PÖFF: Videointervjuu Islandi näitleja Anita Briemiga ("Quake", "The Minister", "The Tudors")

 Tervitused PÖFFilt!

Seekord üllatame teid Harrastuskriitikute esimese täispika video intervjuuga! 

Kohtusin näitleja Anita Briemiga PÖFFil, osaledes filmi "Quake" maailma esilinastusel. Kuna Anita osaleb järgmise filmi võtetel, siis kahjuks pidi ta Islandile tagasi kiirustama ja seetõttu otsustasime teha intervjuu läbi Zoomi. Siinkohal tahan tänada Anitat, et ta intervjuu jaoks aega varus ja ka Strike Mediat, kes intervjuu kokkulepet vahendas. Suur aitäh!

Kes on Anita Briem?

Biograafia:

 

Anita alustas oma karjääri 9-aastaselt Islandi Rahvuslikus Teatris ja mängis mitmetes lavastustes juba lapsepõlves. 16-aastaselt kolis ta Londonisse, kus ta õppis The Royal Academy of Dramatic Art ja mängis hiljem nii London National Theatre's kui ka West Endi edukas lavastuses “Losing Louis”. 

 

Tema fookus suundus filmile ja televisioonile ja ta mängis peaosa sellises filmis nagu “Journey the the Center of the Earth” Warner Bros'i jaoks, “The Tudors” Showtime jaoks, “Doctor Who” BBCi jaoks ja “The Evidence” ABC jaoks.

 

Ta kolis hiljuti tagasi oma kodumaale, Islandile, järgides oma soovi töötada rohkem Euroopa filmitegijatega. Eelmisel aastal mängis ta peaosa TV seriaalis “The Minister” (TV Series) koos Ólafur Darri Ólafssoniga, mille eest ta nomineeriti Edda Film and TV Award auhinnale.

 

Peale filmi Quake kuuluvad Anita järgmiste projektide hulka “Reply to Helgas Letter” (lav. Ása Helga Hjörleifsdóttir), Beautiful Beings (lav. Guðmundur Arnar Guðmundsson) and Villibráð (lav. Elsa María Jakobsdóttir). Aníta astub ka esimesi samme stsenaristina, kirjutades TV seriaali “As Long as we Live”, mida toodab GlassRiver.

 

Video on inglise keelne. Videost allpool leiab eesti keelse lühikokkuvõtte, millest me Anitaga vestlesime. Tegemist ei ole sõnasõnalise tõlkega.

Alustasime Anitaga vestlust sellest, kuidas Anita Los Angelesest tagasi Islandile tuli ja töötas 4 erineva naislavastaja käe all. Anita on oma karjääri ajal tundnud, kuidas naisi seksualiseeritakse.  Ja kui ta on töötanud naislavastajatega, siis seda tavaliselt ei juhtu. Anita jaoks on oluline, et lugusid naistest räägitaks ka naiste perspektiivist.

Filmi "Quake" puhul on tegemist filmiga, kus filmi on kirjutanud naine, tootnud on naised, lavastanud on naine.

Ehkki Anita naudib väga filmifestivale ja sellega seotud melu: inimestega kohtumisi, teiste filmitööstuse tegijatega suhtlemist, siis sel korral ei õnnestunud tal PÖFFil teisi filme näha. Ta oleks soovinud näha rohkem nii Tallinna kui ka teiste filmiloojate loomingut, aga kuna Anital on filmimine pooleli, pidi ta peale "Quake" esilinastust järgmisel hommikul kohe tagasi lendama. 

Anita filmis "Quake" 
Fotograaf Lilja Jonsdottir

Vestlesime ka "Quake" filmist. Anita ütles, et ta ei peljanud esilinastust, pigem oli ta elevil. Filmi tootmise protsess on ideest ja kirjutamisest filmi valmimiseni pikk ja muidugi tekib elevus, et kuidas film vaatajaid emotsionaalselt mõjutab. Selle pärast filme tehaksegi. Küll aga pabistas Anita enne filmimist. Kuna Anita mängitud tegelane Saga on filmis kandev ja igas stseenis, siis filmimise ajal tundis Anita suurt survet, et ta peab endast andma absoluutselt kõik. 

Talle väga meeldis filmi stsenaarium ja ta imetles kogu seda tööd, mille Tinna (filmi produtsent, stsenarist ja lavastaja) sellesse filmi pani. Anita luges Audur Jonsdottiri raamatu läbi niipea, kui Tinna talle sellest rääkis. Raamat on Anita arvates sisekaemus, mida on keeruline panna kinematograafiasse, aga tema meelest tegi Tinna sellest suurepärase filmistsenaariumi. Tinnal oli väga selge nägemus, mida ja kuidas ta selle filmiga tahab öelda. Film on raamatust täiesti eraldi iseseisev tükk loomingut. 

Anita lisas, et "Quake" on väga olulisest teemast - perekonnast ja nendest probleemidest, millega pered kokku puutuvad, aga tihti nende probleemidega ei tegeleta, pereliikmetele antakse andeks asju, mida võibolla teistele ei anta, sest pereliikmed ise harjuvad ära. Aga nendest muredest ja probleemidest võivad välja kasvada väga ebaterved suhted. 

Fotograaf Lilja Jonsdottir

Kui Anitalt küsisin, kuidas ta Saga rolliks valmistus, siis üks oluline element ettevalmistuses oli füüsiline, nimelt epilepsia. Kuna filmis on peategelasel epilepsiahood, siis selleks valmistus Anita väga põhjalikult, et see oleks ekraanil usutav. Ta praktiseeris ja filmis seda ise mitmeid tunde ning peale selle ta vestles ka spetsialistide ja neuroloogidega ja ka epilepsiahaigetega, et mõista, mida epilepsia tegelikult inimesega teeb. Seal on ka psühholoogiline aspekt, sest Saga tahab väga oma epilepsiat kontrollida, et ta saaks olemas olla oma pojale. Emana sai Anita väga hästi aru, kui oluline see filmis on. Saga peab selle nimel võitlema, sest ta suurim soov on hoida oma poega enda elus. Saga roll oli nagu kingitus Anita jaoks, sest Sagal oli väga kindel eesmärk filmis.

Peale selle oli Anita arvates Sagale väga oluline ka aru saada, et keda ta perekonnas usaldada saab. Ja kas üldse saab. 

Vestlesime ka filmis läbi kumavast lootusest, keda esindab filmis osaliselt ka tegelane Oskar, Oskar tähendab tegelikult sõna "soov". Tinna oli väga konkreetne ja teadlikult lisas lootuse teema filmi. Film ise on emotsionaalne ja intensiivne, nii et et see lootuse tunne lisab tasakaaluks väga palju juurde. 

Paljudes peredes on arusaam, et kui me mingit tegevust teeme, siis probleem kaob ära. Konkreetselt filmis oli selleks tegevuseks supi söömine. Üks filmi osatäitjatest rääkis loo oma perest, kus pere vanaema hakkas alati siis vilistama, kui räägiti teemadest, mis olid tundlikud või millest ta arvas, et ei tohiks või peaks üldse rääkima. 

Küsimusele, kas Anital endal on midagi ühist tema tegelase Sagaga, vastas Anita, et ta läheb tavaliselt väga sügavalt oma rolli sisse. Tal on ühine Sagaga see, mis puudutab kontrolli, hirm kontrolli kaotamise ees. Emaks olemine ja ka perekonnasisesed struktuurid on asjad, millega Anita end Sagaga seostab.

Fotograaf Lilja Jonsdottir

Saga rolli oli Anital tegelikult raske teha, sest ta oli kogu filmi tegemise ajal rollis sees. Isegi Anita ema muretses ta pärast, et ta ei suhtle üldse, vaid on enda mullis. Pärast mõnda nädalat filmimist tundis Anita uskumatut lõikavat üksildust. Ta lisas, et on küll oma loomult introvert, aga ta tundis seda, mida Saga läbi elas, üksinda olemist. Pärast filmimise lõpetamist, tõmbas ta kodus kardinad ette ja veetis lihtsalt paar päeva kodus voodis. 

Anita on ühe korra filmi Islandil näinud ja tema arvates oli uskumatu, kui hästi on Tinna filmis kõik detailid kokku sidunud. Loodetavasti panevad ka vaatajad neid väikselt olulisi nüansse ja detaile tähele. Kui tegemist on sellise hea jutuvestjaga nagu seda on Tinna, siis on kaamera võimeline su mõtteid lugema. Oleks keegi teine seda lugu jutustanud, siis võibolla oleks see lavastaja otsustanud hoopis häälkõne kasuks, sest see film koosneb suuresti tunnete peegeldamisest. See on väga jõuline filmimine, kus kaamera näitab tundeid nii ilmekalt, et seletusi ei ole vaja. Ka filmi heli ja muusika on väga hästi filmi sisse pandud. Kõik need detailid: muusika, riided, soengud ja make-up teevadki filmid imeliseks. Filmi tegemine on nagu maagia.

Kui uurisin põhjuste kohta, et mis Anita tagasi Islandile tõi, siis ta rääkis, et see on huvitav lugu. Nooremana ta tahtis väga Islandilt ära saada. Siis talle pakuti tööd USAs kõigepealt telerseriaalis ja siis juba filmides. Seal puutus ta kokku sellise filmimaailmaga, millest ta ei olnud teadlik, et üldse eksisteerib. See oli tõeline keeristorm. Anita elas USAs 13 aastat ja ta tütar sündis Ameerikas. Anita tuli tagasi Islandile, et teha Islandil telesarja "The Minister" 2019. aastal. Olles tagasi ja filmides Euroopas koges ta  tõelisi väljakutseid ja ta tundis, et on hoitud ja temast hoolitakse hoopis teistmoodi kui Ameerikas. Terve atmosfäär, inimesed, kellega ta töötas oli nagu silmade avanemine. Peale selle pidi Anita tegema otsuse, et kas ta tütar läheb Ameerikas kooli ja saab endale ameerika identiteedi või ta kasvab ülesse islandlasena ja palju tervemas elukeskkonnas. Ka COVID andis talle võimaluse ümber hinnata, mida tähendab tema jaoks edu ja mida tähendab elukvaliteet. Ja ühtäkki oli selge, et ta ei olnud selles keskkonnas Ameerikas õnnelik. Anita lisab, et tal tohutult vedas, et ta sai samas ka uskumatult häid võimalusi teha tööd koos imeliste inimestega Islandil.  Tema jaoks oli see ainuke võimalus - jääda Islandile. Tal ei olnud enam valikut. Õnneks oli ta abikaasa nõus.

Anita rääkis, et ta laskis Islandile tulles lahti ka vanadest väärtustest, et see oli nagu ärkamine. See keskkond, kus ta praegu on, on tema jaoks ainuvõimalik. 

Vestlus jätkus Anita praegustel ja uutel projektidel. Põhjuseks, miks ta nii kiiresti Tallinnast tagasi sõitis on film, mis räägib kahest abielupaarist, kes mängivad mängu, mis muudab nende elusid ja abielusid pöördumatult. See on lugu abieludest ja inimsuhetest ja erinevatest armastuse külgedest.

Fotograaf Lilja Jonsdottir

Anita on ka stsenaariumi kirjutamisega alustanud. Tegemist on armastuslooga, paariga, kes on juba pikalt koos olnud. Teda on alati huvitanud 7-aasta mütoloogia ja ta uuris, et mida teeb see suhete keemiaga. Me inimestena areneme ja see on niigi raske, et kuidas ma kasvame paaridena. Inimesed kohtuvad, armuvad, siis loovad perekonna. Me räägime südameasjadest alati väga ebamääraselt, et mis see tegelikult on. Me ütleme, et me pole enam armunud, aga mida see konkreetselt tähendab, Anita arvates on see lõpmatult huvitav teema. Me teame sellest vähe, et kas tegemist on ajukeemiaga või tõesti südameasjadega. Ja neid teemasid see seriaal uuribki. Anita loodab, et filmi tegemine saab alata järgmisel aastal. 

Lood meie ümber on nagu kompass, nad annavad meile eetilise normaalsuse, nad annavad meile vihjeid ja lohutust. Anita lisas, et ta on õnnelik, et ta saab olla osa maailmast, mis võib mõjutada kellegi elu, kasvõi natuke. 

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Veelkord suur tänu Anitale ja Strike Mediale!