Teater: "Kuhu sa jäid?" ja "Ohtlik meetod"

Tervitus!

Ja taas teatrist.

Pealkiri: Kuhu sa jäid?
Teater: Ugala
Lavastaja: Sander Pukk
Näitlejad: Riho Kütsar (Teater Vanemuine), Liina Vahtrik (külalisena), Janek Vadi, Jaana Kena, Tarvo Vridolin, Triinu Meriste, Martin Mill, Marika Palm ja Margus Tabor
Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 10.02.2022
Millal nähtud: 17.04.2023 (KUMUs)
Minu hinnang: 3/5

Üheksa tegelast ja segane suheterägastik. Kohati põnev ja ootamatuid kontaktiliine läbiv, kuid veidralt käega ulatumatu ning külmaks jättev. Draama inimsuhetest ja sellest, et miks need ammenduvad ja siis purunevad. Fookusega abielus mehe ja naise vahelisele suhtele, kuid rambivalgusesse mahuvad ka armukestest ühendused, ühepoolse kiindumuse tundjad ja tagasilükkajad ning kokkupuuted kahe isiku vahel, kus üks osapool on sinu kaasaga sind petnud võõras. Viimased olid iseäranis kentsakad ja plahvatusohtlikud, kuid ootamatult tasakaalukad ja üdini inimlikud. Süžee on meisterlikult põiminud kokku pealtnäha üksteisega üldsegi mitte haakuvate karakterite elud ja demonstreerib neid niit niidi haaval, kuni lõpuks tundub, et need võõrad tegelased on tegelikult lähedasemad teineteisele kui isegi perering. Kas füüsiliselt, vaimselt või kogemuslikult läbi teiste isikute nende elus. Maailma inimesed on kõik viimnegi üksteisega ühenduses. Aga, samas, on tegelased ka üksteisest aina enam ja enam kaugenevad. Kehad võivad ju kõrvuti seista, kuid kui hinged on kilomeetrite kaugusel, siis on midagi nihu läinud. Ja siit koorubki eemaldumise allika küsimus, mis kogu nähtavat katva ülese teemana tükki saadab: mis hetkel kaob armastus ja kirg paaride vahel? Millal muutub kooselu tuimaks rutiiniks ning taamal terendab lahkuminek? Üks moment eksisteeris armastus ja siis äkitselt enam mitte. Või ta on vaid talveunes, sest lahutust ju ei tule, vaid otsitakse vürtsikust teiste juurest ja tullakse ikka koju tagasi? Selles mõttes oli tükk eriline ja, samaaegselt, tüüpiline suhtepsühholoogia soust. Kus vaataja peab taluma paaride omavahelist kemplemist, süüdistamist, enesehaletsust, haavatud egosid, ebalojaalsust, üksteisest tüdimust ja kõiki muid mitte just paeluvamaid emotsioone. Kõigil oli õigus tunda ja reageerida mida ning kuidas seda kogeti, ja üheaegselt, mitte kellelgi ei olnud õigus käituda nii nagu välja kukkus. Keeruline oli tegelastele kaasa tunda, sest nad olid nagu iga teine Jüri ja Mari. Lihtne oli tegelastele kaasa tunda, sest nad olid nagu iga teine Jüri ja Mari. Pluss ja miinus kokku tekitasid neutraalsuse, kus ei olnud hõlbus üldse hoolida karakterite heitevatest ja enesekesetest käekäikudest. Ükskõik kui potentsiaalselt sarnased isikud laval ja publik saalis ka ei olnud. Liiga kergelt sai libisetud aju väljalülitamise režiimile. 

Looliin, mis konstantset emotsionaalset tegelaste omavahelist ründamist ja hädaldamist mõnusamas laadis elavdas, oli krimi elemendi kaasamine. Teema, mis ühel või teisel viisil puudutas kõiki tegelasi. Eriti köitev oli fakt, et esimeses vaatuses tekkis segadus, et miks räägitakse äkitselt melodraama keskel mingist veidrast võimalikust tapmisest. See tundus nii valel ajal, vales kohas ja ei passinud esmapilgul toimuva ja õhustikuga kohe üldse. Alles teises vaatuses anti vastuseid ning sellest ootamatust pöördest sai lavastuse üks põnevamaid aspekte. Aju lülitus autopiloot tuimalt režiimilt taas tagasi erksaks ning sai pead ragistatud, et mis siis nüüd ikkagi juhtus. Mida ollakse valmis tegema selleks, et põgeneda oma õnnetust elust, kui tundub, et abieluloss on lagunenud, suhe ei ole päästetav, kuid konfronteeruvalt julm ei taheta olla? Jah, variandid on, et vegeteeritakse, otsitakse kõrvalhüppeid ning lastakse jalga. Seda kõike erinevad tegelased tüki jooksul ka demonstreerivad. Kadunud naise lugu aga algas süütult, muutus kurvaks, ängistavaks ning ebaausaks. Maailm on väike, ikka satuvad meie "diivanile istuma" äärmiselt õiged ja, samaaegselt, valed isikud, kes annavad viimase tõuke. Kas naine kasutas muus osas väga kiiresti nihu pööranud olukorda enda kasuks, võttes julguse kokku, nähes šanssi ja kadudes vabadusse vabatahtlikult, või oli kellegi juhuslik või tahtlik käsi mängus? Kusjuures, selline potentsiaalne avatud lõpp ühe tegelase saatuse osas, mis tavaolukorras oma vastuseta umbmäärasuses võib tüütu olla, aitas seekord lavastuse taset tõsta. Samas, mingil määral ähmaseks jäid mitmete teistegi karakterite ja nende kaasade tulevased elutee valikud. Kas edasi koos või eraldi. Kadunud naise loogikavastase käitumise psühholoogiline põhjendus mõjus kontekstis natuke kummaliselt ja tema algsete otsustega mitte klappivalt, otsekui odav üllatusfakt, mis pidi kõik finaalis perspektiivi panema, kuid mis ei toiminud 100% usutavalt. Samas, irratsionaalne, kuid ühtlasi ka igati mõistetav käitumine, vaatamata vaimsesete probleemide olemasolule või mitte, oli omane igale viimaselegi tegelasele. 

Üks katusteemasid näidendis on saladused ning nende välja tulemine. Kui kõik me oleme üksteisega lähedalt seotud ja kõik tunnevad lähedalt või kaudselt üksteist, siis on loodud ideaalne keskkond, kus mitte miski ei jää kunagi varjatuks. Iga prohmakas tuleb kunagi päevavalgele. Isevärki küsimus on, et kas see tõsiasi on alati ilmtingimata halb või on selles omad helged pooled. Kindlasti sunnib tõde inimesi reaalsusele otsa vaatama ja ehk kõigile osapooltele kasulikke otsuseid tegema. Või siis mitte. Saladustega on seotud veel üks üleüldisem teema tükis. Nimelt perspektiiv ning vaatenurk. Ei ole üllatav, et kaks eraldi isikut näevad ühte ja sama olukorda hoopis erinevatest otsadest ja teevad drastiliselt erinevaid järeldusi. Nt mees arvas, et naine on valmis abielluma ja ootab teda reisilt tagasi -- jäädeski igavesti ootama -- , kuid naise jaoks oli teine vaid pilguta-ja-oled-juba-unustanud põgus kokkupuude. Mis on tegelik tõde ja kas alati räägitakse avatud kaartidega -- enamus karakterite puhul oli kuklas kahtlus, et üdini objektiivselt iga viimasele öeldule läheneda ei maksaks. Siinkohal, võttes arvesse kõiksugu alateemasid, peateemasid ja niši- ning ridadevahelisi viiteid, tekkis tunne, et süžee püüab olla liiga mitmekihiline, diip ja ülemäära nutikas, mis jättis kogu paketile raskekaalulise mulje, nagu oleks näidend ülekoormatud ja üleajavalt täistopitud. Ta ei olnud õhuline vaatamine, mis ei olnud, muidugi, ka eesmärk, kuid see rusuv tihkus ja tihedus, tekitas vastumeelsust. Vaatamata ägedatele narratiivsetele võtetele, nt stseen alguses, kui kaks paari on samas olukorras üheaegselt ning räägivad pea üks ühele sama juttu teise kahega korraga, ei suutnud lavastust aktsepteeritavalt söödavaks teha. Isegi näitlejatrupi 5+ ühismäng ja aplausiväärne autentne ning sümbioossne dünaamika ei olnud võimeline panema neist tegelastest hoolima sellisel hulgal, mida oleks vaja, et tunneks sümpaatiat nähtava suhtes. Tehniliselt on, siiski, tegu omanäolise ja meisterliku näidendiga. 

---------------------------------------

Pealkiri: Ohtlik meetod
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Madis Kalmet
Näitlejad: Grete Jürgenson, Jaune Kimmel, Elar Vahter, Peeter Rästas, Rainer Elhi
Kestus: 2h 25 min
Esietendus: 27.01.2023
Millal nähtud: 01.03.2023 (Vaba Lava Tallinnas)
Minu hinnang: 3/5

Õnneks sai tükile läheneda suhteliselt valgelt lehelt, sest samanimeline linateos on nägemata ning inspireeriv raamat lugemata. Ei tekkinud segajat võrdlusmomenti ning tähelepanu eemale viivat paralleelide otsimist. Põhinedes tõestisündinud isikutel ja toimumistel, pani näidend enim mõtlema selle üle, et kuidas on võrdlemisi lühikese aja jooksul muutunud käsitlus psühholoogilistest muredest ning kuidas, kohati, ei ole mitte midagi teistmoodi ning vaimse tervise eripärad on jätkuvalt teatud kraadini tabu. Teine tähelepanekupunkt oli, et ka arstid on lõppkokkuvõttes ainult inimesed, kes ei ole isetud, ennastsalgavad ning alati oma patsientide heaolu esikohale paigutavad. Samas, kas psühhoanalüütiku- ja terapeudi või psühholoogi teeb edukaks see, et ta on pjedestaalil priimus ja ei eksi kunagi, või tõsiasi, et ta suudab vahetust kogemusest lähtudes mõista, miks inimesed eksivad, miks käitutakse ebaadekvaatselt ning mis võib sundida esile kerkima kõikvõimalikke vaimseid vaevusi. Kus läheb patsiendi abistamise piir? Mil hetkel on tegu isekusega ja enda probleemide välja elamise ning leevendamise. Ja mil momendil on jätkuvalt fookuses ravialuse heaolu. Robustselt öeldes, kas Jung rahuldas ja lahendas enda hädasid patsiendiga magades või sai Sabina voodirõõmudest abi ning, seega, oli tegu vaid ebakonventsionaalse raviga? Meetod vale, kuid tulemus õige. Kas rahutus ja seksuaalne allasurutus õigustab abikaasa petmist? Jung ei olnud just tegelane, keda imetleda või eeskujuks võtta. Kuid kas üldse oleks pidanud olema? Tema käitumine, eriti arsti positsioonilt, jättis kõvasti soovida. Kui vaadelda meest aga haige perspektiivist, siis muutub pilt selgemaks. Ka ta ise vajas abi ning oleks ehk pidanud, lisaks, hoopis ennast psühhoanalüüsima. Kas arst saab suhtest patsiendiga eemaldada emotsionaalse faktori? Mõtteaine pakkumise poolest võimaldas näidend hulganisti vastuolulisi, kuid elulisi küsimusi, mille üle juurelda. 

Siiski, tuleb meeles pidada, et kuigi lugu põhineb päris elul ning laval kehastatakse ajaloolisi isikuid, kes eksisteerisid ja tegutsesid, jättes järeltulevasse maailma oma valdkonnas tugevad märgid maha, on lavastus fiktsioon. Nt huvitav oli avastada, et Jungi ja Spielreini suhe ei pruukinudki tegelikult olla n-ö viimase staadiumini seksuaalne -- vahekorra toimumine on kaheldav. Eks, lõppkokkuvõttes, paar üksteisele mingi kraadini kasulik oli ning võtmine ja andmine käis mõlemat pidi. Sama tähtis suhteliin tükis oli Jungi ja Freudi vaheline mentorilik, isegi sõpruslik läbisaamine, mis oli kohati vastastikune toetav ja konstruktiivselt kriitiline kahe eksperdi järjepidev ning professionaalne diskussioon, teised korrad, aga mõlemalt poolt eri fookusega ülevalt alla vaatav manitsemine ja põhimõtete konflikt. Veidral kombel mõjus kõige liigutavamalt Jungi suhe enda naisega, kes seisis mehe kõrval läbi raskuste ja rõõmude, ning kes tundus otsekui enesestmõistetav objekt kaasale. Mees pööras oma jäägitu tähelepanu patsientidele ja isegi Freudile, kuid abikaasa oli lihtsalt olemas. Taaskord, arstki on inimene ning olles psühholoogias asjatundja, eeldades, et mentaalne maailm ei tohiks tundmatu olla, sest tihti saavad ju probleemid alguse mittefunktsionaalsetest suhetest lähedastega, võis Jung olla täiesti hoolimatu ja isegi pime. Kuid oli momente, kus tundus, et mõlemale selline seis vaikse kokkuleppena sobis. Siinkohal tooks välja lavastuse ühe miinuse, mis on natuke vasturääkiv, sest kuigi kesksed teemad oli kõike muud kui steriilsed ja külmad, siis jätsid tegelaste läbielamised ja mured kauge ning kliinilise emotsiooni. Ainuke, kellele oli võimalik empaatiliselt kaasa elada oli Jungi naine, Emma. Tema reaalsus oli käega katsutav ning mured tavainimesele tüüpilisemat laadi. Või siis oli läbi naise prisma -- koduperenaine, keda mees petab nii oma tööga kui patsiendiga -- konkreetsete probleemide esile toomine kuidagi igapäevasem. Ülejäänudesse sai suhtutud kui oleksid psühhoanalüütik, kes jälgib eemalt abi vajavaid ning omadega puntras isikuid. Oled otsekui seotud, kuid ei tohiks olla ka. Või ei saaks ega tahaks. 

Jaune Kimmel, Emmana, ning Grete Jürgenson, Sabinana, olid otsekui vastandid. Üks malbe ja emotsioone vaos hoidev, teine kõike välja elav ning röökiv. Kuigi, mingi hetk võis nende sisemine elu just vastupidine olla ning edasi-tagasi areneda, eriti viimase puhul. Mõlemad naised mängisid oma meeskolleegid üle just tundepuhangutega, kas taltsutatuna või siis valla pääsetuna. Kumbki nõuab oskust. Kas siis võimekust märatseda ja kisada nagu pöörane -- mis ei paista nii lihtne -- , või annet ohjeldatud olekuga välja kiirgata ja öelda tuhandet asja. Grete Jürgensoni karjumine oli niivõrd efektiivne, et pani tundma, et mitte ainult Sabina, vaid ka sa ise vajad tuge, sest see oli häiriv eri viisidel ja põhjustel. Jung ja Freud olid juba eos kaalutlevad ning emotsionaalselt eemalehoidvamad, mis ei lasknud neil antud tüki kontekstis ülemäära köitvad näida. Kuigi, tohutult intrigeerivad isiksused olid mehed nii ehk naa -- mida oligi ju oodata. Peeter Rästas, Freudina, oli muhedalt onulik ning näis leebem võrreldes kujutelmaga ja fotodega päris isikust -- muutus, mis üllataval kombel, täitsa passis. Jung, kes oli näidendi kese, jäi nõrgimaks lüliks, mis omakorda tõmbas endaga kaasa ümberringset. Mees jäi teiste varju, mõjus plassina, tuimana ning tema mitmed motivaatorid jäid arusaamatuks. Puudus säde, midagi, mis oleks lavale eluvaimu sisse puhunud. Seda ei soodustanud, lisaks, kuidagi lakooniline ja ühenda-punktid mehaaniline loo kulgemine. Kuigi sujuv, valgus nähtu kokku üheks monotoonseks massiks, mida läbistasid Sabina karjed. Iga kord sai ehmatatud ja mõnusast hüpnootiliselt ühetoonilisest kookonist välja kistud. 

Olenemata sellest, peab kordama, et lavastus on suurepärane alguspunkt põnevatele inimloomuse ja psühholoogia teemalistele arutlustele. Tegelased, nende valikud ja käitumine, annavad illustratiivset ainet erisugustele teooriatele ja lähenemistele. Miks me oleme nagu me oleme ning mida me ootame neilt, kes peaksid meie vaimu ravima. Või mida ootame endilt sellest valdkonnas. Kas me kõik oleme omamoodi mentaalselt hädas ja vajame tuge? Kas ise uppuv inimene saab aidata teist uppuvat või tõmbab ta vee alla ning hukutakse üksi või koos? Kas ilma muredeta isik üldse kunagi on võimeline teist aitama? Psühhoteraapia märkimisväärsete arenguhüpete aastatesse, vahemikus 1904-1913, nii Viinis kui Zürichis, giidideks valdkonna suurkujud, oli igatahes põnev väike rännak teha.