Ja veel kinost!
Pealkiri: Muumia
Originaalpealkiri: The Mummy
Režissöör: Alex Kurtzman
Näitlejad: Tom Cruise, Sofia Boutella, Russell Crowe, Jake Johnson, Annabelle Wallis
Žanr: Seiklus, action
Kestus: 1h 50 min
Kinodes alates: 09.06.2017
Nähtud: 10.06.2017
Nähtud: 10.06.2017
Minu hinnang: 2.5/5
Vaatan alati hea meelega 1999. ja 2001. aasta "Muumiat" ja "Muumia tagasitulekut" ning sellest tulenevalt olin ka päris õhinas koletise seikluste üle uues versioonis tänapäevasemas võtmes. Enamgi veel, on tegu nn. Tumeda maailma sarja avafilmiga, milles siis kesksetes rollides hakkavad olema kurikuulsad ja klassikalised koletised nagu Nähtamatu mees (Johnny Depp), Frankensteini pruut (?), Huntmees (?), Frankenstein (Javier Bardem), Ooperifantoom (?), jne. Ma siiralt aga loodan, et see esmapauk ei jää üldse viimaseks, sest nii mannetut tulemust ei osanud ma unesgi oodata. Samas aga ei üllata mind kui kogu plaanitav sari selle hädise könni pärast tulemata jääb. Tegijate ainuke lootus on, et see vähemalt märkimisväärselt raha sisse tooks.
Kõige enam häiris mind kohatu huumor, mis oli pigem piinlik kui vaimukas, ning filmi suutmatus balansis hoida fantaasia, õudus, action ja komöödia žanri. See kooslus iseenesest võib täitsa toimida, kuid kaalukausid olid eri etappidel ebamõistlikult jagatud. See aga omakorda takistas loo sujuvat ja loogilist kulgemist. Samuti, oli suuresti tegu ikkagi tüüpilise Tom Cruise’i märuliga ning kui selle pealkiri oleks "Võimatu missioon: Muumia protokoll", siis oleks ta osavalt ära petnud küll, et tegu on järjekordse "Mission Impossible" järjega. Jah, Tom oli täitsa omas elemendis, milles ta tegelikult ju hiilgab, ja taaskord sai vaadata mastaapseid stseene kuidas ta silkab nagu jänes kandu näpistava ohu eest. Süžee ning koletise osa pandi toimima aga vastavalt Tomi märulikangelase imidžile, mitte vastupidi. Muumia oli lisatud vaid vürtsi lisamiseks järjekordsele Cruise’i palaganile. Samas aga ei oleks fookuse mehelt ära võtmine ka suuresti midagi loo kvaliteedis muutnud, sest kogu süžee oli ilma selletagi pilla-palla laiali. Teistest tegelastest mõjus sunnituna ning liialt sihipäraliku kohustusliku kaunitari klišeena Annabelle Wallis Jennyna.
Puhtalt statistiliselt on äärmiselt tõenäoline, et kui mitmed aspektid ei taba märki, siis mõni seda ikka suudab, kas kogemata või mitte. Õnnestunuks pean Sofia Boutellat muumiana, kes oli võikalt kaunis ja omas vajalikku imposantset olekut ning salapärast ligitõmbavust. Kahjuks aga kippus Tom teda oma ülevoolava persooniga lämmatama ning uus naismuumia ei saanud piisavalt ärateenitud rambivalgust. Ka Russell Crowe Jekylli ja Hyde’ina oli asjalik valik. Eriti kihvt oli kuidas ta oma aktsenti kahe tegelase vahetumisel muutis. Karakteri kaudu värskesse koletiste maailma tutvustatud Prodigium, ehk siis organisatsioon, mis tegeleb kurjuse uurimise ja hävitamisega, oli potentsiaalikas vihmavari ühendamaks kõiki tulevasi Tumeda maailma linateoseid. Entusiasmi tekitasid mus ka vilksamisi ekraanil nähtavad vihjed teistele võimalikult seotud filmidele. Näiteks oli korraks näha eelmistest muumia lugudest tuntud "Elavate raamat" ja kolju vampiiri hammastega (kuigi väidetavalt ei ole hiljutine "Dracula Untold" planeeritava sarjaga kuidagi seotud). No ja kui aus olla, siis mürglit ju sai ja põnevust ikkagi esines, seega miinimumnõuded film täitis, kuid mitte grammigi rohkem.
------------------------------------------------------
 |
| pilt imdb.com kodulehelt |
Kõige enam häiris mind kohatu huumor, mis oli pigem piinlik kui vaimukas, ning filmi suutmatus balansis hoida fantaasia, õudus, action ja komöödia žanri. See kooslus iseenesest võib täitsa toimida, kuid kaalukausid olid eri etappidel ebamõistlikult jagatud. See aga omakorda takistas loo sujuvat ja loogilist kulgemist. Samuti, oli suuresti tegu ikkagi tüüpilise Tom Cruise’i märuliga ning kui selle pealkiri oleks "Võimatu missioon: Muumia protokoll", siis oleks ta osavalt ära petnud küll, et tegu on järjekordse "Mission Impossible" järjega. Jah, Tom oli täitsa omas elemendis, milles ta tegelikult ju hiilgab, ja taaskord sai vaadata mastaapseid stseene kuidas ta silkab nagu jänes kandu näpistava ohu eest. Süžee ning koletise osa pandi toimima aga vastavalt Tomi märulikangelase imidžile, mitte vastupidi. Muumia oli lisatud vaid vürtsi lisamiseks järjekordsele Cruise’i palaganile. Samas aga ei oleks fookuse mehelt ära võtmine ka suuresti midagi loo kvaliteedis muutnud, sest kogu süžee oli ilma selletagi pilla-palla laiali. Teistest tegelastest mõjus sunnituna ning liialt sihipäraliku kohustusliku kaunitari klišeena Annabelle Wallis Jennyna.
Puhtalt statistiliselt on äärmiselt tõenäoline, et kui mitmed aspektid ei taba märki, siis mõni seda ikka suudab, kas kogemata või mitte. Õnnestunuks pean Sofia Boutellat muumiana, kes oli võikalt kaunis ja omas vajalikku imposantset olekut ning salapärast ligitõmbavust. Kahjuks aga kippus Tom teda oma ülevoolava persooniga lämmatama ning uus naismuumia ei saanud piisavalt ärateenitud rambivalgust. Ka Russell Crowe Jekylli ja Hyde’ina oli asjalik valik. Eriti kihvt oli kuidas ta oma aktsenti kahe tegelase vahetumisel muutis. Karakteri kaudu värskesse koletiste maailma tutvustatud Prodigium, ehk siis organisatsioon, mis tegeleb kurjuse uurimise ja hävitamisega, oli potentsiaalikas vihmavari ühendamaks kõiki tulevasi Tumeda maailma linateoseid. Entusiasmi tekitasid mus ka vilksamisi ekraanil nähtavad vihjed teistele võimalikult seotud filmidele. Näiteks oli korraks näha eelmistest muumia lugudest tuntud "Elavate raamat" ja kolju vampiiri hammastega (kuigi väidetavalt ei ole hiljutine "Dracula Untold" planeeritava sarjaga kuidagi seotud). No ja kui aus olla, siis mürglit ju sai ja põnevust ikkagi esines, seega miinimumnõuded film täitis, kuid mitte grammigi rohkem.
------------------------------------------------------
Pealkiri: Frantz
Originaalpealkiri: Frantz
Režissöör: François Ozon
Näitlejad: Pierre Niney, Paula Beer, Ernst Stötzner, Marie Gruber
Žanr: Draama, ajalooline
Kestus: 1h 53 min
Kinodes alates: 10.02.2017
Nähtud: 18.02.2017
Minu hinnang: 4.5/5
Mõtlen alati mitu korda järgi enne kui otsustan mõnda juba etteteatavalt muserdavat filmi vaatama minna. Nähtu peab pakkuma midagi ekstra, näiteks osavat näitlejatööd, köitvat süžeed, südamlikku sõnumit, mis korvaks krokodillipisarad, masendunud tuju ja vihmapilved peakohal. Antud olukorras said peibutavateks faktoriteks võimalik vastuoluline armulugu, salapärane põhjust peategelase kurbuse ja kahetsuse taga, melanhoolne must-valge visuaalne valik (muide, mõned strateegilised osad olid ka värvilised, rõhutamaks ja toomaks sihilikult midagi esile), I maailmasõda (mis on minu jaoks alati põnev ajalookontekst) ja noor ning kena peategelaste paar.
Nagu ennustasin, oli tegu äärmiselt nukrameelse ning ängistava looga, mis ei suutnud mind oma kurvameelsuse ja lootusetusega aga täienisti maha murda ainult tänu sellele, et esitlus oli niivõrd elegantne, idülliline, rahustavalt voolav ja minimalistlikult kaunis. Mulle läks väga peale, et vaatamata sügavatele ning halvavatele teemadele nagu sõda, surm, enesetapp, süütunne, ühepoolsed tunded, ei mindud nende käsitlemisega üleliia dramaatiliseks ning ülepunnitatuks, et võimsamat emotsiooni vaatajast välja pigistada. Tundeküllane laadung oli kahtlemata efektiivne, kuid seda võimendas just nende vaga vesi, sügav põhi lähenemine. Vaadates oli film tõesti esteetiline ja maaliline, kuid selle delikaatse ilu õrna kihi all pulbitsesid rusuvad hoovused. Näiteks, oli stseen, kus üks tegelastest püüdis enesetappu sooritada niivõrd ootamatu ja poeetiliselt kaunis, ilma igasugu liigse draama või oigamiseta. Puudus kaeblik muusika ja kõik muu otsekohene, mis oleks teole konkreetselt eelnevalt viidanud. Sellest tulenevalt oli nähtu eriti meeldejääv ning ka tulemus šokeerivam.
I maailmasõja koletused ei omanud loos otseselt kohta, kuid nende tagajärjed aga küll. Iseäranis inimeste vahelistes suhtes, seoses lähedase kaotuse või sõjaaegsete tegude pärast, mis ei anna rahu. Vaatamata läbielatud õudustele, tõid jagatud kannatused inimesi üksteisele lähedamale, näiteks Anna ja tema hukkunud kihlatu, Frantzi, vanemad olid üksteisele märkimisväärseks toeks ning hoolivus ja kokkuhoid nende vahel oli südantsoojendav. Samuti olid nad avasüli valmis vastu võtma Frantzi väidetavat sõpra, Adrieni, kes oli prantslane ja sõjast lähtudes tegelikult ju nende poja vaenlane. Tavainimese astmel ei olnud tähtsad sõja grandioossed põhjused vaid inimlik tasand, ehk siis poeg ja tema suhted, mitte riikidevahelised kähmlemised. Sõber andis perele võimaluse taas tunda poja lähedust. Teisalt aga oli külade kogukondades ka neid, kes võtsid kaotust vabandusena enda probleemide koldeks või olid teise poole vastu vaenulikud sellepärast, et nad olid vastased – Adrieni näol oli tegu prantslase, kui oma riigi esindajaga, mitte eraldiseisva isikuga, kui kellegagi kel oma mõtted, tunded ja arusaamad. Vastupidiselt rahvast lähendava sündmusena, oli sõda ka inimesi isoleeriv ja koormav, vaatamata sellele, et võitlus ise oli möödas. Enda ümber võib leida mitmeid hoolivaid ja toetavaid lähedasi, kuid kui rinnus on hingevalu, siis ei oma tähtsust, kes abistab väljastpoolt. Ka siinkohal ei omanud kaalu rahvustaseme konfliktid. Sakslase või prantslase elu võtmine -- ei olnud tähtsust kumb, elu oli elu. Julgen ka väita, et tegu oli teatud nurga alt äärmiselt sooja, südamliku ning sügavaid haavu tervendava looga täis andestust ja heastamise soovi.
Mis mind aga uudishimus hoidis ning mis ka filmi keskseks küsimuseks paigutus, oli Adrieni ja Frantzi väidetav sõprus. Mis suhe oli meeste vahel tegelikult ning miks oli Adrien nii murest murtud ja süümepiinade küüsis. Ütlen kohe, et mul oli juba enne filmi nägemata oma kindel versioon, mis mehi sidus. Olin oma arvamuses veendunud, kuid enda suureks üllatuseks osutus see vääraks. Õige vastus oli palju loogilisem ja realistlikum minu kujutelmast. Fakt, et arvasin teadvat, mis toimub pani mind veidi lugu ülevalt alla vaatama. Tõe selgumisel, teenis nähtu mitmeid lisapunkte.
Minu kiituse teenis ka algselt võimatuna ja isegi kohatuna näiv armulugu peategelaste vahel. Nende suhe oli nii lihtne, aga samas nii komplitseeritud. Film suutis mind ihu ja hingega paari "Romeo ja Julialikule" lembeliinile kaasa elama panna, kuigi mõlemalt poolt tuli vastanduvaid signaale, eriti kui liita valemisse Frantz – kas tundeid pelgalt projekteeriti, kas need olid ehedad, kas oli tegu süütundega või olid need elluärganud vaid ühise nimetaja, Frantzu, olemasolust tingituna? Tahan siiralt uskuda, et tegu oli siiraste emotsioonidega. Nagu eelnevalt mainitud, siis sõda liidab inimesi ja loob ideaalse maastiku läheduse otsimiseks ootamatute isikute vahel, mida tavatingimustes ei pruugi ette tulla. Lõppseis, oli nagu eelmainitud enesetapukatse, poeetiliselt kaunis, kõnekas ja magusvalus. Iseäranis meeldejäävalt lootustandev ja isegi päikeseline (üks väheseid stseene kus must-valge muutus värviliseks), kuid samas ka trööstitu oli filmi viimane stseen, milles iga vaataja sai just seda suunda näha mida soovis.
 |
| pilt imdb.com kodulehelt |
Nagu ennustasin, oli tegu äärmiselt nukrameelse ning ängistava looga, mis ei suutnud mind oma kurvameelsuse ja lootusetusega aga täienisti maha murda ainult tänu sellele, et esitlus oli niivõrd elegantne, idülliline, rahustavalt voolav ja minimalistlikult kaunis. Mulle läks väga peale, et vaatamata sügavatele ning halvavatele teemadele nagu sõda, surm, enesetapp, süütunne, ühepoolsed tunded, ei mindud nende käsitlemisega üleliia dramaatiliseks ning ülepunnitatuks, et võimsamat emotsiooni vaatajast välja pigistada. Tundeküllane laadung oli kahtlemata efektiivne, kuid seda võimendas just nende vaga vesi, sügav põhi lähenemine. Vaadates oli film tõesti esteetiline ja maaliline, kuid selle delikaatse ilu õrna kihi all pulbitsesid rusuvad hoovused. Näiteks, oli stseen, kus üks tegelastest püüdis enesetappu sooritada niivõrd ootamatu ja poeetiliselt kaunis, ilma igasugu liigse draama või oigamiseta. Puudus kaeblik muusika ja kõik muu otsekohene, mis oleks teole konkreetselt eelnevalt viidanud. Sellest tulenevalt oli nähtu eriti meeldejääv ning ka tulemus šokeerivam.
I maailmasõja koletused ei omanud loos otseselt kohta, kuid nende tagajärjed aga küll. Iseäranis inimeste vahelistes suhtes, seoses lähedase kaotuse või sõjaaegsete tegude pärast, mis ei anna rahu. Vaatamata läbielatud õudustele, tõid jagatud kannatused inimesi üksteisele lähedamale, näiteks Anna ja tema hukkunud kihlatu, Frantzi, vanemad olid üksteisele märkimisväärseks toeks ning hoolivus ja kokkuhoid nende vahel oli südantsoojendav. Samuti olid nad avasüli valmis vastu võtma Frantzi väidetavat sõpra, Adrieni, kes oli prantslane ja sõjast lähtudes tegelikult ju nende poja vaenlane. Tavainimese astmel ei olnud tähtsad sõja grandioossed põhjused vaid inimlik tasand, ehk siis poeg ja tema suhted, mitte riikidevahelised kähmlemised. Sõber andis perele võimaluse taas tunda poja lähedust. Teisalt aga oli külade kogukondades ka neid, kes võtsid kaotust vabandusena enda probleemide koldeks või olid teise poole vastu vaenulikud sellepärast, et nad olid vastased – Adrieni näol oli tegu prantslase, kui oma riigi esindajaga, mitte eraldiseisva isikuga, kui kellegagi kel oma mõtted, tunded ja arusaamad. Vastupidiselt rahvast lähendava sündmusena, oli sõda ka inimesi isoleeriv ja koormav, vaatamata sellele, et võitlus ise oli möödas. Enda ümber võib leida mitmeid hoolivaid ja toetavaid lähedasi, kuid kui rinnus on hingevalu, siis ei oma tähtsust, kes abistab väljastpoolt. Ka siinkohal ei omanud kaalu rahvustaseme konfliktid. Sakslase või prantslase elu võtmine -- ei olnud tähtsust kumb, elu oli elu. Julgen ka väita, et tegu oli teatud nurga alt äärmiselt sooja, südamliku ning sügavaid haavu tervendava looga täis andestust ja heastamise soovi.
Mis mind aga uudishimus hoidis ning mis ka filmi keskseks küsimuseks paigutus, oli Adrieni ja Frantzi väidetav sõprus. Mis suhe oli meeste vahel tegelikult ning miks oli Adrien nii murest murtud ja süümepiinade küüsis. Ütlen kohe, et mul oli juba enne filmi nägemata oma kindel versioon, mis mehi sidus. Olin oma arvamuses veendunud, kuid enda suureks üllatuseks osutus see vääraks. Õige vastus oli palju loogilisem ja realistlikum minu kujutelmast. Fakt, et arvasin teadvat, mis toimub pani mind veidi lugu ülevalt alla vaatama. Tõe selgumisel, teenis nähtu mitmeid lisapunkte.
Minu kiituse teenis ka algselt võimatuna ja isegi kohatuna näiv armulugu peategelaste vahel. Nende suhe oli nii lihtne, aga samas nii komplitseeritud. Film suutis mind ihu ja hingega paari "Romeo ja Julialikule" lembeliinile kaasa elama panna, kuigi mõlemalt poolt tuli vastanduvaid signaale, eriti kui liita valemisse Frantz – kas tundeid pelgalt projekteeriti, kas need olid ehedad, kas oli tegu süütundega või olid need elluärganud vaid ühise nimetaja, Frantzu, olemasolust tingituna? Tahan siiralt uskuda, et tegu oli siiraste emotsioonidega. Nagu eelnevalt mainitud, siis sõda liidab inimesi ja loob ideaalse maastiku läheduse otsimiseks ootamatute isikute vahel, mida tavatingimustes ei pruugi ette tulla. Lõppseis, oli nagu eelmainitud enesetapukatse, poeetiliselt kaunis, kõnekas ja magusvalus. Iseäranis meeldejäävalt lootustandev ja isegi päikeseline (üks väheseid stseene kus must-valge muutus värviliseks), kuid samas ka trööstitu oli filmi viimane stseen, milles iga vaataja sai just seda suunda näha mida soovis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar