Kino: Ports 2023 aasta filme vol 2 (k.a. "Suvitajad", "Mees nimega Otto", "Kaka, kevad ja teised", jm)

Tervitus!

Mõned filmi ülevaated aasta algusest.

Pealkiri: Suvitajad
Originaalpealkiri: Suvitajad
Kinodes alates: 17.02.2023
Millal nähtud: 24.02.2023
Minu hinnang: 3.5/5

Tohoh! Ei olnudki piinlikkusest põgenema sundiv õnnetusehunnik? Üllataval kombel võib filmi isegi "heaks" kategoriseerida. Sellised ootamatused mulle meeldivad ja keelitavad aina jälle ning jälle andma võimalusi linateostele, mis esmapilgul ei tundu just minu maitsele. Legendaarne originaal legendaarseks originaaliks, kuid ka uusversioonil ei olnud viga midagi. Igati õnnestunult ja algsele truult toodi süžee tänapäeva reaalsusesse, jättes nüansid, mis on universaalsed ja passivad mõlemasse aega, kuid tuues sisse kaasajale asjakohaseid detaile. Mõlema versiooni keskmes on madaam Tallinnast. Kui tema alustalana toimib, siis seisab kogu film. Kaire Vilgats sai sellega hakkama. Ta suutis lugu kanda ja olla fookuspunkt. Sellepärast suuresti antud linateos korda läkski. Kõik muu tuleneb just selle tegelase esitusest. Peab tunnistama, et lakkamatut naeru nähtu minust välja ei pigistanud, sest iga humoorikas seik ei olnud siiski minuga samal lainepikkusel, kuid nt ees istuvad kaks eakamat prouat tundsid rõõmu kõigest ja kõigist, mis ekraanil aset leidis. Ja seda siirast itsitamist oli vahva kuulata, isegi kui ma alati ei mõistnud ega kaasa lõkerdanud. Dialoog oleks võinud tsipake särtsakam ja mahlasem olla ning sisaldada rohkemat koomika valdkonnas kui madaam Sohvia kellegi (õnnetu abikaasa) värvikat materdamist ("Ole vait!" asemel enam "Me oleme Tallinast, me maksame" pärle). Potentsiaali oli palju. Nt genereeris Kaire Vilgats untsu läinud kaadrites täitsa naturaalselt igasugu kilde, mis kohati rohkem muhelema ajasid, kui filmis endas nähtu. Nt "Hüvasti, saarerasvad!" Totakaid situatsioone oleks, samuti, võinud sutsuke rohkem olla või siis mitte liialt kaua keskenduda ühele olukorrale. Potentsiaali oli, taas, palju. Rolliesitused oli aga üllatavalt mõnusad ja koloriidsed. Tegelasi oli kerge mõista ning ükski ei jätnud Eesti kontekstis kontvõõrast või üleliia tehislikku muljet. Meelis Rämmeld, Sohvia vaevatud hädapätakast mehena, ning sümpaatne Muhu võõrustajapere (Eva Koldits ja Ago Anderson), olid poolehoiu ära teenimise osas lemmikud, kuid Kaire Vilgats oli seekord vaieldamatu staar, kes Lia Laatsile tohutult alla ei jäänudki. Kiitus! Tegu on tõesti ülikerge, kuid muheda kaasaegse Eesti komöödiaga. Žanri, mida tõesti igatseks rohkem kodumaisel suurel ekraanil kogeda.

------------------------------------

Pealkiri: Naise sõna
Originaalpealkiri: She Said
Kinodes alates: 06.01.2023
Millal nähtud: 19.02.2023
Minu hinnang: 3.5/5

On ikka hämmastav kuidas see õudus kestis aastaid, hõlmas lademetes kannatanuid ja lihtsalt teadjaid ning vaikijaid, ja kui keeruline oli tõsiseltvõetavat tõestusmaterjali päevavalgele tuua. Antud film on tugevalt dokumentaali õhkkonnaga, kuigi fiktiivne illustratsioon päriselt toimunust. Mitmed stseenid põhinesid reaalsusel (nt Gwyneth Paltrow paanikas kõne ajakirjanikule, Ashley Judd mängis iseennast), kuid tulemus oli lihtsustatud ja kompaktne versioon skandaalist, mis vallandas ülemaailmse naiste õiguste liikumise. Selles mõttes oli äge tõdeda, et midagi nii mastaapset sai alguse millestki, mis filmis oli kuiv, argine ja mida ei olnud hõlbus seostada võimsa järellainetusega. Samas, ega tegelik elu ei olegi ülevoolavad emotsioonid, tulevärk ja intensiivsed tagaajamisjooksud. Suurte sensatsiooniliste lugude kulisside varjus on pigem kannatlikkus, pidevad tupikseisud ja tagasilöögid, selle ühe tera otsimine rannaliivast. Väsimatu lootus ja hall tulemusetu argipäev käivad käsikäes. Natuke isegi tuimas keskkonnas mõjus, seega, veelgi reaalsuse rõhuvat olekut teravalt lõhkuvalt iga stseen, kus ajakirjanikud jõuavad kellegini, kes on nõus rääkima, või siis kes tunnete tulvas laob oma traumaatilised kogemused üdini haavatavana lagedale. Need momendid aitasid mõista filmi väärtust ja kaalu. Ülejäänud, ükskõik kui autentne, ei andnud edasi toimuva tähenduslikkust. Mis iseenesest ei ole ju üldse probleem kui jutt on dokumentaali elementidega loost, mille eesmärk on usutavalt ja kahe jalaga maas seistes ühte ajakirjanduse uuringumissiooni edasi anda. Siiski, tundusid peategelased kohati liialt kauged ning pealiskaudsed vahendajad. Mis, jälle, ei ole otseselt halb, sest fookus oli naistest ohvritel, kelle nimel ajakirjanikud tegutsesid. Linateos oli, summa summarum, kvaliteetne, nii näitlemiselt kui produktsioonilt, ning tänuväärne, kuigi mulle jäi natuke puudu paeluvusest ja põnevusest. Nt ununesid enamus tegelasi kohe pärast filmi lõppu. Ehk siis, keeruline on näpp peale panna sellele, et mis täpselt jäi vajaka, kuigi eeldused kaasa krabavaks emotsioonide virr varriks oli ju olemas. Nõrgaks jäi ärevuse, õhina, pinge, vm element? Nähtu pani endale pöidlaid hoidma, kuid ei haakinud ennast täienisti sisse, nii sügavale kui teema seda ära teeninud on. Võib-olla oli linateos liiga dokumentaalilik ja mitte piisavalt filmilik, või isegi vastupidi. 

------------------------------------

Pealkiri: Valguse impeerium
Originaalpealkiri: Empire of Light
Kinodes alates: 03.02.2023
Millal nähtud: 23.02.2023
Minu hinnang: 4/5

Köitev film just selles mõttes, et kuidas suutis ta niivõrd helge ja lootusrikas olles, samal ajal, andes edasi rõhuvat õhkkonda ja raskesti seeditavaid teemasid. Tasakaal hädade ja ängi ning elujaatava ja heatahtlikkuse vahel tundus nii vaevatu ja orgaaniline. Kuigi eeldaks, et neid kahte vastandlikku poolt ei oleks just lihtne omavahel klappima saada. Kahel peategelasel olid mõlemal omad ristid kanda, kas siis endast või ühiskonnast sõltuvalt, kuid isegi kui koperdati või kukuti, tõusid nad üles ning rühkisid edasi. Eemal terendamas päikesetõus. Või siis kõike maa peal unustama panev panoraamvaade kinokompleksi katuselt. Naise keeruline lapsepõlv ning vaimsed vaevad ja mehe võitlused vihkajatega, sest ta oli mustanahaline, lisaks veel siis kino nõme juht, jne, pakkusid rõhuvat kompotti, kuid lõpp tulemus mind, kui vaatajat, ei masendanud. Kas asi oli toimumispaigas, mis oli rannaäärne, valgusküllane ning kus süžee pidepunktiks paigutus nostalgiat ja siiamaani hõljuvat filmimaagiat täis kino? Kuigi viimane oli räämas ja suuresti maha jäetud, hiilgeajad selja taga, oli selles paigas midagi võluvat -- hoone oli peaaegu, et eraldi karakter oma väsinud, kuid kindla kohalolekuga. Kas asi oli haavatavates, tavalistes, kuid omamoodi iseloomutugevates tegelastes? Olivia Colmanis on midagi sümpaatset, mis tähendas, et isegi kui ta ropendas ja oli arust ära, mõjus ta pealiskaudse all jätkuvalt pehmelt, tagasihoidlikult sarmantselt ning igati empaatiat kaasavalt. Tema paariline, Michael Ward, oli ühtlasi mahe ja meeldiv, otsekui möödunud ajastu piinatud nooruk, kes püüab vaid enda kohta maailmas leida. Nad olid üksteisele otsekui teraapia, pakkudes ja võttes, kuigi kas see oli kahe vahel balansis, jäi lõpuni ebaselgeks. Siiski, isegi finaal, kuigi mitte muinasjutuline, pigem õdusalt realistlik, toimis südamlikult ja seansilt sai lahkuda kerge sammuga. Omamoodi võib filmi nimetada ka vaatajale kui teraapiat.

-------------------------------------

Pealkiri: Korsaaž
Originaalpealkiri: Corsage
Kinodes alates: 10.02.2023
Millal nähtud: 24.02.2023
Minu hinnang: 4/5

Olles külastanud Viinis Schönbrunni ja Hofburgi paleed, kus mõlemas paljuski just Sissi A ja O, siis ei ole tema muinasjutuline, kuid vaevatud elu üldsegi mitte tundmatu. See, et naisele ei sobinud keisrinna elulaad ja kohustused ning tema kinnisidee oma kauni välimuse hoidmisel oli ebatervelt intensiivne, olid vaid mõned näited vaimset ning füüsist piinavatest ahelatest. Rääkimata võimalikust depressioonist, toitumishäiretest, apaatsusest, enese saboteerimisest, tulevasest poja surma traumast, jne. Naise kauni elu trööstitut kuldpuuris lõksus olekut suudab antud film hiilgavalt illustreerida. Vaatajana tunned sa pea iga meelega kuidas Sissi on lihtsalt kõigist ja kõigest tüdinud ning on kaotanud enda kui ka igasugu elurõõmu. Ta reisib konstantselt ja käitub hektiliselt, sest püüab iseenda ning oma ahistava maailma eest põgeneda. Vicky Krieps annab meisterlikult edasi naise tülpimust, rahutust, enesekesksust, ükskõiksust, masendust, emotsionaalset isoleeritust ja imeb igast stseenist oma õõnsa olekuga kogu jõu ja valguse välja. Ta on nagu energia vampiir. Filmi värvigamma on sama hall ja elutu kui naise enesetunne ning pidevalt taustaks mängiv moderne ingliskeelne muusikapala, mis muudkui kordab kuidas naine tahab lihtsalt minema, lisab veel ühe kaebliku kihi. Üks hetk aga muutub linateos niivõrd rõhuvaks, et tekib kahtlus, et kas tõesti oli olukord nii hull või kasutatakse terava tooni andmiseks heldelt kunstilist vabadust. Samuti, panevad nähtava tõetruuduses kahtlema mitmed detailid ja olukorrad, mis ei paistnud tõenäolised. Jah, naise elu ei olnud ülemäära helge, tihti tema enda iseloomust tingituna, kuid mingi hetk sai vaatajana empaatia otsa. Oli ta ju kirglik Ungari eest võitleja ning isegi filmis sai naise kaastundlikkust nt vaimuhaigete suunas kogeda. Siiski, mida lõpupoole, sega kurnavamaks vaatamine muutus. Üks intrigeeriv seik oli aga avatud finaal. Kas kõik toimus vaid naise peas või on olukorras, kus ta vahetas kohad enda teenijannaga ära, mingi vandenõu teooria tõepõhi all? Ootamatu ja meeldejääv oli lõpp igatahes kindlasti. Naine pääses, kasvõi korraks ning ehk vaid oma mõtete tasandil.

-------------------------------------

Pealkiri: Mees nimega Otto
Originaalpealkiri: A Man Called Otto
Kinodes alates: 06.01.2023
Millal nähtud: 19.03.2023
Minu hinnang: 3.5/5

Samanimelist raamatut ei ole ma lugenud, sest huvi ei ole olnud piisav, samas, mingi uudishimu on püsinud ja filmiversioon annab alati kärme ning kokkuvõtlikku võimaluse millegagi tutvuda. Kui palju on kahe vahel erinevusi jääb ebaselgeks, kuid natuke kulmu kortsutama pani tõsiasi, et peategelase originaalnimest, Ove, sai Otto. Ove ei tohiks nagu ingliskeelt kõnelevatele väga segane ja võõras olla. Igatahes, film oli just täpselt nii imal, ameerikalik ja silmi pööritama panev kui võiks ühest Hollywoodi pisarakiskuja draama-komöödiast eeldada. Ja see ei olnud ilmtingimata halb asi. Lugu määris söögi peale ja söögi alla teemasid nagu andestus, leppimine, tolerantsus, abivalmidus, heatahtlikkus, jne. Mis natuke suhkrused, eriti kuna doosid olid gigantsed, kuid pakkus linateos ka ohtralt emotsiooni. Ja rääkimata hulkuvast kassist, kes lõpuks armastava kodu leiab, mis on minu silmis alati nunnumeetrit jõuliselt lakke lööv. Kõik ei olnud, siiski, ainult lilled ja liblikad, sest Otto oli tegelikult üksildane ja õnnetu ning mehe enesetapusoovid mõjusid kainestavalt ning lõhkusid kleepuvalt lääget õhustikku. Isegi kui püüdsin ennast tagasi hoida ja kainet mõistust viljeleda, siis nutta sai lademetes. Mingi hetk sain kontrolli enda üle tagasi, kuid lõpp toimis laastavalt. Poeetiline, kergendus, kaunis isegi, arvestades, et Otto ümber oli nii palju neid, kes temast hoolisid, kuid võttis jalge alt nõrgaks küll. Kino tuletis peeglist end vaadates oli nägu ja silmad punased ning laigulised. Jumestuskreemis oli pisarate nired näha. No, eks kogu süžee ja arengud natuke liiga ilusad olid, et uskuda ja realistlikku muljet jätta, kuid elu autentsus ei peagi alati eesmärk olema. Või olen liiga küüniline ja tegelikult niimoodi ühes Ameerika linnakeses ühel pisikesel tänaval elu kulgebki? Kõik on sõbrad ja kõik aitavad üksteist. Ja tantsivad ja laulavad käest kinni hoides. Otto oleks seda nähes vist surnuks ehmatanud. Kokkuvõttes, film pakub tõelist tundevalangut ja emotsionaalset rünnakut, kuid on ta ka tore tõdemine, et ehk ei olegi me nii üksi ning tuleb ennast ise avada, et võimaldada teistel hoolida. Ja, lisaks, tundus vahetevahel, et Otto oli kohati Forrest Gump vanana ja kibestunumana, mis oli huvitav paralleel näitleja nooruspõlve rolli. 

-------------------------------------

Pealkiri: Kaka, kevad ja teised
Originaalpealkiri: Kaka, kevad ja teised
Kinodes alates: 10.02.2023
Millal nähtud: 01.04.2023
Minu hinnang: 4/5

Ma ei ole lugenud ühtegi Kivirähki lasteraamatut, seega, olid kõik need viis eraldiseisvat lugu mulle võõrad. Seda enam pakkusid nad mulle aga üllatust ja avastusrõõmu, sest varasem kokkupuude puudus ja sellest tulenevalt ka teadmine, et kuidas süžeed kulgevad, milles seisneb iva või puänt ning mida nad püüavad juba eos ette aimates vaatajale õpetada. Igal ala-animatsioonil oli enda spetsiifiline stiil, alates klassikalisest joonistatud lähenemisest kuni 3D kunstini. Lugude olemuste edasi andmist püüti toetada just spetsiifilise animatsiooniga ning tundus, et kenasti tabati ära iga eraldiseisva lasteka eripära. See, muidugi, ei võimaldanud filmile terviklikkust, kuid lisades vahepaladeks ja n-ö sissejuhatusteks ekraanile autori enda ja tema vahva koera, Robini, ühendati kõik lood ikkagi mingil moel ühtseks ja hekseldatud muljet siluti. Stiilidest ja sellega klappivast animast läks mulle eriti peale rohutirtsu ponnistused endale tunnustust leida ning teadvustamine, et oma lähedaste jaoks muusikat mängida ning neile rõõmu pakkuda, on väärtuslikum kui ehk seda esitada suvalistele tundmatutele. Traditsionaalne joonistamine on mulle alati südamelähedasem kui kõik muud variandid, sellest tulenevalt, meeldis ka just antud lugu enim. Kuigi, peab tunnistama, et nt sokkide seiklused voodi all konkureeris visuaalselt ükskõik millise suure eelarvega Hollywoodi 3D animatsiooniga. Mitte kuidagi ei jäädud alla. Haip "Kaka ja kevade" ümber on märkimisväärne -- kõik teavad seda lugu -- , kuid millegipärast jättis mind fekaali ja lille romanss külmaks. Linnapoisi maaseiklused ja pööninguõudus oli kohati geniaalne, noh, alati on lõbus kui keegi on oma elemendist väljas. Üleüldine foon oli selline robustne ja kentsakas, kuid väljapaistev -- see tuletas efektilt natuke kunagisi kummalisi animatsioone meelde nt nagu "Klaabu" ja muu sarnane -- alalugu oli mõnusalt veider, kuid natuke segadusse ajav. Kokkuvõttes, oli kogu anima rootsi laud tore kompott eri sõnumi ning tooniga raamatu lehekülgedelt ellu äratatud lastejutte, mis asjakohased nii sihtgrupile kui täiskasvanutele.