Teater: "Oh jumal"

Tervitus!

Ja veel teatrist.

Pealkiri: Oh jumal
Teater: Draamateater
Lavastaja: Mehis Pihla
Näitlejad: Ain Lutsepp, Harriet Toompere ja Franz Malmsten
Kestus: 2h 05 min
Esietendus: 29.02.2020
Millal nähtud: 21.05.2022
Minu hinnang: 3/5

Midagi siin ei klappinud. Teatris olles tekkis vastasseis mitmel tasandil. Lugu, mis on ju filosoofiliselt sügav, eksistentsiaalse fookusega ning pilgeni täis inimlikke emotsioone ja pidepunkte, kallati üle labaste esimese klassi naljadega. Publikus, kus osa vaatajaid elas mõtlikult kaasa südamlikule ja pingsat ajutööd stimuleerivale tükile, olid kõrvuti üheskoos teistega, kes hirnusid end totaka huumori peale järjepidevalt herneks. Sõbranna tundis enda teatrikogemust väga häirivat iseäranis eredalt ühe kaaskülastaja poolt, kes pidevalt ennast sõna otseses mõttes kõht kõverasse heitis ja naeris nagu vaataks maailma parimat komöödiasaadet. Samal ajal, tulevad sõbrannale peaaegu, et pisarad silma sellest, kuidas poeg lõpuks oma ema kõnetab. Taustaks intensiivne hahahahaha. Tegu oli sürr elamusega, sest tundus nagu esitati kahte täitsa erinevat näidendit üheaegselt, kahele absoluutselt erinevale vaatajaskonnale. See tekitas konflikti. Mida soovis tükk tegelikult edasi anda? Millena ta ennast klassifitseeris? Kas ta oli absurdikomöödia mõningaste draama elementidega või draama, millesse odava populaarsuse ja kaasatuse leidmiseks lisati lamedaid nalja? Jah, eks iga vaataja näeb laval alati just seda, mida tema näha suudab ja soovib, kuid lõhe lähenemistes oli antud etenduse puhul eriti terav ja selgelt tunnetatav ruumi õhkkonnas.

Mitte ainult inimesed ei vaja vaimse tervise tuge, vaid ka kõikvõimas Jumal on sunnitud psühholoogi abi otsima, et oma tuhandete aastatega kogunenud mentaalseid muresid lahendada. Kaalukausil on kogu inimkond. Kas, lisaks, oma isiklike probleemidega maadlev, Ingel, suudab maailma looja ümber veenda kõike hävitamast? Ootamatuid pöördeid loo kulgemises tuleb ette mitmeid ning just piisavalt, et nähtu monotoonseks heietamise sessiooniks ei kujuneks. Olgem ausad, universumi number üks ego isiklikke enesekeskseid hädasid oma loomingu suunas kuulata, ei ole just meelt lahutav ettevõtmine. Jumal näidendis ei ole sümpaatne tegelane, kohe üldse mitte. Ta on kõike seda, mida ta heidab ette oma n-ö lastele ning käitus kui tujukuse, enesekesksuse, solvumise, hooletuse, ebaadekvaatsuse, kättemaksuhimulisuse etalon. Kõik teised on süüdi! Kuigi ta ise on olukorra põhjustanud, olles aga täiesti pime enese rollile ja suhtumise mõjule. Ingel näeb mehest (olendist? teeme nii, et ta on näidendi kontekstis mees) läbi nagu too oleks eriti puhas aknaklaas ning osavalt suunab vestluse just nendele valupunktidele, mida patsient ei taha tunnistada, teadlikult või teadmatult väldib või ei pea relevantseks. Üks köitvamaid aspekte näidendis oli kuidas psühholoog ei heitunud vägevast jumalusest, vaid suuresti ütles välja nii nagu asjad temale näisid. Iseasi, kas mehele meeldis kuuldu või mitte. Oli veidralt rahulduspakkuv näha gigaego natuke õhku endast välja laskmas -- punnides vastu, kuid isegi Jumal ei saa tumma, pimedat ja kurti igavesti teeselda. Kuigi mees andis endast parima. Miks küsida üldse abi, kui sa tegelikult ei taha kuulda tõde? Või ootad ikka jälle, et inimesed ütlevad oma loojale täpselt seda mida too teada tahab -- olgu see õige või vale, peaasi, et mehele meelepärane.

Põnev oleks teada, et kas autor on usklik ning, kui jah, siis omades mis sorti arusaama kõikvõimsast. Kas autor näeb teda ilma roosade prillideta brutaalselt objektiivselt ja pigem kritiseerib antud tüki vahendusel? Samal ajal ikka silmad pärani lahti uskudes? Jumala imidžit ei esitata just positiivselt ning too on julm pirtspepust tujukas tita. On hämmastav kuidas mees on ärritunud ja häiritud sellest, et inimkonna koledusi tema kaela määritakse, teades, et tegelikult ei ole teod otseselt tema kätest läbi käinud. Kes lõi inimkonna? Kes oli neile eeskujuks? See sama härra, kes nüüd vingub, et kui ebaaus tema vastu ollakse ja kuidas temal on nii raske. Lapsed kasvavad tihti oma vanematega ühte nägu. Ja siis süüdistatakse neid jäljendamise pärast. Kõigepealt loome probleemi ja siis karistame selle eksisteerimise eest. Kui mõõdupuuks on halastamatu ja enesekeskne Jumal, võib ainult eeldada, et ega selline suhtumine lähe mööda ka tema järglastest. Mees andis inimkonnale põhjust, oma hoolimatu käitumisega, olla sama armutu nagu looja. Ja siis on äkitselt kõik üllatunud, kui tegu ja tagajärg realiseeruvad. Huvitav oli aga tõdeda, et mitte ainult siis, kui asjad kisuvad kiiva, ei pöörduta Jumala poole, vaid, lisaks, muudes ekstreemsetes olukordades on too otsekohe mõtetes. Ingelgi oli mehe poole meeleheites ja emotsioonide virr varris pöördunud, kuigi ei jätnud muljet kui eriline usklik. Inimesed kaasavad Jumala alati siis, kui see neile kasulik on, kas heas või halvas mõttes. Kui kedagi on vaja süüdistada ning kui kedagi on vaja kiita. Isegi kui ei olda agar järgija, on nimi keele kiire tulema. Eks, tegelikult, kasutavad osapooled üksteist ühtemoodi ära ja võtavad iseenesestmõistetavana. Näidendis filosofeeriti igasugu mõttesuundade üle, et kuidas Jumalat mõista ning temast aru saada, eriti suhtes inimestega. Siinkohal, aga tekkis puudus värsketest või ennekuulmatutest ideedest. Autor ei visanud õhku ühtegi põnevat uut arutlust. Kontseptsioon, et mitte Jumal ei suuna kahejalgseid õudustele, vaid nad ise, vabast tahtest, käituvad nagu monstrumid, võttes Issandat kui vabandust, on juba läbileierdatud erinevates kontekstides. Intrigeerivaid suundi ja mõttekäike oleks võinud ette tulla tunduvalt enam ning, seega, potentsiaal publikule diskussioonimaterjali pakkumisel jäi tsipake kesiseks. 

Võtmeküsimuseks, nii mure vallandajaks kui lahenduseks, tekkis: miks jumal üldse inimese maailma pani? Keda või mida soovis ta neis näha? Miks hülgas ta oma järgijad? Olles näinud, kuidas mees käitus ja võttes arvesse tema suhtumist, siis oli impulss tingitud puhtalt isekatel ja eneseimetlejalikel eesmärkidel. Oi, kus keerutati ja pööritati, kuid Ingel tõmbas kulminatsiooniks ridade vahelt lugemiseks motiivi päevavalgele. Põhjus oli tihedalt seotud ka eksistentsiaalse kriisiga, mida mees tundis ja mis ajendas teda psühholoogi otsima. Oleks võinud eeldada, et Jumal soovib kaaslast, kedagi, keda juhendada ja kasvatada, või lihtsalt seltsilisi oma üksildasse ellu, kuid, ei, soovis ta alateadlikult sülekoreasid, kes teda kummardaks, ego silitaks ning keda saaks tõmmata ja tirida vastavalt oma tujudele, et ennast pidevalt tähtsana tunda saada. Ja kui need lemmikloomad ei käitu nii nagu ettenähtud raamid käsivad ja julgevad ise mõelda, siis on karistused kärmed tulema ja solvumine põhjatu. Põnevaim faktor, aga kogu loos, oli tõsiasi, et mees vist sai lõpuks aru, tundis sisemas häbi ja eemaldus maailmast. Nimelt lahati päris sügavalt viimast seika Piiblis, kus Jumal ennast näitas ning oma ülitähtsusest nõretava õpetus- ja õigustuskõne pidas. Oma suurima kummardaja järjepidev ebaaus proovile panek, tohutu ülekohus kapriisse looja poolt, ja selle järgija poolse siira austamise ning imetluse kadumine, pani isegi kõiksevägeva enda käitumise üle järele mõtlema. Katastroofiliste tagajärgedega kõigile osapooltele. Huvitava paralleelina esitati Jumala suhet enda n-ö lastega ning Ingli ja naise autistliku poja sidet. Üks vanem oli arusaav, abistav ja kimbatuses, et kuidas last aidata, kuid püüdis, siiralt proovis endast parimat anda, et luua toetav keskkonda, isegi kui poega täienisti ei mõistnud. Teine vanem hoolis ainult endast ning järglased ei olnud tulevik, vaid vahend enda vajaduste võimendamiseks ja realiseerimiseks. Võib-olla teen Jumalale ülekohut, kuid, kahjuks, ei loovutanud ta just eriti vihjeid oma helgematele külgedele, et neid veidikegi esile tõsta. Kuid, kas peabki? Jumal ei ole inimene, seega, kas maksab temast inimlikkust üldse otsida? Paradoksaalselt, kuskohast siis hinnatud ja õilsad loomuomadused üldse maailma ilmusid, kui Jumalast ei ei tasu neid otsida? Inimesed ju õppisid enda looja eeskujust, millest siis headus, lahkus, ausus, õiglus, jne alguse said? Natuke mõtlemisainet. 

Nüüd tüki polariseerivama faktori juurde, milleks oli huumor ning loo eeldatav žanr. Naljade leivanumbriks olid killud, mis keerlesid ümber sõna "jumal", a la, Ingel ütleb harjumuspärase fraasi "Issand, jumal!" ja siis kaaslane targutab, et "jah, just" või midagi sellist amööbi tasemel väidetavalt koomilist. Ja siis osa publikust läheb naerust pöördesse. Ja seda läbivalt kogu etenduse vältel. Iseenesest on ju tore, et vaataja tunneb nähtust rõõmu ja naer on terviseks, kuid veider oli saalis istuda ning mitte aduda sellist ekstreemset reaktsiooni. Teemad, mida tükk käsitles, kuigi mitte just kõige uuenduslikumad ja üllatavamad, olid ikkagi tõsisema killast, mis oleks eeldanud mustemat ja iroonilisemat tüüpi koomikat. Selle asemel loobiti pidevalt otsekui amatöörnalju, mis ei suutnud ülejäänud süžeega eriti sammu pidada ja mis mõjusid lapsikult ning kohatuna. Nt "ta tõi mulle juurvilju, ega ma mingi kits ei ole". Ning taas, ports vaatajaskonnast naerab kõht kõveras. Pealiskaudne huumor lihtsalt ei passinud, vähemalt sellele osale publikust, kuhu sõbrannaga kuulusime. Palju etem oleks võinud olla etenduse nautimine ja käsitleva üle mõtisklemine ilma lihtsameelsete naljadeta. Kuigi, pean tunnistama, et paar sellist suutsid muige välja pigistada küll, nt kuidas Aadam viigilehe täis lasi. Ebakõla jäi aga hõõruma nagu kivi kingas ja keeruline oli näidendit tõsiselt võtta, kui killud silmi pööritama panevad. Või siis mitte piisavalt tõsiselt, kui huumori kvaliteet soovida jättis. Lugu ei suutnud tabada õhkõrna tasakaalu traagika nootidega draama ja komöödia vahel ning oleks pidanud valima kas ühe või teise, et edukamalt funktsioneerida. Tegu oleks võinud olla hiilgava n-ö ping pong tüüpi, kord üks peal, kord teine peal, edasi-tagasi eluliste teemade vaidlus-diskusiooni draamaga, kus fookuses kahe tegelase verbaalne võitlus Jumala murede allika lahti harutamisel. Selle asemel oli kohati tunne, et laval rullub lahti lasteaia liivakastimäng koos vastava huumoriga.

Ain Lutsepp suudab olla füüsiliselt üpris imposantne, kuid tema hääletoon ja, kohati, maneerid räägivad üldisele muljele vastu. Ta on huvitav valik Jumalat kehastama, sest suudab suurema osa ajast olla selline ukerdajast vanameheke, kuid vajadusel, ajab selja sirgu ning kohe vaatad teda juba tõsiseltvõetava pilguga. Tegelane oli üheaegselt kurnatud, kõike näinud ja habras, kui ka jõuline ning agressiivselt ootamatu. Jäi ähmaseks, et kas tegu oli geniaalse valikuga rolli või pandi sihtmärgist mööda. Harriet Toompere oli krapsakas ja vilgas oma mõtlemisega, selline kahe jalaga maas naine, kes vajas oma räsitud olekuga hädasti puhkust. Kaks tegelast olid osati väga sarnased, kuid, samas, äärmiselt erinevad. Nende dünaamika oli elav ja liikuv, jutt jooksis. Jõujooned tundusid olevat, aga Ingli poole kaldu, sest too jäi tihtipeale domineerima ja oli vestluse suunajaks. Mida ju eeldadagi psühholoogi juures sessioonil olles -- arvad, et patsient on juhirollis, aga tegelikult kontrollib olukorda vaimutohter. Mingi hetk oli tunne, et kogu maailma n-ö isast oli saanud ise laps ning Ingel võttis vanema rolli üle ja näitas kõigevägevamale, et kuidas tegelikult järglast kasvatada, teda toetada ja juhendada. Kolmanda tegelasena (Püha Kolmainsus?) figureeris vahelduva eduga laval naise poeg, kes meeleolumuusikat pakkus ning kes peegeldas Jumala suhet enda inimlastega, ainult, et looja rollis oli ema, Ingel. Süntesaatori mängimine aitas luua õdusat keskkonda laval (kõlas nagu orel), mille põhimärksõnad olid rohelus, sinine helendav taust ning lõõgastav atmosfäär. 

Oleks huvitav teada, et kuidas päris psühholoogid antud etendust ja seda pikka sessiooni Jumala ja tema vaimse toetaja vahel lahti mõtestavad. Materjali, mida analüüsida, leidus vast ohtralt. Siis, oleks põnev teada, mida arvavad kristlased etendusest ning mis ideid see neis tekitas. Kas poolehoidu või absoluutset eitust? Ja lõpetuseks, üks uitmõte, kas Jumal ikka tegelikult tuli abi küsima ja eksisteeris? Või kujutas Ingel kõike seda ette, ehk enesele suunatud teraapilistel eesmärkidel? Nt end alateadlikult rahustades, et naine ei ole oma lapsele nii jube vanem. Ja, taaskord, kasutades Jumalat ära kui kedagi, kelle süüks mingeid tegematajätmisi või mittehakkamasaamisi suruda. Kas tegu oli üldse päris Jumalaga, mitte mõne nõdrameelsega, kes arvab, et ta on suur looja? Hmmm, intrigeeriv, igati intrigeeriv!