grammigi täiskasvanulikku emotsionaalset kontrolli, et seda suhtumist natukegi vaka all hoida. Jah, võib ju väita, et ta oli seniilne ja kannatas mäluhäirete all, kuid mingid asjad püsisid tal nagu viis kopikat peas. Aga vot, vennapoja laste nimed kohe üldse mitte. See lihtsalt ei jätnud temast meeldivat muljet. Õnneks, Aivar Tommingas, Alina, nii kratsivalt ebameeldiv ei olnud ning suutis oma paarilist isegi täitsa adekvaatselt tasakaalustada. Ühelt poolt on Willie suhtumine mõistetav. Mehele mõjus Ali lahkumine ühisest komöödia duost jalgealuse äkilise alt tõmbamise ja identiteedi kaotusena. Ta ei saanud sellest isiklikust traagikat mitte kunagi üle. Seega, kui lavastus oleks pigem draama, ehk oleks enam saanud fokuseerida just Willie kurvale reaalsusele ning psühholoogilise aspektile, mis tegelikult oli kaasakiskuv ja huvitav nurk, mida potentsiaalselt esitada. Mulle, lisaks, tundus kohatu tema õnnetu elu üle naerda, läbi koomika, mis ei olnud isegi muigama ajav. 

Parimad aastad on möödas, maailm on hoopis teine kui oma hiilgehetkedest mäletad, kuid sina oled ikka seesama, elad ikka vanas reaalsuses ja igatsed taga seda mis oli, oskamata lasta lahti ning edasi liikuda. Nukker, köitev ja sügav. See alaliinina toimuv teema lisas süžeesse emotsiooni ning mitmetahulisust. Kahjuks, valis tükk opaka suuna. Samas, peab tõdema, et osa loost, kus mehed koostöös taaslavastavad oma ühe populaarsema sketši, oli isegi päris lõbus. Selline bennyhillilik, sõge, aga vahva. Ma isegi elasin kaasa ja muutusin tüki suhtes soojemaks. Miks see aga nii lühikeseks jäi ja nii järsu noodiga finaali leidis? Jällegi, ei sobinud huumor ja päris elu, millest viimane väga kurblik. Iseäranis, kui lugu pidi ju ikkagi komöödia olemas. Kahte asja korraga alati ei saa. Õnneks lõppes kõik helgel noodil. Sketši puhul jäi aga kohe silma selle oma aja ära elanud õhkkond, sest no ei saanud tähele panemata jääda naise roll seal. Vaatamata mu suurele kriitikale, oli lavastus ise tehniliselt ja esitustelt siiski tasemel. Näitlejad andsid endast parima ning kahe peategelasest mehe, eriti Hannes Kaljujärve, kohta ei saa ühtegi halba sõna öeldud. Mees ilmselgelt oli väga veenev ja meisterlik oma rollis kui suutis minus sellist ärritust välja tirida. Aga, jah, kõik see minu arvamust ei korrigeerinud ja, seekord, pean tunnistama, et näidend ja mina lihtsalt ei klappinud ega leidnud ühist keelt. Pakutud huumor ei olnud sellest killast, mis mulle head meelt teeks, pigem vastupidi. Jätkuvad mu otsinud, et leida mõnda tõesti mahlast ja mõnsat komöödiat Eesti teatrite lavadelt. See on kukkunud välja, kohati, otsekui võimatu missioon.

-----------------------------------------------------

Pealkiri: Kõik minu emast
Lavastaja: Ain Mäeots
Näitlejad: Maria Annus, Linda Porkanen, Piret Laurimaa, Ragne Pekarev, Marika Barabanštšikova, Lena Barbara Luhse, Kaia Skoblov, Robert Annus, Reimo Sagor, Karl Kristjan Puusepp
Teater: Vanemuine
Kestus: 3h 20 min
Esietendus: 29.01.2022
Millal nähtud: 10.12.2024 (Rahvusooper Estonias)
Minu hinnang: 4/5

Ma ei ole näinud orginaalset Pedro Almodóvari filmi ning vist mitte ühtegi tema muud linateost (tunnistan pea püsti -- ei ole kõnetanud), kuid kahtlustan, et suurel linal ei oleks pakett mulle niivõrd meeldinud kui laval. Algupärasel lool (lähtudes treilerist ja klippidest) on tunda kihti kunstilisust, edevust, punnitamist ja enesetähtsustust, ning ta püüab, kas teadlikult või alateadlikult, olla kuidagi eriline ja šokeeriv ja originaalne ja stiilne ja väärt, et mind, kummalisel kombel, veidi häirib. Nt tõsiasi, et noor poiss fännab Tennessee Williamsi etendust. Olgu põhjus kuulsa näitleja rollisoorituses või mitte. Ja nt fakt, et lavastuses on kokku pandud nunn ja HIV. Eesmärk on vist jahmatada ning vastandeid kasutades "leidlik" ja edgey olla. Lavastus võtab aga selle potentsiaalse "artsy arrogantne" fooni tuntavalt maha ja keerab madalamaks. Etendusel on vahetum kontakt ja ühisruum, mis võimaldab looga enam sidet leida ja energiat jagada, mis teeb kogu kompoti vähem "kunstiks" ja rohkem inimlikuks. Aspektid, mis mind oleks ehk filmi puhul kriipinud, toimivad näidendi puhul mahedalt ning meeldivalt. Aga aitab spekulatsioonidest. Tegu on omapärase etendusega, mis fokuseerib erinevatele naistele, erinevatele armastustele ning erinevatele elusaatustele, mis kõik kentsakalt ristuvad, suuresti ühe nõmeda "mehe", Lola, pärast, luues tihke sideme naiste vahel ja sidudes nad igaveseks kokku. Leinav ema, segaduses ema, transvestiit, nunn ja paar näitlejannat astuvad baari -- tegelikult lihtsalt kohtuvad ning muudavad üksteise elu, olles teineteisele toeks, takistuseks ja vihates või armastades seda, kuni tüki lõpuni müstilist, teist transvestiiti, kes tahtmatult vastutab selle eest, et naised ühise meeskonnana on jõudud sinna, kus nad seisavad. Peab tunnistama, et see kontseptsioon oli, ühelt poolt, unikaalne, teiselt poolt, läbileierdatult igav. Saatuse poolt kokku sattunud naiskonda on nähtud ennegi, kuid vast mitte ühe transvestiidi tegutsemise tagajärjena. 

Lavastuses leidub ohtralt mida lahata, sest iga tegelane toob endaga kaasa hulga eri teemasid, valusid ja võlusid. Siis paigutub eri kombinatsioonidele veel mitu vaate- ja arutlemisnurka ning lõpuks laotatakse kogu seltskonnale ja nende omavahelisele sidemele veel eri kihte. Etendusel on oma ühine sõnum, mis ehk mitmetahuline, kuid põhimõtteliselt väidab üht: leppimine on võti. Leppimine minevikuga, iseendaga, teistega, raskustega, asjadega, mida sa ei saa muuta, asjadega, mida sa saad muuta. Tähtis on ka endale tunnistada, et elu pakub alati võimalusi midagi heastada, midagi leevendada, teisi abistada, ennast abistada ning viib sind alati kokku nende inimestega, kellest sul just sel hetkel kõige enam kasu, või kes sind sel hetkel enim vajavad. Enda südame avamine, valu seedimine ja olukorra aktsepteerimine -- mis iganes siis mureks ka ei oleks. Lein ja leppimine, kas siis kellegi või millegi surma puhul, kellegi või millegi kaotamise puhul. Suureks ühisnimetajaks on, lisaks,naiste omavaheline solidaarsus, kokkuhoid ja empaatia. Huvitavalt mõtestatakse isa rolli ja mehi naiste elus üleüldiselt. Süžees ei omanud ükski vastassugupoole esindaja mingit erilist tähtsust, välja arvatud siis mainitud Lola ning noor Esteban, kes vajas isa ja väga soovis teada saada, et kes ja kus ta on. Mehed olid otsekui suunatud kõrvalistesse, kuid siiski märkimisväärsetesse, positsioonidesse, kus nad olid kas takistused, probleemid, mingi asja vallandajad, mingi asja lahendajad, koorem naistele, rõõm naistele. Mitte kunagi aktiivsed teekonnas, alati pigem passiivsed. Isegi Lola oli algselt mees, kes pigem tahtis olla naine. Kas Manuelal oli aga õigus poega isast eemal hoida? Kas ta tegi õigesti? Kas ta tegi valesti? Sama olukord oleks lõpus äärepealt uuesti kordunud, kuid sel korral otsustas Manuela vastupidiselt toimida. Naised ei saa ilma meesteta ja vastupidi. Üleüldse keskenduti veel sellele, et inimestel on keeruline lahti lasta ja nad võivad hoopis nagu kivi jala ümber millegi negatiivsega pigem uppuda kui see tegur endast eemaldada. Olgu selleks raskuses siis ühele poole kaldu suhe, kas kallima, pereliikme või sõbra vahel, või lihtsalt mingid mõttemallid, igatsus või vajakajäämine, nt isa kohaloleku puudus.

Oli selge, et tegu oli pigem filmimeediumiks sobilikuma süžeega, sest sellist eklektilist ja ühest kohast siia ja sinna jooksmist ning tegevuskohtade liikumist tuli ette keskmisest näidendist rohkem. Iseenesest, kogu sigrimigri loo jälgimist ei seganud ning tehniliselt oli kõik kenasti lahendatud, kuid liigne dünaamika ei mõju alati kõige etemini ja ei lase tihti vaatajal keskenduda. Pidevalt peab end ümber seadistama ning uue keskkonnaga harjuma. Ka tegelasi oli fookuses üpris palju ning nõudis aega, et kõigiga kontakt luua ning nende kohalolekuga koduneda. Eriti kui ühed jooksid pidevalt sisse, teised jälle välja. Samas, karakterite ampluaa oli lai ning iga üks leiab vast mõne kellega sidet moodustada või kes võiks sümpatiseerida. Tegelased olid eraldi isiksused, neljadimensioonilised ja usutavate olemustega. Välja arvatud see nunn, vot tema teatud loogikast ja valikutest ma alati sotti ei saanud. Näitlejatest jäid enim silma Maria Annus, kes oli oma rollis malbe ja naiselik, kuid sügav kui kõige põhjatum järv ning tugevam kui kõige murdumatum raud -- tõeline ema -- ja Piret Laurimaa, kes suutis olla nagu tõeline diiva, kellel pehme ja soe süda. Absoluutse publiku ja minu poolehoiu teenis ära aga Agrado, Ragne Pekarevi esituses. Ma jumaldan sind, sa oled mu kangelanna, sa oled kaunitar, sa oled geenius, sa oled parim tegelane, keda ma juba ammu laval olen näinud. Omamoodi klišee, üle võlli koomiline ja otsekui karikatuur, kuid sellesse ehedasse ja elujaatavasse transvestiiti muudmoodi suhtuda ei ole võimalik. Suurepärane rollisooritus -- see kobistav ja kohmakas kõnd, see puterdav tekst -- humoorikas, südamlik ja omapärane. Naised tegid tugeva grupiesituse, nii kohaoleku kui emotsionaalse rusikalöögi poolest, ning mul oli kohati nt taustal ilutsevast Reimo Sagori tegelaskujust isegi kahju. Kokkuvõttes, ühelt küljelt, ideaalne lugu teatrilavale, teiselt küljelt, mitte just kõige parim süžee teatrilava formaati. Emotsioonid ja sügavalt tähendusrikas sisu on aga garanteeritud ning soliidne karakterimäng on vaid boonuseks.

Raamat: Krimi eri "Toateenija", "Londoni jõed", "Mõrv Dolphini hotellis" ja "Hauakaevaja raamat"

Tervitus!

Jälle kirjandust.

Pealkiri: Hauakaevaja raamat

Autor: Oliver Pötzsch
Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 4/5

Minu üks top 3 lemmik pealinn Euroopas on Viin. Selle atmosfäär, ajalugu, kultuur, ülesehitus, jne jne passivad minuga ideaalselt. Sama efekti pakkus ka antud krimka, mis mind natuke üllatas. Ei osanud oodata, et raamat nii usutavalt ja piisavalt detailselt annab edasi linna olemust, ilma, et loetav muutuks taustakirjelduste palaganiks või, vastupidi, ei omaks küllaldaselt kohalikke viiteid, et reaalselt tajuda, et tegevus leiab aset konkreetselt Viinis. Kindlasti on teose üks kiitmist väärt aspekte selle oskus edasi anda just seda linna ning transportida lugeja 19. sajandi lõpu just sellesse metropoli. Mingid detailid olid natuke üle usutava piir ja mõjusid võltspeibupartidena, nagu Straussi teema kaasamine, kuid, kokkuvõttes, passisid need kenasti loo konteksti ja atmosfääri. Põnev, kuigi masendav, oli lugeda juutide diskrimineerimisest, mis teame, et eskaleerub vaikselt ning kulmineerub II Maailmasõja ajal. Peategelane on nimelt rahaka juudipere poeg ning tõsiasi, et ta on juut, nt tekitab teatud kolleegides niivõrd tugevat vastumeelt, et pidurdatakse mehe uuenduslikke uurimismeetodeid ning lihtsalt visatakse konstantselt kaikaid kodarasse. Kuidas see konkreetne liin kahe mehe vahel tipneb, oli aga huvitav, sest kas tõesti on siin üldse mingit debatt, et kas hullem on toetada juuti või hullem on kui mõrvarid pääsevad puhtalt ja karistuseta? Tegelased loos olid kõike muud kui sirgjoonelised ja üdini etteaimatavad oma käitumises.

Süžee oli suhteliselt tihe ja tegevus- ning tegelasrohke. Erinevaid looliine oli palju ning mõrvade lõngakera oli matsakas, mida siis erinevaid tupikseise kohates ja uusi vihjeidpidi lahti harutati. Punktist A jõuti punkti Z ja oli täitsa ettenägematu, et raamat algab nii, eeldades ühtesid teemasid, ja suubub hoopis mastaapsemasse ning mingil määral hoopis teistesse jälkusvaldkondadesse. Pealkirjas mainitud hauakaevaja oli võtmekarakter, kuid tegelikult toimis ta suuresti põhisüžeest eraldi, mingite kindlate kokkupuutepunktidega kahe vahel. Mehe liin orvutüdrukuga, kuigi südamlik ja armas, tundus enamuse osa romaanist otsekui eraldiseisva loona. Puänte aga leidus viimases veerandis mitmeid, mis kõik aspektid raamatus ikkagi terviklikuks kokku sidus. Kriitikana võib mainida, et üks hetk tundus, et esines liiga palju kokkusattumusi ning linnas on justkui ained mõned tuhanded elanikud, mitte sadu tuhanded. Oli momente, kus jäi mulje, et iga suvaline tüüp igal nurgal teadis midagi ja oli tapmistega seotu. Liiga mugavad ja lihtsaks tehtud tabada olid mõned arengud ja lahendused. Vaatamata sellele, on tegu ühe parema detektiivilooga mida pikalt lugenud. Loen krimkasid palju ning enamused ei suuda enam passiivsust elavdada. Raamatus oli ohtralt ajalugu, kurjust ning headust, koloriidseid tegelasi, huvitavaid pöördeid ja seoseid, endale kaasa elama julgustav peategelane ja isegi romantikat. Ning, muidugi, Viini ennast võiks ka täitsa üheks tegelaseks lugeda. 

-----------------------------------------

Pealkiri: Toateenija

Autor: Nita Prose
Kirjastus: Pegasus
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3/5

Järjekordne raamat, mis on tohutult fookust ja kiitust pälvinud. See, et ta Goodreadsis mingi aasta parimaks valitud põnevik oli, ei ole ilmtingimata kvaliteedimärk, sest võistlus on pigem turundusettevõtmine, kus kroonitakse see, kes kõige enam suudab tähelepanu köita ja pildis keksida -- iseasi, kas valijad üldse on seda lugenud või lihtsalt vaatavad, et voh, seda kaant olen näinud igal pool, ju siis on vinge lugu ka kaante vahel. Eestiski on raamat menu leidnud ja mingi hetk oli teos isegi raamatupoodides välja müüdud. Igatahes, vingats nagu ma olen, tekitab loo populaarsus minus natuke hämmingut. Mitte, et ta kehv oleks, kuid liigitaksin ta enda lugemiskogemustes kuskile tsipa paremaks kui keskmine. Aga esmalt positiivseid aspekte. Teatud valikud ja detailid teoses mõjusid kuidagi uuenduslikult või siis mitte nii üleleierdatult. Üleüldse toimis lugu tervikuna kuidagi värskelt, kuigi hotellidesse paigutunud müsteeriume on ennegi olnud. See, et peategelane, Molly, ei olnud mingi lahe ja tegija krimitalent, ta oli tavaline toateenija, et mitte tema ei kasutanud teisi ära vaid teda kasutati ära, et ta üks hetk ise lõksu püüti ja kurjategijaks tembeldati, jne. Naine ei lahendanud mõrva kui eraldiseisev kõrvaltvaataja, nagu enamus detektiivilugudes, vaid ta oli otseselt seotud, haavatav ja ohus. Mõnevõrra huvitav oli jälgida, et kes ikka tegi, miks ja kuidas kogu sasipundar lahti harutati ning siis jälle kenasti kokku pandi ja finaaliks lips peale seoti. Mingi hetk läks totakaks aga, noh, lõpp hea kõik hea. Romantikaliin mind ei paelunud, esimene oli nõme ja lapsik, teine oli kuidagi liiga mugav ja nagu taevast kukkunud.

Mis mind aga teravalt häiris oli fakt, et peategelane oli ilmselgelt autismi spektril. Kuid mitte ükski tegelane ei suutnud ühte ja ühte kokku panna ning naist peeti kas veidraks, juhmiks, kahtlaseks, ebatähtsaks, kedagi keda tõrjuda või haletseda või ära kasutada. Loos tuli ette päris haritud ja potentsiaalselt intelligentseid inimesi, kes, loogikast lähtudes, oleks pidanud midagi märkama, kuid mitte keegi ei kahtlustanud autismi. Sellest ei olnud kordagi juttu. Ma ehk olen naiivne ja võib-olla ülehindan inimeste silmaringi laiust, kuid kas autism ei ole mitte tänapäeval laialt kaetud, arutletud ja igati tavaline teadmine inimeste eripärade mõistmise juures? Kas autor meelega tegi oma tegelased kuidagi lollimaks ja kitsarinnalisteks, et narratiivselt oleks "põnevam" või miks valida ignorantsus ja eirata teemat, mis tantsib ja laulab su ees kaerajaani ilma riieteta ning valjult. Või alahindas autor oma lugejaskonda hoopis? Tegu ei olnud ju süžeega, mis paigutub kuskile keskaega, vaid ju ikkagi tänapäeva. Eriti need politsei ülekuulamised panid kukalt kratsima, seal oleks küll keegi midagi pidanud kahtlustama. Jääb täiesti arusaamatuks aga nii veider oli, et Mollyle tehti ülekohut sellega, et pigem võeti teda kui kedagi imelikku ja ebameeldivat, kui et aduda selle eripärasuse põhjust ning käituda temaga teadlikumalt ja, loomulikult, inimlikumalt. Mitte et subjektiivsest standardist kõrvale kalduvate inimestega, kes ei ole autismi spektril, võiks omakorda kuidagi inetult käituda. Ehk püüdis autor oma valikuga teadlikult tähelepanu pöörata sellele, et kedagi tema olemusest lähtudes ei tohiks halvasti kohelda, vaatamata sellele, mis on eripära allikas? Ja tegelikult vahet ei ole, et kas Molly on autismi spektril või mitte? Küsimused, küsimused. Igatahes, tegemist on igati okei krimkaga.

-----------------------------------------

Pealkiri: Mõrvad Dolphini hotellis

Autor: Helena Dixon
Kirjastus: Eesti Raamat
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 3/5

Loos olid minu jaoks huvitavad aspektid need, mis niiväga mõrvadega otseselt seotud ei olnudki. Peategelase, Kitty, ema kadumise müsteerium ja naise tärkav potentsiaalne romanss hotelli uue turvapealikuga. Tapmised olid otsekui taustaks ning andsid võimalusi mainitud kahte teemat edasi arendada. Sellise üpris lühikese ja õhukese loo kohta mahtus nendele lehtedele ohtralt eri teemasid ja tegemisi, mis tegi raamatu sisukaks. Samas, suutis see olla ka kuidagi õhuline ja kohati liiga pealiskaudne. Äkki kirjeldaks siis lugu nii, et palju asju toimus, mis oli põnev, kuid kõike liiga ülevaatlikult, kärmelt ja korraga, mis ei aidanud loetavat alati tõsiselt võtta. Tegelased ka ei käitunud alati nii nagu eeldaks, et ollakse kui keegi ümberringi tapab ja ohus võid olla sa ise. Osade otsuste ratsionaalsust ei olnud võimalik just kõrgelt hinnata. Seda kõike aitas korvata ema salapärase kadumise liin, mis üks hetk tundus ka mõrvadega kuidagi seotud, mis õnneks andis süžeele enam sidusust, ning Kitty enda krapsakas iseloom, mis lasknud tal muutuda igavaks. Aga, mida siis ikka öelda. Tegu on kiire, põgusa ja, nendes parameetrites oleva krimka kohta, täitsa adekvaatne teos, mis algab ruttu ja lõppeb ruttu.

---------------------------------------

Pealkiri: Londoni jõed

Autor: Ben Aaronovich 
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 3/5

Äärmiselt paljulubavalt kõlas reklaamlause: “Mis juhtuks kui Gandalf otsustaks politseinikuks saada?” Nii äge ju! Selliseid paranormaalseid krimkasid ei ole mu kätte eriti tihti sattunud. Reaalsus aga ei olnud päris see, mida vaimusilmas ette manasin. Välja arvatud see, et, jah, süžees oli ohtralt elemente, mis iseloomulikud fantaasiakirjandusele, oli Gandalfist siiski asi kaugel. Noh, võlurid olid, kuid Gandalfiga käib kaasas kindel arusaam ühest võlurist ning "Sõrmuste isanda" imidž ja stiil. Ei saa väita, et a la Harry Potter ja Smurfide Gargamel on omavahel ära vahetatavad, sellepärast, et mõlemad jagavad tiitlit "võlur". Mingi hetk märkasin, et eriti noorte (young adult) kirjanduses kasutatakse ülemäära aktiivselt promos n-ö mutantideks tembeldamise võtteid. Nt see raamat on nagu miks “Süü on tähtedel” ja “Näljamängudest” (“The Fault in Our Stars” meets “The Hunger Games”). Neid kombosid on leiutatud lugematul arvul ja tihti on siis seda “mutant” teost lugedes tunne, et see, kes selle kirjelduse pliiatsist välja ilmes, ei ole vist kunagi lugenud ei “Süü on tähtedel” või “Näljamänge”. Igatahes, peaksin olema juba teadlik ja skeptiline sellise reklaami suhtes, kuid, vot näed, jälle langesin orki. Mitte et lugemiskogemus, muidugi, kehv oleks olnud, kuid võtsin teose ette teatud pildiga juba silme ees. Pildiga, mis ei ligilähedalegi realiseerinud.

Lugu räägib Londoni politseis töötavast Peterist, kes näeb pealt mõrva, mida kaine mõistusega seletada ei ole võimalik. Siit hakkab süžee hargnema, sest tuleb välja, et eksisteerib salapärane politseiosakond, mis uurib just selliseid ebanormaalseid juhtumeid, ja meie kangelasel on suurepärased eeldused meeskonnaga liitumiseks, sest tal on võime näha seda, mis tavasilmale nähtamatu. Maailmaloomises tutvustati ja pandi idanema põnevaid lähenemisi, mida kindlasti järgnevates osades laiendatakse ning lahatakse. Kihvt oli teaduse laadse filtri kasutamine maagia seletamiseks ning omapärane lähenemine kahe otsekui paralleelmaailma eksisteerimisele. Mõrvamüsteeriumi ise oli üpris brutaalne ning muhekrimit siit oodata ei maksa. Päris karmilt tapetakse ning keegi ei ole kaitstud, ole noor, vana või kes iganes. Kes tegi ja miks, oli aga päris intrigeeriv. Lahendus ei olnud ilmselge ja juba sada korda detektiivilugudes kogetud-nähtud valemi järgi -- seda suuresti tänu unikaalsele urban fantaasia keskkonna piirideta võimalustele. Ka meeldisid mulle ajaloolised elemendid. Lugesin teisi arvustusi ja raamatut kiidetakse palju selle huumori ja Londoni fiilingu autentse edasiandmise poolest, kuid mind jätsid need aspektid külmaks. Ei olnud loetu minu jaoks koomiline ja ei kõigutanud ka linn ning selle n-ö hingeelu illustreerimine. Lisaks, ma ei olnud vaimustuses peategelasest, kes kuidagi lapsik teatud aspektides (naised) ja ikkagi igav.

Põhiprobleem seisnes aga selles, et raamat oli nagu kaks eraldiseisvat lugu ühes, mis koos ideaalelt ei põimunud. Kohati oli keeruline aru saada, et miks on vaja üht või teist -- detektiiviloo pool ja kogu jõevaimude saaga. Need kaks liini küll ristusid, kuid kokku liikumised ei olnud orgaanilised ning tundusid liiga põgusad ja sunnitud või konkreetselt deux ex machina. Hädavajalikum oli krimiliin, kuid ilma nende jõevaimude teemata ei oleks lugu tegelikult nii märkimisväärselt originaalne. Siiski, ma ei saanud kohati üldse aru, et mis teema nende jõevaimudega oli. Nad kohati nagu üldse ei passinud ülejäänud fooniga, tundus, et üks hetk lugesin hoopis muud teost kui minut tagasi, ning nende tutvustamisele ja jagelemistele kulutati tohutult aega. Võttes viimase komponendi ära, oleks raamat, lisaks, mõistlikuma pikkusega olnud. Igatahes, oli mitmeid aspekte, mille poolest lugu hiilgas, kuid oli ka asju, mis pigem segadusse ajasid, silmi pööritama panid või lihtsalt minuga ei resoneerunud. Kindlasti pakub lugu aga huvitavat vaadet krimkadele ja Londoni fännidele. 

Teater: "Madissoni maakonna sillad"

Tervitus!

Ja vahelduseks teatrist.

Pealkiri: Madissoni maakonna sillad

Lavastaja: Artjom Garejev
Näitlejad: Ülle Lichtfeldt, Tarvo Sõmer, Liisa Aibel, Anneli Rahkema, Eduard Salmistu, Imre Õunapuu
Teater: Rakvere Teater
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 26.01.2024
Millal nähtud: 20.05.2024 (Vene Teatris)
Minu hinnang: 3/5

Oi, selle arvamuse eest saan raudselt vett ja vilet, kuid no ei saa taevani kiita midagi, mis mind juba esimesel vaatusel pani mõtlema, et tahaks koju tuttu minna. Midagi, mis pani mind silmi pööritama, sest oli imal ja liiga suur doos lääget igavest armastust sellesse suvalisse argipäeva õhtusse. Midagi, mis pani publiku lõpus võimsa aplausi saatel ovatsiooniks püsti tõusma ja mitmed saalis nutma. Samal ajal mõtlesin mina aga koguaeg enda peas, et saa juba läbi, saa juba läbi, saa juba läbi. Ma ei olnud võimeline näidendiga kontakti saavutama ning, kuigi ma objektiivselt saan selle sõnumist, sisust ja võlus aru, ei läinud see mulle grammigi korda, sest ületas minu melodraama lävendi ja lihtsalt toimis klišeelikult, läilalt ja ebaautentselt. Aga, noh, tuleb välja, et ülejäänud publiku maitsele oli pakutu just otse sihtmärki, mis ongi ju tegelikult tähtis. See, et saalis oli üks skeptiline vingats, kes ei olnud võimeline uskuma, et mingid suvakad kohtuvad ja -- pauhhdi! -- igavene armastus, ei tähenda, et tegu ei ole tükiga, mis publikut puudutab. Looga, mis on täis nostalgiat, melanhooliat ja ohtralt kibemagusat potentsiaali ning kaotatud võimaluste igatsust.

Tõmban aga nüüd korraks oma isikliku emotsiooni maha ja püüan vaadelda näidendit objektiivsemalt. Mäletan, et mu emale film jubedalt meeldis ning üldiselt on sel ümber positiivne foon. Põhineb kogu süžee aga samanimelisel romaanil ning loost on isegi muusikal valminud. Keeruline on just seda viimast varianti ette kujutada, sest pigem on materjali eelised selle lihtsakoelisus ja ängistav tundeküllasus, mis muusikali energilise meeleoluga väga ei klapi. Muidugi, juhul kui kõik palad ei olnud sentimentaalsusest nõretavad ballaadid, kuid sellise repertuaariga versioon oleks liiga üheülbaline. Peamine on see, et erinevate meediumite vahendusel on Francesca ja Roberti romanss publiku poolt menu pälvinud. Iseenesest, on idee ju romantiline, igihaljas ning inimlik. Ikka kohtutakse õige inimesega valel hetkel. Ikka lastakse võimalused käest ja ei julgeta teha enda jaoks egoistlikke, kuid paremaid otsuseid. Ikka ja jälle elatakse minevikus ning igatsetakse taga seda, mis oleks võinud olla. Lugu tähistab kõiki neid kahetsusi, unistusi ning kauneid, aga üürikesi hetki, kus tundsime, et maailmas on äkitselt kõik paika loksunud. Hetked, mis kaovad liiga kiirelt ning upuvad halli argipäeva kohustustesse. Tüki ülimalt kurblik, kuid siiski omamoodi lootusrikas õhkkond annavad edasi erinevaid sõnumeid, mida kõrva taha panna. Õpi teiste kogemustest, mitte enda vigadest. Naudi olevikku ja ära ela minevikus. Enda tuleviku õnnesepp oled sa ise. Käest lahti lastud šanssi ei pruugi eales uuesti tulla. Kunagi ei ole õige aeg, seega, lihtsalt tee asi ära! On komplitseeritud valida turvalisuse, kindluse ja kohusetunde ning kire, ebakindluse ja lõputute võimaluste vahel. Tegu on pinneapealselt vaadates äärmiselt sirgjoonelise süžee ja üldse mitte originaalse looga, kuid sisse vaadates, leidub arutlemiseks ja lahti mõtestamiseks mitmeid aegumatuid teemasid. Teoses võib tabada eri moraale ja kujundada eri nägemusi, et mis on õige ning mis on vale. Kas Fransesca oled pidanud mehega põgenema või tegi siiski parima valiku? Parima valiku kelle poolt vaadates? Mis on üldse õige otsus ja mis on halb otsus? Kas tasub emotsioonide ajendil kõik eelnev hävitada ja uuele, ning igati tundmatule, teele astuda?

Koduperenaine, Francesca, kohtub juhuslikult oma koduõuel Robertit, meest, kellega jutt hakkab voolama ning järgneva nelja päeva jooksul areneb romanss, mis kulmineerub elu armastusega. Ja lahkuminekuga. Taustal ja raamistikuks toimub tegevus paralleelselt ka tulevikus, või siis olevikus, kus naine, pärast enda surma, oma viimases kirjas lastele, avaldab selle imelise suve lembeloo ning soovib, et lapsed austaksid tema palvet mitte abikaasa juurde maetud saada, vaid enda tuha heitmist märgiliselt sillalt alla. Sillalt, mida Robert otsima tuli ning kuhu nad koos jalutasid. Samal ajal kiindudes ja armudes. Kahtlustan, et üks põhjuseid, miks näidend minuga ei resoneerunud on tõsiasi, et paari romanss ei olnud usutav. Ta ei mõjunud orgaaniliselt ja usutavalt. Kas asi on originaalis endas või siis ei suutnud konkreetne tükk ning näitlejad mulle seda kõikehõlmavat armastust veenvalt maha müüa, jääb ebaselgeks. Ma ei tundnud erakordset keemiat ei tekstist, situatsioonist, tegelastest ega keskkonnast. Äkki ajasid karakterid sassi armastuse ja seksi? Armastuse ja üksilduse? Armastuse ja mõistmise? Minu jaoks ei olnud tõsiselt võetav, et see, mida laval esitleti, pidi olema romantiline hingesugulus, mis nt viis olukorrani, kus mees ei maganud kunagi enam ühegi teise naisega. Teisalt, tõsiasja, et lühikesed, kuid markantsed kohtumised ja kontaktid võivad muuta kellegi otsuseid, elu kulgu ja saatust, on igati reaalne. Idee oli suurepärane, kuid teostus ei suutnud mind üdini endaga ühte leeri haarata. 

Lavastuses oli midagi ootamatult modernset, mis rääkis loo kasuks, sest aitas fookusteemadel mõjuda ekstra ajatult. Seda vanamoodsamalt ja veidramalt toimisid seigad, kus naine räägib sellest, et oli II Maailmasõja järgsest enda abielust tingituna jõudunud Ameerikasse Itaaliast. Neile oli sõda alles nagu eile, mulle tundub see ajalugu. Francesca oli täitsa tavaline koduperenaine ning Ülle Lichtfeldt jättis karakterile vastupidiselt kuidagi suurema kui see roll võimaldas naise mulje. Näitleja on palju karismaatilisem, seksikam ning kaasaegsem, kui mulle tundus, et see tegelaskuju vajaks. Tarvo Sõmer, samamoodi, kuidagi ei tahtnud Roberti rolli passida ning midagi nende kahe vahel ei klappinud. Seda möödarääkimist võis märgata ka naise ja mehe vahelises keemias. Kas rollid ongi kuidagi igavad ja puised, või lihtsalt ei suutnud ma nende tegelaste lihtsuse võlu adekvaatselt tajuda ja hinnata? Samas, seda tavaelu maagiat ja argipäevast ilus, täitsa tüüpiliste inimeste vahendusel võibki loo põhi müügipunktiks pidada. Minu jaoks võimendas see lihtsus aga kaasnenud melodraamat ja läilat kõrvalmaitset. Seda enam jätsid kohatu mulje seksistseenid, mis oma esitluses ja tausta valikutega kuidagi imelikult, asjakohatult ja isegi groteskselt mõjusid. 

Võib-olla palju köitvam, kuid kahtlemata alahinnatum ja kõrvalisem, looliin tükis oli hoopis see, mis keskendus Francesca lastele. Mõlemal olid omad dilemmad ja potentsiaalsed pöördepunktid, millede suunad olid palju paeluvamad. Minevik on juba olnud, seda ei muuda, kuid nemad saaksid oma saatuse kurssi vahetada veel küll. Kas tütar otsustab panna ennast esimesele kohale pärast ema kahetsustest kuuldes? Ka temal oli üks ahelaks lapse olemasolu. Kas nad kordavad oma ema traagikat ja tegemata otsuseid? Huvitav oli jälgida laste mõtteid ja reaktsiooni ema salapärasele topeltelule ning kuidas avalikustamine neid endid muudab. Kas muudab? Mõlema eri perioodi esitamisel tekkis põnev kontrast, kus laste osad olid kuidagi hallid, mornid ja elutud, kuid mineviku seigad näisid päikeselised, energilised ja täis lootust ning avatud uksi. Samas, tegelikult oli ju vastupidi, vähemalt ajalises mõttes. Vaieldamatult oli loo fookus siiski Francescal ja Robertil ning nad domineerisid kogu süžee kulgu. Nende saatus oli intrigeeriv, kuid tegelased ise jäid minu jaoks kuidagi plassiks ja värvituks, mis ei lasknud mul nendega hõlpsalt kontakti leida ning paari väidetavast suurest armastusest hoolida ja kaasa haarata lasta. Sellises mahus nagu minu ümber olevad vaatajad tundsid, pisaraid poetades ning vaimustunult aplausi ajal püsti tõustes. Ma, muidugi, tõusin, kuid eks massiga peabki kaasas käima. Eriti kui näis, et publikule siiralt lavastus hinge läks. Tegu ei ole, siiski, aga näidendiga, mis minu maitsele meelepärane. Äkki olin tol õhtul lihtsalt liiga turris ja väsinud, puudus õige meeleolu. Kah võimalik.