Teisipäev, 1. oktoober 2019

Teater: "Kolm versiooni elust"

Tervitus!

Ilusat sügist! Alustame teatririndelt.


Pealkiri: Kolm versiooni elust

Teater: VAT Teater
Lavastaja: Karl Koppelmaa (Teater KELM)
Näitlejad: Elina Reinold, Harriet Toompere (Eesti Draamateater), Tanel Saar, Margo Teder, Jakop Nõmmik
Kestus: 1h 30 min
Esietendus: 06.04.2019
Millal nähtud: 10.05.2019
Minu hinnang: 4/5

pilt piletimaailm.com kodulehelt
Olen äärmiselt tänulik, et loost oli kolm versiooni, mitte ainult see esimene. Olen ka meeletult tänulik, et lood samm-sammult ainult ülesmäge liikusid. Nimelt, oli üks kolmandikku jõuliselt, teine üks kolmandikku omajagu ning viimane üks kolmandikku põgusalt, nakatunud minu vähem meeldivamasse näidendi nakkusesse: üle taluvuse piiri ärritav tegelane, kes ajab mu hulluks! Nõustusin Henriga: "Andekas naine ja luuserist mees." Sonia oli mu kangelane, mu eeskuju, mu mõistja! Henri... kust sellised tulevad? Ja kuidas õnnestub neil endale saada selliseid pärle nagu Sonia? Miks Sonia edasi rühkis ja olukorda talus? Müstika. Kuigi, ega naine enda rahulolematust just ei varjanud, ta pani vastu sarkasmi ning ilmselge trotsi ja tüdimusega. Henrile olid vihjed aga kui haneselga vesi.

Näidendi formaat oli lihtne, kuid samas isepärane ning isegi ootamatu. Kaks pealtnäha igas mõttes erinevat abielupaari veedavad koos õhtu. Üks paar külastab teist. Kogu asi eskaleerub sealt, kõikudes teraval noaäärel, kus mõlemale poole kallutades ootab kuristik, ehk siis, tragöödia. Süütu õhtu muutub ohtlikuks ja vaid üks hingetõmme on puudu õudusest. Ja siis äkitselt tehakse restart ja õhtu algab algusest peale. Inimesed on samad, asupaik on sama, aeg on sama, teemad on samad, mured on samad, rõõmud on samad. Erinevus on detailides ja tegelaste endi suhtumistes ja reageeringutes. Viimastel on aga märkimisväärne mõju, sest sama õhtu on automaatselt drastiliselt erinev eelnevast. Ja nii kolm korda järjest. Vaatamata sellele, et toon eri versioonides on kord süttivam ja kord helgem, on kõigil versioonidel potentsiaal muutuda katastroofiks, mõnel rohkem kui teisel. Ootamatusfaktor on igal ühel neist kõrge ja see teadmatus, kuhu suundutakse ning mil moel meeleolukas õhtu lõpu leiab, on üks etenduse võludest. Üllatus ja pinge liikusid sümbioosselt käsikäes.

Vaatamata pidevale potentsiaalsele tragöödiale kuklas -- valmis ennast iga sekund esitlema -- oli etenduse puhul tegu ka omamoodi komöödiaga. Seda juba alguses, mida illustreeris pikalt kestev trall lapsega, kus vanemad püüavad teda magama saada ning üks töötab teisele vastu. Üksteisega põrkuvad naise ning mehe lähenemised probleemilahendamisse nagu nad jookseks peaga vastu betoonist seina. Esimese viie minuti jooksul oleksin Henrist, ehk lapse isast, lahutanud. Ilmselgelt oli tema nägemus kasvatamisest ristivastupidi minu ja Sonia arusaamale. Koheselt oli aru saada, et tükk püüab oma tegelaste dünaamikas mängida publiku kogemustele, et luua kontakti laval toimuva ja vaatajate vahel. See toimis õnnestunult, sest enda ümber tajusin inimestes äratundmisrõõmu nende suhetele, kas siis lastega, abikaasadega või tuttavatega.

Veidral viisil tundusid etenduses olevad paljud seigad ja dialoogid autentsed ning sellised, mis tulevad ette paljudes peredes või tuttavate koosistumisel. See loodud side -- muutes publiku vaatajaks otsekui akna tagas ning mitte aktiivseks osalejaks sellistes hale koomilistes või ärritavalt absurdsetes olukordades -- tegi rahvale nalja. Mul endal oli keeruline samamoodi end tunda või enamus situatsioonidesse ennast paigutada, sest ma ei vasta tegelaste profiilidele just eriti lähedaselt. Üldiste inimtüüpidena oli võimalik ennast samastuda karakteritega ja toimuvaga aga küll. Siit tuleneb ka minu sümpaatia ning ühine mõtlemine Soniaga. Komöödia aga komöödiaks, üks vale samm ja pill tuleks (ja tuli) pika ilu peale suur plahvatusena. Balanss kerguse ja totakas koomilisuse ning ohtliku nihu minemise vahel oli õhkõrn ning, kordan, seda pinget oli põnev jälgida.

Mis mulle silma jäi ning eemaletõukavalt mõjust oli meeste ja naiste vaheline n-ö hierarhia etenduse kahe abielupaari hulgas. Sonia oli edukas jurist, Henri teadlane, kes juba pikalt midagi avaldanud ei olnud. Õhku visati etteheiteid ja torkeid sel teemal diskreetselt just Henri poolt. Pehmelt ja otsekui ringiga vastandus ta end pidevalt Soniale. See andis mõista, et ei ole normaalne ja aktsepteeritav, kui naisel läheb paremini ning see annab mehele õiguse oma enesehaletsust naisele näkku hõõruda. Kusjuures selline asjade seis Soniat ei paistnud häirivat ning naine oli mehe vastu ennast maha punnitavalt toetav ja mõistev. Kolmandas versioonis asi leevenes, sest muutus Henri enda suhtumine ning paugupealt paranes alaväärsuskompleks abikaasaga seoses. Henri oli võrreldes kahe eelmise variandiga tunduvalt n-ö mehelikum -- enesekindlam ja vähem enesekesksem. Teise abielupaari meespool, Hubert, ka teadlane ja teadusinstituudi juht, oli patroneeriv, üleolev ja alandav enda naise, Inèsi, suhtes. Tema pidev naise üle nalja heitmine, tema mõnitamine ning meeletu hoolimatus partneri tunnete vastu ajas öökima. Mees oli lausa vaenulik, passiivses või otseses mõttes, ning hooletult pidevalt alavääristas abikaasat.

Huvitav, kas sellist suhtumist meeste ja naiste vahel etenduses märkasin vaid mina? Kas tundsin seda sellepärast, et olen naine? Või ongi selline suhtlemine normaalne? Ma ei varjagi, et Sonia mulle sümpatiseeris. Isegi sahmerdis Inès, kes muretses pidevalt oma sukasilma üle, oli omamoodi poolehoidu võitev, sest siiralt püüdis olla enda võimetele vastavalt viisakas ja aktiivne külaline. Mõlemal juhtusid olema aga mehed, kes neid ei väärtustanud ning, mind ei üllata, kui naised mõlemad erinevat moodi frustreerunud olid. Jah, ei olnud nad süütud kukupaid ning tangot tantsitakse ikka kahekesi, kuid selles "sugude sõjas" võitsid minu silmis naised, seda just meeldivuses. Taaskord, nagu Henri, oli Hubert kolmandas versioonis nagu teine mees. Ikka arrogantne ja teravakeeleline, kuid suhtumises oli esil teine külg, ehk siis, ei mõjunud mees üdini pahatahtliku sitapeana.

Näidendit vaadates tekkis mul mitmeid etenduse sisu eksistentsiaalseid või tehnilisi küsimusi. Nähtu pani mind mõtlema aja kulgemisele, paralleeldimensioonidele ning muudele põnevatele teaduslikele fenomenidele, mida ei oska isegi nimetada. Igas versiooni tegelikkuses tuli esile detaile, mida teistes ei esinenud. Need panid juurdlema, et kas ka teises kahes eksisteerisid need iseärasused ja neid lihtsalt ei mainitud või ei kerkinud need esile? Või siis, olid need detailid omased vaid konkreetse versiooni maailmale? Sellest tulenevalt muutsin jooksvalt oma suhtumist suuremal või vähemal määral tegelastesse. Näiteks, tänu üllatavale suhtele kahe tegelase vahel. Kas tegu oli vaid ühe õhtuga, kus eri reaalsus lähtus ühest olevikust nagu ühe juuksekarva lõhiajamine, tulenedes samast karvast ja siis lahknedes? Või oli tegu eraldi paralleelselt kulgevate karvadega (loe: reaalsustega), mis kõik kulgesid oma teedpidi, peegeldades vahetevahel teineteist?

Samuti, kas tegu oli moraalilooga või siis õpetava looga, et kui muudad oma suhtumist, siis reformid tulemust ja sulle on antakse võimalus oma vigadest õppida? Kuigi tundsin, et üks aste jäi sellest nagu puudu. Esimene versioon tundus kõige nihum, teine juba vähem -- siis äkki oli puudu üks sild, ehk versioon, mis viiks neljanda, ehk, kolmanda variandini. Kas veel oleks pidanud olema mõni variant, mis oleks juba soodsamgi kui viimane, mis lavale jõudis? Muidugi, ei tasu väga põhjalikuks minna ning püüda piiluda näidendi sisu telgitagustesse, sest siis võib sinna ära uppuda, seal ei pruugi midagi ollagi või siis rööviks see tähelepanu laval olevast. Mõtlemisainet aga jätkus!

Mulle tohutult meeldis näidendi tekst ja üldine voolamine. Dialoog jättis loomuliku ja elusa mulje, olles terav, värvikas ning mahlane. Ma ei tundnud, et minu ees on neli näitlejat, vaid pigem piilusin ühest korteriaknast sisse -- kõik toimus päriselus. Olukorrad ja eskaleerumised õhtutes jätsid orgaanilise efekti. Mitte süžee ei dikteerinud arengust, vaid tegelased juhtisid olukorda vastavalt enda olemustele ja reaktsioonidele. Tegelastest meeldis mulle Sonia ning Elina Reinold suutis suurepäraselt esile tuua seda tarka, sarkastilist ja krapsakat naist. Minu vaieldamatu lemmik oli aga Harriet Toompere etteaste. Ta tõesti oli Inès, mitte enam Harriet Toompere. Ja ma soovin, et Inès teaks, et ta on vinge ja ärgu laske ennast ühest jätisest häirida. Naine hoolitses ka selle eest, et näidendis oleks ekstra doos huumorit, kuigi see oli kohati, halekoomika.

Kokkuvõttes, tõesti igati nauditav, mitmetasandiline ja isesugune etendus, mis tuletas veidi meelde tükki "Kes kardab Virginia Woolfi?", kuid oli siiski midagi unikaalset. Natuke raskesisuline või siis lõbus meelelahutus, kus tunda ära ennast või ümbritsevaid suhteid ning olukordi -- näidendi mõju varieerub kindlasti vaatajalt vaatajale. Soovitan!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar