Lugemiskogemusi seekord.
Pealkiri: Nekroloogiklubi
Autor: Marcelo Birmajer
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2017
Minu hinnang: 3/5
Prints valgel hobusel, Gerano, oli suht jälk. Mees, kes tundus üldiselt mõistlik ja asjalik, oli tegelikult õudne naistemees, kes magatas vist tervet Argentiinat (täitsa tõsiselt). See, iseenesest, ei oleks ju midagi hullu, kui kõik osapooled sellega päri. Kui see "äss issi" aga teismelist taga ajama hakkab ja seda aastaid ning haiglase meelekindlusega, siis tekkis küll vastumeelsus sellisest ahistajast lugeda. No ja ega tema ihade fookus, Fernanda, ka just tegelane ei olnud, kes endale lugejaid pöidlaid hoidma paneks. Ta tõmbas omakorda ringi terve Argentiinaga, suhtus oma pojasse leigusega (kuni selleni, kui poeg parema variandi leidis) ning muutus kergelt hüsteeritsejaks ja draamaqueeniks, kui mees lõpuks talle päitsed lähe pani (peaaegu sõna otseses mõttes, sest tingimused mida Gerano naisele peale pani, olid suht piiravad). Nad tegid üksteist tohutult õnnetuks, aga ikka oli vaja ühisesse voodisse pugeda, sest ju siis oli seks nii hea. Peab siinkohal mainima, et mind tüütas ära jutt Gerano seksielu kohta koos Fernanda ja teistega. Õnneks ei mindud detailidesse, kuid kohati oli mulje, et igal lehel oli lause selle kohta, a la, "nad nüüd siis jälle tegid seda". Või miks mainida pidevalt naise heledaid häbemekarvu nagu oleks tegu maailma imega!? Keda huvitab. Oma võimetusega enda ihuliiget püksis hoida ja olles totaalne silmakirjatseja, tekitas mees palju segadust ja traagikat. Tema igasuguste vajaduste realiseerimise ümber moodustus kokku romaani süžee kondikava (nt arvas ta, et on lisaks veel amatöör arhitekt, kuigi ei omanud sellele vastavat haridust).
Tegelaste hulgas, kellega lugeja rohkemal määral kokku puutub, tundus enim sümpaatne n-ö jutustaja või siis toimunu hobikorras uurija, keda võiks vabalt tegelikuks peategelaseks pidada. Alguse sai „juurdlus“ sellest, et Buenos Airese juutidest vanemaealistest meestest sõpruskond veedab koos aega lugedes ajalehtede leinakuulutusi. Üks neist, mis eriti salapäraselt kõlab, tekitab mitmeid küsimusi ning laiemat huvi. Tausta pakub uurima hakata mees, kes grupi ringis pigem heidik ning mitte teretulnud (a la põhjusel, et sa ei ole ikka ÕIGE juut või midagi sellist). Sealtpeale hargneb lahti lugu loos, mil on omamoodi huvitav jutustajale hääle andmise lahendus. Vahel on rollis mainitud mees, siis need, kellega too kokku puutub, vahel jäi üldse segaseks, et kelle isikus hetkel süžeed edasi antakse. Selline umbmäärasus, kuid vaevatud voolavus mulle täitsa meeldis. Mis minu jaoks raamatu päästis ning isegi kaasahaaravaks muutis oli kuulutusega seotud tausta pusle kokkupanemise müsteerium. Me teame, mis saatus ootab kahte tegelast juba alguses, kuid kogu raamat räägib sellest, et kuidas sellise kurva lõppseisuni jõuti. Tõe välja tulemine oli tegur, mis mu käsi raamatut hoidma pandid ning süžee paeluvaks tegid. Minu pettumuseks oli kogu pilt ja detailide kokku nõelutus natuke kaootiline, umbmäärane, ette aimamatu (halvas mõttes) ning tegid põhitegelased veelgi vastikumaks. Jäin ja, samas, ei jäänud lahendusega rahule. Teema püstitus, kulgemistempo ja samm sammult toimunu avaldamise esitlemine, oli aga üpris meisterlikult realiseeritud. Kahtlemata, oli selle keskse, otsekui pseudo krimiloo, jälgimine ootamatult paeluv.
