Ilusat uut aastat!
Pealkiri: Mäng on alanud
Teater: Ugala (külalisena Rahvusooper Estonias)
Lavastaja: Tanel Jonas (Vanemuine)
Näitlejad: Aarne Soro, Luule Komissarov, Triinu Meriste, Tanel Ingi, Martin Mill, Adeele Sepp või Marika Palm, Kata-Riina Luide ja Vilma Luik
Kestus: 2h 20 min
Esietendus: 15.04.2016
Millal nähtud: 08.10.2018
Minu hinnang: 3.5/5
Taaskord olin meeldivalt üllatunud, et teatrite repertuaari mõni meie lavadele haruldane krimilugu jõuab. Ma tõesti naudin Hercule'i, Marple'it, Midsomeri ja teisi briti krimkasid. Sherlock Holmesist ma ülemäära vaimustused aga millegipärast ei ole, seega ei olnud ma pettunud, et peategelane tegelikult ka kuulus detektiiv ei olnud, vaid pigem näitleja, kes Sherlockit lavastuse sees olevas lavastuses kehastas. Tükk ise algas pauguga, päris pauguga. Sherlock võidab Moriarty üle ning aplausi ja tänusõnade saatel tulistab keegi saalis istuva publiku hulgast laval näitlejat näidendi sees. Kardinad sulguvad ning läbi oli efektne, uudishimu äratav ning ebatavaliselt nutikas proloog -- minu tähelepanu oli pälvitud. Tõeline etendus algas sealt alates.
Möödunud on omajagu aega ning eelnevast tulistamisest paranev William Gillette valmistub külaliste vastuvõtuks oma maailmast eraldatud villas -- ideaalses paigas mõneks mõrvalooks. Pärast aastatepikkust kuulsa detektiivi kehastamist lavadel, on krimimüsteeriumide lahendaja pisik teda nakatanud, ning mehel on kindel plaan saada jälile kes ja miks teda tulistas. Külla on oodata kõiki trupikaaslaseid, kes Williamiga samal ajal laval seisid kui kuul teda tabas. Head näitlejast sõpra, Felixit, ja viimase sama ameti peal abikaasat, Madge'i, ning Williami endist armsamat, Aggie't, koos tolle värske kallima, Simoniga. Lisaks oli majas ka veel Williami tuulepeast ema ja naise koerake. Tuleb tähele panna, et kõik lavastuse tegelased olid omamoodi erinevate krimižanri tegelasklišeede esindajad, mõned rohkem üle võlli kui teised. Olles ise agar krimkade fänn, oli hämmastav, kuidas peategelane ei tulnud selle pealegi, et oma geniaalse plaani raames lõi ta tegelikult perfektse keskkonna esimese möödalaskmise juures, järgmise, seekord, tõelise mõrva toimumiseks. Mehe prohmakas oli aga ainult publiku rõõmuks ning aluseks antud paroodiasugemetega loole.
Koosistumine algas ju pealtnäha õdusalt ja pahaaimamatult. Nagu enamus detektiivlugusid ikka. Publik saab tundma karakteritevahelist ajalugu, konflikte, suheteid ja hoiakuid. Kuna tegu on krimkaga, siis vaataja juba ka teab, et igast hõõrumisest võib potentsiaalselt välja lugeda ohtu mõne tegelase elule. Alati on põnev juba algusest peale märke, vihjeid ja detaile enda peas kokku keevitada, et nuputada kes, milleks ja kellele üks hetk noa selga lööb. Sõna otseses mõttes. Või lähevad seekord käiku lausa mitu nuga? Põnev, põnev. Nagu eelnevalt mainitud, siis peategelane olukorda turvalisemaks ei teinud, vaid lausa provotseeris kurja kaela. Ta astub ämbrist ämbrisse, uskudes, et on piisavalt taibukas, ettevalmistunud ja oma aastatepikkusest Sherlocki kehastamisest tulenevalt puutumatu. Selle jaoks on ta majasse paigutanud ka salaruume, pealtkuulamisseadmeid ja mida kõike veel. Suurushullustus saab saatuslikuks. Mingi hetk mikropinged eskaleeruvad ja üks tegelastest koksatakse maha. See juhtus minu jaoks päris hilja juba loos sees, kuid igati mõjusal ajahetkel ning esmapilgul ootamatu tegelasega, kes aga mingi hetk liiga palju teiste vimma endale tõmbas ja sellest tulenevalt suur üllatus ei olnud, et just tema ära koristati.
Pean tunnistama, et tükk oli vastava meeleolu loomise, tegelaskujude vajaliku väljajoonistamise ning ahetama paneva kulminatsiooni ettevalmistamises esimeses vaatuses päris osav. Tulemus oli pinev, salapärasust pakkuv ja mitte otsekohe läbinähtav. Kõigil laval olijatel paistsid olevat luukered kapis, motivaator kellegi teise minevikus või tulevikus eemaldamiseks ning piisavalt omavahelist kemplemist, mis pakkus särtsakat ja vaimukat katet toimuvale. Välja tuli mõnus kompott krimi, draama ning huumori vahel, millest viimane oli läbiv, kuid mitte fookuses. Selline kombinatsioon oli mulle meelepärane, sest see takistas tükil muutumast täienisti paroodiaks, millel lahja krimi pool. Võtsin etendust esimeses vaatuses veel isegi tõsiselt. Teine vaatus aga pani kõigele eelnevale pommi alla ning laval rullus lahti üks palagan. Krimi ja draama suruti tagaplaanile ning võimust võttis pila ja komöödia -- iseäranis, füüsiline komöödia. Esimese vaatuse tasakaalukas tempo, mõõdukas žanrižongleerimine ning usutavam lähenemine asendus nagu hamster rattas tsirkusega. Mõlema vaatuse tooni ebakõla oli tugev -- tundus, et vaatan otsekui hoopis teist näidendit. Ma ei ütle kunagi ära heale huumorile või farsile, kuid ühtimatus esimese ja teise poole vahel ei lasknud mind nähtut täisväärtuslikult enam nautida. Oleksin tükki enam hinnanud, kui ta oleks teinud selgema otsuse, kas on esmajoones teravmeelne paroodia või asjalik krimilugu -- järjepideva ühe joone järgimine on alati vaatajale lihtsamini seeditav, kui järsk kaalukausside vahetus ning žanrihüpe.
Näitlejate grupidünaamika oli asjalik ning eelmainitud tegelastele lisandus veel paar üllatusesinejat tüüpilistest krimkadest. Viimased olid omamoodi veidrikud arvestades konteksti, üheaegselt nii klišeed kui liialdatud versioonid neist klišeedest. Luule Komissarovit on alati meeldiv laval näha -- ükskõik kellena ta mängib, jätab ta vanaema õunapuu otsas mulje. Aarne Soro oli kuidagi krapsakam ja selgesilmsem Sherlock võrreldes paljude teistega, mis mulle ka peale läks. Eraldi tooksin välja lavakujunduse, mis omas mitmeid vigureid, oli ruumikas ja liikuv. Seekord ei uppunud lavakujundus ja etendus ise Estonia sügavasse lavasse isegi ära, nagu paljudele tükkidele on karuteene tehtud, ning selline mahukam keskkond tuli näidendile kasuks, luues mastaapsema miljöö.
Kokkuvõttes, igati soliidne krimka, mis vaevles küll identiteedikriisi küüsis, kuid kokkuvõttes, pakkus žanriaustajatele korralikku meelelahutust koos põnevusega.
Teater: Ugala (külalisena Rahvusooper Estonias)
Lavastaja: Tanel Jonas (Vanemuine)
Näitlejad: Aarne Soro, Luule Komissarov, Triinu Meriste, Tanel Ingi, Martin Mill, Adeele Sepp või Marika Palm, Kata-Riina Luide ja Vilma Luik
Kestus: 2h 20 min
Esietendus: 15.04.2016
Millal nähtud: 08.10.2018
Minu hinnang: 3.5/5
 |
| pilt piletimaailm.com kodulehelt |
Möödunud on omajagu aega ning eelnevast tulistamisest paranev William Gillette valmistub külaliste vastuvõtuks oma maailmast eraldatud villas -- ideaalses paigas mõneks mõrvalooks. Pärast aastatepikkust kuulsa detektiivi kehastamist lavadel, on krimimüsteeriumide lahendaja pisik teda nakatanud, ning mehel on kindel plaan saada jälile kes ja miks teda tulistas. Külla on oodata kõiki trupikaaslaseid, kes Williamiga samal ajal laval seisid kui kuul teda tabas. Head näitlejast sõpra, Felixit, ja viimase sama ameti peal abikaasat, Madge'i, ning Williami endist armsamat, Aggie't, koos tolle värske kallima, Simoniga. Lisaks oli majas ka veel Williami tuulepeast ema ja naise koerake. Tuleb tähele panna, et kõik lavastuse tegelased olid omamoodi erinevate krimižanri tegelasklišeede esindajad, mõned rohkem üle võlli kui teised. Olles ise agar krimkade fänn, oli hämmastav, kuidas peategelane ei tulnud selle pealegi, et oma geniaalse plaani raames lõi ta tegelikult perfektse keskkonna esimese möödalaskmise juures, järgmise, seekord, tõelise mõrva toimumiseks. Mehe prohmakas oli aga ainult publiku rõõmuks ning aluseks antud paroodiasugemetega loole.
Koosistumine algas ju pealtnäha õdusalt ja pahaaimamatult. Nagu enamus detektiivlugusid ikka. Publik saab tundma karakteritevahelist ajalugu, konflikte, suheteid ja hoiakuid. Kuna tegu on krimkaga, siis vaataja juba ka teab, et igast hõõrumisest võib potentsiaalselt välja lugeda ohtu mõne tegelase elule. Alati on põnev juba algusest peale märke, vihjeid ja detaile enda peas kokku keevitada, et nuputada kes, milleks ja kellele üks hetk noa selga lööb. Sõna otseses mõttes. Või lähevad seekord käiku lausa mitu nuga? Põnev, põnev. Nagu eelnevalt mainitud, siis peategelane olukorda turvalisemaks ei teinud, vaid lausa provotseeris kurja kaela. Ta astub ämbrist ämbrisse, uskudes, et on piisavalt taibukas, ettevalmistunud ja oma aastatepikkusest Sherlocki kehastamisest tulenevalt puutumatu. Selle jaoks on ta majasse paigutanud ka salaruume, pealtkuulamisseadmeid ja mida kõike veel. Suurushullustus saab saatuslikuks. Mingi hetk mikropinged eskaleeruvad ja üks tegelastest koksatakse maha. See juhtus minu jaoks päris hilja juba loos sees, kuid igati mõjusal ajahetkel ning esmapilgul ootamatu tegelasega, kes aga mingi hetk liiga palju teiste vimma endale tõmbas ja sellest tulenevalt suur üllatus ei olnud, et just tema ära koristati.
Pean tunnistama, et tükk oli vastava meeleolu loomise, tegelaskujude vajaliku väljajoonistamise ning ahetama paneva kulminatsiooni ettevalmistamises esimeses vaatuses päris osav. Tulemus oli pinev, salapärasust pakkuv ja mitte otsekohe läbinähtav. Kõigil laval olijatel paistsid olevat luukered kapis, motivaator kellegi teise minevikus või tulevikus eemaldamiseks ning piisavalt omavahelist kemplemist, mis pakkus särtsakat ja vaimukat katet toimuvale. Välja tuli mõnus kompott krimi, draama ning huumori vahel, millest viimane oli läbiv, kuid mitte fookuses. Selline kombinatsioon oli mulle meelepärane, sest see takistas tükil muutumast täienisti paroodiaks, millel lahja krimi pool. Võtsin etendust esimeses vaatuses veel isegi tõsiselt. Teine vaatus aga pani kõigele eelnevale pommi alla ning laval rullus lahti üks palagan. Krimi ja draama suruti tagaplaanile ning võimust võttis pila ja komöödia -- iseäranis, füüsiline komöödia. Esimese vaatuse tasakaalukas tempo, mõõdukas žanrižongleerimine ning usutavam lähenemine asendus nagu hamster rattas tsirkusega. Mõlema vaatuse tooni ebakõla oli tugev -- tundus, et vaatan otsekui hoopis teist näidendit. Ma ei ütle kunagi ära heale huumorile või farsile, kuid ühtimatus esimese ja teise poole vahel ei lasknud mind nähtut täisväärtuslikult enam nautida. Oleksin tükki enam hinnanud, kui ta oleks teinud selgema otsuse, kas on esmajoones teravmeelne paroodia või asjalik krimilugu -- järjepideva ühe joone järgimine on alati vaatajale lihtsamini seeditav, kui järsk kaalukausside vahetus ning žanrihüpe.
Näitlejate grupidünaamika oli asjalik ning eelmainitud tegelastele lisandus veel paar üllatusesinejat tüüpilistest krimkadest. Viimased olid omamoodi veidrikud arvestades konteksti, üheaegselt nii klišeed kui liialdatud versioonid neist klišeedest. Luule Komissarovit on alati meeldiv laval näha -- ükskõik kellena ta mängib, jätab ta vanaema õunapuu otsas mulje. Aarne Soro oli kuidagi krapsakam ja selgesilmsem Sherlock võrreldes paljude teistega, mis mulle ka peale läks. Eraldi tooksin välja lavakujunduse, mis omas mitmeid vigureid, oli ruumikas ja liikuv. Seekord ei uppunud lavakujundus ja etendus ise Estonia sügavasse lavasse isegi ära, nagu paljudele tükkidele on karuteene tehtud, ning selline mahukam keskkond tuli näidendile kasuks, luues mastaapsema miljöö.
Kokkuvõttes, igati soliidne krimka, mis vaevles küll identiteedikriisi küüsis, kuid kokkuvõttes, pakkus žanriaustajatele korralikku meelelahutust koos põnevusega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar