pühapäev, 26. september 2021

Raamat: Krimi eri "Salapärane juhtum Stylesis" ja "Härra Gallet' surm"

Tervitus!

Jälle kaks detektiivilugu.

Pealkiri: Saladuslik juhtum Stylesis
Autor: Agatha Christie
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2020
Minu hinnang: 3/5

Ülestunnistus: ma ei ole kunagi lugenud ühtegi Agatha Christie raamatut. Aga, ma olen näinud Hercule Poiroti ja Miss Marple'i ekraniseeringuid sadu kordi. Ja see, mis neist on vastu kajanud, passib mulle tohutult. Minu esimeseks autori teoseks, mida paberil kätte võtsin, sai tema esimene avaldatud krimiromaan. Olles enamuste teiste lugudega üpris sina-peal ja omades head mälu, et kus mis juhtus ja kes oli pahalane, siis mängis võrdlusmomendi pagas seekord minu kahjuks. Ja selles kontekstis ei olnud antud mõrvalugu just eriti meeldejääv, eripärane või köitev. Ta oli suurepärane näide ühest keskmisest klassikalisest Christie süžeest, kuid ühtede parimate hulka ta ei kuulu. Juhtumisi ei tulnud mulle kordagi ka lugedes meelde, et oleksin selle seriaali varianti näinud. Hiljem Youtube'ist otsides, et kas sellel on filmitud ekvivalent, leidsin, et, jah, on, ja ma olen seda isegi vaadand. Põhjus, miks mulle see lugedes meelde ei koitnud, kuigi oman tavapäraselt sellistele asjadele põhjatut mälumahtu, oli kurb tõsiasi, nagu mainitud, et tegu ei olnud just kõige silmapaistvamaga autori loomingust. See, loomulikult, ei tähenda, et raamat ei olnud hea. Arvatavasti hindaksin seda kõrgemalt, kui see oleks esimene müsteerium, mis Agatha Christie sulest minuni jõuab.

Lugu on Poiroti kamu, Arthur Hastingsi, vaatevinklist ning kuidagi halekoomiline on jälgida kui ullike mees ikka on. Kas ta on meelega tehtud selliseks veidi naiivseks totukeseks, et oma arukama kaaslase geniaalsust teravamalt illustreerida? Kohati tuli Hastingsi suust ja mõtetest ikka täielikku idiootsust. Isegi mina, kes ma ei olnud tegevuste keskel, sain sellest aru, et mees sihtis kohati ikka täitsa võssa. Aga, eks noh, tarkade detektiivide kõrvale on tihtipeale vaja vähem nupukamat kamraadi, et vastanduvaid vaatevinkleid kaasata. Tegu on esimese romaaniga, kus üles astub võrratu Hercule Poirot. Nimelt on too I Maailmasõja eest pagedes ulualust saanud just sealsamas külakeses, kus loo tegevus toimub. Olen selle väikse korraarmastajast välismaalase suur fänn, kelle hallide ajurakukeste vastu mul on ainult siiras austus. Mees on nii särtsakas, elav, ebakonventsionaalne, inimlik, hooliv, nutikas ja isegi humoorikas (mõnikord tahtlikult, mõnikord tahtmatult), et ta peab lihtsalt sümpaatne olema. Põgusalt näitab ennast ka inspektor Japp, kes Poirotiga vanad tuttavad aegadest kui viimane oli Belgia politseis tööl. Kolme tegelast kehastasid mu mõtetes jäigalt just need kolm näitlejat, kes rollid kuulsaks on mängisid. Iseäranis, David Suchet, meister detektiivina. 

Räägitakse, et Agatha Christie krimides on süüdlane alati see, keda kõige vähem võiks kahtlustada. See peab suuresti paika ning lähenemine on üpris veekindel. Tegija identifitseerimise konks seisneb aga selles, et ka antud strateegiasse suudab ta sisestada hulga puänte, mis paneb sind skeptiliselt suhtuma igasse detaili. Sellesegi, et kes on siis ikkagi see, keda kõige vähem võiks süüdistada. Antud loos tõmbas autor mind just sellisesse lõksu. Ühe osa mõrvarist suutsin selle teooriaga kindlaks teha juba alguses, kuid teisega tõmmati mind haneks. See oli otsekui "inception": süüdlane oli see, kes oli tõenäoliseim kurjategija, kuid see oli liiga etteaimatav, ehk siis, välistasin isiku koheselt. See oli viga, sest teda välistades muutus ta tegelikult just selleks, keda kõige vähem kahtlustada. Ülejäänut, et kuidas täpselt mõrv sooritati ja kuidas kümned ja kümned vihjed kokku traageldada, seda ei ole ma suures mahus autori detektiivikates kunagi suutnud rahuldavalt välja selgitada. Liiga palju on n-ö siseinfot, mida lugejaga ei jagata ja seega, on keeruline pusle ise kokku panna. Lisaks, peab taustaks teadma omajagu nt mürkidest, keemiast, jne, et teatud seoseid luua ja toimuvast sotti saada. Õnneks ei ole see autori müsteeriumide põhi tõmbenumber, pigem on põnev üllatuda kui Poirot finaalis seletab, et mis tegelikult toimus ja kuidas.

Mul on koju hangitud juba hulgaliselt teisi Poiroti ja Marple'i lugusid, mida kindlasti plaanin lähitulevikus ette võtta, et enam paberil olevate versioonidega tutvust teha. Loodan, et mu suure lemmiku, Poiroti, uued seiklused Sophie Hannah sulest annavad võimalusi mehe tegemistele taas kaasa elada, sest kõik originaallood, julgen öelda, on mul nähtud. Ehk siis, ka need teosed ootavad enda järge pungil raamaturiiulitel. Antud, esimene Agatah Christie lisa krimimaailma näitas selgelt kätte kuhu tema tulevased lood suundivad, nende kondikava ning iseloomulikud võtted, kiiksud ja põhiprintsiibid. Pärast nende tutvustamist käesoleva teose raames, sai naine hakata neid vaid täiustama.



----------------------------------------------

Pealkiri: Härra Gallet' surm
Autor: Georges Simenon
Kirjastus: Pegasus
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 2.5/5

Mul puudus igasugune kokkupuude komissar Maigretiga, nii raamatu kuues kui ekraniseeringute versioonis, seega oli antud krimka minu esimene kontakt Pariisi meisterdetektiiviga. Mulle meeldis loo klassikalise detektiiviromaani olemus, kuid süžee jäi veidi lahjaks. Raamat olid suhteliselt lühike ning, tegelikult, ei meeldi mulle kui üht juurdlust liialt ja kunstlikult pikaks venitatakse, kuid lugu jättis mulje kui luukere ilma lihata. Juurdlus toimus otsekui isolatsioonis, ümberringi maailm seisis, toimus vaid mõrvaloo lahendamine ja kaasatud oli vaid sellega seotu. Puudu oli iseloomu, omapära, tausta -- mahlasust. Seega, mõjus Maigreti maailm poolikult, tühjalt ning eraldatuna reaalsusest. Teose napp 160 lehekülge võimendas sellist muljet intensiivsemalt. Teisalt, müsteerium ise aga oli omajagu intrigeeriv ning ootamatu, et ma peaaegu andastasin loole selle kokkusurutuse, kliinilisuse ja vaakumis eksisteerimise.

Ma kahtlustasin, et tapetud mehe identiteedi juures on midagi kahtlast ning tabasin ära selle puändi. Detailid jäid mulle kättesaamatuks, kuid vähemalt osa saladusest muukisin lahti. Mulle tundub, et Maigreti lood ei ole sellist tüüpi krimkad, mida lugeja suudaks täienisti lahti mõtestada. Ikka jääb midagi lehekülgede taha ja detektiivi enda pähe, midagi mida ta raamatut käes hoidjaga ei jaga. Tõsiasi, et kes oli mõrtsukas tundus juba algselt äärmiselt kahtlane ning, kuigi, lahendus oli tegelikult igati loogiline ja isegi ette nähtav, siis ma selle osaga juurdlusest lahenduseks üks ja üks kokku panna ei suutnud. Leidub detektiivilugusid, kus tunned tapetule siiralt kaasa. Ja siis leidub lugusid, kus mõrvatu saatus teeb tõesti õnnetuks ja lausa vihaseks. Seda enam on tähtis, et kurjategija tabatakse. Mida teha, aga juhul, kui tegelikult konkreetset pahalast ei olegi? On ebaõiglus, ebaausus, ebaõnn, ärakasutamine ning hoolimatus, kuid kedagi vastutama panna ei saagi. Tegu oli omamoodi üpris muserdava krimkaga, kus süvendatakse teadmist, et elu ei ole nagu klassikalised detektiivilood, kus halvad kipuvad oma palga saama ning õiglus võidutseb. Selles mõttes oli raamat realistlik ning usutav.

Mind häiris, et palju jäi ütlemata. Sõna otseses mõttes. Leidus hetki, kus dialoog liigub naturaalselt edasi nagu toimuks see järjest, kuid siis avastad, et vahepeal on mõnda teisse kohta mindud või keegi on juurde tulnud. Kohati on puudu kirjeldusest, et mis toimub dialoogi taustal. Oleks piisanud vaid mõnest lausest, et ma lugejana aru saaks, et keskkonnas on midagi muutunud. Mulle ei läinud peale kirjutamisstiil, mis oli minimalistlik ja lakooniline. Ma ei ole agar liigsete kirjelduste austaja, eelistan dialoogi, kuid teine äärmuse, ehk siis, taustainfo vähesus ja jutumärkide kasutamise rohkus, ei ole ka asjalik balanss. Loo jälgimist see niiväga ei pärsi, kuid selline lähenemine jätab mulje nagu oleksid loos augud, see takistab sujuvust ning mõjub lohakalt. Nagu kiirustaks autor kohugi. Ohtralt mõttepauside lisamine kolme puntki näol, oli ka natuke tüütu. Ma ei saanud nende funktsioonist alati aru, sest igas kohas ei tundunud nad mõistliku valikuna. Aga eks see autori spetsiifilise stiili üks osa ole, meeldib see mulle või mitte.

Ma ei vaimustunud raamatust ülearu, kuid krimka kiirtoiduna, ma kujutan ette, sobiksid Maigreti lood lugeda küll. Kui on vaja žanrist kärmet doosi, siis ma ei näe põhjust miks mitte mõni teine osa sarjast kätte võtta. Samas, omajagu puuduseid raamatus oli ning, esmajoones, just kirjutamisstiil ei olnud mulle mokka mööda. Krimi pool oli aga nutikas ja kaasahaarav. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar