Teater: "Kõike head, vana toriseja"

Tervitus!

Ja taas teatrit.

Pealkiri: Kõike head, vana toriseja
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Eili Neuhaus
Näitlejad: Liisa Aibel, Tiina Mälberg, Tarvo Sõmer, Elar Vahter
Kestus: 2h 10 min
Esietendus: 07.08.2020
Millal nähtud: 16.05.2022
Minu hinnang: 4/5

Olin veendunud, et mulle antud etendus peale ei lähe. Igasugused pahurad ja vinguvad vanad mehed ei ole just isikud, kelle käekäiku ja heietamist ma teatrilaval meelelahutuseks sooviksin nautida. Kuna Rakveresse eriti ei satu ning külalisetenduse võimalustest tuleb ikka kinni krabada. Ning, kuna Danzumees pani tükile kõrge hinnangu ja andis mõista, et, ei, tegu ei ole tüütu ja nõmeda kiunumise ning pirisemise looga, otse vastupidi, siis sai näidendile võimalus antud, kuigi eelarvamused olid gigantsed. Teatrist lahkudes, olin ülirahul, et ennast kohale vinnasin ja oma pealiskaudse arvamuse kõrvale lükkasin, sest tükk oli ootamatult elujaatav, muheda huumoriga, kahe jalga maa peal oma siirusega ja lihtsakoelisusega ning omamoodi südamlik, soe ja nunnu. Ei tekkinud kordagi soovi saalist välja trampida või vastukarva peategelast tomatiga loopida. Ka mu vererõhk ei tõusnud ärritusest, pigem sümpaatiast. Loo näol oli tõesti tegu mõnusalt mahlase ja terava, kuid elulise ning kergelt kontakti võimaldava tükiga, mis ei ületanud taluvuse piiri torisemisega ja ei muutunud sellest tulenevalt olemuselt pahatahtlikuks. Ja energiat imevaks.

Esko on tubli pensionärist Soome maamehe tõugu: praktiline, kokkuhoidlik, töökas, iseteadlik, põhimõtetega ning üdini aus. Aga seda kõike suhteliselt skaala ekstreemsesse otsa paigutudes. Mees võtab asju nagu nad on, teda ei heiduta miski, ta ütleb, mida mõtleb ja ei teeskle, et on keegi, kes ta ei ole. Ta isegi tunnistab, et on elus mõned vead teinud, võib-olla. Esko elab naise, Satuga, kes on voodihaige ning kordab kõigile ja kõigele "Kas sa pulmapäeva mäletad?" Abikaasa eest hoolitseb mees ilma ühegi nurinata ning kaasal on lemmik toit, kartulid võiga, alati suu ees. Tütred, noh, natuke reeturid sellised, on Soomest väljamaale kolinud, kuid poeg, Ahtti, koos naisega, külastavad vanemaid tihti. Kõigil on oma mured ja hirmud, kuid ainult Esko rühib edasi eesmärgipäraselt, kui asjalik ja mõistlik mees nagu ta on. Nimelt, on iga tõelise perepea kohustus endale ja naisele kirst valmis meisterdada. Ise tehtud on ju alati etemini tehtud. Vaja on paberile panna juba varakult ka testament. Nende kahe ettevõtmise ümber kogu süžee kondikava keerleb. Mis aga toimub ridade vahel, liikudes pinnapealsest sügavale tegelaste hinge, see niivõrd silmaga nähtav esmapilgul ei ole. Kas Esko ongi selline karmilt otsekohene, jäärapäine, tundetu ja hoolimatu? Ainult tema arvamus ja arusaam on õige ning teised ei kõlba? Tüüpiline mina-ja-maailm mentaliteet? Vastuseks on "jah" ja "ei", sest kas see, mida ta räägib ning tema loogika, on üdini vale? Ei ole ju tegelikult. Samas, taktitundelisusest on mehel tõesti sõrmeotsaga antud, kui sedagi.

Kahtlemata on tüki põhitõmbenumber selle huumor ning peategelase väsimatu dialoogitulistamine, pidev kommenteerimine, elufilosoofia jagamine ning iga asja kohta oma arvamuse väljendamine. Mees ei suuda vaiki olla. Õnneks, on enamus loba tema suust naljakas, julmalt, kuid mõtteainet tekitavalt otsekohene, omamoodi intrigeeriv või isegi suurfilosoofide pakutuga konkureeriv. Esko on 21. sajandi Soome Nietzsche või siis sotsiaalmeedia arvamusliider, kes sotsiaalmeediast mõhkugi ei tea. No mis elutarkusi mees siis jagab? Nt "Laenud on ainult rikastele" ja "Matused on tulevikuäri". Viimase puhul tuleb arvesse võtta, et kirstud lähevad suuremaks, sest inimesed paisuvad ning veganitele on vaja tegema hakata erilisi papist surmasänge. Milliseid maailma kohta silmi avavaid ohoo-momente mees siis ka pakub? Nt saunade klaasist uksed on konkreetselt vastutavad selle eest, et paljud soomlased on töötud ning toimub kliimasoojenemine. Selle argumendiga punktist A punkti B jõuda, oli huvitav teekond Esko teooriast lähtudes. Aga milliseid põhimõtteid mees varmalt viljeles ja lahkelt kaaslastega jagas? No ikka seda, et kirjutada tuleb tindi ja sulepeaga, GPS - mis asi see veel on? ikka vana hea paberkaart on ülemuslik, korralik maja ei vaja radiaatoreid ning vana hea manuaalse käigukastiga Ford on ikka ainuke õige transpordivahend.

Kogu oma teadmiste pagasit jagab Esko üllalt ning vaevatult elementaarse või siis kerge pilkava imestuse tooniga, nagu konstateerides fakti, et, mis, sa ei teadnudki, et asjad on nii või mis maailmas sina küll elad? Kas mõistusega on kõik ikka korras? Selline suhtumine võib kopsu üle maksa ajada nii tegelastel kui publikul (tegelastes tegelikult ajabki), kuid vaatajale mõjus see loos humoorikalt ning magusalt pilkavalt (vähemalt ei torgi keegi sind). Sa lausa ootad, et, no nii, mis ta nüüd ühe või teise asja peale kommenteerib. Tuleb tõdeda, et mees ei tundu ülemäära ebasõbralik oma jutuga, vaenulik pideva õpetamisega või teisi maha tegev. Ta lihtsalt on selline ja omast arust käitub õigesti, teisi abistavalt, just nii nagu kõigil on vaja. Teksti niimoodi konstrueerida ja esitada nõuab oskust. Torisejate esitamine meeldivatena ning hoida balanssi pahatahtlikkuse ja koomilisuse vahel ei ole imelihtne. See on nagu noateral käimine, libastumine on kerge tulema, kuid suutes säilitada tasakaal, on kogemus osapooltele igati mõnus. Mind ajas kuuldu mitmeid kordi muhelema ja itsitama. Kuigi sellist hirnumist iga asja peale, nagu mu selja taga olev seltskond tundis vajadust terve lavastuse ajal ennast väljendada, oli liig mis liig (kohati ei kuulnud ma, mis laval räägiti, sest lärm oli nii vali). No nii brutaalselt koomiline tükk nüüd ka ei olnud. Ehk aitas gruppi kaasa eelnev väike promill? Igatahes, nalja sai ja pigem kvaliteetsemat sorti. Lemmikuteks oli autosõiduga seotud: "Noh, oled käikude vahetamise ära õppinud?" ning Esko mobiili kõrva juurde panemine, kui GPS järgmise juhendi ütles, nagu keegi oleks helistanud ja vaja on nüüd rääkida vastu. Siiski, tuleb aga ikkagi tunnistada, et päris elus oleks Esko-sugune toriseja, mind vist ammu välja vihastanud. Laval olevatele karakteritele, kellega veedad koos mõned tunnid, on kergem andestada ning neid tolereerida. Ja nendega kaasa naerda või nende üle naerda.

Loo keskmes on tegelikult hoopis palju südamlikumad teemad, nagu armastus. Erinevad inimesed väljendavad seda eri viisidel. Lõunamaade kire ja emotsioonide virr varri vastandiks on põhjamaade praktilisus ja vaoshoitum suhtumine. Tihtipeale on keeruline üldse mõista, et keegi sind armastab, sest välja öeldakse seda harva ning tunded peituvad tegude taga. Ja isegi siis võivad need teod nii ebamäärased olla, et tavainimene armastust küll seal peitumas ei näe. Esko klassifitseerub sinna ekstreemsusesse, sest kui ta ei oleks asja ise lahti seletanud, siis keeruline oleks olnud võtta tema käitumist kiindumuse väljanäitamisena. Aga eks iseloomusid on kõiksuguseid. Muresid ja hirme ka. Noorte koormad versus vanemate probleemid. Antud tükk puudutab põgusalt eri aspekte, mis inimesi võivad vaevata. Eriti pimedas ja külmas Soomes. Kas ka eestlased ennast nähtus ära tunnevad? Vähemalt vana toriseja näol mõne oma lähedase või tuttava? Raudselt. Tükk oleks sama hästi võinud toimuda Eestis ning peategelase nimeks mitte Esko vaid nt Eero. Samas, ei ole sellised nurisejad haruldased ja neid leidub igas maailmaotsas. Kontekst võib olla teine, laiuskraad midagi muud, kuid oma vana toriseja versioon on kõigil ette näidata. Selline tüüp on universaalne.

Ja kui juba virisemisest rääkida, siis peab välja tooma näidendi negatiivse poole, et käia ühes sammus Esko elufilosoofiaga. Tundus peategelase käitumine ikka äärmuslikuna ning selline järjepidev targutamine võib siiski ärritada. Isegi,j kui seda saada piiritletud doosis kahe tunni vältel. Süžee on, lisaks, natuke õhuline ja väga palju aktiivset tegevust ette ei tule. Noorema põlvkonna mured, nagu lapsesaamine ning karjääriambitsioonid versus pere, on asjalikud teemad, kuid nende käsitlemine jättis äärmiselt naiivse maitse. Segaseks jäi Satu ootamatu selgusehetk. Aga, tuleme nüüd positiivsele lainele tagasi, sest vaevatu on tõdeda, et tegu on tõesti vahva tükiga, mis ei jäta külmaks ning on võluv oma lihtsuses. Esko puhul sa saad, mida näed ja näed, mida saad (P.S. Tarvo Sõmer oli suurepärane Esko). Kokkuvõttes, mõnikord tasub anda võimalus millegile, mida eelarvamus sul oma aega loovutama algselt ei soosi.