Märkimisväärne osa raamatust on seotud juudi kogukondadega ja Argentiina lähiajalooga. Teoses on ohtralt viiteid ja märkusi põhiliini taustal toimuvatele ning seda mõjutavatele sündmustele, isikutele ning traditsioonidele. Minu jaoks on juutide eluolu täitsa võõras, kuid Argentiinast ma omajagu tean. Kuigi mulle tavapäraselt ei meeldi lugeda nt raamatu taga või lehekülgede all olevaid täpsustusi, taustainfot või seletavaid märkusi (sest autor peab oskama kirjutada nii, et ma vähemalt kontekstist lähtuvalt ikka saan asjadele pihta), siis seekord olid need mõnes mõttes hädavajalikud ja, õnneks, mitte igavad või liialt üleliigse ebavajaliku info maitsega. Ilma teadud sõnade lahti seletamist või asupaikade kohta rohkem teada saamist, ei oleks ma võib-olla raamatus toimuvat nii hästi mõistnud. Nt mõtlesin ma, et kui räägitakse venelastest, siis on juttu eestlase arusaamises ühest venelasest, kuid tuli välja, et venelane tähendab juudi kogukonna vaates hoopis Ida-Euroopa juuti. Lõuna-Ameerika on suur ja seal elab ohtral inimesi, kuid millegipärast ei ole sealsete riikide ajalugu Euroopas väga teada või käsitletud. Ma arvan, et enamus inimesi on kübetki kuulnud nendest maadest vaid tänu telenoveladele, mis ei ole ju tegelikult adekvaatne interpretatsioon Lõuna-Ameerika riikidest ja elust (kuigi reaalsust on seal kindlasti omajagu). Argentiinast teatakse vast laiema üldsuse poolt Eva Peroni (muide, kellel on võimalik kuskilt näha filmi "Eva ei maga", soovitan tuhat korda. Nägin PÖFFil ja filmi keskmes oli selle ikoonist naise palsameeritud keha -- veider, aga võrratu kinokogemus) pärast ning Brasiiliat jalgpalluritest tulenevalt. Aga Uruguay, Peruu, Tšiili, Venezuela, jne? Võib-olla oleks aeg lugeda midagi, mis tutvustab neid põnevad, kuid teiste maailmajagude ning suurriikide varju jäänud piirkondi.
Kokkuvõttes, mulle meeldis raamat, kuid samas ei meeldinud ka. Lugu oli hästi kirjutatud, köitev, omanäoline ning põnev. Kannatas ta aga äärmiselt ebameeldivate tegelaste küüsis, kes mind oleks edukalt eemale peletanud, kui autor ei oleks oma muudes kirjalikes oskustes andekas.
----------------------------------
Autor: Sayaka Murata
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 3.5/5
Keiko paiknes ilmselgelt kuskil autismispektril, kuid teema ei tõusnud kunagi esiplaanile ning naist võeti kui pigem lihtsalt imelikku, sest ta kaldus standardsest sotsiaalselt aktsepteeritud teerajalt kõrvale. Jaapanis tajutakse seda ebastandardsust kindlasti mõnevõrra teravamalt kui nt Eestis. See oli ümberringsetele, nii perele, sõpradele kui kolleegidele, tülikas, seega, tundis naine survet end vähemalt pealiskaudselt vormida end teiste ootuste järgi, et nad liiga sügavale ei vaataks ja kogu tema olemuse tuumas kahtlema ei hakkaks. Nt muutis ta oma hääle kasutust, matkimaks seda, kellega ta vestles, et olla aktsepteeritavam. Ta oli praktiline, kokkuhoidlik, konkreetne, kindla fookusega ja vajas spetsiifilist raamistikku enda edukaks toimimiseks. Keiko säras poe keskkonnas, sest see oli talle turvaline, tuttav ja tal oli seal kindel siht ning funktsioon. Pood oli tema n-ö safe place -- paik, kus ta sai ennast realiseerida. Tööväliselt naine peaaegu, et ei eksisteerinudki, ta ei olnud mitte keegi, ja ta ei soovinudki midagi oma eraelus saavutada. Keiko oli üllatavalt sümpaatne, kohusetundlik ja töökas, väheste ootuste ja lootustega, askeetlik, kohati nutikam, kui kõik teised inimesed tema ümber kokku. Häiris, aga otsekui topeltmoraal naise suhtumises ja elumotos. Mõjus vasturääkivalt, et ta oli vastu ühiskonna rangele vormile, mis eeldas, et üks korralik naine abiellub, saab lapsed ja ei tööta tunnitöölisena klienditeeninduses kui ei olda enam noorik. Samas, suutis ta hingata ja hakkama saada vaid samalaadses jäigas raamistikus, milleks oli minimarketi mikrouniversum. Ta rabeles vastu ühele stambile, ülistades ja loovutades end täienisti teisele ettekirjutatud kitsale ja rõhuvale mudelile. Ehk peitus võti vaba valiku kontseptsioonis? Nii kaua, kui inimene saab ise otsustada, et millise tee (loe: vangla) valib ja millisele raamile end allutab, siis ei ole lõplik valik iseenesest tähtis? See dilemma Keiko lähenemisel oli omajagu ajutööd stimuleeriv, et naisest sotti saada.
Süžee pani tahes tahtmata mõtlema ka üldisele poekultuurile ning ideele, et klient on kuningas. Eriti, aga tublide ja lojaalsete töötajate ärakasutamisele. Mitte ilmtingimata ainult müügi valdkonna keskkonnas. Keiko oli iseenesestmõistetav. Ilma temata oli hetki, kus poes oleks võinud olla kaos. Ta oli poeketi inimkapital. Tihti, olen tähele pannud, ja kuulnud, et ei hinnata neid asjalikke ja alati olemas ning abiks töötajaid ja kogu võhm läheb teistele vastu tulemiseks. Ümbruskondset mugandades. Kõigi ülejäänude erisoovide, eriprobleemide, eripiirangute ja erikapriiside võimaldamiseks, tavaliselt nende inim raudvarade arvelt. See töökas kolleeg, üldjuhul, ei küsi kunagi, ei vingu eriti, ei paista väga silma pretensioonikuse või sõnavõttude poolest. Ta lihtsalt täidab oma kohustusi ilma aplausita ning ilma moosimiseta. Nagu robot. Klientidena on meil siin ka endil sutike süüd. Ootame ju mõnes mõttes kiiret ja efektiivset robotlikku teenindust. Ja, pealekauba, koheldakse siis neid tunnitöölisi nagu sotsiaalsest normist kõrvale põikunuid (teatud väljakujunenud eranditega), tehes tööd, mis on kuidagi alam ja mida ükski endast lugupidav isik vabatahtlikult ei teeks. Mitte uskudes, et tegelikult on neid, kelledele siiralt amet meeldib. Mis neile ei meeldi, aga on see, et neile nende eelistuste tõttu ülevalt alla vaadatakse. Tahaks näha, mida teevad eelarvamustega snoobid, kui üks hetk ei olegi neile keegi poes toidupoolist vahendamas. Elage ja laske teistel elada!
Niimoodi Keiko magab, sööb, töötab, magab, sööb, töötab, käib õel külas, magab, sööb, töötab... juba vahetpidamata 18 aastat. Üks hetk hakkab ühiskonna surve ja kirjapanemata reglementeeritus lõpuks tema monotoonset rahu riivama. Äärmiselt piiravad arusaamad inimese eluteekonnast, naiste rollist ning iga asja üle ülekohut mõistvad sotsiaalsed normid panevad osasid ennast elu aktiivest osavõtust isoleeruma ning keskkond lubab, ja isegi eeldab, julmalt nende justkui minema heitmist. Keiko ei kaldu sinna drastilisse äärmusesse, vaid püüab hoida õhkõrna tasakaalu enda ja ühiskonna vajaduste vahel. Mängu tuleb õlekõrrena, millest haarata, Shiraha. No see tüüp oli pesueht näide ühest misogüünsest mehest, kes kannatas pealekauba meeletu ohvrimentaliteedi all. Ta arvas, et on maru tegija ning maailm teeb talle ülekohut. Kõige hullemad on just naised, kes talle piisavalt tähelepanu ei pööra, olles ise nende agar maha tegija ning kaldudes neid jälitama ja mida kõike veel. Ta võrdles enda pidevat kõrvaleheitmist vägistamisega, mille peale oli keeruline valida, kas nutta või naerda. Koos Keikoga avastasid nad, et kumbki võib teise elurahu eesmärgil vajalik olla ning sündiski kummaline kokku kolimine. Naine kasutas meest kilbina, et keegi ei tüütaks teda abiellumise küsimustes ning Shiraha sai katuse peakohale ja aja, et omaette kõiki teisi kiruda ning, kättemaksus jubedatele naistele, Keiko rahakotil elada. See oli koomiline kuidas vend arvas, et tema käes on kõik kaardid, kuid naine sisemiselt, ja mõnikord ka otse, pidevalt talle kõõrdi vaatas. Kuigi tohutult ebameeldiv ja mõttetu isend, oli tema baasmure tegelikult võimalik täitsa mõista, sest ta vaevles sama häda küüsis, mis Keiko -- ühiskond ja selle kirjutamata reeglid, mida tema ei soovinud aktsepteerida. Vahe seisnes selles, et naine ei seganud teisi, ei esitanud nõudmisi, ei võtnud ära teiste vaba valikut, kuid Shiraha eeldas, et ümbritsev vormib end vastavalt tema vajadustele, olenemata nende endi soovidest. Teadmine, et sellised tüübid tõesti eksisteerivad (ja mitte vähestes hulkades -- minge vaadake kasvõi mõnda anonüümsesse kommentaariumisse kui teema on midagi nt naise klassikalise rolliga seoses) ajas kopsu üle maksa. Shirahasid on meie ümber kõvasti rohkem kui arvame. Loodetavasti on piisavalt ka temale vastuvooluna toimivaid Keikosid.
Raamatu näol on tegu suurepärase sotsiaalkriitilise teosega, mis ei ole, õnneks ülemäära muserdav või traagiline. Lugeja on vaatleja, autor kirjeldaja. Sa loed, võtad teadmiseks ning mõtiskled, kuid ei lähe niivõrd endast välja. Loos on kergust ja õhulisust, ka huumorit, sellist kuiva. Süžeed jälgides võib, kokkuvõttes, häirida fakt, et tegu ei ole tüüpilise looga selles aspektis, et peategelane ei läbi mingit muutust. Karakteriareng on olematu. Püüdlused kukkusid läbi ja see oli konteksti arvestades vast midagi positiivset. Samas, tahaks lugeda millestki, mis ei ole ilmtingimata staatiline, tahaks elada kaasa ja läbida tegelastega üheskoos kindlat teekonda. Antud raamat sellist kaasaelamist ei paku, kuid ei peagi. Keiko oli naine, kellele oli vaevatu pöidlaid hoida ja ta oli naine, keda respekteerida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar