Raamat: Naistekate eri "Kuldreegel", "Rosete kirjutab romaani", "Armastuse takistusrada" ja "Taksikoer kannab Pradat"

Tervitus!

Ja jälle raamatuid.

Pealkiri: Rosete kirjutab romaani
Autor: Ketlin Priilinn
Kirjastus: Hea Lugu
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 3.5/5

See on minu teine autori romaan ning isegi sellise vähese kokkupuute põhjalt on kujunenud juba kindel arusaam tema stiilist ning selle võlu ja valu punktidest. Nimetaks autori raamatuid argipäeva äkšoniks. Makro tasandail midagi eriti ei toimu. Mikro tasandil toimub aga hulgi. Lähenedes loole just makro/mikro fookusega, siis on selge, et miks, ühelt poolt vaates, on tegevused rutiinsed ja üksluised, teisal, aga sisukad ning värvikad. Kui oodata loost mastaapsed tundeid, situatsioone ja olukordi, siis ilmselgelt, ei paku raamat rahuldust. Kui ollakse õnnelikud indiviidi tasandiga ning kogukonna sigri-migriga, siis tegelikult on süžee ju täistopitud ja dünaamiline. Lihtsalt, keegi ei tee midagi grandioosset nagu päästa maailma, leia igavest armastust või lahenda üligeniaalset mõrva -- vaid tavalised Eesti inimesed elavad tüüpilist Eesti inimese elu. Ja see on ka põhjus, miks mulle raamat tegelikult meeldis. Põnevus igavuses ja igavus põnevuses. Ja sama põhjus oli, miks mind raamat kohati külmaks jättis. Vahetevahel on vahva lugeda tühisest tühjast-tähjast. Mõni päev on hea ajul puhata lasta ja selle loo taustal restarti teha. Mõni teine päev aga oleksin tahtnud midagi mahlakamat, midagi märkimisväärsemat, midagi mitte nii igapäevast. Võib vast öelda, et sellise ajaviite romaani lugemise nautimiseks peab lihtsalt õiges mõtteseisundis olema. Teos ise on lobe ja loetav, hea ja jooksva teksti, ning vaevatult järgitava tegevus- ja karakteriliinidega. Lisaks, on tegu lugu loos romaaniga, kus saab Rosete tegemistele paralleelselt lugeda raamatut mida naine vabadel hetkedel kirjutab.

Alati tekib tihedam side loetavaga kui kohad või detailid on midagi millega sa suudad end samastada. Rapla ja Tallinn on mullegi kodused. Ka tegelastes oli äratundmisrõõmu, sest just niimoodi mulle tundub, et kaasmaalased käituvadki. Selles mõttes paistab, et autor suudab keskmist eestlast kenasti oma tekstis tabada. Nende reaktsioonid ja olemused näisid autentsed. Kuigi, ma ei tea, kui julged inimesed niimoodi võõrastega üleüldse suhtlema on, kuid ehk see on natuke maal elamise teema. Linnas ongi palju isoleeritust ja kinnisust. Ma ei kannatud silmaotsaski Rosete töökaaslast, Sigridit, kelle juurde ta suvel läks (miks ta üldse niimoodi suvaka juurde tuli?). Mulle jäi täitsa arusaamatuks, et miks Rosete laseb teisel ennast niimoodi kohelda, muudkui järele annab ja silma kinni pigistab. Ma oleks esimese bussiga taas koju teel. Aga, noh, mul on tunne, et tavaline eestlane just nii käitukski -- ignoreerib ja tipib ümber probleemi, kuni kogemata sisse astub, või siis häda haihtub iseenesest. Ainuke asi, mis natuke kulmu kergitama pani, oli tõsiasi, et keegi ei soovinud eesti keele õpetajat endale palgata. Võiks eeldada, et sellisest võimalusest, kui üks ise ennast pakkuma tuleb, krabatakse kümne küünega kinni. Niivõrd väiksemahulise teose kohta on siia sisse mahutunud tohutult igast suhtedraamat, erinevaid konflikte ja liine, ning kõikvõimalikke eri liike kontakte. Need lihtsalt ei karju näkku ja on vaoshoitud. Välja arvatud Sigrid -- mind lausa hirmutas ta ja ei oleks vabatahtlikult küll oma väikse lapsega tema juurde jäänud. Kujuta ette, ei julge ära minna, sest äkki solvub... Jube. Igatahes, igati soliidne kodumaine naistekas, mis vajab sobilikku hetke, et selle mikro tasandi võlu õigesti hinnata.

----------------------------------

Pealkiri: Kuldreegel
Autor: Amanda Craig
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 3/5

See oli üks veider raamat. Leidus nii paljut, mida oli raske tõsiselt võtta või uskuda. Samas, sisse oli pikitud mitmeid teemasid, mis loo eriti realistlikuks ja päris maailmaga seostatuks muutsid. Kokku toimisid need kaks vastakat poolt natuke skisofreeniliselt ning kogu süžee ei tahtnud kuidagi üheks sidusaks tervikuks põimuda. Kontseptsioon, et kaks naist juhuslikult kohtuvad ja otsustavad üksteise vaimselt ja füüsiliselt vägivaldsed abikaasad tappa ning toimida kui teineteise alibid, on ju tohutult intrigeeriv. Kuid lugedes sellest, ei suutnud autor seda ideed mulle autentsena maha müüa. No ei tundunud üldsegi tõetruu, et selline olukord saaks tekkida. Vähemalt mitte niimoodi kui autor seda kirjeldas, edasi andis ja konteksti sõnastas. See tundus lihtsalt nii lambist, hooletu, läbimõtlematu ja peategelase, Hannah, psüühikaga mitte klappiv. Jah, naise piirini tiritud mentaalne seisund kindlasti tapmist oleks võimaldanud, kuid see mida lugesin ei passinud sellega, mis toimus. Igatahes, keeruline seletada, kuid naiste kokkulepe ei olnud veenvalt esitatud ja paistis sellest tulenevalt isegi oma absurdsuses absurdne. Peale selle, jättis loo tegelik kurjam kuidagi nii üle võlli mulje, eriti see, et mingeid konkreetseid tagajärgi ei tulenenud. Kogu finaal oli üldse kõvasti üle usutavuse piiri, isegi muidu ebatõenäolise süžee raames. Mingid aspektid loos lihtsalt ei olnud ühel lainesagedusel teineteisega. Need ebakõlad võtaks kokku analoogiga, et mingis kohas anti tohutult gaasi ja sõideti 110 km/h -- kuid sõiduvahendiks oli enda kondijõul toimiv tõuks. 

Tulles tagasi mainitud ehedate detailide juurde, siis oli huvitav kui põhjalikult ja, arvatavasti, tõeselt anti edasi koduvägivalla ohvri teekonda ja kannatusi. Ning, muide, fookuses oli ka meeste vastane koduvägivald, mis toimis põneva paralleeli ning tasakaalustajana. Sealjuures mitte vähendamata naise kogemuse kaalu. Kuigi peategelase mehest ja lapse isast oli vaimselt raske lugeda, sest suur osa teosest pühendus ennast just sellele valusale teemale, siis on mõistetav, et nii detailne ülevaade peaks andma lugejale mõista, et miks naine oli valmis tegema kokkuleppe, et see jõletise maha koksata. Huvitav ja põhjalik lisa süžees oli Cornwalli eluolu ja raske saatus. Nimelt on tegu väga vaese piirkonnaga, mille elanikud Brexitis suuresti lahkumise poolt otsustasid. Ja selle tulemusel veel vaesemaks jäid. Kuidagi kentsakas, kuid paeluv oli lugeda sellest kuidas Hannah mõtiskles ja seletas lahti Cornwalli probleeme ja just Brexitit tihti mainis. See tõi mind lugejana reaalsesse maailma tagasi ja pani märkama seoseid ilukirjandusliku loo ja päris elu vahel. Samas, kohati tundus, et autor kasutas raamatut võimalusena sotsiaalkriitikaks ning püüdis kas Cornwalli rahvast välja vabandada, ise nende ratsionaali lahti mõtestades mõista või, hoopis, neid kritiseerida. Kogu selle suure pildi kõrval tundus Hannah ja tema romantilise sihtmärgi ühine areng aga kuidagi nõrk ja vähe välja joonistatud. Ja teisejärguline. Äkki pidigi olema, kuid ma pigem loeks kahe haavata saanud inimese tervendavast üksteiseleidmisest kui Brexitist, regionaalsest vaesusest ja kuidas ikka EU püüab Briti kalurite kalad ära. 

Tekkis, lisaks, küsimus, et kas tegu on põneviku, romantika, ühiskonnakriitika, sotsiaalse fookusega romaani, autobiograafia (autor on palju raamatus Hannah poolt läbi elatut ise kogenud) või chick-lit žanriga. Kuidagi ülemäära pudru ja kapsad oli kompott ning tundus, et autor tahtis liiga paljut ja korraga. Siit aga tekkisidki haakumise probleemid. Kõik eri liinid ja teemad ei tahtnud ennast hõlpsasti üksteisega kokku siduda. Eraldiseisvatena olid need kõik omas kohas ja kontekstis köitvad teemad, kuid ühe 350 leheküljelise ajaviite romaani jaoks läks ülearu tihkeks. Eriti kui mitmed neist fookustest olid üpris raskesti seeditavad ja raskekaalulised. Igatahes, kokkuvõttes, selline pentsik raamat, mis nagu oli hea ja ei olnud seda ka. Lugemist ei kahetse. Ehk see pigem olegi peamine. 

-------------------------------

Pealkiri: Taksikoer kannab Pradat
Autor: Stefanie London
Kirjastus: Ersen 
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 4/5

Naistekad on ägedad. Naistekad on mõnusad. Naistekad on suurepärane ajaviide, et ajule puhkust anda ja positiivseid emotsioone jahtida. Seda, muidugi, siis kui lugu liiga nõme ei ole. Ja need spetsiifilised detailid, mis ühe lugemiskogemuse totakaks teevad, varieeruvad ühelt teoselt teise, olenevalt mis kombinatsioonis on eri süžeevõtteid kasutatud. Tuleb tunnistada, et antud lugu ei olnud mitte midagi erilist, tõesti, ei olnud, kuid ta ikka leidis minu poolehoiu. Ehk tunnengi viimasel ajal puudust just sellistest lihtsatest ja klassikalistest naistekatest, ilma absurdsete alfa isaste, võrratult eksimatute kangelannade ja miljonäride maailmata. Okei, noh, viimast tegelikult ju oli, kuid mees ei olnud seekord kuum ja karm ebamaine mehemürakas, vaid haavatav ja endassesulgunud lihast ning luust inimene. Ka peategelane, Isla, oli küll ikka perfektne, kuid temagi n-ö koperdas ning kukkus. Mulle meeldis, et mõlemad tegelased tundusid nagu isikud, kes reaalselt eksisteerivad ja kellega on võimalik kontakti leida, mitte nagu üdini klišeed gaziljonäri romantikate kangelaspaarid, kes lihtsalt pigem reeglina ei tundu, et oleksid inimesed, kes päriselt olemas on. Põhimõtteliselt, võtted ehk on ühised, kuid õhustikud on erinevad. Ja sellest tulenevalt on lugemisemotsioongi erinev. 

Aga, kes on raamatu tõeline staar? Ikka taksikoer Camilla. Keda, kurvastuseks, oli kuidagi vähem kaasatud kui oleksin eeldanud. Ta tegi ka palju vähem pahandust ja näitas oma ülbelt iseloomu kõvasti kasinamalt kui oleksin tahtnud. Mingi hetk oli ta taandunud kõrvaliseks tegelaseks, kes põhisüžees niiväga mingit rolli enam ei mänginud. Koer oli, kokkuvõttes, vaid põhjus, et peategelastest paar kohtuks ning, et naisel oleks mingi uus karjäärisuund käepäevast võtta. Kuigi, arvestades, kui privaatne ja paranoliline mees oli, siis ei olnud eriti usutav, et miks ta suvalise naise tänavalt koerahoidjaks palkas. Aga, no jah, eks naistekates omajagu roosaudulist fantaasiat peabki leiduma. Igatahes, taksi potentsiaali jäi 100% kasutamata, kuid emotsionaalsed implikatsioonid, et miks ta nii halvasti käitus ja kuidas ta leidis lõpuks oma omanikuga ühe keele, oli tegelikult tundeküllaselt nunnu ja tõetruult seletatud. Ja, muide, pealkiri viitab humoorikale Instagrami kontole, mille Isla Camillale lõi. Olles eelnevalt töötanud sotsiaalmeedia nõustajana, ning sattunud gigantsesse prohmakasse kliendiga, keda naine esindas, oli romantika süžee kõrval tähtsal kohal ka Isla tööelu ning tagasi püsti tõusmise ja uute suundade leidmise liin. Ei puudu, lisaks, üks krapsakas parim sõbrants (kohustuslik naistekates!) ja hülgamishirmus õde. Pagasit kõigil tegelastel jätkus ning mitmeid psühholoogilisi probleeme puudutati, kuid kas see läks liiga paljuks või jäi liiga põgusaks, ei ole ma kummaski variandis väga veendunud. 

Aga mis siis ikka öelda. Täitsa nauditav naistekas oli. Ei olnud väga helge, ei olnud väga raske. Tuletas meelde neid klassikalisi 90ndatel populaarseid chick-lit žanri teoseid, kuid oli konkreetselt ka lihtsakoeline romantika. Äärmiselt hõlpsasti seeditav, kuid mitte ilma toiteväärtuseta. Vitamiine ja mineraale ikka sai. Elumuutvat ja valgustavat kogemust raamatust, muidugi, otsida ei maksa, kuid Camilla oli armas ja lugu täitsa hea vaheldus krimkadele ning raskemale kirjandusele, mida viimasel ajal olen lugema sattunud. Ehk peaks ikka rohkem puhastusdieeti tegema ja enam naistekaid kätte haarama. Edukalt ja õigesti valitud žanriesindajad mõjuvad kui detox. Õnneks mul raamaturiiulil lugemata variante veel hulganisti peaks jätkuma. 

--------------------------------------

Pealkiri: Armastuse takistusrada
Autor: Barbara Cartland
Kirjastus: Ersen 
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 2/5

Mul oli seda vaja. Rohkem pole vist tarvis midagi öelda. Mul lihtsalt oli roosavahulist Barbarat selleks kaheks tunniks vaja. Väga noorena sai teda ikka rohkem loetud ning, kui aus olla, siis omas raamistikus, on ta kirjutanud päris okeisid lembelugusid. Jah, nad on kõik suhteliselt lahjad, ühe mustriga, suhkruvatised, naistel on alati mingi ebatavaline nimi (seekord oli Helsa), nad on vaid oma 18 aastat vanad ja nad ei oska enamasti rääkida järjepidevalt, sest nad on alati õhkamas või hämmingus ("Oh... ma ei teadnudki... et armastus... võib nii tugev... olla). Mind jubedalt see punktiiriga venitamine häirib! Aga, jah, olen nooruses täitsa kobedatele Barbara romantikatele otsa komistanud. Kahjuks, antud lugu aga kindlasti nende paremate hulka ei kuulu. Idee oli ju isegi huvitav, et meie kangelanna püüab päästa rikast ja nägusat aristokraati (millist siis veel?!) abielulõksu sattumisest, kuid mis mind seekord häiris, oli tõsiasi, et mees ja naine olid omavahel kontaktis ja rääkisid kokku vist ainult mingi alla kümme lehekülje kahesajast. Ja selline esimesest ja ainukesest pilgust armastus on totakas. Natuke rohkem võiks ikka aega koos veeta, isegi sellistes arhailistes ja traditsionaalsetes armastuslugudes. Lugejale ei ole üldse huvitav kui loed kõigest muust kui sellest, mis on raamatu fookus. Helsa veetis isegi n-ö kurjamiga rohkem aega koos kui oma "suure" armastusega ja tal oli rohkem keemiat mingi teenijatüübiga. Igav, selline lähenemine on lihtsalt tüütu ja igav. Oma eesmärgi loo lugemine aga täitis, milleks oli anda mu ajule võimalus teha pehme ja vähe energiat nõudev restart.

Raamat: Krimi eri "Pühaku lunastus", "Vera Wongi isiklik nõuanne mõrvaritele", "Kuidas lahendada omaenda mõrva?" ja "Liiga palju armastust"

Tervitus!

Krimkadest seekord. 

Pealkiri: Vera Wongi isiklik nõuanne mõrvaritele
Autor: Jesse Sutanto
Kirjastus: Hea Lugu
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 3.5/5

Raamat klassifitseerub muhekrimiks, kuid ma pigem isegi ei nimetaks teost niimoodi. Ta oli rohkem melodraama koos kõrvalise krimielemendiga. Ma hakkasin lugema detektiivikat, kuid sain tegelikult hoopis inimsuhete keskse heatuju loo koos annuse koomika, pisarate, kallistuste, toidu ja leitud pere teemaga. Mõrv on lihtsalt katalüsaator, kuid ei paigutu tegelikuks fookuspunktiks. Vaatamata sellele, oli omajagu põnev, et kes ikka oli mõrvar ja miks. Kui kõik tegelased on Vera uus pere, siis kes neist ikkagi mängis hunti lambanahas? Või siis oli tegijaks hoopis mõni kolmas, eriti põgusa ülesastumisega tegelane? Mõlemad variandid, teoorias, ei kõlanud eriti nutikalt, kuid lõpptulemus oli päris ootamatu. Selgus see n-ö viimasel minutil, kui raamat oli põhimõtteliselt juba oma otsad kokku tõmmanud ja mingiks viivuks ma isegi ei hoolinud enam, et kes ja miks siis tapmise taga oli. Kui plaan on leida teosest närvikõditav mõrvalugu, siis seda aga kindlasti siit otsida ei maksa, ning kohati võib isegi krimi süžee elementi raamatus nõrgaks nimetada. Žanrite koosluse tasakaal teoses oli oma kontseptsioonilt huvitav ja omapärane. Rambivalgus oli tegelastel, nende omavahelistel suhetel, konfliktidel, ühistel minevikel ning tulevikel. Kui mõnes krimkas on kriitika, et tegelased ei ole võib-olla hästi välja joonistatud ja keskendutakse tegevuskäigule, siis siin raamatus seda peljata ei tasu. 

Lugu keerleb ümber krapsaka Hiinalinnas elava, Vera, ja tema teemaja, kus ei käi peale ühe haletsust tundva külalise, mitte ühtki klienti. Naine on üksik, uudishimulik, põikpäine, usin ja targutaja, nagu ühte vanemat hiinlannast prouat ette võib ehk kujutada. Ta on iseteadlik daam, kes otsustab, et kui ikka mõrv tema ülejäänud maailma poolt hüljatud äris aset leiab, siis tema selle ka lahendab. Mis tal ikka oma tühjade päevade täiteks teha. Ja, otseloomulikult, on politseinikud ju ebakompetentsed ja naine teab raudselt kõike paremini. Nii koperdab ta nelja potentsiaalse kahtlusaluse otsa, kellele ta suht otse ütleb välja, et peab neid võimalikes mõrtsukateks, ja hakkab oma järjepideva susimise ning õpetuste saatel neliku saladusi paljastama ning, üllatus-üllatus, nende elu parandama, sest neliku liikmed on omadega täitsa katki. Vera võib tegelikus elus päris tüütu olla, kuid raamatus, kaugelt jälgides, oli ta asjalik, heatahtlik ja mõnus ning muhe vanaproua, kes vajas teisi samapalju, kui teised teda vajasid. Mõlemad osapooled lihtsalt ei olnud sellest kollektiivsest vajadusest koheselt teadlikud. Natuke, siiski, häiris, et kõik tundus liiga hea, et olla tõsi, eriti kulminatsioon, ning natuke selline roosamannavahu imal maitse jäi suhu, kuid iga raamat ja krimka ei peagi olema realistlik, karm ja elu inetusi eksponeeriv. Antud raamatus keskendutakse pigem suhete loomisele, taas leidmistele, teistele võimalustele, haavade parandamisele, oma hirmude ületamisele ning, tõsiasjale, et pere, isegi kui mitte veresidemetel baseeruv, on hädavajalik täisväärtuslikuks eluks.

---------------------------------

Pealkiri: Pühaku lunastus
Autor: Keigo Higashino
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 3/5

Olen natuke hämmastunud, sest raamatut ja sarja tohutult kiidetakse, kuid mind jättis teos leigeks. See oli aga kindlasti eripärane ja enda spetsiifilise stiili ning fiilinguga, nii positiivses kui negatiivses mõttes. Mulle väga meeldis tegelaste fookus, kus kõik, nii uurijad kui kahtlusalused, olid justkui ühel pulgal, saades samas hulgas tähelepanu, arengut, empaatiat ja kahtlust/kriitikat. Mõlemad osapooled olid aktiivses rollis ning võrdsetel positsioonidel. Tempo oli, vaatamata raamatu lühidusele, aga üpris aeglane ning mingit intensiivset äkšonit, närvikõdi või isegi pinget siit teosest väga oodata ei maksa. Pigem kategoriseeruks lugu heal juhul malbeks psühholoogiliseks kassi-hiire mänguks. Tundsin, et loetu vegeteeris kuskil uimases udus, sest süžeel otsekui puudus energia, särtsakus või mingi elujõud. Välja arvatud ühe detektiivi ebakohased tunded ühe kahtlusaluse suunas. Jäi mulje, et tegelased oleksid kui vati sees. Selline tuimus, õnneks, lahtus kui, lõpuks, tegi etteaste sarja peategelane, füüsikaprofessor "Galileo". Kusjuures, seda alles kuskil siis, kui lugu oli 1/3 läbi ning mehe roll, kuigi märkimisväärne kogu müsteeriumi lahendamisel, oli äärmiselt põgus, kui arvestada kvantiteeti ning lehekülgede arvu mil ta üles astus. See oli natuke kurb, sest tajusin, et raamat sai just tema ilmumisega elu sisse ning mees oli vaieldamatult kõige huvitavam aspekt kogu loos. Kui ta oli stseenis, siis oli lugemiskogemus kohe hulgi köitvam ja värvikam.

Süžee keerles ümber mehe, kes suri nii, et see, kes tõenäoliselt seda tegi, ei saanud kuidagi mõrva sooritada. Naisel oli kaljukindel alibi. Juba algusest paistis, et tegu on sellist tüüpi krimkaga, kus pahalane on teada ning lugu fokuseerib tolle süü tõestamisele ja mõrva toimumise salapära lahti harutamisele. Või kas oli asi ikkagi nii sirgjooneline? Selles mõttes oli intrigeeriv, et kas see kõige ilmselgem tapja ikka oli see, kes asjaga hakkama sai, või tuleb puänt ja hoopis keegi teine on süüdlane. Kahtlesin endas koguaeg, sest asi tundus liiga lihtne ja isegi igav. Eriti arvestades seda, et mõrva mehaanika ei olnud just paeluv. Kui mitu korda suudan ma veel lugeda äärmiselt põnevast (sarkasm) veefiltrite tööst, kui mitu pudelit oli külmkapis, kuidas keegi kohvi valmistas ning veekeetjat kasutas. Nämmutamine ja nämmutamine nende üksluisete tegevustega ajas haigutama. Jah, need kõik olid võtmetähtsusega mõrva toimepanemise viisi väljaselgitamiseks, kuid ma pole vist kunagi nii igavat teostust lugenud. Ja kui mõtled, et äkki liigume nüüd edasi, siis, ei, jälle kuulatakse kaks naist üle sel teemal, et ikka kuidas vesi ära valati ja kas mees jõi pudelivett või kraanivett, jne. Viimases veerandis toodi sisse veel üks liin, mis natuke liiga mugavalt n-ö avastati, kuid mis, õnneks, süžeele enam kaalu andis. Eelnevalt oli lugu veidi üksluine ja õhuke. Aga sellist tõmba-lükka efekti leidus kogu raamatu vältel. Oli väga häid detailide, siis jälle kesiseid, siis jälle huvitavaid vahele, ja taas jälle nagu midagi ei toiminud. Jaapani detektiiviromaanidest eelistan ma vist kaasaegsetele ikka neid klassikalisi nagu kirjutab Seishi Yokomizu või Yukito Ayatsuji.

----------------------------------------

Pealkiri: Liiga palju armastust
Autor: Birk Rohelend
Kirjastus: Rahva Raamat
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 4/5

Tegemist on minu autori teise loetud krimkaga ning ka Agnese ja Gabrieli sarja teise osaga. Mulle väga meeldi “Kes tappis Otto Mülleri?”, mis oli täitsa üllatavalt asjalik ja põnev. Sama stiili ja lähenemist leiab uuesti raamatust. Tegelasi on esmapilgul taas palju, kelledest sotti aitab saab loo ees olev loetelu ja lühikirjeldused neist. Erinevate karakterite vaatevinkleid saab seegi kord kogeda sigrimigrina, kus küll sektsioonidena on kõigile oma fookusaeg süžees loovutatud, kuid sõna saavad nad siiski kaootiliselt ning perspektiive tutvustatakse nii kuidas hetkel vajalik. Iseenesest selline tohuvabaohu kompott mulle läks täitsa peale, sest autor suutis sellise tükeldatud segaduse edukalt toimima panna. Aga peab arvestama sellega, et vaatevinkleid tõesti on hulgi ja need vahelduvad lausa peatükkide sees ja isegi igal lehel võib olla eri inimene oma nägemust jagamas. Õnneks, vähemalt minu puhul, pidev varieerumine segadust ei tekitanud ja pead ringi käima ei pannud. Teos ise keskendub kunagistele klassikaastele, kes siis nüüd aastakümneid hiljem taas kohtuvad. Nende vahel on tohutult saladusi, igatsusi, kadedust, vimma ja armastust. Ning üks kadunud tüdruk, kes arvatavasti on surnud või tapeti kui nad noored olid. Tõenäoliselt ühe nende endi poolt ning aeg on nüüd müsteerium lahendada, sest paistab, et mõrvar ei ole lõpetanud. Kiitust peab avaldama selle eest, et, mitte nagu enamustes krimkades, ei olnud tegelased papist õhukesed ja lahjad väljalõiked, vaid neid anti edasi kui täisväärtuslikke tegelasi. Sa mõistsid neid, suutsid samasutada ja nad tundusid kui päris inimesed. Karakteriarendus ja tähelepanu nende välja joonistamisele on igati boonus punktid ära teeninud.

Oma 20% loost haaravad endale uurijad Agnes ja Gabriel, kelledel mõlemal on omakorda ohtralt mineviku varje, saladusi, traumasid ja keerulised peresuhted. Ning omavaheline väike romanss, mis mind, kahjuks, külmaks jättis. Ja nii siis kõigi nende kuskil kümne tegelase hädasid lahatakse, kuni müsteerium saab lahendatud. Vähemalt klassikaaslaste juhtumi puhul. Agnes ja Gabriel jätkavad läbiva teemana oma probleemide õhutamist juba vast järgmies osas. Detektiivilugude puhul on minu jaoks kvaliteedimärgiks nutikas, üllatav ja, samas, lihtne ning loogiline, lahendus, et kes siis kurjam oli, miks ja kuidas oma pahategudega hakkama sai. Ning, peab tunnistama, et mulle meeldis antud raamatus pigem kõik muu rohkem kui see pööre. Või, vähemalt, üks aspekt sellest meeldis, kuid liiga palju head rikub maitse, ning loos just nii juhtuski. Puändi sisse topiti liiga palju järgmisi puänte ja pigem kaotas lahtiseletus sedasi usutavust ning pani tsipa silmi pööritama. Üks magus, mahlane ja mõnus lahendus on etem, kui mitu üksteise sisse surutut. Vaatamata sellele, oli teos äärmiselt nauditav. Käisin rongiga päeva jooksul Tartus ja lugesin selle sinna ning tagasi tulles läbi. Aeg ning raamatulehed lendasid rõõmsalt käsikäes.

----------------------------------------

Pealkiri: Kuidas lahendada omaenda mõrva?
Autor: Kristen Perrin
Kirjastus: Hea Lugu
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 3/5

Arvasin, et siit on leida midagi paranormaalset ning tapetu hakkab teispoolsusest ise oma mõrva kummitusena lahti harutama, kuid, ei, läks natuke teisiti. Nimelt ennustati koos krüptiliste vihjetega mõrvatule juba noore naisena, et ta kunagi tapetakse, ning ta on püüdnud terve elu välja nuputada, et miks ja kes ta tapab. Lugu algabki sellega, et lõpuks ongi keegi nüüd juba eaka ja rikka naise ikkagi maha koksanud ning nii sugulased, sõbrad kui külaelanikud püüavad seda müsteeriumi lahendada. Motivatsioon on kõrge, sest olenevalt kes sotid selgeks teeb, siis sellele on testamendis pärandus või muudmoodi mingid märkimisväärsed boonused pakkuda. Üldiselt, vot ma ei tea, midagi mind raamatus väga häiris ja jättis sellise amatööri detektiivika mulje. Samas, kontseptsioon oli ju äge ja potentsiaalikas, lihtsalt realiseerimine jättis natuke vajaka. Mul on selline tunne, et probleem oli maetud tegelastevahelisse dialoogi ja süžee arendamisse. Vestlused olid kuidagi kunstlikud ja ei esindanud otsekui tegelasi, kui isikuid, vaid olid eesmärgiga suunata süžeed sinna kuhu oli vaja. Sellest tulenevalt ei tajunud ma suhtlust autentsena. See oli hoopis ühenda-numbrid maitsega. Samuti, mulle väga meeldis kahes ajas edasi-tagasi liikumine, kuid tehniliselt ei olnud see just kõige paremini kaasatud, ja taas järgis võte seda eesmärki, et mida autor tahtis sel hetkel süžeeliselt avalikustada, selle asemel, et toimida nii nagu oleks loomulik ja nagu tavaline inimene käituks. Nt mina, peategelasena, oleksin selle päeviku kohe läbi lugenud või sirvinud, vm, mitte tilgutanud seda nagu juhtus. Oih, nüüd pean vetsu minema, rohkem edasi ei loe, uih, nüüd läks kõht tühjaks, rohkem edasi ei loe, jne -- kogu see aeg tunnistades ja aimates, et päevikus võib olla võtmetähtsusega vihjeid. Mõrv oleks võib-olla juba ammu lahendatud, kui päevik oleks kohe läbi töötatud, nii kiiresti kui võimalik. Teisalt, autorile oli vaja venitamist, ja nii ta sellele lähenes. Narratiivselt ja inimlikust loogikast lähtudes, oli see valik aga vigane, ning ei toiminud sidusa ja orgaanilisena.

Mõrvamüsteerium ise oli omamoodi üllatav, kuid ta ei pakkunud, vaatamata sellele, millegipärast, mingit erilist rahuldust. Ehk sellepärast, et mulle tundus, et palju intrigeerivamaid võimalusi või liine ei kasutatud ära või ei arendatud edasi ning mingid köitvad aspektid jäid otsekui õhku rippuma, ilma erilise käsitlemiseta. Nt tapetud naise äärmiselt paeluv abikaasa, kelle puhul paistis, et siin peab veel midagi olema, lihtsalt peab, sest ta oli nii salapärane, kahtlane ja vehkis tohutult punaseid, kollaseid ning isegi rohelisi lipukesi. Selle asemel jahuti mingisuguse ravimite smugeldamise teemadel, mis ajas haigutama. Siiski, raamatu idee oli paljulubav, ning tegelikult mulle loetu meeldis, sest lähtepunkt oli põnev. Tehniliselt oleks aga teos vajanud enam lihvitust, loomulikkust ning enne-tegelased-siis-süžee lähenemist. Viimast selles mõttes, et mitte lugu ei tohi vedada karaktereid, vaid karakterid peavad vedama lugu. Siin juhtus vastupidi ja kohe tulid sisse sujuvuse ning loogika apsakad. Tundub, aga et tegu on sarjaga. Eks siis haarab kunagi teise osa, et näha, kas asjad on progresseerunud.