Mida teha? Kuhu minna? (1) Siberi Huskyd ja põhjanaabrite 100

Tervitus!

Seekord kirjutan kahest enda peal ära katsetatud ideest mida teha ja kuhu minna kui on aega ja soovi midagi põnevat kogeda!

Matk Siberi Huskydega Paasiku koertemõisas

Koduleht: http://paasiku.weebly.com/
Asukoht: Paasiku mõis, Paasiku küla, Anija vald, Harjumaa

Kontakt: paasiku.koertemois@gmail.com
Hind: 30 EUR per nase (grupile alates 5 inimest kehtib soodustus, lapsele erihind)

Surfates kord internetis ja otsides lahedat ja meeldejäävat tegevust mida sõpradega sünnipäeval teha, koperdasin täitsa juhuslikult Paasiku koertemõisa Husky matka võimaluse otsa. Olles suur igasugu kutsude fänn ning, olgem ausad, Huskyde juures on midagi ekstra ülinunnut, siis mõeldud tehtud. Kuupäev kokkulepitud saigi sõbrad mobiliseeritud ning kohtumispaigaks Paasiku.

Nagu nimi ütleb, asub koertemõis tegelikult ka mõisas, ehk siis Paasiku mõisas, mida pererahvas püüab samm-sammult renoveerida. Territoorium keset maalilist loodust on mahukas ning seal asub hulgaliselt igasugu ehitisi ja aedikuid, mis on suure hulga koerte pidamiseks ideaaltingimused. Enne matka tutvustatakse ümbritsevat, tehakse sissejuhatus Huskeyde tõusse, kasutusaladesse ja iseärasustesse, keskendutakse ka individuaalselt mitmele asukale, räägitakse kuidas majapidamine toimib ning lastakse erinevates aedikutes/hoonetes kutsude juurde, kus viimased eriti agaralt ootavad ning vastu võresid, aknaid ja uksi end tervitamiseks suruvad. Nende tervitushõisked olid vägevad! Mõned lausa laulsid, jah, sõna otseses mõttes lalisesid laulumoodi häälitsusi. Koeri oli nii nooremaid kui vanemaid ning neid, kes olid aedikutes ning neid, kes ka vabamalt ringi said joosta. Muide, juba autodest väljudes tulid julgemad külalisi vastu võtma.

Kutsud ise olid äärmiselt heatahtlikud, leebed, aktiivsed, ülimalt inimsõbralikud ja otsisid inimestega kontakti. Meiega oli ka üks 8-aastane tüdruk ning ilmselgelt tundis ta ennast väga mugavalt koertega ja koerad omakorda temaga. Loomi sai vabalt paitada, kallistada ja sügada. Ja eks me kõik seda võimalust usinalt ära ka kasutasime. Need täielikud kukupaid küll omavahel urisesid ja tegid vahel ka mehisemaid hääli, kuid ma ei kujuta ette, et nende kehas oleks ükski agressiivsemat sorti joon. Kuna koertemõis pakub ka koerte hoiuteenust, siis leidus karjas ka üks Šoti lambakoer ehk Collie, kes ennast väga koduselt tundis ja sama innukas ning sõbralik oli kui tema ajutised kaaslased.

foto mina

Kui ring peale tehtud, siis said kõik endale jalutusrihmad (vöö ja nöör). Tegu oli üllatavalt mugavate ja tohutult praktiliste rihmadega, kus toega osa läks ümber keha ning kõhu pealt läks nöör, mis siis kutsu kaelarihma külge pandi. Käed olid vabad ning kehaga sai suurepäraselt koera juhitud (kuigi, ausalt öeldes, juhtisid nemad väga agaralt), tagasi tõmmatud kui vaja ning olukorda kontrolli all hoitud. Meie 8-aastane kaaslane sai ka omale taltsama koera ning tal ei olnud mingit probleemi temaga jalutamisel. Kõik kutsud muidugi matkale tulla ei saanud ja vaba valikut kõikide hulgast enda kaaslase leidmiseks ka ei olnud. Pigem pakkus pererahvas mõned koerad välja ning igaüks sai öelda, et "võtan ära"! Loomulikult, sai seda valida, et kui temperamentset kutsut endale partneriks võtta. Kes ikka end väga mugavalt ei tundnud, siis see sai rahulikuma matkasõbra. Samuti sai valmisoleku korral endale rohkem kui ühe kaaslase võtta, ehk siis näiteks kaks. Meist kahjuks keegi nii julge veel ei olnud ning leppisime ühega, kuid pererahvas võttis mitu. Väidetavalt ei ole aga üle nelja koera korraga võtmine enam mõistlik, alla selle aga kindlasti. Kokku läksime retkele 12 koeraga.

Teekond viis meid mööda põlde, muru, kruusateid, metsatukka ning veeäärseid alasid. Värske õhu, päikese ja ülinunnude kutsude kõrval sai nautida ka kena loodust. Igaüks sai valida endale enam-vähem sobiva tempo, kuid kõik kobaras koos liikuda ei olnud soovitav, sest nöörid võisid sassi minna ning olukord natuke segaseks. Olime suuresti hanereas, kuid kaks kõrvuti oli ka igati okei kui oli soov sõpradega omavahel vestelda ja muljetada. Algselt oli kutsudel eriti järjekindel soov rütmi ja trajektoori juhtida, kuid mida kindlamalt sa ise end tundsid ja mida rohkem kutsud rahunesid esmasest entusiasmist, et "jeeee!!! jalutama saab!" siis aina lõõgastavamaks ja koostööaltimaks samm läks. Kui tempo oleks olnud koerte teha, siis oleks see olnud tunduvalt kiirem, sest änksi täis olid nad, et üksteist karjajuhina üle trumbata (välja arvatud ühe mu sõbra koer, kes oli nii chill, et see oli lausa naljakas), kuid nagu mainitud sai neid vaevatult suunata. Matka käigus olid ka mõned pausid, iseäranis just vee läheduses, kus koerad said puhata ja end jahutada. Koomiline oli neid näha vees lihtsalt kükitamas, ise nii õnnelikud.

foto mina

Sissejuhatusel ning ka retkel endal vastasid peremees ja perenaine ka igasugu Huskydega seotud küsimustele. Näiteks, saime teada, et kõik kutsud võtavad osa ka koertenäitustest ja enamused on auhinnatud. Samuti, sai teada, mis vahe on Alaska malamuutidel ja Huskydel ning, põneva faktina, et kui Huskyde sinised silmad on tavapärane nähtus, siis malamuutidel esinedes ei ole see aga tõule omane. Tunnen end Huskyde alal tunduvalt enam harituna!

Konkreetseid detaile:
- Matka osa pikkus on kuskil 6 km.
- Matka kestus (sisaldades ka sissejuhatust ja territooriumi tutvustust) on kuskil 2-3 tundi.
- Sõit on linnast välja Raasiku/Kehra poole autoga kuskil 30 minutit.
- Koertemõisas on 23 Huskyt. Koertega saab tutvuda siit.
- Matka algusajaks on väidetavalt suuresti 13.00 paiku päeval, seega võiks selle suunisega arvestada.
- Kutsikaid saab neilt ka osta. Me nägime läbi akna kahte imearmsat kutsikat.

Minu soovitused:
- Igaks juhuks on mõttekas võtta kaasa puugi/sääse/parmu tõrje, kuna liikumist on põgusalt ka metsatukas ning kõrgema muru vahel.
- Minule isikulikult ei olnud 6 km tempokat kõndimist väsitav, kuigi hiljem selline hea rammestus oli sees, kuid lõõmava päikese all (ilm oli meil suurepärane) võib retk olla eri astmetel pingutust nõudev. Soovitus oleks vähemalt veepudel kaasa võtta. Kes eriti tundlik, päikest varjav müts on asjalik mõte ja päikesekreem (ise ei pannud peale ja nüüd on mul kätel "kenad" särgirandid).
- Soovitav on neile e-mail kirjutada ja ei tasu ehmatada kui vastust koheselt ei tule. (23 koera, majapidamise ja mõisa ülalpidamine ning igasugu tegevused on aeganõudev!). Pakkusin neile mõned kuupäevavariandid välja ja õnneks üks sobis ka neile. Mida rohkem kuupäevi õhku visata, seda suurem tõenäosus on, et midagi klapib.
- Retkel on ka mõned õrnalt järsemad kohad, metsatukk ning veeäärsed paigad. Soovitav on viimaste juures eriti ettevaatlik olla, sest vett suvisel päeval kutsud jumaldavad.

Tegu oli ideaalse stressi maandava matkaga koos kerge füüsilise koormusega, mida raamisid ja täitsid ülinunnud, üliarmsad ja ülisõbralikud Huskyd! Täname koertemõisa pererahvast ning meie reisikaaslasi (Sera - kes oli minu kalli matkapartner, Occhi, Lupi, Sid, Elba - mulle rohkem nimesid kahjuks meelde ei tule!) kihvti pärastlõuna eest! Kindlasti on plaan külastada ka talvel, et kelgusõitu proovida.

Fotod: I.F.

------------------------------------

Näitus "100 Soome asja" Maarjamäe lossi tallihoones

Koduleht: Eesti Ajaloomuuseum ja 100objects
Asukoht: Maarjamäe lossi tallihoone, Pirita tee 56

Näitus avatud: 10.06-20.08.2017
Hind: Täiskasvanud 3 EUR, sooduspilet (pensionärid, tudengid, õpilased, ISIC, ITIC ja IYTC kaardi omanikud) 2 EUR, perepilet (kaks täiskasvanut ja lapsed) 5 EUR (mul vedas, sest juhuslikult oli minu külastuse ajal sissepääs tasuta)

pilt ajaloomuuseum.ee kodulehelt

Soome instituut on avanud Maarjamäe lossi tallihoones näituse Soome Vabariigi 100. aastapäeva tähistamiseks, kus aastast 1917 kuni käesolevasse 2017sse tuuakse välja üks ese sümboliseerimaks konkreetset aastat. Kokku 100 eestlasele tuttavamat või vähem äratundmisrõõmu pakkuvat, kuid kahtlemata põnevat ja kõnekat eset meie sugulusrahva lähiajaloost. Lisaks sellele, saab mõtteid mõlgutada meie enda vabariigi 100. sünnipäeva üle ja kui sarnase, kuid samas ka erineva tempo ja sammu iseloomuga meie riigid ikka paralleelselt liiguvad.

Esiteks, ma ei ole Maarjamäel kunagi käinud, mis on veider ja kurb, sest vähemalt praegu, suvel, oli lossiterritoorium uskumatult kaunis, hooldatud ja võrratu koht, kus kasvõi niisama istuda ja lõõgastuda. Loss ise (2018. aastani) ja ka Filmimuuseum (2017. aasta oktoobrini) on hetkel suletud, kuid nende juures olev plats ja vaade merele on ainuüksi juba külastamist väärt.

Esemete variatsioon oli lai, esitlusele oli toodud nii lauamänge, jõulupuuehteid, riietusesemeid, tehnikat, toidunõusid, mööbliesemeid, toidu- ja joogipakendeid, helkureid ja ohtralt igast muid eeldatavaid ja ka üllatuslikke oma lugu rääkivaid objekte. Kõik need esemed peegeldasid spetsiifilist perioodi 100 aasta jooksul ning tuletasid meelde ka eestlastele nii kirkaid kui varjuseid mäletusi. Silma paistsid peanoogutused Talvesõjale (1939-1940), Soome kodusõjale (1918), Teisele maailmasõjale üldiselt, sõdadejärgsele perioodile, sidemetele Nõukogude liiduga, Helsingi Olümpiamängudele (1952) ja ka tänapäevale, kus Soome on edukas ja eesrindlik põhjamaade riik. 

Esemetest jäid eriti meelde Sibeliuse sulepea, ülivinge Saami rula (2012), ülimaitsvana paistev männikooreleib (1917) mida tahaks ise ka proovida, Juhla-Mokka kohvipakk (1931), hulgaliselt Aalto majapidamisesemeid, lapsepõlve meenutav Sarvise kelk (1967), vinge käbikorjaja peakate (1971), Jaffa poster ja Helsingi Suveolümpiamängude tõrvik. Loomulikult, oli esitlusel ka üks vanaaegne Fazeri kommikarp (1935) ning tähelepanu sai lisaks veel Koskenkorva viin, mis on Soomes populaarseim alkoholijook ning mille hellitusnimi on "kossu". Kõrvale ei jäänud ka Marimekko bränd ning Nokia. Välja oli toodud ka esimene Soomes tööstuslikult toodetud PC-arvuti Nokia MikroMikko 1 (1981). 

Näituse ruumidesse anti kaasa ka rõngastatud infokaustik, kus iga eseme kohta ajalises järjestuses, nagu esemed ka üldiselt paigutatud olid, leidus kommentaare, fakte ja taustalugusid objektide kohta. Üks lahedamaid ideesid näitusel oli aga suur must sein, mille ees markerid ning mis oli täis kirjutatud märksõnu, mis külastajale iseloomustab üht ehedat Soome asja. Hulgaliselt oli minu jaoks iseenesestmõistetavaid asju, kuid olid ka veidraid mõtteid, millele ma niiväga pihta ei saanud. Aga no, eks igaühel on ju Soomega oma isiklik side. Siinkohal tuleb ka päeva tsitaat emalt, kes oma lastega näitust külastas ja oma teismelisele tütrele ütles, kui viimane hakkas seinale midagi kirjutama: "Mis sa sinna paned? Isac Elliot?" Millegipärast ajas see mind itsitama, eriti kuna tütar selle idee koheselt tagasi lükkas.