Veidi kinost!
Pealkiri: Kuningas Arthur: Mõõga legend
Originaalpealkiri: King Arthur: Legend of the Sword
Režissöör: Guy Ritchie
Žanr: Seiklus, action, fantaasia
Kestus: 2h 06 min
Kinodes alates: 12.05.2017
Nähtud: 13.05.2017
Minu hinnang: 4/5
 |
| pilt forumcinemas.ee kodulehelt |
Ebapopulaarse arvamuse hoiatus!
Kui ma avastan, et mulle väga imponeerinud film saab nii publiku kui kriitikute poolt hävitavad hinnangud, siis tekib mus kahtlus, et olen eksinud mõnda teise dimensiooni. Taaskord on käes järjekordne näide sellest veidrast olukorrast. No tõesti, uus kuningas Arthuri legendi ümber keerlev film sisaldab küll mitmeid puudujääke, möödapanekuid ja enda ülehindamisi, kuid tegelikult oli ju tegu vinge ja omapäraste modernsete elementidega versiooniga läbileierdatud loost. Või, kas ma vaatasin massiliste laitjatega üldse sama filmi? Võib-olla mitte. Ootasin mastaapset, võimsat ja mõnusalt ülemeelikut action seiklust ning just seda ma ka sain. Seega, kuna tuhanded arvustused on esile toonud selle negatiivseid külgi, kavatsen mina keskenduda vaid positiivsetele.
- Ette heidetakse, et viimane võitlus oli üks tüüpiline arvutimängudest tuntud eriefektidest tulvil kätš. Ja oligi! Kuid, vat see oli üks vinge võitlus. Suurepäraselt krutiti pinget, asukoht oli efektne ja vägev, madina koreograafia oli lahe ja muusika toetas ideaalselt toimuvat. Samuti särises kahe vaenlase viimane vastasseis elektrist ning sisaldas nii emotsionaalseid, ootamatuid, kui ka rusikaga rõõmust õhku löömise momente. Igati õnnestunud kulminatsioon!
- Üks aspekt filmis, mis tõesti esile kerkis ja seda just oma geniaalsete valikute poolest, oli muusika. Kohati suutis see isegi nähtava üle trumbata ning nautisin filmi enam kõrvade kui silmadega. Tugevate rahvusmuusika alatoonidega, samas modernne ning kaasakiskuv, oli see osa loost kindlasti teose üks tippsaavutusi.
- Mõõgast oldi püütud loos teha omamoodi täisväärtuslikku tegelast ning eks see ka omajagu õnnestus. Vahel tõesti tundus, et ta vedas süžeed ning tegelaste tegemisi ja otsuseid. Iseäranis muljetavaldav ja lööv oli mõõga kivist tõmbamine, kus nii muusika, näitlemine, olukorra eskaleerumine ja kogu kupatus koostöös suurepäraselt toimis. Mulle meeldis ka ootamatu lähenemine sellele kuidas Arthur jõudis mõõga tõmbamise olukorda. Ja veel mõõgast rääkides, siis kuidas see üldse kivisse sai, oli hiilgavalt emotsionaalne ja nutikas.
- Mulle meeldis ka filmi kärme tempo ning pidev tegevus. Isegi üksikud vaiksemad hetked ei takistanud pidevat actioni kulgemist. Nähtu ei olnud loid ja veniv, vaid krapsaks ja energiast pakatav. Eriti võimendas ja peegeldas seda tüüpiline Guy Ritchie’lik dialoog, mille sarkastiline, käbe ja mahlane toon mulle jubedalt peale läks ning ajaloolise konteksti veel paremini seeditavaks ja elavaks tegi. Samuti olid hüppeliselt kokkulõigatud vestlused nupukas viis kuidas nähtavat hoogsana hoida. Eriti eredalt jäi meelde seik kus Arthur jutustas oma hommikustest seiklustest, mis sisaldas viikingeid, karusnahku ja grafitit.
- Veel võitsid minu poolehoiu linateose stiilsus, lihtsus, lahedus ning huumor. Viimast oli just piisavalt ja päris vaimukat, et kinokogemust veel lõbusaks teha ning kuningas Arthuri legendi natuke vürtsi lisada.
- Näitlejatest niipalju, et Charlie Hunnam oli sarmikas võrukael ja ebatraditsionaalne kuningas Arthur, mis mulle väga peale läks, sest ta ei olnud vaid üllas ja rüütellik hunnik igavust. Jude Law kurikaelana oli küll klišeelike motivaatoritega, kuid tegelase haavatavus ja võimujanu olid meisterlikult balansis ning tema näitlemine oli üpris esmaklaasiline.
Okei, pean ikkagi ka mõned mitte just õnnestunumad aspektid välja tooma, et ülevaatesse tasakaalu tuua: enamused kõrvaltegelased jäid pealiskaudseteks ning ei saanud piisava sügavuse, arengu või tõsiseltvõetavuse osaliseks, kõige veidramalt kukkus välja maag, kes oli valusalt monotoonne ning ma ei saanud aru, kas osatäitja ei saanud piisavalt juhendamist või ongi tegu puise näitlejannaga, süžeesse oli ka liialt palju eri liine ja legendi igast detaile sisse poogitud (Järve emand, Mordred, Tumealad, jne), mis tegid loo kohati segaseks ja katkendlikuks, jne.
Ma loomulikult tõden endale kõiki filmi miinuseid, kuid seekord olen täienisti subjektiivne ja hindan nähtut puhtalt selle põhjal kuidas see mulle üldiselt meeldis, ehk siis meeldis väga, vaatamata kõikidele vigadele! Ja ei olnud see David Beckhami ülesaste üldse nii jube kui räägitakse, lihtsalt veidi naljakas oli. Põhiline on ikkagi see, et ta püüdis selles paaris minutis oma näitlejaandeid esitleda. Neid tal muidugi ei olnud, kuid patsutuse õlale saab ta ikkagi lustaka vaheseiga eest!
---------------------------------------------
Pealkiri: Jäine tango
Näitlejad: Julia Peresild, Rinal Mukhametov, Sergei Garmaš
Originaalpealkiri: Холодное танго
Režissöör: Pavel Tšuhrai
Žanr: Draama, romantika, ajalugu, sõda
Kestus: 1h 47 min
Kinodes alates: 23.06.2017
Nähtud: 24.06.2017
Minu hinnang: 2.5/5
Ma mõnikord tõesti kahtlen, et äkki on mul masohhistlikud kalduvused, sest antud filmi üleelamiseks peab erisorti inimene olema. Või olen ma lihtsalt liialt tundlik, mis on ka võimalik. Kumbki neist peab olema tõsi -- ma ei ole vaid kindel milline. Igatahes, naiivselt ja eeltööd tegemata, ootasin loost pigem romantikat lusikatäie pisarate ja tragöödiaga. Sain ma aga vaid viimast ja seda rusikahoopidena järjepidevalt vastu vahtimist. Julgen ka väita, et romantiliseks filmiks ma seda kohe kindlasti ei kategoriseeriks, sest väidetav lembelugu oli tüüpiline koduvägivallajuhtum, kus mõlemad vihkavad üksteist, kuid kirg, ellujäämisinstinkt, ajalise iseärasused ja psüühilised traumad ei lase paaril oma teed minna.
Tegelaste ja vaatajate piinamisega alustati juba esimesest stseenist ning järgemööda sisaldas film juutide tagakiusamist, holokausti, lastetapmist, vägistamist, peksmist, prostitutsiooni, sõjakuritegusid, surnute järelt varastamist, vabadusvõitlejate süsteemset hävitamist, liigkasuvõtmist, tagatoa aborte... Kas ma unustasin midagi? No, põhimõtteliselt sisaldas see film sõjaolukorra igapäeva. Ja see on ka põhjus, miks nähtut kiita. Julma reaalsusega tagasi ei hoitud ning tänu sellele oli tulemus äärmiselt tõepärane ja usutav. Selleaegne tegelikkus ei olnudki romantiline, vaid paari tilga tõrvaga, nagu mina soovisin näha, vaid eeldatavasti midagi süžeele sarnast. Filmi rusuv, kuid ehe õhustik oli mõjus. Teisalt, aspekt mida kiita, oli ka põhjus miks nähtut laita. Mulle tundus, et fookus oli liialt tegelaste ängistamisel ning lisades siia ootamatu lõpu, mis liialt teatraalseks muutus -- šokeerimine šokeerimise eesmärgil --, ei tundnud ma ühtegi lootusekiirt kogu linateose vältel. Eks see maitse asi ole, aga ma tõesti ei eelista näha kuidas pea kaks tundi mind ahastama pannakse, tegelasi vaevatakse ning seda kõike mille nimel?
Ka ei suutnud ma peategelastega kontakti saada. Laimaga võib-olla natuke õnnestus, kuid Max jäi mulle arusaamatuks tegelaseks. Vaatamata viimase jubedale lapsepõlvele ja omavahel vastaseisus lojaalsustele, ei tundud ma temast mingit emotsiooni, ta oli ilmetu, kohmakas ja plakatlik. Muhe, sisukas ja elavam kui kõik teised tegelased kokku oli aga Vene major Taratuta (Sergei Garmaš). Tundus, et loo eesmärk oli aga vaid illustreerida selleaegseid õudusi Leedus, mitte niiväga rääkida terviklik ja täisväärtuslik lugu, kus karakteritel oleks suurem roll kui olla jubeduste keerises ainult lihakehadeks.
 |
| pilt forumcinemas.ee kodulehelt |
Ma mõnikord tõesti kahtlen, et äkki on mul masohhistlikud kalduvused, sest antud filmi üleelamiseks peab erisorti inimene olema. Või olen ma lihtsalt liialt tundlik, mis on ka võimalik. Kumbki neist peab olema tõsi -- ma ei ole vaid kindel milline. Igatahes, naiivselt ja eeltööd tegemata, ootasin loost pigem romantikat lusikatäie pisarate ja tragöödiaga. Sain ma aga vaid viimast ja seda rusikahoopidena järjepidevalt vastu vahtimist. Julgen ka väita, et romantiliseks filmiks ma seda kohe kindlasti ei kategoriseeriks, sest väidetav lembelugu oli tüüpiline koduvägivallajuhtum, kus mõlemad vihkavad üksteist, kuid kirg, ellujäämisinstinkt, ajalise iseärasused ja psüühilised traumad ei lase paaril oma teed minna.
Tegelaste ja vaatajate piinamisega alustati juba esimesest stseenist ning järgemööda sisaldas film juutide tagakiusamist, holokausti, lastetapmist, vägistamist, peksmist, prostitutsiooni, sõjakuritegusid, surnute järelt varastamist, vabadusvõitlejate süsteemset hävitamist, liigkasuvõtmist, tagatoa aborte... Kas ma unustasin midagi? No, põhimõtteliselt sisaldas see film sõjaolukorra igapäeva. Ja see on ka põhjus, miks nähtut kiita. Julma reaalsusega tagasi ei hoitud ning tänu sellele oli tulemus äärmiselt tõepärane ja usutav. Selleaegne tegelikkus ei olnudki romantiline, vaid paari tilga tõrvaga, nagu mina soovisin näha, vaid eeldatavasti midagi süžeele sarnast. Filmi rusuv, kuid ehe õhustik oli mõjus. Teisalt, aspekt mida kiita, oli ka põhjus miks nähtut laita. Mulle tundus, et fookus oli liialt tegelaste ängistamisel ning lisades siia ootamatu lõpu, mis liialt teatraalseks muutus -- šokeerimine šokeerimise eesmärgil --, ei tundnud ma ühtegi lootusekiirt kogu linateose vältel. Eks see maitse asi ole, aga ma tõesti ei eelista näha kuidas pea kaks tundi mind ahastama pannakse, tegelasi vaevatakse ning seda kõike mille nimel?
Ka ei suutnud ma peategelastega kontakti saada. Laimaga võib-olla natuke õnnestus, kuid Max jäi mulle arusaamatuks tegelaseks. Vaatamata viimase jubedale lapsepõlvele ja omavahel vastaseisus lojaalsustele, ei tundud ma temast mingit emotsiooni, ta oli ilmetu, kohmakas ja plakatlik. Muhe, sisukas ja elavam kui kõik teised tegelased kokku oli aga Vene major Taratuta (Sergei Garmaš). Tundus, et loo eesmärk oli aga vaid illustreerida selleaegseid õudusi Leedus, mitte niiväga rääkida terviklik ja täisväärtuslik lugu, kus karakteritel oleks suurem roll kui olla jubeduste keerises ainult lihakehadeks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar