Esmaspäev, 19. aprill 2021

Teater (online): "Aabitsa kukk" ja "The Car Man"

Tervitus!

Seekord jälle internetiteatrit!

Pealkiri: Aabitsa kukk
Teater: Draamateater
Salvestatud: 02.06.2015
Link: https://jupiter.err.ee/1608156028/aabitsa-kukk - veel saab vaadata tasuta!
Minu hinnang: 3/5

Ma olen selle etenduse kohta välja palju kuulnud. Üks tuttav on seda lausa neli korda vaatamas käinud. Tükk oli üle kümne aasta repertuaaris, esietendudes 2004. Kuigi kiidusõnu on mulle kõrvu jäänud hulgi, siis ei olnud ma eriti detaile kuulnud, et mis sisuks ja miks ta siis nii suurepärane näidend on, mida lausa mitu korda kaema minna. Seega, võimalus seda läbi ERRi näha tundus ideaalne üheks laupäeva pärastlõunaks. Tulemuseks on see, et kuigi ma saan aru, miks see nii palavalt armastatud tükk on, siis mulle oli see kohati isegi šokeerivalt vastumeelne -- mitte aga kvaliteedi pärast või objektiivsest vaatest sisule, vaid pigem teemadest tulenevalt, mida seal käsitleti. Viimased panevad otsa vaatama sellele teisele n-ö Eestile ning mida ma seal näen ei ole ilus ja hea meelega ma seda üldse ei näeks. Selle tunnistamine tekitab minus aga häbi ja lootusetust ning just sellepärast ma puhtalt subjektiivselt tükist vaimustuses ei olnud.

Üks hetk tunnen Maunole kaasa, teine hetk jälestan teda. Oli see vast alles vastuolulisi emotsioone minus tekitav tegelane. Elu hammasrataste vahele jäänud mees sai igat pidi saatuselt kolki. Ilmselgelt arengupeetusega või autismi (?) spektril, kas tingitud keskkonnast või vaimsest tervisest või geneetikast, pole iseenesest tähtis. Veetnud aastaid esimeses klassis, elanud vaesuses oma kalli vaevatud vanaemaga, kannatanud tõrjumist, ignoreerimist ja vägivalda -- ei ole just üllatus, et mees ei ole päris mõistuse juures. Ja siis tipuks ka tõsiasi, et tema armastatud onu Paul teda nii jultunult ära kasutab. Pigem oli üllatav, et Maunol niigi palju veel aru oli. Samas, ega ta ju tegelikult ei mõistnud, mis positsioonis ta oli nii Paulile kui teiste pilgust lähtudes. Klammerdudes oma aabitsa külge, mis oli talle otsekui juhend eluks, unistades botikutest, uskumus, et tal ei õnnestunud midagi, sest ta lihtsalt ei osanud koolis matemaatikat ning soov ju tegelikult teisi ainult aidata -- Maunot oli tõesti hale ja kurb vaadata. Tema lihtsameelsus ja isegi positiivsus ning mõningane elurõõm aga mõjusid värskendavalt, mis ei teinud tema lugu üdini tragöödiaks. 

Teisalt, oli ta mulle vastik. Inimeste jälgimine ja pidev jõllitamine võis tema vaatevinklist olla süütu tegevus, kuid kui sa oled see keda jälitatakse, siis mõjub see veidra ja hirmuäratavana. Ja hiljemas vanuses ei olnud ju see tegelikult enam ka kahjutu ajaveetmine. Mehe tänamatus ajas mul kopsu üle maksa. Jah, ma saan aru, et ta ei mõistnud oma käitumist ning ta lihtsalt väljendas emotsioone otsekui vaakumis, kuid tõsiasi, et ta suhtus teda abistavatesse majanaabritesse niivõrd inetult, ei rääkinud tema kasuks. See kuidas ta pidas Vene naist lolliks, sest too on venelane, kuigi naine tõi talle pidevalt riideid ja oli heatahtlik, ning kuidas ta mõnitas õpetajat, kes talle pidevalt õunu andis. Kui Mauno vingus, et õun on ussitanud, siis sain tõesti kurjaks. Rääkimata kuidas ta suhtus sellesse, et majanaabritelt varastati. Või kuidas ta loopis ja sülitas ühe teise naabri autole neid õunu. Elu aeg on mees otsinud ju kedagi, kes temasse kenasti suhtub ja kaevelnud kui ta sellist käitumist ei ole ebaõiglaselt saanud. Ja nüüd kui head inimesed ulatavad käe, käitub ta ise täpselt samamoodi kui tema endaga kunagi. Väidetavalt tuleb rikastelt asjad ära võtta ja kui oled vaene, siis on see lubatud. Aga kas tõesti on 9. korruselise maja elanikud rikkad ja kavalad? Kui oleksid, siis ei elaks nad sellises kortermajas. Koos Maunoga.

Põhimõtteliselt, oli tegu sügava ja mõtlema paneva looga, mis pani mind silmitsi olukordade ja esiti just tegelasega, kes tekitas minus niivõrd vastakaid tundeid. Kaastunne ja tülgastus -- kaks sõna, mis suurepäraselt kirjeldavad minu peamisi emotsioone antud tükki vaadates. Teist korda ma näidendit ei vaataks, sest ma ei taha neid üksteisega konfliktis olevaid tundeid koos läbi rohkem elada. Olen aga tänulik, et nähtu minus sellises huvitavas kombinatsioonis ja äärmuslikes otsades paiknevaid reaktsioone välja suutis tirida. Loomulikult, suur aplaus Tõnu Ojale, kes ju oligi Mauno selleks pooleteiseks tunniks ning tohutult usutavalt mõjus. Tal, muidugi, on olnud üle kümne aasta aega, et tegelast aina autentsemaks ja autentsemaks lihvida. 


---------------------------------------

Pealkiri: The Car Man
Salvestatud: 2015
Link: https://www.facebook.com/showsmustgoon/ - veel saab vaadata tasuta!
Minu hinnang: 3.5/5

Mulle tohutult meeldivad Matthew Bourne'i tantsuetendused. Olen paari näinud ("Cinderella", "The Nutcracker" ja legendaarne ainult meestega "The Swan Lake"), kuid päris mitu on veel ka kaemata (nt "Sleeping Beauty ja "The Red Shoes"). "The Car Man" ei olnud just nimekirja tipus neist, mida eriti ootan, kuid kui antakse võimalus, siis tuleb sellest kinni võtta. Ning, nagu oodatud, oli tulemus hiilgav, kuigi ei ole see autori loomingu hulgast mu lemmik. Energiline, emotsionaalne, ängistav ning sündsuse piire nihutav etendus on see aga kindlasti.

Põhinedes põgusalt Bizet'i "Carmeni" ooperil ning võttes taustamuusikaks ka just selles teoses kõlava, tundus mulle pigem, et etendus õhkas Tennessee Williamsi loomingut. Eriti just näidendit "Orpehus allilmas", sest kahe vahel sai mitmeid paralleele tõmmatud. Alustades muidugi tegevuspaigast, milleks Ameerika ei kuskil asuv suikuv väikelinn keset 60ndaid ning sealne läppunud ja pitsitav õhkkond. Peategelasi oli neli. Lana, kohaliku elu keskpunkti, autoremonditöökoja-söökla, peremehe naine. Tolle õde, Rita. Viimase äbarlik silmarõõm, Angelo. Ning salapärane ja karismaatiline võõras, Luca, kes linna eksib, töökoha remondikojas saab ja vaikses linnakeses hulga kõrbe liivatormi tekitab. Eeldasin, et romanss keerleb ümber Lana ja Luca ning vaenlaseks naise ebameeldiv mees, kuid Matthew Bourne'il on alati mõni krutski varuks. Ka seekord. Nimelt, alustab Luca afääri lisaks Angeloga, kes satub valel ajal valel kohal olema ning, kes mõistetakse Lana mehe tapmises, vangi. Tegelikud mõrvarid naine ja Luca. Angelo, kes muuseas vanglas kannatab nii vägistamise kui peksmise all, ei jäta tema vastu suunatud ebaõiglust ja reetmist karistuseta. Kirg, seks ja viha -- need on ohtlikud emotsioonid sellises kombinatsioonis ja koguses. Otse loomulikult, olukord plahvatab peatselt ja tulemused on traagilised. Ka lõppseis oli üpris ootamatu ning, kuigi vaimselt kannatasid kõik, siis oma elu pidi jätma üpris üllatav isik. Kes, lõppkokkuvõttes, tegelikult oli loogiline valik.

Võrratu kaasaegse tantsu, balleti ja kõiksugu stiilide segu on kahtlemata etenduse üks võlusid. Samuti, intensiivsed emotsioonid, mida tegelased tunnevad ning, mis hiilgavalt vaatajani edasi kanduvad. Tegu on otsekui näidendi ja tantsuetendusega ühes, ainult ilma dialoogita. See võimaldab nähtule aga rohkem sügavust, tugevamat narratiivi ning teeb tantsijatest üheaegselt nii tantsijad kui näitlejad. Seda võrdselt, ilma, et üks oleks kaalukam kui teine. Keeruline on end lasta mitte kaasa haarata sellest keeristormist laval. Antud etendus paistab silma peaaegu, et vulgaarsete tantsude poolest, kus amelemine, üksteise siivutult katsumine ning seks ei ole midagi võõrast. Nilbed naljad ja seksuaalne mõnitamine ning kius, mida illustreeritakse tantsuga ning vägistamise stseen, mõjusid väga ehedalt ja efektselt. Kahjuks on enamus sellest suunatud vaesele Angelole, kellele ma meeletult kaasa tundsin kogu etenduse vältel. Teda kehastas Dominic North, kes näeb välja kui üks nunnu kutsu ja armas poisike ühes (ja kes oli ka "The Swan Lake'is" õnnetu prints). Tema ängi oli läbi ekraani tunda. 

Tegu on äärmiselt seksika ja ihadest pungil tükiga, mis tõstab temperatuuri nii laval kui kodus vaadates. Miks ma seda kõrgemalt ei hinda? Sellel lihtsal ja lapsikul põhjusel, et kogu pakett ei olnud nii ideaalini viimistletud, sidus ning võimas kui teised Matthew Bourne'i tantsuetendused. Kuigi, meeldejääv ja silmapaistev on ta kahtlemata! 

P.S. Õliste, muskliliste ja maikades meest austajatele on siin ohtralt silmarõõmu!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar