Teater: "Samad sõnad, teine viis"

Tervitus!

Seekord teatrist.

Pealkiri: Samad sõnad, teine viis
Teater: Draamateater
Lavastaja: Mari-Liis Lill
Näitlejad: Teele Pärn, Mari-Liis Lill
Kestus: 1h 50 min
Esietendus: 20.11.2021
Millal nähtud: 07.05.2022
Minu hinnang: 4/5

Eesti naine. Kantseldab meest ja kümmet last, hooldab koduloomi, hoiab elamise korras, käib tööl, lüpsab lehmi, niidab muru, viib prügi välja... ja ehitab valmis veerand maja ja ühe terve toa. Ja seda tsipake alla kahe tunniga. Miks otsitakse ikka Eesti Nokiat, kui meil on see koguaeg nina all olnud. Eesti naine. Ja tema tahaplaanile jäänud roll riigi taasiseseisvumises. Kuigi etendus püüab fookust tõmmata just naiste osale kogu eel- , põhi- ning järeltegevustes, siis ei ole keeruline võtta neid kui loomulikku panustajat protsessi ning pigem nostalgitseda või kiruda, kuidas tänane Eesti välja näeb ja kuidas sellele alus pandi. Olgem ausad, äratundmisrõõm, mälusoppides sobramise käigus nii ärritavaid faktoreid leides, kui helgeid mälestusi mõlgutades, on antud tüki tegelik tõmbenumber ja võlu. Lisaboonuseks, seda kõike kuulda ja taas läbi elada just naiste vaatevinkli kaudu. Siin ka esimene torge, kui kaks naist oleks vahetatud välja kahe mehe vastu või siis ühe vastu kummastki soost, siis ei paistnud, et sisu võiks tohutult muutuda -- käsitletavad teemad oleksid ühesugused. Samas, võib-olla see ei olegi kriitika, vaid alateadlik tõdemine, et vahet ei ole, kes, mida, kus -- mõlemad, nii naised kui mehed, mõtlesid, tegutsesid ning rühkisid ühtse eesmärgi nimel, nii murede kui rõõmudega, ning rambivalguses ei ole mitte isikud, vaid Eesti. Selle väikse erisusega, muidugi, et taasiseseisvumisega seoses mehi tõusis (või tõsteti?) tuntavalt enam esile, kui naisi. Kas põhjusega? Või leidub siin ülekohtust kõrvale heitmist?

Alustada tuleb aga peamisest, samal ajal, kui ehitati üles Eesti riiki, panid kaks õblukest naist laval puittala puittalalt, aken aknalt, tapeedirull tapeedirullilt, kardinapuu kardinapuult, vaip vaibalt, mööbel mööblilt kokku väikse osa nagu päris majast. Ehitustööd ei ole elementaarsed, eriti kui sul puudub kogemus. Nagu iga oskusega, on vaja aega ja praktikat, et kehaliigutused oleksid vaevatud. Tundub, et neil kahel laval seda jagus, kas siis etenduste andmise vahendusel saavutatuna või päris elus pideva rakendamise tulemusel. See oli hämmastav, kuidas järjepidevalt tihedat teksti kõlas ja keegi ei löönudki kogemata haamriga sõrme. Asi pole selles, kas lööja on naine või mees, pigem hoopis tõsiasjas, et mõlemad tegevused üheaegselt nõuavad samas koguses keskendumist. Respekt järgmise taseme multitaskingu eest! Naised värvisid seinu, ketassaega saagisid puitplatesid, drelliga ja haamriga lõid pindadesse vist vähemalt poolsada naela, panid püsti puittalasid, kujundasid ruumi möbleerimise, ühendasid isegi kraanikausi torud (natuke kaheldava kvaliteediga, muidugi). See kõik vajas jõudu, kindlust, oskusi, keskendumist ja, eriti, koostööd. Kõike, mida vajas ka Eesti riigi taas ülesehitamine. Kuigi selline sõna sõnalt sisu illustreeriv tegevus võis mõjuda duubeldavalt ning liiga üks ühele, oli paralleel ideaalne peegeldus sellele, mis endast kujutab ühe riigi loomine. Kõigepealt põhitalad, ehk põhiseadus, sealt juba edasi spetsiifilisemate küsimuste juurde nagu mõne toa sisekujundus, erinevad vajadused, huvid, eelistused ja esteetika. Äärmiselt lihtsakoeline lähenemine, kuid igati konteksti passiv ning lisandväärtust pakkuv. Peab kiitma lavameeskonda, lisaks näitlejatele, sest selle tüki ettevalmistav pool paistab kõva töö. Mainimata siis kokkupandu uuesti lahtivõtmine ning detailide paigutamine nii, et kõik oleks olemas ja midagi ei jääks kahe silma vahele (või hangitakse igaks etenduseks uus laadung ehituskraami?). Kahtlemata võimaldab tükk kõigile osapooltele efektiivset kogukeha trenni. Ja vaatajale n-ö tugitoolitoimetamist.

Olles taasiseseisvumise ajal alles lasteaialaps, oli äärmiselt põnev kuulda detailidest, tülidest ning dilemmadest, mis kärmelt tuli tol ajal lahendada. Eesti Kongressi ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu omavaheline kemplemine ja vorstide vahetamine, keda kumbagist ühte esindasid kaks laval olevat naist, oli üpris kaasahaarav -- üllatavalt kamraadilik, kuid köitvalt vastuseisev. Nt Üks pool väitis, et Eestit ei saa iseseisvana uuesti tunnistada, sest Eesti oli võõrvõimu poolt okupeeritud ning, tegelikult, ikkagi iseseisev riik. Teine pool väites, et mis vahet seal on, mida eestlased arvavad, riikidevahelisel tasandil, oli Eesti nüüdseks NSVL osa, mitte prii maa. Hulgaliselt vaidlemist põhjustas sõnastus, kuidas leida fraase ja lauseid, mis kellelegi varba peale ei astuks, kedagi ka ei solvaks või annaks olukorda valest mõista. Lõpuks saavutati konsensus ning taasiseseisvumine sai sündima. Koheselt algasid uued jagelemised. Nt põhiseadus ja mida see peaks sisaldama. Lõppversiooni pidulik ning innuga ettelugemine võttis vaatajal kindlasti südame härdaks. Siinkohal tehti krapsakaid märkusi ka tulevikku, mis olid üpris humoorikad ning puudutasid tänapäeva hellasid teemasid. Nt meditsiiniline õigus ning vabadus (koroonavaktsiin?) ja kes on ikkagi kodanik (venelaste küsimus?). Samal ajal pandi füüsiliselt paika majaosa talad ning seinad. Tõmmati paralleel sellele, et põhiseadus on nagu raam riigile. Iseasi, kas aja möödudes see enam passib ja hõlmab kõiki tekkivaid küsimusi, kuid baasreeglid olid nüüdsest olemas. Edaspidi vajavad tekkivad konfliktid ja mõtted vaid detailidena paika loksumist nende loodud parameetrite järgi.

Kord vabadus taastatud, kerkisid pinnale järjekordsed teemad, mis läbi hekseldada ning murekohad, milledele võimalikult valutud vastused leida. Selgus, nagu tagantjärele teame, olid esimesed aastad üle kivide ja kändude. Kas vaba turg ikka hakkab tööle ja paneb asjad paika? Küll hakkab, sest ta lihtsalt peab! Mis saab neist, kes kolhooside vara ära kantima hakkasid? Neist saavad ärimehed! Kellelt osta värskele riigikaitsele vahendeid? (Iisrael ikka annab, kui keegi teine mitte!) Kuidas lahendada omandireform? Kuidas edasi maksta pensione? Kuidas tagada õiglane uuele valuutale üleminek? Miljon küsimust vajas lahendusi ning kõigile ei olnud ideaalset vastust. Inimestele tõi iseseisvus vabaduse. Tõi see ka rahvale vaesust ja puuduse kannatust. Rääkimata ebaaususest. Abikäed olid aga lähedalt võtta. Kui oled hädas, kõhkled ja ei tea kuhu edasi, siis alati võib helistada naabritele Soome või Rootsi. Vahva oli kuulata kaasa ning mõelda lõpmatutele teemadele, mis vajasid kõnetamist. Enamuse puhul taheti parimat, kuid kukkus välja nagu alati. Kas sellist Eestit me tahtsimegi? Tuli tõdeda, et paljud asjad said viltusena kinni nõelutud ning ebaõiglaselt käiku pandud. See ei ole, siiski, midagi ennekuulmatut, pigem, oli põnev neid eri teemasid ja valdkondi ühes tihkes ja intensiivses vestluses korraga järjest kuulda. Kui enam süveneda, siis ei suudetud isegi pealiskihti kõikidest võimalikest küsimärkidest ületada, sest siis oleks juttu jätkunud kauemaks. Üks hetk peegeldus see tohuvabaohu, lisaks, füüsilises keskkonnas. Nimelt ei saanud kõik aknad ruumile just ülemäära asjakohaselt ja korrektselt paika. Ja torutööd kippusid putitamist vajama. 

Erinevaid teemasid, mida kaks naist laval oma vestlusesse kaasasid, oli seinast seina ning kohati tundus, et kogu Eesti taasiseseisvumise õnnestumised ja ebaõnnestumised said käsitletud. Tegemist on äärmiselt sisutiheda, pidevat tähelepanu nõudva ning hoogsa jutuga tükiga, mis ei salli vaikusehetki või jokutamist. See võib mõjuda väsitavana ja ülekoormavana, kuid mõtteaine, mida pakutakse, on tegelikult paeluv ja igati isikut vähemal või rohkemal määral puudutav. Kui poliitika ei huvita, siis alati saab heietada teemadel, et kuidas vanasti oli kõik palju parem. Nt vorst maitses mõnusamalt. Siinkohal saab ainult pead noogutada, sest, kurbusega peab tõdeda, et no ei ole see kamatahvel ikka enam see, mis ta oli aastakümneid tagasi! Saab ka mõtteid mõlgutada eksistentsiaalsetel küsimustel. Mis teeb eestlasest eestlase? Milliste komponentide kogu see peab olema? Mis on ühe eestlase retsept? Selles ei jõua kaks naist, vastupidiselt eelnevale teemale, kuidagi kokkuleppele. Üks vahvamaid aspekte näidendis on pidev diskuteerimine, filosofeerimine ning argumenteerimine. Lahatakse erinevaid vaatenurki ning ei jõuta alati konsensuseni. Kui jõutakse, maitseb see magusalt. Ei ole õiget viisi, ei ole ka üdini valet suunda. Kõike arutletakse ning naiste eri suhtumisi on intrigeeriv jälgida. Puudub üleliigne hukkamõist või arvamuste pealesurumine. Vaataja ei pruugi, ega peagi, kuuldavaga nõustuma, kuid ei kerki üles negatiivseid emotsioone nagu keegi pisendaks või ignoreeriks ühte või teist erilähenemist. Või siis taolisi teisesuunalisi ideid väga mõtetesse ei kargagi.

Teele Pärna ja Mari-Liis Lille omavaheline näitlejamäng ja dünaamika oli edukas. Nad põrgatusid oma olemise ja jutuga üksteiselt pidevalt vastu -- siia sinna, siia sinna. Kui laval on ikka vaid kaks isikut, peab keemia toimima, sest puudujääke kompenseerida eriti kuskilt mujalt ei ole. Kuigi naiste füüsiline rammutöö on nutikas viis vaataja pilku toimuvale naelutamiseks, on hädavajalik näitlejate üksteisega vähemalt mugavust tundmine. Ja selle eksisteerimist oli juba tunda küll. Teele Pärna karakter oli entusiast ning hakkaja, pigem tegija, kes probleeme jooksvalt lahendab. Mari-Liis Lille tegelaskuju iseloomustaks ratsionalistina, kaks jalga maas naine, kes pigem mõtleks enne ja plaaniks, kui ütleks ja teeks. Nad olid peaaegu nagu kaks vastandit, mis omavahel klappisid ja kaaslase puudusi täitsid. Meeldivad seigad olid need, kus näitlejad kõnetasid otse publikut ja kuidas nad usuvad saalis olevatesse inimestesse. Usuvad neist head. See tegi põuest soojaks. Sellel meeldival noodil ka lõpetaks. Tükk on intensiivne ja võib pideva teksti ja teemadetulistamisega kurnata või isegi tüüdata, kuid selle eesmärk on õilis ja süda õigel kohal -- isamaa armastuse tunne garanteeritud. On see Eesti, mis ta on, ja sai see konstrueeritud võib-olla tsipake ligadi-logadi, nagu lavale ehitatud tuba, kuid need on ikkagi meie enda möödapanekud, meie Eesti ja meie vabadus.