esmaspäev, 3. jaanuar 2022

Raamat: Lastekate eri "Härra Hais", "Jäälohe" ja "Detektiiv Pepu: Toimik 2"

Tervitus!

Mõned lasteraamatud taas loetud.

Pealkiri: Härra Hais
Autor: David Walliams
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2018
Minu hinnang: 4/5

Tihtipeale ei ole humoorikad lasteraamatud minu jaoks iseäranis naljakad. Jah, kildu visatakse, aga need lendavad tavaliselt mööda. Need ei kipu passima minu arusaamaga millestki, mis mu suud kasvõi minimaalselt muigama paneb. Lood ise on igati toredad ja asjakohased vastavale sihtgrupile, kuid minu naeru nupule ei vajuta. Juhuslikult mainis üks mu sõbranna, et tal on keeruline leida oma pojale kirjandust, mida poiss loeks hea meelega. Üks hiljaõhtu sattusin Raamatuvahetusse ja nägin pakkumisele tulevat "Gängstamemme". Krabasin selle sekunditega oma sõbrannale. Pärast lugemist, tuli välja, et poiss oli sellest loost vaimustuses ja ainuüksi kontseptsioon tegijast vanaemast tegi talle ohtralt rõõmu. No eks ma siis uudishimust tundsin, et võiks autorile võimaluse anda. Kuigi "Gängstamemme" poest enam võimalik hankida ei olnud, haarasin "Härra Haisu", "Jubeda tädi" ja "Rotiburgeri". Sain kõik veel soodukaga pealekauba.

Raamat räägib 12. aastasest Chloest, kelle ema on selline tüüpiline kolka eliit ja poosetaja ning, kelle ambitsioon on saada valitsusse. Noorem õde on tüüpiline pailaps ja perfektne plika, kes jõuab, suudab ja saab kõike. Kui need kaks olid pigem Chloe vastased ja kedagi kelle pärast lugejana silmi pööritada, siis tüdruku isa oli vinge vend ja luuser üheaegselt. Endine rokkar, kes nüüd peidab ennast terve päev kapis, sest ta koondati töölt, kuid ei julge oma dominantsele naisele seda tunnistada. Ja, otse loomulikult, kuulus perekonda omamoodi ka salapärane härra Hais, kelle Chloe kutsus koeraga elama pere kuuri. Arvestades seda, et tegu ei olnud ülimahuka romaaniga, mis võimaldab tegelastele tohutult arengut, siis mulle väga meeldis, kui värvikalt ja iseloomukalt nad olid üles ehitatud. Kuigi enamused olid ikkagi pigem karikatuurid, kellede olemus ja teatud küljed üle võlli paisutatud, olid nad kõik meeldejäävad tegelased, kellel oma põhjused, soovid ja arengumoment. Isegi lustakal kommipoe omanikul Rajil. 

Tegelaste probleemid olid usutavad ning vaevatult samastatavad (isegi kaupmehest Rajil, kellel oli suur dilemma ühe kaubandus esemega, mis ei tahtnud üldse müüa). Eriti lastele, kellele lugu on suunatud. Chloe tundis end vähem tähtsa, ilusa, targa, eduka ning asjalikumana, kui tema õde. Peale selle, kiusasid teda koolikaaslased. Tüdruk oli uje, omaettehoidev, ennast alahindav ning introvert. Samas, omas ta suurt ja laia kujutusvõimet ning põhjatut südant. Ma arvan, et ei ole haruldane, kui varateismeline tunneb ennast nagu Chloe, eriti kui sul tundub olevat pere, kes paistab ideaalne. Või vähemalt perfektsusele pürgiv. Kerge on uppuda kõrgete standardite ja ootuste alla, kui sa ise nii ambitsioonikas ei ole. Mitte ainult peategelane, vaid ka tema isa, ema ja õde, tegelikult, kannatasid ebatervete eesmärkide ja eeskujude all. Siinkohal tuli aga mängu härra Hais, kes elas ainult endale, enda vajaduste ja tahtmiste järgi. Kuigi mehe minevik oli valuline, oli ta tegelikult oma eluoluga rahul (kuigi põgenes oma mineviku eest). Ta oli rändaja ja see elustiil talle sobis. Mida ei saanud aga öelda perekond Crumbi kohta. Härra Hais tuli, oli odavam kui terapeut ja suutis pere perspektiivi olulistele asjade poole tagasi pöörata. Selleks siis tõsiasi, et nad ise on teineteisele tähtsad, mitte see mida keegi neist arvata võiks või kuidas nende maine. Tuleb leppida endaga ja muuta ennast, mitte maailma ümberringi.

Kahtlemata on loo leivanumbriks selle huumor. Ja see oli omas kontekstis tõesti kvaliteetne huumor, ka täiskasvanu vaatenurgast. Muidugi, leidus standardset jalaga-tagumikku-nalju, a la röhitsemine ja kaka killud, kuid naljade kiht oli palju tihedam, kui esmapilgul tundus. Nimelt, leidus lisaks n-ö peenemat huumorit või siis ridadevahelist koomikat, mida vanemad inimesed saaksid nautida. Mulle eriti passis lugu läbiv kild Raji poolt teismeliste ninjakilpkonnade komplekti üle, mida mees püüdis kõigile pähe määrida ja mida keegi ei ostnud. Puänt lõpus sellega seoses oli eriti kihvt. Chloe õe, Annabelle'i, nädala trennikava oli üks mu lemmikuid. Nt kuulus tema argipäevasesse kavasse, mis algas kell 6.00 ja lõppes kell 20.00, klassikalise ujumistrenni ja kooriproovi kõrvale, ka treening Tour de France'iks, töövarjutund ajukirurgiga ning mootorratta remontimise kursus. Kolm lehekülge seda ajakava pani mind tõesti itsitama. Peaaegu sama hea oli tüdrukute ema valmislubaduste nimekiri, mis muuhulgas sisaldas plaani "anda politseile võim arreteerida inimesi, kes räägivad avalikes kohtades liiga valju häälega".

Ma arvan, et tegu on vahva lugemisega nii lastele kui täiskasvanutele ning kindlasti andis raamat mulle hea tuju ja muheda meele. Tekst jooksis ludinal mu ees ja lugu oli südamlik ning õpetlik. Peatselt võtan ette ka ülejäänud teoses David Walliamsi poolt. Muide, ma täitsa tean teda nt Graham Nortoni jutusaadetest, kuid millegipärast ei pannud ma ühte ja ühte kokku, et just tema on autor David Walliams.


-----------------------------

Pealkiri: Jäälohe
Autor: George R. R. Martin
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2015
Minu hinnang: 3/5

Ma ei suutnud selgusele jõuda, et kas tegu on pigem muinasjutuga täiskasvanutele või lastele. Lugesin selle läbi poole tunniga. Tekst oli suures kirjas, pilte oli rohkemgi kui lugu ennast ning keskmes oli tüdruk, kes maagiline ja müstiline. Esmapilgul tundus, et lektüür on ikkagi lastele mõeldud. Kui aga süüvida raamatu süžeesse, kus taustal lõõmab sõda, tapetakse ja rüüstatakse ning isegi üks peamisi tegelasi ära põletatakse, koos detailsete kirjeldustega sõjast taanduvatest sõduritest, kellel puudu jalg, kellel käsi, kellel kõik jäsemed, siis vist ei ole see ikkagi midagi, mida juntsule õhtul enne magamaminekut ette lugeda. Teisalt, lugu oli ju tore ja illustratsioonid võrratud, kuid see ei pakkunud mulle elamust, mida täiskasvanuna kättevõetavast teostest ootan. See oli lühike ja pealiskaudne. Samas, klassikalised muinasjutud ei ole just eriti lapseturvalised, ka seal igasugu tegelasi mürgitatakse, mõrvatakse, kägistatakse, süüakse ära, jne. Ehk siis, ei tohiks kellegi surm olla põhjus, miks noored midagi lugeda ei võiks. Igatahes, mulle jäi segaseks, kes on täpselt loo sihtgrupp. Kipun seda aga lasteraamatute juurde kategoriseerima. 

Tegu oli üpris muserdava muinasjutuga, millel küll tegelikult õnnelik lõpp, kuid saabunud kevad ei suuda alati kustutada eelnevat pikka ja kõledat talve. Adara on talvelaps, ta on külm nii iseloomult, olemuselt ning füüsiliselt. Ainuke, mis tema jahedas südames on, on salapärane jäälohe, kellega ta iga aasta külmakuudel uuesti kohtub ja ringi seikleb. Ma ei olnud temast vaimustuses, sest laps või mitte, aga oma perekonda suhtus ta kuidagi hooletult ning muud ei olnud, kui ainult tema ja jäälohe ehk mina ja maailm. Lõpus ta siiski tundis heldimust oma isa vastu, kui too oli hädas, kuid enesekesksus ja hoolimatus lähedaste suhtes, kes sind tegelikult armastavad, ei ole midagi, mis minu poolehoidu aitaks võita. Mul oli Adarast suhteliselt ükskõik, kahjuks. Ükstapuha ei olnud mul aga jäälohest ja teistest draakonitest, kes inimeste pärast piinatud ja surma said. Ka sõduritest ning Adara küla elanikest ja perest ei olnud mul kama kaks. Kõik nad kannatasid, kaotasid, kohati elu, ja pidid leppima suurte muutustega. Tegu oli tõsise ja kurbliku, kuid realistliku fantaasialooga.

Kui sulas jäälohe, soojenes üles ka Adara süda ning ta muutus n-ö normaalseks lapseks. Siinkohal võib olla mitmesuguseid tõlgendusi ning teooriaid kuidas toimunut lahti harutada. Nt kas lohe oli tüdruku peegelpilt ja osa hingest või olemusest, kes kadudes haihtus ka Adara seest? Kas lohe oli tema ema surma koorem ning ära minnes, sai pere lõpuks leinakandest vabaks ja liikuda kinni hoidvast talvest vabasse kevadesse? Kas lohe sümboliseeris lapsepõlve ja suureks kasvamist koos lapseliku fantaasiamaailma hülgamisega -- kadus lohe, ei olnud tüdruk enam laps? Või siis ei tasugi siin tikutulega taga otsida midagi ridade vahelt, vaid müstilisele jäälohele meeldis salapärane külm laps ning nad olid sõbrad, kes suutsid üksteisega samastuda ja teineteises kaaslast näha. Mis iganes õige tõlgendus ka ei oleks, oli selle üle nuputamine kahtlemata loo lugemise kõige põnevam osa. 

Mainimata ei saa jätta detailseid ja jäiselt kauneid joonistusi, mida leidus pea igal teisel lehel või üle kahe lehe laotuse. Kindlasti aitasid need enam loetusse sisse elada ning toimuvat ette kujutada. Kuigi, raamat ise jättis mind natuke "külmaks" (küll ma olen vaimukas...), oli see siiski piisavalt mitmetasandiline ja omanäoline, et mitte kahetseda selle ettevõtmist.


--------------------------------

Pealkiri: Detektiiv Pepu: Toimik 2
Autor: Troll
Kirjastus: Hea Lugu
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 4.5/5

Juubeldagem, sest PEPU ON TAGASI! 

Tähistamaks uut aasta tegi kõigi lemmik tagumik võimsa comebacki ning kostitab väikseid ja suuri fänne kahe uue krapsaka krimilooga. Alati ei pea lasteraamatud olema nunnud või armsad või üdini õpetlikud, mõnikord on vaja peent tagumikuhuumorit, milles pepu on vaieldamatu tipptegija (ja vist ainus alažanri viljeleja). Ma ei varjagi, et mulle esimene raamat tõesti palju nalja tekitas ja muheda enesetunde tõi. Ta suudab leida suurepärase balansi totaka ning andeka vahel. Samas, tundub, et lugu on ka polariseeriv, ehk siis, kui sulle meeldib, siis oled sellest vaimustuses. Kui sind ei kõneta, siis jääb lugemiskogemus pigem tüütuks ning lamedaks. Mind on erudeeritud ning nupukas Pepu igatahes ära rääkinud ning soovitan ja promon raamatut kõigile ja kõigele. Vähemalt kaks inimest on tänu mu entusiastlikule kihutustööle omale esimese osa soetanud. Olen akrediteerid Pepu Eesti saadik!

Seekord tuuakse raamatu kätte haaranutele kaks värsket müsteeriumi, mida tark tagumik ja tema üliagar abiline, Braun, välkkiirusel ning koostöös lugejatega lahendavad. Esimeses püütakse aidata preilisid ja prouasid, kelledelt tuttuued ehted üks koletu hiiglane varjulistes tänavates on ära näpanud. Teises loos aitab paar leida kohvikusse maha ununenu asjakese omanikku. Tutvustatakse kaht uut, esmapilgul, püsi kõrvaltegelast, Õnneliku Kassi kohviku omanikku ja tema tütart, kes astuvad üles mõlemas loos. Kassihärra näeb välja nagu tuntud ja populaarne käppa üleval hoidev õnnekiisu kuju, mida ohtralt Jaapanis ja mujal Aasia kultuuriruumis võib kohata. Sellised vahvaid põikeid Jaapanile omasesse eluolusse leidub raamatus mitmeid, mida on tore tähele panna (olles selle riigiga niivõrd kuivõrd sina peal) või esmakordselt avastada. Muide, mis teema on jaapanlastel pidevalt toiduga? Ma ei ole sellele siiani pihta saanud. Kirjanduses, filmides, mangades, jne on söömine ja toidu kiitmine (hmmm, umai, hmmm, oishii) pidevalt esiplaanil. Keegi kunagi ütles, et Aasias on n-ö söögiporno kõrgelt hinnas, mis tähendab siis, et lihtsalt vaadatakse kuidas inimesed söövad ja kiidavad toitu (nt Lõuna-Koreas on mukbang eriti menukas). Ma ei saa sellest fenomenist mõhkugi aru. 

Taaskord on Pepu ja tema gängiga koos võimalik müsteeriumid lahendada ning selleks antakse lugejale hulganisti vihjeid ja võimalusi. Nt leia piltide põhjal, mis on ühist kuriteopaikadel, röövitud esemetel või päevadel, mil vargused toimusid. Jälle on ka mitmeid labürinte võimalike läbida, leida pildilt x-arv pepusid ning, üleüldse, aktiivselt kaasa mõelda ja nuputada. See raamat küll last igavusest tukkuma ei pane! Värvi annavad tihedalt taustapilti täitvad plakatid, ajakirjad, reklaamid, jpm, mis aitavad paremini tutvuda antud maailmaga. Nt koomilised valimisreklaamid ning, minu isiklik lemmik, teenust pakkuv poster: "Otsin kadunud asju. Mutionu". Need arvukad detailid annavad sügavust ning on lihtsalt vahvad taustalugemised. Lisaks, saame seekord ridade vahel teada, et kõigi lemmik pepu on midagi romantiku laadset ning, loomulikult, ei puudu vanad lemmikud, nagu peategelase võimas salarelv. Suur haisev peer -- nagu tornaado. Muide, mu isa mainis seda, kui talle raamatut peale surusin, et kas Brauni ja kakajunni vahel võib kuidagi paralleele tõmmata? Braun tähendab pruuni, on pidevalt Detektiiv Pepu tagumikus kinni (metafooriliselt). Nimelt, meenus isale "South Parki" Mr Hankey. Aga see vist läheb liiga meta tasandile, kuigi see seos tugevdaks sarja iroonilisust ja paroodia faktorit mitu korda. Kes teab...

Igatahes, Detektiiv Pepu on vinge, vahva ja võrratu. Ootan juba kannatamatult kolmandat osa ning kavatsen lugu aktiivselt edasi fännata!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar