Laupäev, 9. september 2017

Miks mitte proovida...? (1) Tantsimist ehk proovitrenni nädal Tantsugeenis vol 1

Tervitus!

Ma ei oska tantsida. Ja ma ei ütle seda võltsi tagasihoidlikkusega, et noh, tegelikult olen ma vinge tantsutuus ja komplimente on ju nii tore õngitseda. Ei, kui ma ütlen, et ma ei oska tantsida ja mul puudub igasugunegi koordinatsioon, eriti kui peab järgima konkreetsest koreograafiat, siis on tulemus tõesti naeruväärselt nutune. Mu keha lihtsalt ei liigu, ei kuula mind ja heal juhul tudiseb vaid -- minusugust puidust jäika liistu ei saa suurema vaevata jalga keerutama. Ma olen aga juba ammu arvanud, et eks mul mingid masohhisti kalduvused peavad olema, sest vahetevahel leian ma end taas mõnest tantsutrennist agoonias kella vaatamas, et millal see häbipingil istumine lõpeb ja saan vaikselt maa alla vajuda. Ja nii ma siis taas leidsin end kolleegiga entusiasmiga osa võtmast Tantsugeeni proovinädala tantsu ja fitness trennidest.


pilt: Tantsugeeni facebook

Käisin kunagi Tantsugeenis fitnessis ning mulle väga meeldisid Kaisa Torni Stretching venitustrennid, kus ma reaalselt ka pärast tundi positiivset efekti tundsin. Lõõgastav, pingeid maandav ja hea atmosfääriga trenn. Tantsugeeni ja minu teed läksid küll mingi hetk lahku, kuid trenniklubina on ta mulle väga sümpaatne ja seda just oma koduse ja hubase keskkonna pärast, mis vastandub paljude tüüpiliste spordiklubidega. Ukse juures tuleb juba varakult jalatsid ära võtta, kõike katab pehme vaip, puuduvad lukustatavad riietuskapid ja kotid tuleb endaga saali kaasa võtta, disain on selline roosa/valge, tüdrukulik ja soe, puudub administraator kes kullipilguga kõiki jälgiks, välisuksest sissesaamiseks peab kasutama koodi -- kõik aga toimib ja mõjub informaalselt ning klassikalise klubi imagot meeldivalt rikkuvalt.

Igatahes, sai otsustaud, et tuleb oma silmapiiri laiendada uute tantsu ja fitness trennide katsetamisega. Äkki leidub midagi eriti kihvti ja sobilikku, mida tahaks jääda pikemalt külastama? Enne ju ei tea kui proovida. Kava kokkupanemine, et milliseid trenne külastada, oli äärmiselt naerurohke. Üksipulki sai läbivõetud kõik võimalused ning neid lähemalt uurides youtube'is või googeldades. Osadele oli keeruline midagi visuaalset leida, mis aitaks lisaks klubi kodulehel olevale kirjeldusele mõista, et mida konkreetne trenn ikkagi endast kujutab. Sellest tulenevalt tulid mõned otsused kõhutunde peale. Kohe selgusid ka trennid mida kindlasti tahaks proovida, mida niiväga ei tahaks ja kuhu mitte iialgi jalga sisse ei tõstaks (üldiselt märkimisväärselt võhma, trantsuoskust või jõudu vajavad trennid).

Siin on nüüd siis esimesed tulemused!

Esmaspäev 28.08 - Voguing


pilt: dancedeets.com

Oeh, ma olen lootusetu. Mu keha ei kuulanud sõna ja oli nii segaduses. Jõudsin järeldusele, et asi on suuresti ajas. Kui midagi miljon korda harjutada, siis vast suudaksin lihtsama koreograafia korrektselt lõpuks ikkagi omandada. Ja seda siis kui see jõuab mulle musklimällu ja keha teeb automaatselt. Nii kaua kui sammud ei ole igatpidi meeles, nii kaua on tulemus kohutav. Mingi hetk trennis tundsin, et oi, vist isegi on koreograafia peas ja polegi nagu viga, kuid kui peeglisse vaatasin, siis oli tulemus košmaarne. Ja seda sellepärast, et olin pigem mures, et jõuaksin üldse liigutusi teha mida vaja, mitte niiväga kui täpselt ja graatsiliselt ma neid teen. Samuti, jõudsin järeldusele, et voguing nõuab massiliselt enesekindlust, kas siis oma välimusse või tantsuoskustesse või millegisse, sest nagu treener ütles, on stiili liigutuste ühtedeks inspireerivateks alustaladeks eneseimetlus, enese näitamine ja eputamine. Treener tutvustas alguses ka lühidalt stiili ja sellele iseloomulikke aspekte, näiteks, et saatemuusikas on tavaliselt house ja stiil sisaldab palju jäiku ning modellilikke käe, keha ja jala liigutusi. Ka n-ö õige kraadi ning kalde all kastide tegemine just kätega on eriti tähtsal kohal. Ja, ei, Madonna oma videoga "Vogue" ei ole seda stiili leiutanud, vaid see eksisteeris juba varem ning sünnikohaks 1980ndate Harlem.

Olgem ausad, tegu on äärmiselt cooli tantsuga, mis näeb oskustega tantsija repertuaaris äärmiselt vinge, seksikas, vaevatu ja lõbus välja. Minul aga jäi see eduelamus saamata ja tundsin end pigem nagu kohe otsi andva tõmbleva kanana. Minu tehtu ei kippunud visuaalselt eriti kokku minema sellega mida ilmselgelt tantsuga mina peal olevad paljud kaasproovijad esile tõid. Vaatamata sellele, olen üliõnnelik, et katsetamas käisin, sest nagu ütlesin, on tegu vahva stiiliga, mille füüsiliselt ära proovimine andis mulle -- tubli võhmatrennile -- lisaks ka aursaama, et tegu ei ole mõne tilu-liluga, kus hüppad kuidas tahad. Vaid suurepärase etteaste saavutamiseks on kõvasti tööd vaja teha ning detailides ja pooside täpsuses on võti.

Trenni ülesehitus oli aga järgmine. Soojendus, koreograafia õppimine samm sammult ja kõige algusest -- pidevalt uute liigutustega lisaks -- kordamine, gruppides teiste ees tantsu esitamine (tagumine rida ees ja vastupidi ning gruppidena nii, et teised lihtsalt vaatasid ja ühed tegid) ja venitus. Selgeks sai õpitud kuskil 30 sekundiline kava. Peab mainima ka, et kogu nädala treenerid veidral, kuid põneval viisil klappisid ja esindasid oma välimuse ja olemusega enda õpetatavat trenni. Samamoodi ka voguing, kus treener oli noor, lahe ja omanäoline oma riietuselt kui laadilt.

Kokkuvõttes: Minu mannetute oskustega juures jääb antud stiil minu võimetepiiridest kaugele eemale. Kuigi tants ja trenn ise olid väga lahedad!


Teisipäev 29.08 - Ballett (algtase)


pilt: arts1.co.uk

Käisin kunagi korra proovimas täiskasvanute balletti algajatele ning see peletas mind eemale kuna inimesele, kes sellest mõhkugi ei jaganud (väljaspool Rahvusooper Estoniat) ja osanud, oli trenn ilmselgelt mingit taset juba nõudev ning sessioon äärmiselt keeruline. Kuna ballett mind jätkuvalt peibutab, siis sai otsustatud uuele katsele minna ning tulemus oli kardinaalselt erinev esimesest korrast. Treener võttiski kõiki ruumis olijaid kui astel null alustajaid (kuna keegi ei tõstnud kätte küsimusele, kas keegi on varem balletti proovinud). Ta ei läinud oma sissejuhatusega väga põhjalikuks, vaid rääkis just nii palju kui mul sel hetkel vaja teada oli. Esimene poos, teine poos, plié, tendu, neli käte asendit, kahte tüüpi lihtsamaid hüppeid. Samuti tegi ta midagi äärmiselt iseenesest mõistetavat, kuid midagi, mis ette just ei tule. Ta kasutas balletti prantsusekeelset sõnavara, kuid ütles ka mida sõnad/fraasid eesti keeles tähendavad. Ballettiga tundub, et eeldatakse liiga palju või ongi harjutud nende spetsiifiliste võõrkeelsete sõnadega, teadmata mis nende taga on. Ma ei ole tõesti kunagi mõtteid mõlgutanud selle üle, et plié tähendab põhimõtteliselt kükitamist. Lihtne ja loogiline, kuid siiski veider tõdeda. Paar sõna rääkis ta ka endast ning praktiline osa tunnist võis alata.

Alustasime tervitusega, mis oli ka trenni lõpp-punkt. Järgnesid kombinatsioonid klaverimuusika saatel stangede juures. Liigutused ise ei olnud keerulised, kaugel sellest, kuid balletti võti asub detailides ja lihtsast poosist sai raske, kui pidi tähelepanu pöörama lausa imepisikestele külgedele endas. Kombinatsioonid võisid koosneda pliést, tendust ette, taha ja kõrvale (tendu: esimesest poosist sirge jala sirutamine varvas kontaktis põrandaga soovitud suunas) ning tunduda lapsemänguna. Hoides sealjuures selga sirgena (tagumikku taha ajamata), õlgu taga, pilku ees, jalga tikksirgelt (põlvi sel sammul ei ole!), liigutades jalga vaid puusast, mitte grammigi keha nihutades, pöörates pöida ja jalga väljapoole, tõstes ka käsi vastavalt poosidele -- ja oligi märkimisväärne toonus kehale olemas. Iga viimnegi muskel mus oli pingul ja töötas kaasa. Mis mulle aga meeldis, oli rahulik tempo, pidevad kordused ja sellest tulenev võimalus tõesti oma kehale keskenduda ning peast varbani õige positsiooni saavutamisele keskenduda. Puudus rahmeldamine, kiire ning kärme tegutsemine, mis mind alati tantsus segadusse ajab ja kõik vussi keerab. Lõpus sai tehtud ka mõned hüpped diagonaalis liikudes saali keskel ning venitus. Hüpetega seoses tundsin ma aga jälle oma saamatust koordinatsiooniga ja otse loomulikult ei saanud ma nendega õigesti hakkama.

Ma ei higistanud tilkagi kogu trenni jooksul, kuid siiski tundsin selle mõjusid terve õhtu ja öö, sest mu selg tulitas õrnalt. Ei olnud konkreetselt valu ega ebamugavust, vaid tundus, et esimest kord pika aja jooksul kasutasin ja pingutasin ma selga ning veri seal hakkas liikuma. Miinusena, oleksin oodanud veidi rohkem soendust jalgadele ja just päkkadele, sest need kippusid paaril korral krampi minema.

Kokkuvõttes: Kaalun tõsiselt end balleti trenni kirja panemast!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar