esmaspäev, 25. november 2019

Kino: PÖFF 2019 (1) "Koduteel" ja "Ühe lapse rahvas"

Tervitus!

Esimesed ülevaated hetkel möllavast filmifestivalist!

Pealkiri: Ühe lapse rahvas
Originaalpealkiri: One Child Nation
Režissöör: Nanfu Wang, Jialing Zhang
Programm: DOC@PÖFF
Riik: USA, Hiina
Millal nähtud: 15.11.2019
Minu hinnang: 4/5

pilt poff.ee kodulehelt

Minu veendumus on, et mitte miski ei ole alati must ja valge või vale ja õige. Kõiges on just nii palju tahke kui suur on maailm ning selles on inimesi -- igaüks enda mätta otsast midagi nähes, sellest aru saades ja selle kohta oma seisukohta võttes. Antud dokumentaal käsitles ühte just iseäranis vastuolulist teemat, mis sügavamale süüvides, oli palju keerulisem kui pealiskaudne seisukoht, et ühelapse poliitika oli üdini kurjast.

Minus tekitas film vastakaid ning ootamatuid emotsioone ning veendumusi, mis kohati mulle isegi endale üllatust valmistasid. Vaadates suurt pilti, siis maailm on ülerahvastatud ja see on fakt. Hiina on jätkuvalt selle kaheldava väärtusega võidujooksu üks esikimajaid. Lähtudes sellest tõsiasjast ning ka dokumentaalis sõna võtnud mitme ühe lapse poliitika all kannatanu vaatevinklist, oli poliitika eemärk õigustatud ja see hoidis ära veel hullema, nt kannibalismi. Samas, olid need isikud kõik poliitpropaganda poolt ajupestud ning vaevalt, et nad mõtlesid maailma üldise tervise ja hüve peale. Hoopis teine teema on aga meetod, kuidas mingit eesmärki saavutatakse ja eesmärgi õilsus. Antud kontekstis ei olnud selles kuidagi tegu heatahtlike viiside ning rahva ja maailma heaolu silmas pidades. Vaatamata sellele, hindasin ma seda, et nähtu ei surunud maha eri arvamusi, olgu need siis ühe lapse poliitika poolt või vastu. Oma hinnangut toimuvale said anda kõik dokumentaali kaasatud. See oli ootamatult meeldiv lähenemine tegijate poolt ning muutis teema multitasandiliseks, mis ta ju tegelikult on, ja aitas vältida komplitseeritud olukorra liigset lihtsustamist.

Häiris mind kohati aga tegija enda suhtumine, mis oli ilmselgelt ühes ekstreemsuses -- ühe lapse kontseptsioon oli puhtalt vale -- , ja see ebaneutraalsus käsitletava teema suhtes, olgu see siis põhjendatud või alusetu, oli sobimatu. Dokumentaali vaadates ei soovi ma näha kuidas tegija küsimusi suunab, on selgelt mitte rahul intervjueeritavate vaadetega ja eeldab, et ta saab probleemist aru paremini kui need, kes seda otseselt üle elasid -- olgu ta vestlustes ükskõik kui viisakas ja malbe kui tahes. Teisalt, musta pilti segati sisse ikka ka halle jooni, nt tuues esile hüljatud laste läände adopteerimise teema, mis ju tegelikult oli surema jäävatele lastele ning paaridele, suuresti USAs, kes lapsi ei saa, ju positiivne areng. Kuna midagi ei ole kunagi ainult hea, siis toodi siia tasakaaluks sisse tõsiasi, et mingi hetk oli tegu lapsesmugeldamiseäriga, mida riik teadlikult toetas ning millest kasu lõikas -- samal ajal karistades trepi alamatel astetel olevaid. Lapsi lisaks rööviti, mitte ei lastud adopteerida vaid neid, kes nt teepervele hüljatud. Loomulikult, ei oleks imikuid kunagi surema jäätud, kui poliitikat ei oleks eksisteerinud.

Keeruline oli hoida enda vere vihast keema minemist või õõvastusest jäätumist, kuuldes konkreetse poliitika jõustamismeetoditest ning kõikvõimalikest kõrvaltagajärgedest. Naisi steriliseeriti massiliselt, aborte sooritati jõuga ja vastu naiste tahtmist, rikkudes poliitikat hävitati "kurjategijate" kodusid, n-ö ülenormi lapsi rööviti, jne. Ühed jubedamad kaadrid oli filmis üles astunud fotograafi poolt tehtud piltidest, mis kujutasid prügilaid ja rentsleid, kus vedelesid aborditud looted ning hüljatud beebide laibad. Selle kõige juures oli kirsiks tordil seksism, mis peideti traditsioonide taha. Poisslaps oli oodatud ja eeldatud, tüdruklaps oli nuhtlus, millest tuli vabaneda. Nii vaimselt ja füüsiliselt kannatasid just naised -- mehi ju ei steriliseeritud, poisslapsi ju ei hüljatud, jne. Nagu kõigel, on ka sellel tagajärg, nimelt on Hiinas puudus naiste järgi ja mehed ületavad viimaste arvu massiliselt. Tüdruklaps on n-ö rämps, mis äkitselt on saavutanud kulla staatuse.

Kas tasub vaatamist?: JAH


---------------------------------------

Pealkiri: Koduteel
Originaalpealkiri: Away
Režissöör: Gints Zilbalodis
Programm: Balti filmi võistlusprogramm
Riik: Läti
Millal nähtud: 22.11.2019
Minu hinnang: 4/5

pilt poff.ee kodulehelt

Tegijale film ja selle valmimise eesmärk ise. Teisele prokrastineerimise sümbol. Loogikast lähtudes, lennuõnnetuses surnud inimeste ja trauma manifestatsioon. Just niimoodi ja kindlasti enamagi interpretatsiooni järgi saaks vaadata animas peategelast väsimatult jälitavat Studio Ghibli "Vaimudest viidud" mustade vaimude sarnast koletist. Režissöör, kes enne seanssi filmi tutvustas ja pärast publiku küsimustele vastas, ütles, et monstrumis nägi ta animatsiooni ennast -- tegu oli eesmärgiga, mis teda pidevalt taga ajas, kannustas ning hirmutas. Mulle tundus, et just viimast oli, vähemalt filmis nähtava põhjal, valdavas enamuses koos pideva stressiga. 

Pealtnäha oli tegu lihtsa ja sõna otseses mõttes ühesuunalise animaga. Poiss tuleb teadvusele, avastab, et üks gigantne ja kõhe koletis ihub talle hammas, poiss püüab põgeneda ja satub oaasi, kuhu koletis astuda ei saa. Poiss kohtub seal lennuvõimetu linnukesega ja peatselt otsustab õnne proovida ning põgeneda mootorrattal. Järgneb pikk teekond kindla kaardil välja toodud sihini -- nagu vaadates kõrvalt kuidas keegi mängib mõnda 90ndate arvutimängu. Tee peale jäävad peeglijärv, unistuste kaev, lõpmatul hulgas eri maastikke, ports igasugu lustakaid loomasid -- laama, kilpkonnad, elevandid, suur bande musti kasse -- ja viimane tõke lumise mäeahela näol. Filmi süžee peegeldas tegija loomeprotsessi -- üks sai inspiratsiooni teisest ja vastupidi. 

Nähtus oli äärmiselt lihtne just enda spetsiifilist seletust toimuvale ning iseäranis koletisele avastada. Minu jaoks oli koletis kui kohustused, mida püüan koguaeg homsele lükata, kuid mis mind kuklas rahule ei jäta. Segadusse ajas mind aga filmi enda antud vihjed, mis ei ühtinud režissööri versiooniga toimuvast. Kui nüüd üks ühele nähtut lahti harutada, siis leidis loos aset lennuõnnetus, kus poiss oli ainuke ellujäänu. Koletise näol on tegu tema enda kujuteldavas maailmas aset leidva trauma ja hukkunute sümboolse kujutelmaga, mis poissi vaimselt kummitab. Põhimõtteliselt, andis anima hulganisti võimalusi toimuvat enda perspektiivi järgi tõlgendada, pakkudes lisaks ebamäärast konkreetsemat süžeeversiooni.

Uskumatu aga tõsi, kuid filmi tegi otsast lõpuni vaid üks isik, läti animaator Gints Zilbalodis. Alustades animatsioonidest, lõpetades süžeega. Kogu selle veidi üle tunni jooksul ei olnud kuulda ühtegi sõna peale mõjusa ja nähtut toetava muusika ja heliefektidega -- ka selle lõi üks ja seesama isik. Kasutades eri nippe, et olla efektiivsem, nagu näiteks, korduskaadreid ning dubleerimist, ning plaanides algselt täispika filmi teha kui seeria, on lõpptulemus ootamatult professionaalne, sügavasisuline ning on tunda tegija hoolt ja armastust loomingu vastu. Film koosneb eri peatükkidest, milledel kõigil oma algus, keskosa ja lõpp. Selle kõige loomine võttis mitte rohkem või vähem kui 3,5 aastat. Vaadatu tekitas hämmastust, ärevust, segadust, ebamugavust, lootusetust, edurõõmu, melanhooliat ja palju muid värvikaid emotsioone -- kahtlemata üks omalaadsemaid animafilme, mida kunagi olen näinud. 

Režissöör aga ei jää loorberitele puhkama, vaid valmistub juba oma järgmiseks projektiks. Kui antud filmiks leidis ta hulganisti inspiratsiooni Studio Ghibli animedest -- omades samalaadseid kauneid loodusvõtteid, sügavust vähese või ilma tekstita, pikki maalilisi kaadreid, õhulende ja vaateid linnutiivult, täiskasvanuks saamise rännakut ning omamoodi maagilist ja unelevat õhkkonda -- siis uues väljakutses töötab ta koos meeskonnaga. Seda protsessi oma sümboolsel viisil kavatseb mees käsitleda ka selles järgmises teoses. Nimelt on tegu looga grupist inimestest paadis, kes ellujäämise nimel peavad koostööd tegema -- just nagu ühe animafilmi tegemisel.

Kas tasub vaatamist?: JAH


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar