Kino: Ports 2023 aasta filme vol 5 (k.a. "Apteeker Melchior. Timuka tütar", "Kiired ja vihased X", "Maffia Mamma")

Tervitus!

Vahelduseks mõned filmid. 

Pealkiri: Apteeker Melchior. Timuka tütar
Originaalpealkiri: Apteeker Melchior. Timuka tütar
Kinodes alates: 14.04.2023
Millal nähtud: 30.04.2023
Minu hinnang: 3/5

Asi on ametlik, pigem jättis Melchiori triloogia pettumuse noodi. Seda, muidugi, mitte produktsioonilt, mis jätkuvalt igatpidi eeskujulik, kuid just narratiivselt. Kui oled raamatutega kursis, isegi kui autor on isiklikult filmide erisused heaks kiitnud, siis originaali vastu ikka ei saa. Juba esimesest sarja osast alates ei saa ma üle ega ümber, minu silmis, alla taseme muudatustest, lühendustest, vähendustest, kokku tõmbamistest, jne, mis kõik mõjutavad nüüd ka kolmandat filmi. Iseäranis saatuslikuks said Keterlyni karakteriga seotud modifitseerimised. Seda illustreeris suurepäraselt see kõige suurem šokipuänt lõpus, mis toimis oma uues kontekstis nii ootamatu, ettenägematu ja kohatuna, et rikkus minu jaoks loo ära. Nagu oleks vaadanud kahte eri filmi, sest puudus mingisugunegi eelmäng või idee, et aga kuidas siis nüüd edasi. Eriti hull oli Melchiori tuimus, mehaanilisus ja isegi ükskõiksus. Juhtunul ei tundunud olevat mingit emotsionaalset kaalu või funktsiooni. Paistis, et kohtufoogt elas seda isegi tõsisemalt üle. Lisaks siis sellele, ei jätnud kogu süžee kuidagi sidusat ja loogilist muljet. Tegelaste motivatsioonid ja käitumine pani kukalt kratsima. Jäi mulje, et süžeeauke lapiti just selle veidra ja arusaamatu käitumisega ning olematute või juhuslikult mugavate seostega. Film jättis tükilise mulje ja kõik aspektid ei toiminud edukalt ning üksteisega käsikäes koos. Süžee ei olnud sujuv, vaid konarlik. Samas, jällegi, nägi linateos vinge välja. Ehe ja autentne. Ka näitlemine oli jätkuvalt tasemel. Eriti suure üllatuse pakkus Jaan Rekkor, kes ikka oma karisma ja olekuga ükskõik mis rollis suudab vist särada -- seekord, vaikne pealmine, lõõmav sisemine. Meeldisid ka Melchiori ning kardinali stseenid ja dünaamika. Triloogia võib kokku võtta nii, et tahaks nagu veel, sest kui palju meil ikka kodumaist ajalookrimkat suurel ekraanil näha võib, ning produktsioon, alates näitlejatest kuni visuaalideni oli ju tipp-topp. Kuid nende muudatustega on originaali baasliinis nii palju eemaldatud, et ma ei kujutagi ette, kas järgmisi osasid on tulevikus üldse võimalik kuidagi praeguste filmide otsa riputada. Või alustada algusest. Või siis jätta filmiversioon nagu on ning pöörduda tagasi raamatute juurde.

------------------------------------

Pealkiri: Võimatu missioon: surmav otsus - osa I

Originaalpealkiri: Mission: Impossible - Dead Reckoning Part One
Kinodes alates: 12.07.2023
Millal nähtud: 16.07.2023
Minu hinnang: 4/5

Ei no, mida siin ikka veel öelda? Tom Cruise ja tema isiklik äkšion sari oma tüüpilises headuses. Fookuses on ainult märul ning vana hea otsekohene maailma päästmine ilma mingi lisapagasita nt kõikvõimalikud sotsiaalsed teemad või isegi realistlikkus. Kuigi, isegi ebausutavat kätši, kus normaalne inimene oleks juba ammu sussid püsti visanud, suudab sari enam vähem autentsena esitada. Nii, et hakka lausa uskuma, et keegi võib nii paljudes plahvatustes, peksmistes, kukkumistes, tulistamistes, pussitamistes, gravitatsiooni ja igast loodusreegleid eiravatest situatsioonidest väljuda ning ikka veel hingab ja isegi suudab liikuda. Aga, jah, üks nauditavamaid aspekte filmis on selle lihtne kondikava, selles mõttes, et puudub igasugu müra, liigsed emotsioonid, maailma sotsiaalsed probleemid või muu, mis ei ole seotud kellelegi molli andmisega. Loo A ja O on pakkuda närvekõditavat ja meisterlikku märulit koos ootamatusi täis süžeega. Kõik muu on irrelevantne. Ja see teeb filmi, mis on sarjas juba mitmes mitmes ja peaks, seega, juba kulunult ja väsinult mõjuma, ikka ja jälle värskeks ning kaasahaaravaks. Sa tead, mida saad ja seda, mida pakutakse, tehakse tohutult stiilipuhtalt, kvaliteetselt ja paeluvalt. Tom Cruise mängib jätkuvalt Tom Cruise'i. Ja ega teisedki tegelased just erilist näitlemiskunsti tippklassi ponnistusi ei paku, kuid näitlemisoskus ei olegi primaarne. Mis mind üllatas oli tõsiasi, et tegu on esimese osaga kahest filmist, mis peaks siis koos moodustama terviku. Kas see on võte, et mille abil rahvalt rohkem raha kasseerida, sest no ei jäta ju vaataja, üldjuhul, teist osa nägemata, sest tahab ikka teada, et kuidas kogu krempel kokku tõmmatakse (nt tegi sama ka uusim "Kiired ja vihased" väljalase). See fakt natuke ärritas, sest, raudselt, olen selleks ajaks unustanud, mis täpselt esimeses osas toimus, kui lõpuks teist vaatama saab mindud. Kokkuvõttes, mis siin niiväga ikka öelda. See sari ja nimi, Tom Cruise, on mõnes mõttes juba eraldi oma klassi kvaliteedimärk. Kui meeldib, siis meeldib, ja kui ei ole sinu maitse, siis ei lähe peale ka uus osa. Vinguks aga endale natuke vastu rääkides, et edaspidi natuke mingeid vahepause võiks ikka süžeesse sisse pikkida. Konstantne märul ja pinge, eriti niivõrd pika kestvusega filmi puhul, võib natuke väsitada. Vaja on inimfookusega sisu, ehk siis, hingetõmbehetki. 

------------------------------------

Pealkiri: Transformerid: Elukate tõus
Originaalpealkiri: Transformers: Rise of the Beasts
Kinodes alates: 09.06.2023
Millal nähtud: 08.07.2023
Minu hinnang: 3/5

Ma ei ole pärast esimest ja teist Transformerite filmi vahepeal ühtegi enam vaatamas käinud ning mul pole aimugi, mitu osa esmaste ja selle elukate vahele nüüd  nägemata ka jäi. Või mis universumis, versioonis või ajajoonele nad kõik paiknevad ning eksisteerivad. Aga jällegi, ma ei pettunud, ja ega mind miski kuidagi ei üllatatud. Tegu on, taas, sarjaga, mis pakub vaatajale täpselt seda, mida vaataja arvatavasti sellest eeldabki. Kuna teised transformerid on ennast juba liialt palju demonstreerinud ning ei ole enam nii põnevad, siis, mis alati toimib, on kui tuuakse kohale lapsed või loomad. Lapsi vast ei ole paslik siia segadusse kaasata (ja "Bumblebee" seda juba vist tegi), siis aeg on välja tuua raskekahurvägi, ehk nunnud loomad. Ja, olgem ausad, vahe pole kas metallist ja robotlikud, sest loomad on armsad ja sümpaatsed ükskõik millisest materjalist kestaga. Lisaks, on võimatu loomadele mitte kaasa elada. Inimtegelased on loos järjekordsed maskotid, lihtsalt, et oleks mingid bioloogilised kehad, võimalikult värvitud, et publikul oleks kergem neid seedida. Vaeva oli küll nähtud, et neile mingid iseloomud peale võõbata, teemadega, mis vaatajas tundeid liigutaks (nt pere), kuid vahet otseselt ei ole, kes nende transformerite kõrval liha funktsiooni kannavad. Loomulikult, kaasneb nendega hulgaliselt kokkusattumusi ja, vot, juhuslikult teab või oskab üks neist midagi, mis on maailma päästmise missioonile võtmetähtsusega. Kulmineerub kõik laheda massvõitlusstseeniga, kus iga sekund on arvel ja, muidugi, tuleb ette ootamatuid abikäsi, cameosid ning üllatavaid arenguid. Ja, tegelikult, ükskõik kui primitiivne ja ettenähtav, oli see kätš ju iseenesest kaasahaarav ja äge. Omas kontekstis tõmbas käima küll ning pakkus mõnusat meelelahutust. Üleüldse olid visuaalsed efektid täitsa kobedad ning loomtransformerid nägid vahvad välja ja pakkusid efektseid etteasteid. Midagi, mida on juba sada kord nähtud, klišeelise ühenda-punktid laisa süžeega, tuimade tegelastega, ning pakkumata midagi ennenägematut, peab siiski tunnistama, ei lõbus oli. 

--------------------------------------

Pealkiri: Maffia Mamma
Originaalpealkiri: Maffia Mamma
Kinodes alates: 28.04.2023
Millal nähtud: 11.05.2023
Minu hinnang: 3/5

Mida siis selle kohta nii väga öelda on? Taaskord lugu, mis ei varja midagi, ega teeskle, et on midagi muud kui esmapilgul tundub. Selline ajuvaba naistekas, vahelduseks, pigem vanematele daamidele, mis peaks neid inspireerima, ja püüab mõista ning resoneeruda sihtgrupi muredega. Peategelane on keskealine naine, keda võtetakse iseenesestmõistetavalt ning, kes laseb kõigil inimestel enda ümber end jalamatina kasutada. Kuid, vot, temas võib õigetes tingimustes ikka tõeline maffiamutt välja kooruda, kes teeb kõigile ära, on edukas ja kelle elu pöördub ning läheb aina paremaks. Tähtsad on sõnumid nagu ära karda uut ja ootamatut, julge olla valmis muutustele ning ise muutuda, samas, jää ikka südames endaks ning ära anna järele oma põhimõtetele, ja muid hulganisti otse näkku või ridade vahelisi Osho ja eneseabi filosoofiat. Hallist hiirekesest transformeerub enesekindel, enda väärtust teadev kombo eelnevast ja uuest, ning vaataja juubeldab ja mõtleb, et äkki mina suudan ka oma elu surnud ringist välja murda. Sõnum on ju tore, miljon korda ennenähtud ja suurel ekraanil kogetud, kuid igihaljas ning, miks parandada midagi, mis toimib. Jah, ma ei nimetaks seda linateost just oma aja kõige asjalikumaks surnuks löömiseks, kuid tegelikult oli ju tore. Vahetevahel on vaja neid Ameerika roosaprillidega elujaatavaid you-can-do-it suhtumisega vitamiinilakse, mis kasvõi pooleteiseks tunniks panevad uskuma, et kõik on võimalik. Et mingist suvalisest kodukatast saab tegija maffiaboss. Puhas süütu fantaasia, ükskõik kui absurdne ja ebatõenäoline. Värskendav oli, et fookuses ei olnud niivõrd peategelase uus romanss või suhted uute silmarõõmudega, vaid pigem naise enda suhe endaga. Jah, mehi oli, kuid nad olid rohkem vahendid teekonnal, et naine leiaks enda ja õpiks olema see uus "mina". Huumorit oli vist palju, kuid see mind ei kõnetanud (a la, muffinite välja toomine pineva gängi koosoleku ajal) ning äkšion ka just eriti võrratu ei olnud. Jah, eks ta selline täitsa okei ja isegi tsipa nauditav enesekindluse ja võimestamise naistekas ole.

--------------------------------------

Pealkiri: Välk
Originaalpealkiri: Flash
Kinodes alates: 16.06.2023
Millal nähtud: 07.07.2023
Minu hinnang: 2.5/5

Kui esmases üles astumises Flashina käis Ezra Miller mulle Barryna tsipake närvidele, kuid püsis taluvuse piires, siis mida aeg edasi, seda enam tüütum ta suudab olla. Hüperaktiivne targutaja ei pea alati ilmtingimata ebameeldiv olema, saab ka sümpaatne näida, kuid antud näitleja versioon rollist ei võitnud minu poolehoidu. Kas selline karakteri stereotüüp on oma aja ära elanud või lihtsalt on teda liiga palju superkangelaste filmides eri tegelaste iseloomudena ära kasutatu, ei oska öelda, kuid Barry ei mõjunud paeluva, vaid pigem tõrjuvana. Ja kui juba peategelasega ühele lainele ei jõua, eriti kui tegu on kangelasega, siis on šansid filmi õnnestumisel juba varakult kahanenud, vähemalt minu silmis. Keeruline oli sellest tulenevalt tunda mingit emotsionaalset sidet mehe ponnistuse ja peremuredega, mis olid ju süžee baastalaks. Ja mis saab hullem olla kui üks Flash? Ikka rohkem kui üks Flash! Sellega panid nad küll pange ja tekitasid topeltkoguse ärritust. Kuidagi äraleierdatuks on muutunud, lisaks, multiversumite teema žanrifilmides ning igasugu cameod. Kuigi üks oli eriti humoorikas ja ootamatu ning üks teine täitsa potentsiaaliga (mõlemad Supermani maailmaga seoses). Michael Keatoni kaasamine kunagise 90ndate Batmanina oli tegelikult igati kümnesse. Tõeline klassika ja nostalgia ühes. Michael Keaton vist oli filmi tipp-punkt ja oli kõiges enda tegelasega seoses suurepärane. Barry muutus aga omakorda eriti plassiks tema kõrval. Superkangelaste filmide süžeed ei peagi originaalsed olema ja nad ei olegi, kuid siinkohal käisid mulle lõpmatuseni läbitrambitud liinid ajudele. Lisades siia veel mannetud visuaalsed efektid ja kuidagi odava ning kiirustatud muljega visuaalid, siis ega midagi isegi teostuses väga kiita ei ole. Tegu on rutakalt ja kerge raha saamise eesmärgil tehtud linateosega, mis ei tee DC universumile just teeneid, ning mis tuli ikkagi vastumeelselt kinodesse lasta, et mitte kaotada veelgi enam raha, vaatamata sellele, Ezra Miller on oma maine pihuks ja põrmuks maha tallanud. Tegu on, kokkuvõttes, kesise kangelaste filmiga, mis ei ole küll lootusetu ja saaks "rahuldava" hinde kätte, kuid see ei tohiks eesmärk iseenesest enam olla, sest latt on žanris päris kõrgeks aetud. 

---------------------------------------

Pealkiri: Kiired ja vihased X
Originaalpealkiri: Fast X
Kinodes alates: 19.05.2023
Millal nähtud: 23.06.2023
Minu hinnang: 2.5/5

Käin sarja jätkuvalt kinos vaatamas, sest tegu on otsekui traditsiooniga juba. Isegi kui eelmine osa juba niivõrd totakas tohuvabaohu oli. Ja eks siin leidub ka annus sportlikku huvi, et no kuidas nad ennast seekord ületavad ja milliseid füüsika, bioloogia, keemia, inimkeha seaduseid peapeale keeravad. Minu jaoks tõmmati tõsiseltvõetavuse päästmise juures piir siis, kui autoga kosmoses käidi. Midagi nii hullumeelset seekordses jaos ette ei võetud, kuid kogu lool on juba selline tihke kiht absurd huumorit peal, et asjaliku äkšonina sarja vaadata lihtsalt ei ole enam võimalik. Pigem tundub, et tegu on juba märuližanri paroodiaga. Jätkuvalt räägitakse palju perest, vähendades selle sõna kaalu, eriti kui endistest verivaenlastest saavad ikka ja jälle äkki partnerid (Jason Stathamiga oli enam vähem veel talutav, sest kontseptsioon oli veel kontekstis värske). Jälle ilmuvad välja mingid ootamatud tüübid minevikust, kes nüüd kättemaksu soovivad. Veame kihla, et Jason Momoa on tulevastes osades juba osa "perest", sest tuleb välja, et vaeseke on vaid valesti mõistetud. Ja siis, boonuseks, ilmuvad välja juba surnud tegelased. Siin puudub igasugu loogika, järjepidevus või tõsiseltvõetavus. Noh, ega sari neid eesmärke ei järgigi, kuid balanss on juba täitsa paigast ja asi muutub tüütuks ning üksluiseks. Muide, mis teema on 2023 suve kassahiti filmidel Rooma hävitamisega? See on juba teie linateos, kus vaene linn tõsiselt madistada saab. Jason Momoaga seoses, oleks siis, et tegu mõne unikaalsema uue pahalasega, kuid mees mängib täpselt seda sama karakterit, mida ta enamustes kõikides oma filmides on viljelenud -- olgu ta kurikael või kangelane. Ja see ühe hobuse seljas konstantselt ratsutamine hakkab juba lahjaks muutuma. Samas, ega Vin Diesel ja muu gäng midagi originaalsemat oma rollides ise ka seekord välja ei paku (aga nad ei ole seda siiani niikuinii teinud). Täitsa ootamatult, selgus filmi lõpus, et tegu on esimese osaga kaheosalisest loost, mis oli üllatus. Eks ikka, et rohkem raha rahvalt välja nuruda, kuid, arvestades, ei linateos ei teeninud nii palju kui oodatud, siis vist ei tasunud selline võte ennast ära. Aga, noh, eks sarja võlu olegi, et tead, mida saad, ja kui sulle see läheb peale, siis on ju super, ning pettumust, seega, ei tohiks antud lisa sarjafännidele valmistada. 

Teater: "Unistus"

Tervitus!

Pärast pikka aega jälle teatrist.

Pealkiri: Unistus

Lavastaja: Tiit Palu
Näitlejad: Luisa Lõhmus, Andres Raag (Tallinna Linnateater), Merilin Kirbits (Improteater IMPEERIUM), Allan Noormets (Tallinna Linnateater) ja Markus Habakukk
Teater: Kuressaare Teater
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 26.10.2023
Millal nähtud: 25.05.2024 (Draamateatris)
Minu hinnang: 4.5/5

Jäi ebaselgeks, et miks tegin otsuse seda lavastust vaatama minna. Kuressaare Teateri ajalugu on võõras, Ester Reinart on tundmatu, süžee ei tundunud just paeluv, ja minu ning loo vahel ei paistnud olevat mingeid pidepunkte või ühisosa. Ehk sundis mind hetkeajendil teatrisse tõsiasi, et otsin meeleheitlikult filme, lavastusi, raamatuid, vm mis on helged. Mis tekitavad hea emotsiooni, mis on elujaatavad, vaatamata eri muredele ja raskustele. Kuid mitte lapsikud ning võltsid. Vast õhkas etenduse tutvustusest ja visuaalist just seda haruldast autentset elementi ja alateadlikult tõmbas mind miski seletamatu tükile võimalust andma. Taaskord sai kinnitust, et kõhutunnet ei tohi ignoreerida, ja kui midagi kasvõi kübekegi intrigeeriv näib, siis tuleb sellega lähemat tutvust teha. Tegu on vist mu ühe lemmikuma etendusega viimase aasta jooksul. Kes oleks võinud arvata? Lisaks sellele, on ta just selline realistlik, kuid positiivseid narratiive viljelev meelelahutus, mida otsin ja mille seda täpselt õiget tasakaalu, tuleb välja, et on äärmiselt keeruline paika putitada. Tegu on südamliku ja sooja looga, millel taustaks kibedad ajad, kogemused ja keskkond. Mis kõige tähtsam, huumoriga on täppi pandud, kuna koomika toimib nagu liim positiivse ja negatiivse kokku õmblemisel, moodustamaks just paraja kombo võlust ning valust. Äärmiselt lihtsakoeline, isegi lapselik, süžee, ilma erilise unikaalsuseta, kuid nii muhedalt, mõnusalt ja sümpaatselt esitatud.

II Maailmasõda, mis lõppes süžee kontekstis otsekui alles eile, hõljub oma mõjuga siiani õhus ja hinges. Atmosfäär on kurnatud ning rõhuvate jääkidega, kuid kübeke lootust helgib. Näitlejannatööst unistav noor tütarlaps, Ester, loodab saada trupiliikmeks Kuressaare Teatris. Nüüd on ju aeg taas olla julge ja tegeleda asjadega, mis rõõmu ja lootust pakuvad. Informaalne prooviesinemine lavastaja, Paul Kaldega, on kohmakas, kuid ehe, tsipake pilla-palla, kuid efektiivne. Leitakse ühine keel ning meeskond tuleb esimest korda kokku ühe laua taha, et valmistuda Hugo Raudsepa näidendiks "Tagatipu Tiisenoosen". Teise vaatuse ajal see ka publikule esitatakse. Ning selline ongi kogu näidend. Sirgjooneline ja keerukusteta. Eriliseks teeb loo näitlejamäng, ühisdünaamika ja õhkkond. Viimase puhul tuleb märkida, et tükist kumab omamoodi kummalist, kuid tõhusat ja omavahel sidusalt toimivat kompotti nostalgiast, melanhooliast, painavast traumast, igatsusest, lapselikkusest ning teesklematusest. Elu oli raske ja ängi täis, taustal on tunda vaeva ning valu, kuid tegelastele -- kelledel kõigil omad varjud õlgadel -- oli teater nagu pisike oaas keset reaalsust, kus mured sai jätta ukse taha. Samamoodi mõjus tükk vaatajalegi, kes sai ennast laval toimuvasse heites päris elu eest paariks tunniks ära peita. Probleemid eksisteerivad, kuid mitte esiplaanil, vähemalt etendusega üheaegselt mitte -- seda nii tegelastele kui publikule. 

Tegelased ei pakkunud midagi ennenägematut või tohutult originaalset. Kes värvikamad ja ekstravertsemad, kes tagasihoidlikumad ja introvertsemad. Tavalised inimesed, oma tavaliste olemuste ja tegemistega. Näitlejad kehastasid isikuid, kes kunagi päriselt koos Saaremaal teatris töötasid. Soovitav on hankida endale lavastuse kava, kus on selle teatrirahva minibiograafiad kenasti välja toonud, et tükis nähtule enam dimensioone lisada. Need ei olnud lihtsalt suvalised karakterid, vaid reaalsed inimesed, keda lavaarmastus kokku tõi. Natuke jättis seltskond hobiteatri mulje, selle igati positiivses mõttes, kus ollakse koos, sest nauditakse seltskonda ja ühistegevusi, mitte ei viljeleta jäika ja kliinilist professionaalsust või kõrgtasemelane artist olemist. See fakt tõi tegelased ja lavastuse vaatajale äärmiselt lähedale ning aitas vaevatult laval olijatega kontakti ja sümpaatiat leida. See hobiteatri vaib ei kumanud läbi ainult süžee kontekstis, vaid kogu produktsioonis. Seda ainult igati kiiduväärsuse võtmes. Etenduse puhul oli samamoodi tunne, et grupp sõpru on kuskil napsulaua taga otsustanud, et teeks äkki teatrit ja tulemus on nüüd meie ees. Seda uskumust süvendas tõsiasi, et pole midagi ägedamat, kui näitlejad lähevad laval karakterist välja ja naeravad siiralt üksteise või enda üle ning koos. Passib taoline kõrvalekalle lavale, muidugi, ainult teatud tingimustel, kuid tõesti mõnus oli vaadata, kuidas terve trupp itsitas Markus Habakuke üle, kui too purjus meest näitles. Jah, eks vast tegelased pididki ehk antud kontekstis naerma, kuid, ehedat lõkerdamist on keeruline mitte ära tunda. 

Esimene vaatus sisaldab tegelaste vahelise keemia tutvustamist ja selle strateegilist, kuid pehmet ja südamlikku esitamist. Näitlejad loevad koos lavastatavat tükki, harjutavad stseene, õpetavad ning suunavad teineteist ja kuulavad Resta lakkamatut mulinat kõigest ning kõigist. Ootamatult palju leidus nendes killukestes trupi igapäeva elust nalja ja muhedust. Mitte sellist valju koomikat, vaid sõbralikku ja loomulikku huumorit, mis õhkas iga karakateri iga nende kiiksust. Allan Noormets, Restana, oma üleoleva joviaalsuse ja lärmakusega, mees suurem kui Kuressaare Teater, oli silmapaistev nukra tausta konteksti lõhkuja ja lava energiaga ülevalaja. Mees on igas rollis nagu elektri armee, kuid siin oli ta, lisaks, ka meeldiv ja lahe. Andres Raag direktori ja lavastaja, Paul Kaldena, oli täielik kunstihing, natuke nagu hajameelne, kuid sümpaatne ja otsekui rahu keset kaost. Merilin Kirbits, Magdana, oli nagu grupi ema, hunt kriimsilm ning soe taustajõud. Oli üllatav näha näitlejat edukana sellises rollis, sest üldiselt olen teda kogenud käredama ja iseloomukama naise kehas. Markus Habakukk mängis Jaan Tappelit tagasihoidliku, kuid siira, tsipake ullikese noormehena, kes püüdis olla hea ja usin, ning natuke silma visata kena peategelase, Esteri, suunas. Boonuspunktid tulevad näitlejale lavastuses lausa kolme eri rolli esitamise eest, milledest Jaan pidi, kahjuks, jääma viimasele kohale, sest "Tagatipu Tiisenoosenis" kangelanna kahte totaalselt erinevat kavaleri mängides, suutis Markus Habakukk mitte ületada seda õhkõrna piiri totakuse ning vaimukuse vahel. Need kaks tola kukkusid välja suurepärased! Tüki keskpunkt, Ester, naine, kelle unistusest kogu lugu räägib, Luisa Lõhmuse kehastuses, oli malbe ja sügav, särasilmne ning lahke. Ta jäi aga teiste tegelaste varju, mis ehk oligi eesmärk, et oma introvertsusega tasakaalustada teisi, kes pigem ekstravertsed või siis spetsiifilisema olemustega. Isegi aga, kui põgusalt, siis lavastuse lõpus tajusid, et tead neid inimesi laval, tegemist on päris isikutega ning neis kõigis oli tegelikult oma unistus, mitte ainult Esteril.

Teise vaatuse lõvisoa moodustab n-ö etendus etenduses, kus esitatakse lavastust, mida eelnevalt ettevalmistati. Kuigi sellist võtet on ennegi erinevas meelelahutuses nähtud, olemata üdini haruldane, passis see lähenemine kenasti antud süžee konteksti. Kõigepealt eeltöö ja siis lõpp-produkt. Ootused "esietendusele" olid eriti kõrgel, kuna eelnevalt nähtu huumor oli just õiges doosis imetore ning, mis saaks lõbusam olla, kui see koomika kanda üle tõsiste teemadega näidendisse, mille tegelaste riukad ning kiiksud lustakaks muudavad. Ja, kuigi, eeldused tooni suhtes said täidetud, ei küündinud muhedus nii sügavala kui oleksin tahtnud. Midagi mängis üle ja midagi mängis alla. Teine vaatus jäi tsipa nõrgemaks, kuid ehk see vast maitse asi ole, kuna tegelikult ju pakuti kõike seda, mis hiilgas tüki puhul ka enne vaheaega. Natuke tohuvabaohu, natuke tõelist teatritegemist. Just sedasi iseloomustaks lavastust lavastuses. Seegi kord said näitlejad esitada mitmeid eri rolle üheaegu ja ennast täitsa lõdvaks lasta, olles nii värvikad, üle võlli ja absurdsed kui tuju sel hetkel oli. Ja tuju tundus neil olevat ikka energiarohke, et neist karakter karakterites ekstra mahla välja tõmmata. Lisame veel lõppu punktina kihi nostalgiat, emotsioone, soojust ja sõbralikkust. Kõik asjad kord algavad ja lõppevad. Unistused elavad edasi, kas koos või lahku liikunud teedel. Ning ongi lipsuke sellele nunnule ja mõnusale loole peale tehtud. 

Kellele ei piisanud selles kahest ja poolest tunnist selle koloriidse seltskonnaga, saab endale soetada etenduse kava ja lugeda põgusaid eluloo kokkuvõtteid igast inimesest, keda laval kehastati. Kava puhul on tegu ühega parematest, sest pakub asjakohast lisainfot, omab konkreetset lisandväärtust ja ei ole niisama paberi raiskamine. Lugesin selle läbi otsast otsani ning põnev oli teada saada, et kuhu tegelaste elutee hiljem viis, kes kus tegutses ning tõdemus, et peategelase reaalse isikuga, Esteriga, olen ehk isegi Draamateatris mõnda näidendit vaatamas käies saalis või sisenemisel kunagi kokku puutunud. Peab, lisaks, tunnistama, et ehk on 4.5 hinnang antud tükile liialdus, kuid sellist siira, lihtsakoelise ja avatud emotsiooniga lavastust ei ole ma muu hetkel turul oleva kõrval väga kohanud. Ridade vahelt oli tunda nagu, et semud tulid ilma kasusaamise eesmärgita kokku, et teha teatrit, millel on ajalooline ja inimlik väärtus just neile endile, lootuses, et ka publik seda puhtsüdamlikkust tajub ja mõistab. Ning tulemus oli õdus ja muhe. Ei midagi erilist. Ei tasu oodata, mitte midagi originaalset või ennenägematut, kuid oma vähese ambitsioonikuse ja kõrgkunsti faktori puudusest tulevalt, suutiski kogemus välja kukkuda äge, naljakas ja tundeküllane.