Raamat: Krimi eri "Pühaku lunastus", "Vera Wongi isiklik nõuanne mõrvaritele", Kuidas lahendada omaenda mõrva?" ja "Liiga palju armastust"

Tervitus!

Krimkadest seekord. 

Pealkiri: Vera Wongi isiklik nõuanne mõrvaritele
Autor: Jesse Sutanto
Kirjastus: Hea Lugu
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 3.5/5

Raamat klassifitseerub muhekrimiks, kuid ma pigem isegi ei nimetaks teost niimoodi. Ta oli rohkem melodraama koos kõrvalise krimielemendiga. Ma hakkasin lugema detektiivikat, kuid sain tegelikult hoopis inimsuhete keskse heatuju loo koos annuse koomika, pisarate, kallistuste, toidu ja leitud pere teemaga. Mõrv on lihtsalt katalüsaator, kuid ei paigutu tegelikuks fookuspunktiks. Vaatamata sellele, oli omajagu põnev, et kes ikka oli mõrvar ja miks. Kui kõik tegelased on Vera uus pere, siis kes neist ikkagi mängis hunti lambanahas? Või siis oli tegijaks hoopis mõni kolmas, eriti põgusa ülesastumisega tegelane? Mõlemad variandid, teoorias, ei kõlanud eriti nutikalt, kuid lõpptulemus oli päris ootamatu. Selgus see n-ö viimasel minutil, kui raamat oli põhimõtteliselt juba oma otsad kokku tõmmanud ja mingiks viivuks ma isegi ei hoolinud enam, et kes ja miks siis tapmise taga oli. Kui plaan on leida teosest närvikõditav mõrvalugu, siis seda aga kindlasti siit otsida ei maksa, ning kohati võib isegi krimi süžee elementi raamatus nõrgaks nimetada. Žanrite koosluse tasakaal teoses oli oma kontseptsioonilt huvitav ja omapärane. Rambivalgus oli tegelastel, nende omavahelistel suhetel, konfliktidel, ühistel minevikel ning tulevikel. Kui mõnes krimkas on kriitika, et tegelased ei ole võib-olla hästi välja joonistatud ja keskendutakse tegevuskäigule, siis siin raamatus seda peljata ei tasu. 

Lugu keerleb ümber krapsaka Hiinalinnas elava, Vera, ja tema teemaja, kus ei käi peale ühe haletsust tundva külalise, mitte ühtki klienti. Naine on üksik, uudishimulik, põikpäine, usin ja targutaja, nagu ühte vanemat hiinlannast prouat ette võib ehk kujutada. Ta on iseteadlik daam, kes otsustab, et kui ikka mõrv tema ülejäänud maailma poolt hüljatud äris aset leiab, siis tema selle ka lahendab. Mis tal ikka oma tühjade päevade täiteks teha. Ja, otseloomulikult, on politseinikud ju ebakompetentsed ja naine teab raudselt kõike paremini. Nii koperdab ta nelja potentsiaalse kahtlusaluse otsa, kellele ta suht otse ütleb välja, et peab neid võimalikes mõrtsukateks, ja hakkab oma järjepideva susimise ning õpetuste saatel neliku saladusi paljastama ning, üllatus-üllatus, nende elu parandama, sest neliku liikmed on omadega täitsa katki. Vera võib tegelikus elus päris tüütu olla, kuid raamatus, kaugelt jälgides, oli ta asjalik, heatahtlik ja mõnus ning muhe vanaproua, kes vajas teisi samapalju, kui teised teda vajasid. Mõlemad osapooled lihtsalt ei olnud sellest kollektiivsest vajadusest koheselt teadlikud. Natuke, siiski, häiris, et kõik tundus liiga hea, et olla tõsi, eriti kulminatsioon, ning natuke selline roosamannavahu imal maitse jäi suhu, kuid iga raamat ja krimka ei peagi olema realistlik, karm ja elu inetusi eksponeeriv. Antud raamatus keskendutakse pigem suhete loomisele, taas leidmistele, teistele võimalustele, haavade parandamisele, oma hirmude ületamisele ning, tõsiasjale, et pere, isegi kui mitte veresidemetel baseeruv, on hädavajalik täisväärtuslikuks eluks.

---------------------------------

Pealkiri: Pühaku lunastus
Autor: Keigo Higashino
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 3/5

Olen natuke hämmastunud, sest raamatut ja sarja tohutult kiidetakse, kuid mind jättis teos leigeks. See oli aga kindlasti eripärane ja enda spetsiifilise stiili ning fiilinguga, nii positiivses kui negatiivses mõttes. Mulle väga meeldis tegelaste fookus, kus kõik, nii uurijad kui kahtlusalused, olid justkui ühel pulgal, saades samas hulgas tähelepanu, arengut, empaatiat ja kahtlust/kriitikat. Mõlemad osapooled olid aktiivses rollis ning võrdsetel positsioonidel. Tempo oli, vaatamata raamatu lühidusele, aga üpris aeglane ning mingit intensiivset äkšonit, närvikõdi või isegi pinget siit teosest väga oodata ei maksa. Pigem kategoriseeruks lugu heal juhul malbeks psühholoogiliseks kassi-hiire mänguks. Tundsin, et loetu vegeteeris kuskil uimases udus, sest süžeel otsekui puudus energia, särtsakus või mingi elujõud. Välja arvatud ühe detektiivi ebakohased tunded ühe kahtlusaluse suunas. Jäi mulje, et tegelased oleksid kui vati sees. Selline tuimus, õnneks, lahtus kui, lõpuks, tegi etteaste sarja peategelane, füüsikaprofessor "Galileo". Kusjuures, seda alles kuskil siis, kui lugu oli 1/3 läbi ning mehe roll, kuigi märkimisväärne kogu müsteeriumi lahendamisel, oli äärmiselt põgus, kui arvestada kvantiteeti ning lehekülgede arvu mil ta üles astus. See oli natuke kurb, sest tajusin, et raamat sai just tema ilmumisega elu sisse ning mees oli vaieldamatult kõige huvitavam aspekt kogu loos. Kui ta oli stseenis, siis oli lugemiskogemus kohe hulgi köitvam ja värvikam.

Süžee keerles ümber mehe, kes suri nii, et see, kes tõenäoliselt seda tegi, ei saanud kuidagi mõrva sooritada. Naisel oli kaljukindel alibi. Juba algusest paistis, et tegu on sellist tüüpi krimkaga, kus pahalane on teada ning lugu fokuseerib tolle süü tõestamisele ja mõrva toimumise salapära lahti harutamisele. Või kas oli asi ikkagi nii sirgjooneline? Selles mõttes oli intrigeeriv, et kas see kõige ilmselgem tapja ikka oli see, kes asjaga hakkama sai, või tuleb puänt ja hoopis keegi teine on süüdlane. Kahtlesin endas koguaeg, sest asi tundus liiga lihtne ja isegi igav. Eriti arvestades seda, et mõrva mehaanika ei olnud just paeluv. Kui mitu korda suudan ma veel lugeda äärmiselt põnevast (sarkasm) veefiltrite tööst, kui mitu pudelit oli külmkapis, kuidas keegi kohvi valmistas ning veekeetjat kasutas. Nämmutamine ja nämmutamine nende üksluisete tegevustega ajas haigutama. Jah, need kõik olid võtmetähtsusega mõrva toimepanemise viisi väljaselgitamiseks, kuid ma pole vist kunagi nii igavat teostust lugenud. Ja kui mõtled, et äkki liigume nüüd edasi, siis, ei, jälle kuulatakse kaks naist üle sel teemal, et ikka kuidas vesi ära valati ja kas mees jõi pudelivett või kraanivett, jne. Viimases veerandis toodi sisse veel üks liin, mis natuke liiga mugavalt n-ö avastati, kuid mis, õnneks, süžeele enam kaalu andis. Eelnevalt oli lugu veidi üksluine ja õhuke. Aga sellist tõmba-lükka efekti leidus kogu raamatu vältel. Oli väga häid detailide, siis jälle kesiseid, siis jälle huvitavaid vahele, ja taas jälle nagu midagi ei toiminud. Jaapani detektiiviromaanidest eelistan ma vist kaasaegsetele ikka neid klassikalisi nagu kirjutab Seishi Yokomizu või Yukito Ayatsuji.

----------------------------------------

Pealkiri: Liiga palju armastust
Autor: Birk Rohelend
Kirjastus: Rahva Raamat
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 4/5

Tegemist on minu autori teise loetud krimkaga ning ka Agnese ja Gabrieli sarja teise osaga. Mulle väga meeldi “Kes tappis Otto Mülleri?”, mis oli täitsa üllatavalt asjalik ja põnev. Sama stiili ja lähenemist leiab uuesti raamatust. Tegelasi on esmapilgul taas palju, kelledest sotti aitab saab loo ees olev loetelu ja lühikirjeldused neist. Erinevate karakterite vaatevinkleid saab seegi kord kogeda sigrimigrina, kus küll sektsioonidena on kõigile oma fookusaeg süžees loovutatud, kuid sõna saavad nad siiski kaootiliselt ning perspektiive tutvustatakse nii kuidas hetkel vajalik. Iseenesest selline tohuvabaohu kompott mulle läks täitsa peale, sest autor suutis sellise tükeldatud segaduse edukalt toimima panna. Aga peab arvestama sellega, et vaatevinkleid tõesti on hulgi ja need vahelduvad lausa peatükkide sees ja isegi igal lehel võib olla eri inimene oma nägemust jagamas. Õnneks, vähemalt minu puhul, pidev varieerumine segadust ei tekitanud ja pead ringi käima ei pannud. Teos ise keskendub kunagistele klassikaastele, kes siis nüüd aastakümneid hiljem taas kohtuvad. Nende vahel on tohutult saladusi, igatsusi, kadedust, vimma ja armastust. Ning üks kadunud tüdruk, kes arvatavasti on surnud või tapeti kui nad noored olid. Tõenäoliselt ühe nende endi poolt ning aeg on nüüd müsteerium lahendada, sest paistab, et mõrvar ei ole lõpetanud. Kiitust peab avaldama selle eest, et, mitte nagu enamustes krimkades, ei olnud tegelased papist õhukesed ja lahjad väljalõiked, vaid neid anti edasi kui täisväärtuslikke tegelasi. Sa mõistsid neid, suutsid samasutada ja nad tundusid kui päris inimesed. Karakteriarendus ja tähelepanu nende välja joonistamisele on igati boonus punktid ära teeninud.

Oma 20% loost haaravad endale uurijad Agnes ja Gabriel, kelledel mõlemal on omakorda ohtralt mineviku varje, saladusi, traumasid ja keerulised peresuhted. Ning omavaheline väike romanss, mis mind, kahjuks, külmaks jättis. Ja nii siis kõigi nende kuskil kümne tegelase hädasid lahatakse, kuni müsteerium saab lahendatud. Vähemalt klassikaaslaste juhtumi puhul. Agnes ja Gabriel jätkavad läbiva teemana oma probleemide õhutamist juba vast järgmies osas. Detektiivilugude puhul on minu jaoks kvaliteedimärgiks nutikas, üllatav ja, samas, lihtne ning loogiline, lahendus, et kes siis kurjam oli, miks ja kuidas oma pahategudega hakkama sai. Ning, peab tunnistama, et mulle meeldis antud raamatus pigem kõik muu rohkem kui see pööre. Või, vähemalt, üks aspekt sellest meeldis, kuid liiga palju head rikub maitse, ning loos just nii juhtuski. Puändi sisse topiti liiga palju järgmisi puänte ja pigem kaotas lahtiseletus sedasi usutavust ning pani tsipa silmi pööritama. Üks magus, mahlane ja mõnus lahendus on etem, kui mitu üksteise sisse surutut. Vaatamata sellele, oli teos äärmiselt nauditav. Käisin rongiga päeva jooksul Tartus ja lugesin selle sinna ning tagasi tulles läbi. Aeg ning raamatulehed lendasid rõõmsalt käsikäes.

----------------------------------------

Pealkiri: Kuidas lahendada omaenda mõrva?
Autor: Kristen Perrin
Kirjastus: Hea Lugu
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 3/5

Arvasin, et siit on leida midagi paranormaalset ning tapetu hakkab teispoolsusest ise oma mõrva kummitusena lahti harutama, kuid, ei, läks natuke teisiti. Nimelt ennustati koos krüptiliste vihjetega mõrvatule juba noore naisena, et ta kunagi tapetakse, ning ta on püüdnud terve elu välja nuputada, et miks ja kes ta tapab. Lugu algabki sellega, et lõpuks ongi keegi nüüd juba eaka ja rikka naise ikkagi maha koksanud ning nii sugulased, sõbrad kui külaelanikud püüavad seda müsteeriumi lahendada. Motivatsioon on kõrge, sest olenevalt kes sotid selgeks teeb, siis sellele on testamendis pärandus või muudmoodi mingid märkimisväärsed boonused pakkuda. Üldiselt, vot ma ei tea, midagi mind raamatus väga häiris ja jättis sellise amatööri detektiivika mulje. Samas, kontseptsioon oli ju äge ja potentsiaalikas, lihtsalt realiseerimine jättis natuke vajaka. Mul on selline tunne, et probleem oli maetud tegelastevahelisse dialoogi ja süžee arendamisse. Vestlused olid kuidagi kunstlikud ja ei esindanud otsekui tegelasi, kui isikuid, vaid olid eesmärgiga suunata süžeed sinna kuhu oli vaja. Sellest tulenevalt ei tajunud ma suhtlust autentsena. See oli hoopis ühenda-numbrid maitsega. Samuti, mulle väga meeldis kahes ajas edasi-tagasi liikumine, kuid tehniliselt ei olnud see just kõige paremini kaasatud, ja taas järgis võte seda eesmärki, et mida autor tahtis sel hetkel süžeeliselt avalikustada, selle asemel, et toimida nii nagu oleks loomulik ja nagu tavaline inimene käituks. Nt mina, peategelasena, oleksin selle päeviku kohe läbi lugenud või sirvinud, vm, mitte tilgutanud seda nagu juhtus. Oih, nüüd pean vetsu minema, rohkem edasi ei loe, uih, nüüd läks kõht tühjaks, rohkem edasi ei loe, jne -- kogu see aeg tunnistades ja aimates, et päevikus võib olla võtmetähtsusega vihjeid. Mõrv oleks võib-olla juba ammu lahendatud, kui päevik oleks kohe läbi töötatud, nii kiiresti kui võimalik. Teisalt, autorile oli vaja venitamist, ja nii ta sellele lähenes. Narratiivselt ja inimlikust loogikast lähtudes, oli see valik aga vigane, ning ei toiminud sidusa ja orgaanilisena.

Mõrvamüsteerium ise oli omamoodi üllatav, kuid ta ei pakkunud, vaatamata sellele, millegipärast, mingit erilist rahuldust. Ehk sellepärast, et mulle tundus, et palju intrigeerivamaid võimalusi või liine ei kasutatud ära või ei arendatud edasi ning mingid köitvad aspektid jäid otsekui õhku rippuma, ilma erilise käsitlemiseta. Nt tapetud naise äärmiselt paeluv abikaasa, kelle puhul paistis, et siin peab veel midagi olema, lihtsalt peab, sest ta oli nii salapärane, kahtlane ja vehkis tohutult punaseid, kollaseid ning isegi rohelisi lipukesi. Selle asemel jahuti mingisuguse ravimite smugeldamise teemadel, mis ajas haigutama. Siiski, raamatu idee oli paljulubav, ning tegelikult mulle loetu meeldis, sest lähtepunkt oli põnev. Tehniliselt oleks aga teos vajanud enam lihvitust, loomulikkust ning enne-tegelased-siis-süžee lähenemist. Viimast selles mõttes, et mitte lugu ei tohi vedada karaktereid, vaid karakterid peavad vedama lugu. Siin juhtus vastupidi ja kohe tulid sisse sujuvuse ning loogika apsakad. Tundub, aga et tegu on sarjaga. Eks siis haarab kunagi teise osa, et näha, kas asjad on progresseerunud.