Raamat: Moodne aeg sarja eri "Rosaarium" ja "Emadepüha"

Tervitus!

Ja jälle raamatuid.

Pealkiri: Rosaarium
Autor: Charlotte Weitze
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 3.5/5

Olen täiesti kahe vahel. Kas mulle raamat meeldis või ei meeldinud. See on nii tohutult veider lektüür, et ta on lausa eriline ja unikaalne, kuid kipub minema liiga diibiks, mis jälle tekitab tunde, et kas loetu on sama sügav kui ookean või, hoopis, kui porilomp. Meta ja diibiga on see, et tihtipeale varjatakse selle taha tühja õhku ja autor püüab lihtsalt üleolev ja upsakas oma stiili ning süžeega olla. Ta ei saa isegi aru, mida tahab öelda, seega ajab pealiskaudselt väga geniaalsena näivat sogamoga. Kas selles ülbuses võib antud teost süüdistada? Mingi kraadini küll, sest ma teravalt tundsin, et kuidas ma ei saa kõigist seostest või viidetest või sõnumitest täienisti aru. Samas, kas alati peabki? Tähtis on ju emotsioon ning see lugemiskogemus tekitas minus hämmingut ja ka ohtralt vastikust. Sellist ebamugavustunnet, sest kohati oli tunne, et loed nagu tulnukatest, kes pärit siit samalt maalt. Olendid, kelledest me midagi ei tea ega keda mõista. Nagu loodus. Osati nagu muinasjutt õekesest ja vennakesest koos printsiga, siis väga modernse mentaliteediga vales-kehas-vale-sugu saaga koos eri liikidest isikute äärmiselt kahtlase väärtusega "romansiga" ja lõpuks perekonnalugu, kus keegi teineteist ei mõista,  minevik kummitab kõiki tegevusi ja otsuseid, ilma, et perele oleks avaldatud neid kummitavaid salapäraseid põhjuseid. Tegu on justkui kolme eraldiseisva looga ühes, liikudes ajas edasi, alates enne I maailmasõda perioodist kuni tänapäeva välja. Kõik looliinid on omavahel arusaadavalt seotud, nagu ka tegelased. See on ühe kentsaka ja müstilise perekonna lugu. 

Kesksel positsioonil on loodus, eriti taimed ja n-ö eluta loodus. Mitmed tegelased on bioloogid või inimesed, kelledel on rohelusega eriline side, huvi või sunnitus end loodusega ühele lainele viia. Palju leidub teoses kirjeldusi eri taimedest, taimede funktsioneerimisest ja nende saladustest. Antakse mõista, et inimene on samuti osa loodusest. Kes tunneb seda tõmmet intensiivsemalt, kes vähem. Ja, et inimeste ja taimede vahel tegelikult suuri erinevusi ei olegi, üks kopeerib teist ja vastupidi --saavad nad ka ühte heita. Siis on teoses välja toodud need eriti erilised, isikud, kes kuuluvad mõlemasse maailmasse, on nii taimed kui inimesed. Omades iseloomujooni mõlemast. Alguse sai kõik vennakesest ja õekesest, kes olid sunnitud metsast ulualust leidma ja üks hetk muutusid ise osaks ümbruskonnast. Võtsid vastu metsa iseloomu ja omadused ning lõid otsekui uue liigi inimesest. Toimus evolutsioon ja tulemuseks sümbioos. See oli äärmiselt põnev kontseptsioon, kuid üpris eemaletõukav, nt kui taimedel ei ole vast vahet, et kellega järglasi saadakse, siis õde-venda ühinemine, kuigi antud kontekstis arusaavad, mõjus tohutult eemaletõukavalt ning üleüldse, oli loo seksuaalne pool natuke nina kirtsutama panev. Aga, jällegi, siin tuleb teadvustada, et kui eemaldada inimelement, siis taimede maailmas on paljunemine bioloogiline vajadus, mitte alati teadlik valik, kes millal, kus ja kellega, ning mis on sünnis. Seda n-ö kõrvalekallet sotsiaalselt aktsepteeritud normist illustreeris ka teine lugu, kus Johannes ei tundnud end mehena, vaid juba lapsena adus, et on mehe kehas naine, hoopis Johanne. Kusjuures ta räägib väga huvitavalt, lisaks, taolisest näidetest taimemaailmast, kus sugu ei eksisteeri, mingi olend saab muuta sugu või ei ole sool mingit vahet. 

Mis mulle aga ebamugavust valmistas oli Johanne suhe Estheriga, mis mitmeid punaseid lippe agressiivselt lehvitvalt tõstatas. Lõpuks, ma ei saanudki aru, et kes tegelikult keda ära kasutas, iseäranis seksuaalselt. Kas see oli ühepoolne väärkasutus või kahepoolne? Üks hetk nagu oli kaldu ühele küljele, siis jälle teisele. Ja, kui võtta inimeprillid eest ja vaadata, jälle, läbi loodumaailma, siis kas üldse eksisteeris n-ö ärakasutamine või oli tegu lihtsalt looduse vajadusega sigineda. Ilma emotsioonide ja ratsionaalsuseta. Igasugu moraalselt ja emotsionaalselt vaadeldavad aspektid romaanis tekitasid minus vastakaid tundeid ja ma ei saanud ideaalselt aru, et mis on õige ja mis väär. Kas üldse need kontseptsioonid looduses on olemas või on need inimeste ja ühiskonna väljamõeldised. Rohelus elab omasoodu, oma reeglite järgi, laskmata ennast kahejalgsete tegevusel kuidagi segada, v.a. kui nood ise roheluse rüppe oma hävinguga ilmuvad, muidugi. Samas, rääkides instinktist ja ratsionaalsusest, kumas süžeest läbi tugev kiht armastust. Seda oli igal pool, oma eri vormides ja mitte alati traditsionaalses mõttes, kuid hoolimine, kiindumus ja vajadus kellegi teise järgi -- kas hetkeks või enamaks -- kas kindlal eesmärgil või tundeküllaselt -- peegeldus pea kõigis tegelastes. Samuti, looduse komme alguses hoolida ja siis, kohati julmalt, järglased ja lähedased lendu lasta. Kogu teosel oli minu jaoks terava naiseliku pilgu ja energia foon. Fookuses olid suuresti just naiskarakterid, nende kontakt oma muutuva keha ja olemusega, sünnid ja järglased, kaaslase leidmine, side teiste naistega. Puudutati ka teemasid nagu laste kaotus, lastetus ja kuidas see võib feminiinsele sugupoolele mõjuda. 

Raamatus sai kaasatud nii mitmeid erinevaid teemasid ja ideid, mida lahata ning kõike ei jõuagi mainida ja kõnetada. Nt väga huvitav lähenemine oli valgusesse ja aastaaegadesse. Nunnand kloostris püsisid elus vaid päikesevannide põhjal ning pime versus päikeseline aeg mõjutas tegelasi, kes oma taimse poolega enam kontaktis, väga tugevalt. Talv oli justkui talveuneks, ka inimestel, ning kevadel aktiviseerus keha ja paljunemissoov, kas siis kaaslasega või seemnete väljutamisega, nagu ühe kummalise tegelase puhul. Üks korduv teema oli ka salapärase roosi otsimine ja üldse roosid kui tähtsad ning kaunid taimed. See seostub jälle selle naiseliku energiaga, kus võib isegi öelda, et roos oli loos kui naiselikkuse sümbol või metafoor naisele ja ehk ka tema üsale. Isegi kui üks karakter ei olnud otseselt taime ja inimese hübriid, siis oli ta omaks võtnud palju rohelusest ning huvitav oli tõdeda, et surema läks ta just nii nagu loomad, eemale, kaugele, ilma kellelegi ütlemata, vaid tundes, kui aeg on käes, ja olles rahus ning üksinda. Siis oli juttu palju roheliselt helgist või kumast nahal, mis jälle andis võimaluse tõmmata paralleele tulnukate vahel. Igatahes, ma vist lõpetan nüüd siin, sest, nagu mainisin, teemasid mida arutleda ja välja tuua leidus selles raamatus metsikult (pun intended) ning ma ei ole kindel, et kas kõiki mõistsin nii nagu neil oli eesmärk. Kokkuvõtvalt, ei ole ma siiski jõudnud otsusele, et kas mulle romaan meeldis või mitte. Ta eksisteerib oma eraldi dimensioonis ja mina, kui inimene, ei osanud temaga alati ühist keelt leida. Samas, oskasin vahel temaga kenasti ühise keele leida. Põhimõtteliselt, kummaline ja paeluv teos, kuid ka ebamugav ja eemaletõukav mingil teatud imelikul viisil. Lõpp jäi liiga lahtiseks, kuigi ühe teekonna finaal sai punkti.

------------------------------------

Pealkiri: Emadepüha
Autor: Graham Swift
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2025
Minu hinnang: 3/5

Kui kiitus raamatu kaanel on ülivõrdes, siis juba eos olen alati skeptiline väidete suhtes, mis teost taevani kiidavad. Tihtipeale osutuvad need minu silmis ülespuhutuks ja põrkuvad minu maitse eelistustega. Enda kurvastuseks pidin taaskord tõdema, et mis ühele gurmeeroog on teisele liiga lääge maitseelamus. Mõistan miks raamat paljusid on võlunud ning tunnistan, et selle stilistiline lähenemine on üpris unikaalne ning paeluv. Autor kasutab põnevat võtet, kus ta miksib erinevaid viise, luues täitsa originaalse fooni, mis äärmiselt omanäoline ja huvitav. Nimelt, liigub narratiiv läbi aja, minevikus ja tulevikus, põikab natuke vahepeale, ning suurem osa loost keskendub sündmuste teadvuse voolu tehnika laadsele kirjeldamisele. Peategelane annab edasi ühte päeva, emadepüha, selle detaile, emotsioone ning mõtteid, väga üksikasjaliselt, nagu toimuks kõik tekstiga samal hetkel, kiirusel ja lugejal on otseühendus naise mõtetesse, kuulates nende vadinat reaalajas. See kõik annab loole sellise rahuliku, sujuva, õhulise ning delikaatse loori, kus noor ja üpris naiivne teenijatüdruk on õhinas ning armunud noorhärrasse, kes talle kübeke tähelepanu otsustab pöörata. Taustal maaliline ja päikesepaisteline päev. Päev, kus miski ei saa valesti minna, kus lootus on õhus ja maailm on võimalusi täis. Jane'il, meie peategelasel, on usku, et ehk saab tema suurim soov teoks ja Paul valib just tema oma südamedaamiks. Midagi süngemat aga kripeldab kuklas -- teadmine, et mingi kukkumine peab saabuma -- , kuid see on vaid vilksamisi mõtetes, kuni toimub pauk, millest annab märku 90ndates aastates Jane. Nüüd kuulus kirjanik. 

Kuigi teost saab selle tehniliselt poolelt köitvaks kutsuda, siis subjektiivselt mulle realiseeritu just peale ei läinud. Jane'i konstantselt korduvad mõtted muutusid kiirelt üksluiseks, sest lehekülgi ja lehekülgi ühte ja sama leierdamist on monotoonne lugeda. Nt kui pikalt võib sellest intiimtegevuste linaplekist jahuda -- saa üle juba! Ehk päris elus autentne probleem, mis võib tõesti jääda pähe ketrama, kui oled salaja kellegi voodist läbi käinud, ei toimi aga just kaasahaaravalt kirjandusvormis -- mida teine teenija sellest arvab, mida teeb, kuidas pesu puhtaks peseb, mida ütleb või ei ütle selle kohta peategelasele... Pigem ärritas ja pani silmi pööritama see murejoru. Minu jaoks on ka veider, et lugu nähakse kui armastuse fookusega lemberomaani, sest toimuv oli kõike muud kui romantiline. Mingi pisiaadel kasutab ära teenijatüdrukut, et ennast rahuldada. Too on mehesse armunud ja siiralt loodab, et teine ei abiellu oma rikka pruudiga, vaid jääb temaga voodisse peesitama. Äärmisel juhul võib raamatut nimetada ühepoolseks armastusromaaniks, mis tegelikult ju küüniline ja julm. Jah, vaene väike Paulike. Eks vaesunud aristokraat olla on modernsematel aegadel nõme, kuid klassivahed on veelgi nõmedamad. Eriti kui see sisaldab noorte alluvate voodisse tirimist, lubamata neile mitte midagi vastutasuks (okei, piruka lubas mees naisel ära süüa -- milline gentleman), võttes neid kui iseenesestmõistetavaid. Tõsiasi, et ta oli kolmest vennast ainuke, kes I Maailmasõjast ellu jäänult tagasi tuli, oli siiski kaunilt kurblik ja veidralt poeetiline. See vari ilmselgelt vaevas teda, mehe vanemaid ja kogu perepärandit. N-ö kadunud põlvkond ja nende trauma, kes seda traagikat ja tühjust nüüd edasi kandma pidid, oli ränk ning raamatus väärikalt ja melanhoolselt välja toodud.

Küsimus, mis mind huvitas oli, et kas Paul sooritas selle ootamatu teo meelega või tahtmatult. Kummaliselt luulelised oleksid mõlemad variandid. Mida üks või teine versioon Jane'ile tähendaks, ei oska otseselt öelda -- vast mingit vahet ei ole -- , kuid Pauli tegelaskuju tegi juhtunu enam intrigeerivamaks. Kuidas mõtestada lahti mõlema stsenaariumi puhul tema viimaseid hetki Jane'iga, tema siseelu, tema dilemmat ja mentaalset seisu. Siin oleks psühholoogiliselt palju mida lahti pakkida. Mis mind naise arengu teekonnas aga tsipake häiris oli fakt, et ma ei suutnud seostada tema noort ja naiivset versiooni tegelase vanema olekuga. Üleminek ühelt teisele ei toimunud orgaaniliselt ning minu jaoks ei olnud usutav, et ühest sai järgmine. Ma ei suutnud luua kontakti kummagagi ning näha sidet nende omavahel. See oli loomulikult tahtlik võte, kuid mulle ei meeldinud täienisti ka tempo erinevused. Algus romaanist oli äärmiselt pikaldane ja teosammul liikuv. Finaal aga kärme ning Jane'i ülejäänud oli põgusalt kirjeldatud. Midagi oli tasakaalust väljas ning üleliigne või liiga vähene. Mulle iseenesest pakkus naise hilisem elu huvi, nt tema abikaasa lugu, jne kuid neist sündmustest joosti üle ning kõlama jäi vaid selle ühe emadepäeva 24 tundi -- vaid üks viivuke ja silmapilk karakteri pea sajaaastasest sisukast elust. Jah, see üks päev oli naise teekonnal märgiline, ning selle jooksul sai, lisaks, tutvustatud tema kirjanduse armastuse algeid, kuid mulle jäi kogu enesekaotamise ja -leidmise kompott poolikuks ning lahjaks.

Lugu minevikust, ajast ning inimestest, mälestustest, võimalustest, potentsiaalist ning armastusest, mida kaotasime. Mitte ainult I Maailmasõjaga seoses, mitte ainult sellest mida Jane kaotas -- noorus, kergus, esimene armastus, lootus, lihtsameeldus, lapselikkus -- , vaid ka vana maailma kadumine. Seda illustreeris suurepäraselt esimestel lehekülgedel kirjeldatud võidusõidu hobuse müümine. Peale oli rullumas kaasaeg. Kõik muutus. Oli 20. sajand ning vanadel traditsioonidel, aristokraatial ja karmil klassiühiskonnal ei olnud enam nii jäika jõudu inimeste üle. Kõik pidid kohanema uue maailma korraldusega, uute suundade ja vabadustega. Just see raamatu melanhoolne, nostalgiline ja lõppeva ajastu videvikuline toon on minu jaoks romaanis paeluv, mitte niiväga Jane, Paul ja nendevaheline suhtedraama. Minu jaoks ei olnud paari läbikäimise juures mingit grammi sensuaalsust, ilu või romantikat. Üks kasutas teist ära. Tsipake kentsakas oli neid seksikaid stseene lugeda mehe pliiatsi läbi naise pilgust. Sellega seoses tekkis siiras mõte, et kas päris naine oleks niimoodi paljalt läbi võõra maja ringi jalutanud nagu Jane tegi? Ilukirjandus ilukirjanduseks, kuid see ei tundud minu jaoks ehe. Pigem poeesia poeesia eesmärgil. Üleüldse, jättis kogu raamat ning autori originaalne stilistiline lähenemine teosesse sellise patroniseeriva mulje. Otsekui tahaks ta demonstreerida, et kui meisterlik ja nutikas kirjandusmeister ta on. Lõppkokkuvõttes, tekitas raamat minus vastakaid tundeid. Leidus aspekte, mis mulle peale läksid, kuid hulganisti detaile, mis ohkama panid. Autori teisi teoseid kätte haarama kärmelt ma vist ei jookseks. Muide, raamatust on tehtud 2021. aastal film, kus mängivad muuseas nt Colin Firth ja Olivia Coleman, nimega "Mothering Sunday."