Raamat: Ingliskeelsete eri "The Serpent and the Wings of Nights", "The Wicked King", "Divine rivals" ja "An Affair of Poisons"

Tervitus!

Taas raamatuid.

Pealkiri: The Serpent and the Wings of Night
Autor: Carissa Broadbent
Kirjastus: Tor
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 3.5/5

Taaskord üks romanticy (romance + fantasy), mis ei kukkunudki välja kui midagi, mis mind piinlikkusest maa alla oleks vajuma surunud. Kuigi, mitmed aspekte panid mind silmi pööritama ning ega lugu just eriti originaalne ei ole, oli tulemus üpris soliidne ja nauditav. Mis siis nõmedat oli? Noh, eks meil ikka peategelaseks selline erilne lumehelbeke ole, kes on kohe nii eriline ja tubli ja tegija ja osav ja nii nii special, et isegi vampiiride kuningas just talle halastab ning enda kasvatada võtab. Need üliilmse süžeekaitsega peategelannad (a la "Neljas tiib" Violet), lihtsalt ei mõju usutavalt, orgaaniliselt ning kellegina, kellega on kerge, minul kui lugejal, kontakti leida. Samas, peab tunnistama, et Oraya on kümme korda etem kui Violet. Nagu kakskümmend, kolmkümmend, sada, jne parem kui Violet. Oraya toimis palju autentsemalt ja ka meeldivamalt. Ta oli küll tõsine, turris ja okastega, kuid ei olnud sellise vastiku ning teistest üleoleva suhtumisega. See, et ta mõnele tüübile molli andis oli igati tõetruu, sest ta oli treenitud ja koolitatud. Violet aga oli ju äbraik, kes aga kõigile kuidagi ära tegi, oma "tarkusega". Oraya suutis tegelikult olla lahke, hooliv ja aus, ning jättis sümpaatse maitse suhu. Ta oli asjalik ja tore kangelanna. Kuigi, naise sigarettide suitsetamine pani kõõrdi vaatama. Miks ta seda tegi? Arusaamatu. Ka meie kangelane, Raihn, oli etem kui tema ekvivalent Xaden. Raihn oli nagu päris inimene. Kuigi mõlemal samalaadne minevik, valulik ja traumaatiline, oli Raihn emotsionaalsem, avatum, sügavam, soojem ja üleüldse iseloomukam ning meeldivam karakter. Paarile oli vaevatu kaasa elada. Ka nende üksikud sõbrad ja kaaslased olid nagu täitsa täisväärtuslikud tegelased ning igal ühel oli oma roll. 

Unikaalne see raamat just ei olnud. Eks sama viga leiab tänapäeval enamus romanticy žanri romaanidest, kuid mõned suudavad jätta omapärasema ja eraldiseisvama mulje kui teised. Mõned on agu copy-paste ja sa tunned reaalselt millegi muu loetu maitset intensiivselt oma keelel. Ka antud lugu, kuigi saab paralleele tõmmata nt "Näljamängudega", jne, olid maailm, süžee, selle areng ja tegelased siiski piisavalt omanäolised, et mind sarnasused ei häirinud. Ma arvan, et osa edust on, lisaks, sellele, et autor on tõesti suutnud tegelased ja konteksti, mängureeglid ja konfliktid asjalikult, köitvalt ja sisukalt välja ehitada ning esitada. Mind on tohutult ära tüüdanud need vampiirid, kuid siin raamatus nad ei ärritanud, nende ümber oli loodud põnev uus maailm, ning taust, teemad ning käsitlus olid päris kaasahaaravad (tiivad!!!). Oli vahva, et see konkreetne keskne teose fookusliin ja tegevuskeskkond, oli osa ühest laiast ja sügavast universumist, kuhu mahub ehk veel tohutult teisi tegijaid ja tegemisi. Nt need jumalused nagu Nyaxia. Mulle meeldis puänt lõpus, kuigi selle olukorra esile kerkimine oli Oraya karakterist natuke nagu kõrvalekalle. Kulminatsioon ei tundunud nii nutikas kui oleks võinud olla. Mitte, et see ebahuvitav kuidagi oleks, vaid kui ülejäänud romaanis suht selge, seostatud ja loogiline suund igal käändel ja pöördel, siis see finaal natuke oli nagu lambist. Mis sundis teda seda n-ö vahetusvalikut tegema? Armastusest juba rääkida on natuke vara, väga vara, ja mage. Igatahes, tegu on paeluva ja brutaalse maailmaga, mis oli kenasti väljajoonistatud ning piisavalt omapärane. Milline huvipool süžees on tegelikult hea, milline paha, kas üldse on keegi ühel või teisel poolel, või on kõik lihtsalt üks hunnik halli? See kõik tõusis lugedes kenasti esile ning lisas loole värvi. Eks ma ole siin jälle selle "Neljanda tiiva" kallal omajagu nokkinud, kuigi sellist kesist romanticyt, mis on mega haibi osaliseks saanud, olen kohanud mitmeid-mitmeid juba aastaid-aastaid. Ja ma teen ehk "Neljandale tiivale", neid peksukotiks võttes, ülekohut. Siiski, käesolev raamat on pigem üks ülemise 30% paremaid žanrinäiteid, kuigi vinguda on millegi üle alati. 

-----------------------------------------

Pealkiri: The Wicked King
Autor: Holly Black
Kirjastus: Hot Key Books
Ilmumisaasta: 2019
Minu hinnang: 4/5

Üks väheseid triloogiate sarju, kus teine osa suudab hoida esimese taset või isegi tsipake ületab seda teatud aspektides. Ootused kolmandale kerkisid, seega, veelgi. Mulle väga meeldib kuhu lugu suundub ja kuidas kujuneb, pakkudes puänte ning põnevaid nurki ja lähenemisi selle omanäolise haldjamaailma lugeja ees lahti rullumisel. Tegelased reaalselt arenevad ning aina enam ja enam nüansse lisatakse juba niigi komplektsetele karakteritele. Cardanist on saanud vastu tahtmist kuningas, kuid tegelik võim on Jude'i käes, kes poissi nagu marionettnukku liigutab. Selline suhe tekitab pingeid ning paneb ekstra raske koorma tüdruku õlgadele, kes hakkab vaikselt kokku puutuma ka ületamatute probleemidega, kus tema nutikusest ning varjuboss olemisest lihtsalt enam ei piisa. Haldjamaailmas on teised reeglid ning eksisteerivad mingid asjad, mida ta ei suuda kunagi mõista ja kontrollida, ainuüksi sellepärast, et ta on siiski vaid surelik inimene. Kuidas Jude mitmeid kuumi kartuleid korraga žongleerida püüab, ning mingid neist tahes-tahtmata maha prantsatavad, oli väga pinev ja kaasahaarav. Cardanist tal väga kasu ei ole, õde on ta enam-vähem reetnud, isa püüab kaikaid kodaratesse visata ning kogu haldjaskonnale ta ei lähe kohe grammigi peale, on tüdrukul ka üksikud kamraadid, kelle peale loota. Sellest aga ei piisa. Jude'il on vaja kuninga tuge, mitte võltsvalitseja, Cardani, vaid päris monarhi, Cardani. Peab tunnistama, et kuidas see dilemma lahendati, et üks saaks oma potentsiaali täita ja teine ei jääks võimust ilma, oli geniaalne. Ja armas ja seksikas.

Kahe peategelase omavaheline tõmba-lükka keemia on täiesti pulbitsemistemperatuurini viidud, kuigi paaril oleks võinud rohkem stseene koos olla ning enam võimalusi, et nendevahelist sidet tugevdada ja sellele värvi lisada. Lõppseis oli, ühelt pool, hästi romantiline ja kaunis, paar hetke hilje, šokeeriv ja ebaaus. Siin peab mingi konks olema ja raudselt ongi, kuid ma ei kujuta ette kuidas see takistus järgmises osas lahendatakse. Pärast kõiki neid katsumusi ja piinu veealuses maailmas ning enne seda kogu haldjariigi poolt, on Jude lõpuks ikkagi midagi positiivset ära teeninud. Kuigi, jah, ega ta selline süütu ja õilis kangelanna ole. Ta on oma keskkonna vili, ohver ja võitja. Jude on tegelikult, mingis mõttes, eeskuju, sest tal on eesmärk ja ta teeb kõike, et seda saavutada. Põhifookus on sellele, et tüdruk ei peaks enam kannatama endale võõras maailmas, kus fakt, et ta on inimene, on üks suuremaid nõrkusi ja kõik näevad teda kui kehvemat. Selleks on vaja tema kasuvend troonile saada, kes on kasvatatud "normaalseks" haldjaks ja ehk tooks muutusi, mida Jude vajab, et inimesed nagu tema ei oleks enam alamad. Väga kangelaslik! Ainult, et tüdruku meetodid on kaheldavad. Samas, kas haldjareaalsuses, kus must ongi valge ja valge on must, saab mõõta toimuvat sama moraalireeglite järgi kui inimmaailmas? Pigem mitte. Jude on täpselt see, mida keskkond eeldab ja, isegi, nõuab. Olen jätkuvalt tema ja Cardani fänn ning, järgmises osas, palun vähem Tarynit ja Locke'i. Kolmas raamat juba ootab. Parem oleks, et finaal on võimsalt äge. 

-----------------------------------------

Pealkiri: Divine rivals
Autor: Rebecca Ross
Kirjastus: HarperCollins Publishers
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 3.5/5

Tegu on, ühelt küljelt, väga omapärase noortekaga, sest selle kontekst ja maailmaloomine on köitev nagu segu seitse fantaasiast ja ajaloolisest, maailmasõjalikkusest ning ajakirjandustoa sitcomilikust suhtepuntrast, peredraamast ja äkšonist. Kõige enam tekitas mul põrkumist kaks teemat, mis siin teoses kokku sattusid: jumalad ning, tõsiasi, et kontekstiks oli justkui vanaaegsed 1910ndad või 40ndad -- perioodid enne maailmasõdu. Selline kooslus mõjus üheaegu nii paeluvalt kui võõrastavalt. Originaalne oli ta igatahes. Nimelt, olid selles maailmas jumala kadunud, kuid siis ilmusid kaks välja ja alustasid üksteise vastu sõda, mis hõlmab ja halvad kõik, sest võitlejad on nii vabatahtlikud kui need, kelle jumalused on sinna oma võimuga hüpnotiseeritult meelitanud ja sundinud. Nii juhtub ka peategelase, Irise, vennaga, kelle jumal ära võlub ning, kellest tüdruk nüüd kuid mitte midagi ei ole kuulnud. Olles n-ö praktikal ajalehe toimetuses, on tema rivaaliks rikas ja nägus, Roman, kellega Iris peab püsiva ajakirjaniku ameti saamise nimel võistlema. Siin tuleb mängu selline romantiline komöödia, kus paar käitub nagu vihkaks üksteist, kuid tegelikult keemia nende vahel säriseb, üksteist õpitakse enam ja enam tundma, ning hakkava tekkima tunded. Ja siis, äkitselt, lisatakse veel üks liinikiht, nimelt, romantasy (fantasy + romance), sest mõlemad hakkavad oma mõistatuslikel trükimasinatel kirjavahetust pidama kellegi tundmatuga "teisel pool". Otse loomulikult, on see salapärane kirjasõber, kellele usaldatakse südamesaladused, vastavalt, Iris ja Roman ise. Ja siis viimane osa raamatust on pigem sõjadraama, koos soliidse hulga märuliga, kus peategelased on rindel ning ohte leidub nii maagilisi kui vanasid "häid" pomme ja olukord läheb aina täbaramaks ning täbaramaks. 

Kindlasti ei ole tegu kesise romaaniga, isegi kui teatud aspektid on suhteliselt tüüpilised ja baas tasandil. Nt noorte suhteareng ja lembelugu. Kuigi äärmiselt nunnu ja kaasa elama kutsuv, ei ole see ülemäära originaalne, ennenägematu või uskumatult põnev. Kahe keerulise pereeluga noore sideme loomine algab esmalt kergel "vihkan teda" tasandil ja kulgeb lobedalt edasi "armastan teda" gruppi. Tavapärane from hate to love suhtedünaamika, mis on naistekates tohutult populaarne ja igapäevane võte. Tegelased on teoses 18. ja 19. aastased, seega, on raamatus, lisaks, täiskasvanulikemaid olukordi ja tõsisemat ainet. Kui küsida, et kas mulle pigem lugu meeldis või mitte, siis, jah, ta oli täitsa nauditav, kuid just nende mainitud vastandlike teemade pärast, mis kuidagi kentsakalt, kuid, samas, igati õnnestunult üheks söödavaks kompotiks kokku klopsiti. Kohati oli terviklikkus sujuvam, kohati midagi nagu logises ja ragises. Mingitel hetkedel tundus, et liiga palju erinevad sisusuundi, žanreid ning lähenemisi oli ühte süžeesse püütud sisse punnitada. Teistel momentidel, mind teemade paljusus ei häirinud ning nad kõik passisid ideaalselt kokku. Isegi kui olid esmapilgul omavahel vastukarva ja üledoosides. Midagi oli raamatus justkui nagu lipp lipi peal ja lapp lapi peal, kuid see toimis ühtsena kokku nõelutult ja mõjus, üleüldse, ootamatult unikaalselt. Oleksin väga tahtnud aga lugeda neist jumalustest, sest nende olemasolu ja motiivid oli süžee kahe-jalaga-maas lähiajaloolist keskkonda arvestades, üpris põnevad ja müstilised. Teisalt, see mitte fokuseerimine just tegigi neid olendeid salapärasteks. Tundub, aga et sarja teises osas vist saab nendega enam tuttavaks. Siinkohal on meeldiv tõdeda, et tegu on duoloogiaga, mitte triloogiaga. Viimased kipuvad väsitama ja venima. Kaks osa on palju kompaktsem ja efektiivsem variant loo jutustamiseks. 

-----------------------------------------

Pealkiri: An Affair of Poisons
Autor: Addy Thorley
Kirjastus: Page Street YA
Ilmumisaasta: 2019
Minu hinnang: 2.5/5

Sisututvustus oli tohutult paljulubav ja põnev. Prantsuse kuningas Louis XIV tapetakse salaühingu poolt, kes ta mürgitavad. Alkeemik, kes tahtmatult selle mõrvajoogi valmistas ning kuninga sohipojast poeg, peavad nüüd riigi pahalaste käest päästma. Esiteks, kuidas on võimalik selliseid värvikaid ajalooliselt eksisteerinud tegelasi niivõrd igavaks teha ja kohe tappa, nagu kuninga puhul, ning, samamoodi, kuidas on võimalik konteksti sedavõrd plassina esitada. Teiseks, Mirabelle oli kuidagi ohkiv ja allaheitlik kangelanna, kes mõjus nii väetilt ning pidevalt ära kasutatuna. Meie kangelane, Josse, mängis konstantselt ohvrit, et küll tema elu on raske, sest ta ei ole ametlik prints ja kuidas maailm on talle nagu midagi võlgu. Mind tüütas ära ka poisi pidev oma õdede järgi küsimine. Jah, tüdrukud olid talle tähtsad, kuid ma ei viitsinud koguaeg Josse'i muret korratuna lugeda, sest tema selline suhtumine õdedesse oli ju iseenesestmõistetav, isegi ilma korrutamiseta. Kõige enam häirisid aga kõiksugu aadlikud, Josse'i sõber politsei ning, ekstra hullult näris mu närve, troonipärija Louis, kes oli lihtsalt niivõrd mõttetu ja vastik, et poisi asjalikuks muutumine finaalis lihtsalt ei olnud enam usutav ega sümpaatne. Ka raamatu peamine pahalane, Mirabelle'i ema, oli kuidagi karikatuur ning oli keeruline mõista, et miks ta selliseks segaseks läks ning kas tõesti oli motivatsioon vaid võim ja "kuri" olemine. See oli natuke igav. Pariis tundus loos nii pisike ja rahvavaene, sest ei olnud tõsiseltvõetav, et kui enda poole saadi mingid kalapüüdjad ning lastegängid, siis ainuüksi nende abil suudeti olla lähedal linna tagasi võtmisele. Kus oli armee, asjalikud aadlikud, ülejäänud Prantsusmaa, jne?

Positiivselt poolelt, idee oli äge, ajalooline periood ja fookus oli põnev, kogu kontseptsioon kaasahaarav ning mürkide ja alkeemia ümber mäng oli igati huvitav. Mirabelle ja Josse olid koos nunnud, kuigi oleks tahtnud enam ühist vaiksemat aega neile, et nad saaksid üksteist tundma õppida ja ei oleks ainult ühest kriisist teise jooksnud. Mulle väga meeldis lõppstseen, kus mõlemad on leidnud oma koha ja elavad armasalt oma parimaid versioone endist paarina. Kahjuks, jäid enamus suhteid raamatus kuidagi pooletoobisteks ning neid ei arendatud tüüpilisest etemaks või kuidagigi ebakonventsionaalsemaks. Äkšonit oli teoses palju ning tempo oli kiire. Pidevalt midagi toimus, keegi sai haavata, keegi ründas, keegi suri, kuskil oli tagasilöök, kuskil oli vaja uued plaanid teha, konstantselt hoiti tegelasi varvastel. Kiiduväärt oli ka realistlikkus, sest mitte keegi ei olnud kaitstud ning oht varitses kõiki tegelasi, nii tähtsamaid kui vähem tähtsamaid kõrvalkaraktereid. Alati ei juhtunud imet, et keegi ilmub ja päeva päästab. Kohati olid situatsioonid ja kirjeldused päris karmid ning õudsed. Lugu ei hellitanud kedagi. Nagu öeldud, oli raamatul palju potentsiaali ning õiges suunas liikunud ideid, kuid neid võimalusi ja köitvaid aspekte ei suudetud asjalikult realiseerida ning kogu teos jäi kuidagi kesiseks. Hakkas nagu käima minema, taamal terendas midagi head, kuid siis ikka taanduti tagasi keskpärasusele. Samas, positiivne on see, et tänu mitte hiilgamisele, ei tekkinud süžeele ebavajalikku järjeraamatut, nagu nende noortekatega kipub minema.

Raamat: Emotsioonide eri "Nähtamatu maailm" ja "Carrie Soto on tagasi"

Tervitus!

Jälle raamatuid.

Pealkiri: Carrie Soto on tagasi
Autor: Taylor Jenkins Reid
Kirjastus: Rahva Raamatu Kirjastus
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 4.5/5

Mulle ei meeldi tennis. Ma ei tea tennisest mitte mõhkugi. Mulle ei meeldi sport. Ma ei saa aru soovist olla maailma parim mingis füüsilises rammuvõtmises. Ma ei mõista inimesi, kes elavad, hingavad, söövad, joovad ja räägivad ainult ühte asja -- eriti kui see on sport -- eriti kui see on üks spetsiifiline ala. Ja, lisaks, kui täitsa aus olla, siis ega mulle suur osa ajast Carrie Soto, subjektiivselt, eriti ei meeldinud. Me ei klapiks iialgi ja eksisteerime erinevatel lainesagedustel. Aga, mida ma kindlalt tean ja veendunud väidan, on, et Carrie on puhas inspiratsioon ja naiste õiguste ning potentsiaali ikoon. Ning raamat, "Carrie Soto on tagasi", on minu siiani selle aasta üks parim loetud teos. Vaieldamatult. Number üks tšempion nagu Carrie ise. Kohe haarasin autori kaks teist lugu ka oma lugemisjärjekorda, sest mis kivi all ma redutanud olen, et ükski mu nina ette ei ole jõudnud, sest need tunduvad nii põnevad. Igatahes, ma kahtlustan, et antud teos ei ole just kõigi tassike teed. Ehk neil samadel põhjusel, mida eelnevalt mainisin, kuid ma ei mõista, et miks ta just ei võiks kõigil peale minna, sest see on suurepäraselt kirjutatud lugu, kuhu kaasatud ohtralt teemasid, mis, teoorias, kõigile korda lähevad ja kõnetavad. Ühe inimese teekond tippu ja siis uuesti. Tema edulugu ja siis veel potentsiaalne edulugu. Lisaks, on süžee tohutult kaasahaarav ning õhkkond pinev. Kas naisel õnnestub, ei õnnestu? Tekib hasart ja sa tahad teada, et kas tõesti, vastu kõiki ootusi ja eeldusi, eelarvamusi ja füüsilisi barjääre, võidutseb Carrie taaskord. Loo tempo on halastamatu, samasugune nagu Carrie enda vastu ise. 

Lugu algab Carrie ja tema isaga, kes on ka tolle treener, siis kui naine on juba oma spordikarjääri lõpetanud, 37. aastasena, jälgides uut tegijat tennisetaevas, Nicki Chani, mängimas. Meie kangelanna on ärev, sest kohe-kohe on too lükkamas Carriet troonilt, olles naine, kes kõige enam grand-slame on oma hõlma halla kogunud. Muidugi ei saa kunagine tippmängija sellist asja lubada ning plaanib isaga koostöös areenile naasmist ning oma tiitli kaitsmist. Kuigi loo eri liinide alla koondub hulgaliselt eri teemakobaraid, siis antud plaan hõlmab faktoreid nagu auahnus, võidujanu, oma ülima võimekuse saavutamine, milleski parim olemine, võitlusarmastus, jne. Aga mitte vähem tähtis ei ole raamatus tõsiasi, et Carrie on naine ning, siis kui tema oma esmasel mängukarjääril tõusis, ei olnud sport eriti naisi toetav. Suhteliselt palju tuuakse välja seksismi, diskrimineerimist, topeltstandardeid ning konkreetseid seiku, kus naistennisiste peetakse kuidagi kehvemaks ning, et meesversioonidega neid võrrelda ei maksa, sest nad on ilmselgelt vähem oskuslikud, tugevad, võimekad ning tähtsad. Vihjati, et 37 ei ole mitte ainult spordis maha kantud vanus, vaid ka naisena. Mõlemal on aegumiskuupäev. Selline õhkkond mõjus ajastuautentselt (taustaks 70, 80 ja 90ndad) ning lisas ekstra kihi värvi kogu teosele ning Carrie ponnistustele. Võib isegi väita, et lugu oli tahtlikult, teadlikult ja õrritavalt feministlik, samas, ei provotseerinud, kuid oleks ehk võinud. Peategelase kõrval kulgeb ka paralleelne looliin, kus fookuses teine endine proff ja Carrie üheöösuhe, Bowe, kel on endal tarvis midagi tõestada. Mehe n-ö takistusteraja kaasamine üheaegselt naise ponnistustega toimis äärmiselt kenasti ja sümbioosis, toetades ja motiveerides Carriet, kuid üldsegi mitte viimast varjutades. Põnev oli lugeda natuke teistsugusest mängijast ja kuidas asjad meeste tennises käisid. Palju oli temaga seoses juttu vigastustest (kuigi ükski tegelane sellest reaalsusest ei pääsenud), mida oli omamoodi intrigeeriv jälgida. Bowe karjääritrajektoor ja võidud ning kaotused tundusid nii tõetruud. Ta esindas alternatiivlugu, kus mängija ei loobu tipus olles vaid jääb profisporti vegeteerima, langeb ja langeb. Loomulikult oli Bowe funktsioon loos olla romantiline siht ja ka see kiht passis süžeesse ning naise karakteriarengusse nagu üks puudu olev pusletükk. Carrie ei seisa üksi versus maailm, üksildane kalju keset ookeani, vaid ta pidi õppima avama oma südant teistele, lastes sisse inimesi, kes temast hoolisid.

Tegu on mõnes mõttes klassikalise n-ö allajääja seiklusega, võte ja tüüp lugusid, mida ma pööraselt naudin. Nii õhinat tekitav, köitev, mõnus ja motiveeriv on jälgida kedagi, kes alustab nullist ja rühib end tippu. Sel põhjusel, kuigi ma ei ole spordifänn, vaatan ma ülimalt hea meelega igast selle teemalist meelelahutust nt nagu animed/mangad "Haikyuu", "Blue Lock", "Yuri on Ice", filmid "Libe liug", "Võimsad pardid", "Kotkas Eddie", jne. Antud raamat on lihtsalt kirjanduslik versioon sellest samast žanrist ja emotsioonidest, mida see lähenemine kaasa toob, kuid oma spetsiifilise nurga, atmosfääri ja keskse konfliktiga. Tähtis ei ole, et kes on tegelased, milline sport, milline on kontekst ja tehniline pool, vaid primaarne on tunded, mida kellegi läbi raskuste tähtede poole teekond endaga kaasa toob. Nii äge on kellegile nende võidukal tõusul pöidlaid hoida ja nende saavutuste üle koos karakteritega juubeldada. Carrie puhul ei olnud otseselt tegu mõne äbarikuga, kes vastuvoolu ujub, vaid äärmiselt andeka naisega, teisel katsel lausa tennise veteraniga, kes ehk ergutamist ja usku, et suudab kõigile ära teha, väga ei vajanudki. Siiski, minult ta seda sai, sest vajutas õigele kaasa elamise nupule. Kas ta ka oma eesmärgid saavutab, seda ma ei olnud kindel, et kas soovin ikkagi näha -- olin endaga vastuolus -- , sest naise mentaalsele tervise ning isegi üleüldisele arengule oleks kaotus paremini mõjunud. Süžeeliselt oleks see loogilisem.

Veel üks keskne teema, mis teoses tähtsal kohal ja mis tegelikult kogu raamatu süda, oli Carrie suhe oma isa, Javieriga. Mees oli kunagine tenniseäss ning treenis oma tütart juba lapsest peale. Mulle tohutult meeldis paari suhe ning, olgu see tennise ümber keerlev või mitte, siis mõlemad tõesti armastasid üksteist ning Javieri uhkus ja tugi oma tütrele oli küll kohati karm, kuid soe ja mõistev. Ta oli Carrie jaoks kõigeks valmis, püüdis tema ekstreemsemaid plaane realistlikuks ohjeldada ja tahtis, et tütar oleks õnnelik, leiaks normaalse mehe ning elaks oma parimat elu. Üllataval kombel oli Javieri ja Bowe ootamatu kamraadlus ka päris mõnsa. Kui suhtedjooned ja -sügavused olid romaanis ootamatult selgelt ja rahuldavalt väljajoonistatud ning said hulganisti rambivalgust, peab siiski hoiatama, et raamat koosneb suurel hulgal trennide ja matšide kirjeldustest, kuhu vahele siis strateegia, vigastused, tennise teadmised, erinevad turniirid, jne. Mulle läksid peale spordikommentaatorite klipid ja ajakirjanduse vahepalad (nt kihvt oli lugeda Cindy Crawfordi ja Richad Gere lahutusest, Printsess Dianast, jne), mis andsid kogu loole veel ühe dimensiooni ja tegid toimuvat täisväärtuslikumaks ning mitmetahulisemaks. Tuues esile just need seksismi teemad ja naiste tennise pisendamise. Nendest meedialõikudest saame teada kuidas Carriel ei ole tegelikult just parim maine, sest naise suhtumine otsekohene, napisõnaline, keskendunud ainult tennisele, ebaviisakas ja sotsiaalselt mitte just kõige meeldivam. Naine väitis, et tal ei ole vaja kellegile meeldida ning ta on kes ta on. Ta ei teeskle. Eks see üks igivana dilemma ole, et viisakus versus autentsus. Kas reedad end, kui oled kena teistega või kui käitud nagu keegi, kes sa sisemas ei ole? Aga aitab küll, minule "Carrie Soto on tagasi" väga väga meeldis ning, isegi kui sa ei ole spordifänn, tasub raamatule võimalus anda. 

---------------------------------------

Pealkiri: Nähtamatu maailm
Autor: Liz Moore
Kirjastus: Rahva Raamat Kirjastus
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 4/5

Ma ei teadnudki väga mida oodata. Sisukirjelduses oli juttu erinevatest võtmesõnadest ning üks hetk tundus, et tegu on isegi mingit sorti müsteeriumiga. Mõnes mõttes oligi. Põhifookus osutus aga peategelase, Ada, suhtele oma isa, Davidiga. Tüdruk võttis ette teekonna meest, ja tahtmatult ka ennast, mõista ning mehe minevik avastada. Tegu on mitmetasandilise ja tundeküllase looga, kus kaasatakse eri žanreid, teemasid ning lähenemisi, seda kõike delikaatselt, sujuvalt, emotsionaalselt ning hoolivuse ja õrnusega. Raamat on suurekssaamise lugu ja mitte ainult Ada jaoks. Täiskasvanuks pidid saama nii David kui Listonite pojad, perekond, kes mängis peategelase elus märkimisväärset rolli. Ada on vaid 12. aastane kui tema isa, eduka Bostoni informaatikalabori juht, hakkab veidralt käituma, unustama, endasse tõmbuma ja kaootiliselt tegutsema. Diagnoosiks Alzheimer. David oli juba enne eksentriline, äärmiselt intelligentne, eraklik ja, konventsionaalses mõttes, tohutult veider mees, kes sai Ada läbi surrogaatemaduse, ning õpetas tüdrukut kodus. Ka Adast sai omamoodi geenius nagu isa. Kui mees enam narratiivi ei kontrollinud, hakkas välja lipsama igast anomaaliaid tema elus ning tegemistes. Need ootamatused raputavat kõiki ja kõike mehe ümber, eriti tütart, kuid David ise enam olukorda selgust tooma ei ole vaimselt ja füüsiliselt võimeline. Ülesanne jääb ümberringsete õlgadele, et salapärane David lahti muukida, nagu mõni matemaatiline valem või pusle. Inimesed võivad olla sama keerulised lahti harutada kui numbrimõistatused või isegi enam komplitseeritud. Eriti kui nad ei soovi, et keegi nende südamesse näeks ja saladusi avaldaks.

Ada, kes on harjunud suuresti isaga aega veetma nii kodus õppides kui laboris end harides, on nüüd mehe kolleegi, Diana Listoni, hoole all. Naine on üksikema kellel kolm poega. Tüdruk saadetakse esimest korda elus kooli. Temast saab lõpuks "tavaline" teismeline ning, nagu eeldada, ei ole üleminek just sujuv ja koperdamisteta. Ada on äkitselt täitsa võõras maailmas ning peab kohanema uue reaalsusega. Mängu tulevad poisid, ning tüdrukul on kõigi kolme vennaga erisugune suhe. Kaks neist kujundavad märkimisväärselt teda kui isikut. Rääkimata siis Dianast, kelle empaatia ja hoolivus tegi temast justkui tüdruku ema. Ilma küsimusteta, tingimusteta või aga-deta. Kui Ada liigub ajas edasi ja muutub, siis Davidi mineviku paljastamises on vaja liikuda ajas tagasi. Mida enam detaile kerkib veel peale, seda uskumatum lugu näib. Kes David üldse oli? Kas midagi tema kohta oli tõde? Raamat õnneks lugejat ripakile ei jäta ning põikame üks hetk isegi perioodi 20-30ndad ja 40-50ndad, et mehe läbielamisi ja tausta otse kogeda. Raamatu peamine liin aga paikneb 80ndate Bostonisse ning teeb vahepeal külastusi 2009. aastasse, kus peategelane on juba täiskasvanu ning püüab siiani oma isa lahendamata minevikus selgusele jõuda. Ajahüpped toimuvad süžees voolavalt ja loogiliselt, ning ei lõppe vaid mainitud aastatega tulevikus. 

Loos on mitmeid teemasid, mis fookuses ning mida analüüsitakse, seda inimlikult ja emotsionaalselt. Kontseptsioonid nagu pere ja sidemed isikute vahel vaadeldakse kui midagi pidevalt kasvavat ja muutuvat, midagi orgaanilist, midagi piirideta. Pere ei ole ainult veresidemed ja, mõnikord, isegi mitte veresidemed. Oma pere lood sa ise. Loomulikult on loo keskpunktiks, lisaks, isa-tütre dünaamika. Kuidas aga leida oma kohta maailmas, kui sulle tundub et sa mitte kuskile ei sobitu? Davidi ja Ada puhul tõuseb nende otsingu raske teekond teravalt esile. Kas peab teesklema, et oled keegi teine, et ümberringsesse ära mahtuda? Ootamatult kaasatakse ka gei olemise konflikt, üksik inimene versus ühiskond. Ja siis veel lisatakse virtuaalse reaalsuse dimensioon, mis otsekui on võimalus päris elu eest põgeneda ning luua endale passiv maailm. Koht, kus tunned, et kuulud sinna. Mitmed tegelased süžees pühendasid end AI-le ja arvutimaailma, sest see oli lihtsam, seal keegi ei mõistnud su üle kohut, said olla just see, kes tahad ning mudida keskkonda endale ideaalseks. Raamatus ongi nähtamatu maailm virtuaalne maailm ning nähtav maailm on tavaline reaalsus. Teatud mõttes võib romaani ka ulmeks nimetada, sest finaalis minnakse üpris sci-fiks, mis oli kummaline, kuid kontekstiga isegi täitsa klappiv suund. Davidi labor arendab keeleprotsessimise arvutiprogrammi nimega ELIXIR, mis on põhimõtteliselt AI, ning kes areneb edasi kui temaga rääkida ja talle infot anda. See programm mängib Ada ja Davidi elus tähtsat rolli, isegi kui ta suhteliselt kiiresti ajale ette jäi ja vanamoodsaks muutus. Tehnika arenes väljaspool nende laborit lihtsalt kiiremini. Kui inimmõistus hääbub, siis AI on, mõnes mõttes, igavene. Selle teemaga haakub ideaalselt tõsiasi, et David põdes Alzheimerit. Ükskõik kui tark ja laia silmaringiga sa oled, siis kustutab see haigus kõik. Mees eksisteeris edasi vaid enda lähedaste mälestustes, oma saavutustes ning ELIXIR programmis. Eriti viimases. Siit ka põnev ideearendus teoses: kas on võimalik igavesti elada virtuaalses maailmas? Seda ei ohusta inimmõistusele omase loomuliku hävimise probleem. Kas see on meie tulevik? Panna oma teadmised ja mõtted digivormi ja eksisteerida nii edasi? Kas see on okei? Kas AI igatseb meid, kui meid enam ei ole? Edasi juba saab mõtiskleda AI eneseteadlikuks muutmise teemadel. 

Raamat pakkus, lisaks, nostalgiat, sest tänapäeva noored enam ei tea, et mis olid floppy disk, need suured rohmakad arvutikastid ning internetita maailm. Kuigi 80ndatesse paigutumine ei karjunud lugedes näkku, siis need väiksed detailid, mis andsid mõista, et tegu ei ole kaasajaga, olid suurepäraselt integreeritud ning oli äge vaadata ajas tagasi. Vaatamata sellele, et loos on justkui suur fookus tehnikal ja virtuaalsel maailmal, siis tegelikult on täitsa vastupidi. Põhirõhk on inimsuhetel, meie saladustel, muredel, hirmudel ja kohtadel hinges, mida teiste eest peidame. Tegu on tundeküllase ja üdini inimliku looga, kus nähtava ja nähtamatu maailma eesmärgid on justkui samad. Nendeks on säilitada elu. Mulle teos meeldis, kuigi ta kippus vahepeal venima ning uimerdama. Kõik oli aga asjakohane ja eks eesmärk oligi natuke sellist ebareaalselt maagilist pilti näidata, sellist nähtava ja nähtamatu sümbioosi, mis alati just kõige tempokamalt ei liikunud, lähtudes enda nägemusest ajast ja selle kulgemisest. Kindlasti on tegu ühe omapärasema raamatuga, mida viimasel ajal olen lugema sattunud. 

Raamat: Kiisude eri "Frankie", "Kass, kes tabas tapja" ja "Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid"

Tervitus!

Ja taas raamatuid.

Pealkiri: Frankie
Autor: Jochen Gutsch, Maxim Leo
Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 4/5

Olen viimasel ajal janunenud selliste läbi raskuste elujaatavate ja helgete lugemis- või nägemiskogemuste järgi. Kuid iga kord kui kirjeldusest või arvustusest õhkab, et vot see on nüüd iga küüniku heldima panev looming, on tulemus kõik muud kui. Eriti selgelt on meeles kaks filmi, mida niimoodi ülistati, kui kauneid ja elu positiivset poolt illustreerivaid, mis tegelikult olid pealispinna all ikka eriti masekad. Ehk on asi minus, kuid on vahe, kas midagi on rusuv, kuid kõlama jääb elujaatus või midagi on elujaatuse kastmes, kuid tegelikult on see vaid õrn kiht ning kumisema jääb muserdav foon. Antud raamatu puhul leidsin just selle spetsiifilise tasakaalu, mida otsisin. Lugu on ängistav ja raskesti seeditavate teemadega, kuid panin teose kinni naeratus näol, uskudes parimasse. Või, tegelikult, mitte uskudes, vaid olles kindel, et kõik saab kaante vahele mahtunud süžee väliselt lõpuks ikka korda. Mees on endaga rahu teinud ja koos kiisuga nad ükskord taas diivanil jälle chillivad. Nii mõnus on raamatust edasi liikuda, teades, et vaatamata tagasilöökidele ja avatud lõpule, muutus kõik paremaks. Kui ehk vaid ühe sammu võrra. Proportsionaalselt aga tohutult.

Lugu räägib kodutust kassist, Frankiest, kes suudab inimestega rääkida, ja kes kohtab eraklikku Goldi, meest, kes on vaimselt sügavas mülkas ning plaanib enesetappu. Nagu selliste süžeede puhul tüüpiline, ei saa kumbi algselt aru teise kasulikkusest, kuid samm sammult kasvatakse kokku. Selles mõttes ei saa väga öelda, et loo kondikava midagi erilist või ennenägematut oleks. Tekkis täitsa palju paralleele nt "Mees nimega Otto" filmiga (raamatut ei ole, kahjuks, lugenud). Teekonna tegi ägedaks kassi perspektiiv oma uuele kaaslasele ja elule üldiselt. Frankie jagas oma elutarkusi, filosofeeris, rääkis maast ja taevast ning oli üldse selline mega muhe ja mõnsa kõuts. Alati klaas poolt täis. Alati. Mina olen igatahes tema fänn ja läheks vaatama kõiki kassi filme, kui ta nüüd ikka Hollywoodi vallutab. Kas on tulemas järg "Franike, the filmistaar?" Jah, kogu kupatus oli üle võlli ja kohati lausa totakas, kuid piisavalt sümpaatne ja ehe. Kaks sõpra harjuvad üksteisega, satuvad absurdsetesse seiklustesse (loomapood ja kassitoidu reklaami kandideerimine) ja avastavad üksteises elu mõtte. Päriselt. Okei, noh, Frankie ei saa, loomulikult, kunagi asendada seda mida Gold kaotas, see oli tragöödia, kuid krapsakas kass leevendas olukorda, pani mehe taas hoolima kellestki ja andis motivatsiooni tahta saada jälle mentaalselt stabiilseks. Sest keegi sõltus mehest. Ja just see ongi põhjus miks elada. 

Õnneks ei läinud filosofeerimine või siis targutamine loomade poolt sunnitult üleliigseks või nõmedaks. Ei näidatud etematena ei loomi ega inimesi. Vaid mõlemal olid eri vaatenurgad. Üllataval kombel, kõik tegelased, kahe- või neljajalgsed, olid niivõrd kuivõrd meeldivad ja omanäolised. Frankie väike sõpside gäng, kuhu kuulusid veel taksikoer ja teine tänavakass, olid lojaalsed semud, kes alati nõu ja jõuga kaaslast abistamas. Neile lisaks suhtles pisike peategelane loo jooksul igasugu erinevate elukatega, nt sõimles harakatega, tüdines lammastest ning sai pesukaru käest peksa. Loomaarst oli natuke liiga mugav ja liiga-hea-et-olla-tõsi karakter, kuid ma usun, et loomaarst on amet, kus selline hea ja ennastsalgav vaid olla saabki. Ei puudu süžeest ka lembeliin, sest Frankiel oli oma salajane südamedaam, kellele too Goldi mahitusel kirjutas oma tunnetetulvast nõretava luuletuse. Vot see maailmatasemel geniaalne meistriteos oleks raudselt luule Nobeli preemia vääriline! See on ära teeninud lausa eraldi uue kategooria. Nii siiras ja humoorikas. Ei ole raske ette kujutada, et mõni kass sellist loomingut tõsimeeli viljeleks. Minu vaieldamatu lemmik poeem läbi aegade. Koomikat leidus raamatus hulgi, kuid mitte sellist jalaga-tagumikku-tüüpi, kuigi sellistki tuli ette, siis olid killud pigem meeldivalt mahlased. Vaatamata lõbusale, olid situatsioonid tihtipeale aga pigem tõsised. On oskus kirjeldada midagi traumaatilist ja ikka mõjuda lootusrikkalt ning tõsiseltvõetavalt.

Vaatamata sellele, et raamat minuga ühise keele leidis, kipun arvama, et see see lugu ei ole kõigile passiv ning erinevad lugejad võivad sellesse suhtuda vastanduvate emotsioonidega. Arvatavasti võib see jätta paljusid külmaks või mõjuda õlgu kehitavalt. Kindlasti on neid, kes peavad raamatut kesiseks, totraks või lapsikuks. Samas, viimast peabki tsipa olema, sest, noh, peategelaseks ju ikkagi tavaline kiisu, mitte mõni inim vaimuhiiglane. Lugu ei pea peegeldama reaalsust ja mingis mõttes ta seda ka väldib. Ja kes teab, ehk on kõik aset leidmas vaimselt haavatud Goldi peas. Äkki ei olegi loetu tõeline vaid mehe fantaasia. Ausalt öeldes, on mul täitsa ükskõik mis, kes ja kuidas, sest raamat andis mulle leevendust ja pani uskuma, et ei ole võimatu leida teost, mis ühtlasi nii positiivselt kui negatiivselt poolelt paneb elu üle järele mõtlema. Jätmata suhu nukrat ning haput maitset. See on üks lihtne ja südamik raamat, kuigi mitte täiuslik, mida ma tõesti nautisin.

---------------------------------------

Pealkiri: Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid
Autor: Sōsuke Natsukawa
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 4/5

See oli nii armas ja südamlik lühike lugu. Ta käsitles justkui nii sügavaid ja keerulisi teemasid, kuid suutis need esitada nii lihtsalt, kuid mitte üldse neid odavdades. Nagu Jaapani kirjandusel minu kogemuse põhjal kombeks. See on eriline oskus. Süžee keskmes on puhas ja siiras armastus raamatute vastu ning kõik mida need teosed inimestes edendavad, toetavad, pakuvad, vahendavad, võimaldavad ja annavad. Seda võiks kohati lastejutuks pidada, kuid mulle tundub üleüldine toon ja ridade vahel peituv pigem suunatud täiskasvanutele. Või siis ehk sobib lugu kõikidele vanustele. Peategelaseks on Jaapani hikikomori, Rintarō, kes elas oma vanaisaga kasutatud raamatute poes ning, pärast kalli vaarisa surma, on nüüd jäänud sinna üksinda. Hikikomorid on siis Jaapanis enamasti täheldatud fenomen, kus ühiskond on nii nõudlik ja karm, et inimesed ei pea vastu ja sulguvad oma kodudesse ning ei käi üldse väljas ega osale sotsiaalses ja kogukondlikus elus, sukeldudes internetti, arvutimängudesse, vm. Rintarō ise kategoriseeris ennast niimoodi, kuid maailmast täitsa ära sulgunud ta veel ei olnud, kuigi hakkas vaikselt enam ja enam taanduma. Ta eelistas raamatute seltskonda inimestele. Aga, nagu Jaapani positiivsetes toonides lugudega tavapäraselt, siis alati leidub keegi, kes ulatab abikäe ning muresid saab jagatud ning leevendatud. Siinkohal on kamraadideks kaks koolikaaslast, kes ei taha lubada poisil n-ö haihtuda, ning rääkiv oranž kass, Tiiger. Viimasel on hädasti vaja, et poiss aitaks tal "päästa" raamatuid. Tõenäoliselt eesmärgiga anda poisile uus siht ja hingamine, et too saaks kaitsta midagi, mis on talle tähtis. Selleläbi poissi omakorda "päästes".

Loo võib jagada siis neljaks, kus igas ühes neis peab meie peategelane rinda pistma ühe labürindiga, kus keskmes keegi "kurjam", kes raamatuid kuidagi väärkasutab. Neile "pahalastele" on vaja moraali lugeda, mõistus pähe panna ning nende süda õigele kohale tagasi tirida. Vangistaja, purustaja, parseldaja ja üllatusesineja. Pean tunnistama, et mulle Rintarō diskussioon nende kõigiga väga meeldis, sest olgem ausad, ma olin mõlema poolega nõus. Mõlemal olid omad teooriad, argumendid, mis kõik loogilised, ainult eri vaatevinklitest, ning lahendused. Neis kõigis oli oma iva ning ma mõistsin eesmärke ja põhjuseid, iseasi, kas mulle need meeldisid või mitte. Nt ajapuudus, kokkuvõtete vajalikkus, populaarsete teoste eelistamine. Tegelikult tulenesid otsused ja tegevused kõigil ühest ning samast kohast, ehk siis, raamatute armastusest. Mulle meeldis Beethoveni 9. sümfoonia näide ja nutikas lahendus poisi poolt. Loos on mainitud, näidetena välja toodud või siis lugemissoovitustena üles täheldatud suurel hulgas erinevaid päris raamatuid ja autoreid. Nt Jane Austen, Gabriel García Márquez, Antoine de Saint-Exupéry, T.S. Eliot, Osamu Dazai, Goethe, jne. Ka oranž kass oli tõenäoliselt inspireeritud "Alice imedemaal" Irvikkassist, sest sellele kaudselt tekstis viidati. Kokkuvõttes on tegu äärmiselt nunnu, õdusa ja sooja, kuid mõtlema panema, intelligentse ja kaasahaarava, looga, kus käsitletakse mitmeid raskeid ning ka kergeid teemasid: sõprus, lein, üksindus ja, igihaljas, raamatute lembus. Mulle läks raamat kenasti peale, see lihtsalt resoneerus minuga, ning jättis sellise helge, mõnusa ja rahuliku meele südamesse. 

---------------------------------------------

Pealkiri: Kass, kes tabas tapja
Autor: L. T. Shearer
Kirjastus: Eesti Raamat
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3.5/5

See oli küll tore raamat. Muhekrimid on enamasti kõik mõnsad, kuid kui ikka rääkiv kass, Conrad, pannakse peategelaseks, siis minu, kui kassisõbra, süda heldib ning olen igati valmis mõned tunnid loovutama, et enda meelt lahutada lasta. Detektiivikate žanri kirjanikel on raske. Kõike on juba proovitud, lugejaid on kõike juba kogenud ning olla originaalne või kuidagi ennenägematult silma paista on äärmiselt komplitseeritud. Lihtsalt kõike on juba katsetatud. Kõike. Antud raamat oli aga minu esmakordne kokkupuude krimkaga, kus kiisumiisu on see, kes mõrvareid jahtima läheb. Vot see võte ongi see unikaalsus millest ma räägin. Kontseptsioon oli vahva, mulle täiega läks peale ning ainuüksi laheda Conradi pärast andestan ma raamatule kõik muud vead ja kesisused. Nt nagu mõrvamüsteerium ise. Isegi kui idee oli põnev, oli tegija suhteliselt varakult teada ning tegu oli pigem tema süü tõestamisega kui nuputamisega, et kes tegi. Tegija ise oli, lisaks, suur hunnik klišeed, mis ei teinud tolle identiteedi ja motivatsiooni just paeluvaks. Samas, Conradi ja tema kaaslase, Lulu, kes oli loo teine peategelane, plaan kurjamid vahele võtta olid tore. Seega, teose esimeses pooles natuke mõistatada sai, kuid teine osa oli pigem pahalase vahele võtmise ja tõestamise fookusega. Aju sai ragistatud, et kuidas mõrv tehniliselt ikka teostati. 

Selline huvitav detail, mida märgata, oli tõsiasi, et autorile väga meeldis süžeesse susata koroona ja progressiivsusega seotud detaile. Asju, mis tundus, et talle närvidele käisid ja mida siis erinevad karakterid igatpidi väljendasid. Ükskõik, kas kritiseerimine või kiitmine, mulle kohe üldse ei meeldi eskapismiks mõeldud kirjanduses, nt naistekates, krimkades, fantaasias, jne, igal pool, kus teemad ei ole tegelikult asjakohased ja ei panusta midagi süžeearengusse, lugeda neist päevakajalisest valdkondadest. Loen, et igast igapäeva jamast puhata, mitte, et sellega ka meelelahutushetkedel kokku puutuda. Igatahes, on sellega kuidas on, kuid Conrad oli äge ja mulle väga meeldis tema side Luluga. Viimane oli pensionile jäänud endine politseiuurija, kelle ämm oligi keskne mõrvaohver. Loo alguses kohtusid nad esimest korda, kui kass naise juurde jalutas, ning lõpuks olid nad sõbrad. Nad oli koos nunnud. Kass valib alati kaaslase ise ja seekord valis Conrad Lulu. See oli nii armas. Mulle meeldis kuidas ta peaga puksis, kuidas ta pidevalt mjäutas kui temaga räägiti ning eriti mõnus oli kuidas miisu reisis ring Lulu õlgade ümber keeratuna. Ehk siis, kokkuvõttes, äärmiselt südamlik, pehme, kurruv, nurruv ja karvane muhekrimi, kus peategelaseks üks sümpaatsemaid ja kaisutavamaid n-ö detektiive, keda ammu kohanud. Krimiliin ise oli ka täitsa okei tegelikult. 

Raamat: Ingliskeelsete eri "The Stand-In", "The Ballad of Never After", "Kingdom of the Wicked" ja "The Cruel Prince"

Tervitus!

Mõned raamatud. 

Pealkiri: The Ballad of Never After

Autor: Stephanie Garber
Kirjastus: Hodder & Stoughton
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 3/5

Kas tegemist on teise osa needusega? Need pigem kipuvad triloogiates natuke nõrgemad olema kui esimene ja viimane. Antud keskmine sarjas oli paar sammu allapoole astumine võrreldes avapauguga, kuid ta suutis siiski olla nauditav ning ma ei jõua ära oodata kolmandat (mis mul juba hangitud ja riiulil ootab). Aga mis meil siis uut? Jätkuvad Evangeline'i ja Jacksi seiklused ning seekord on fookuses nende suhte edasine intensiivsem areng, juba eelmises jaos mainitud võlvide saladuse lahendamine ning kuningriigi saatus, arvestades, et printsid olid mõlemad mängust väljas. Mis mind taas häiris ja mida ma tundsin, et on hullemaks läinud on naise alalhoiuinstinkt, loogiline mõtlemine ja otsuste tegemine. Ta suudab ennast seekord veel totakamalt igasugustesse eluohtlikesse olukordadesse sahkerdada ning need valikud ei jäta temast just head muljet. No tõesti, sulle ju öeldi, et tüüp on neetud sind tapma ja sind kasvõi maa põuest üles leidma ning sa ikka lähed trillatrallatama avalikkusesse ja arvad, et oh-ei-minuga-ei-juhtu-midagi või siis chillid koos vampiiridega, kuigi tead, et nad on ettearvamatud ja sul on juba eelnevast nendega negatiivsed kogemused. Jah, Evangeline'i selles mõttes vist enam ei paranda, aga noh, vähemalt on igasugu abipersonal kohe olemas, kui vaja jälle naine kuskilt ära päästa. Ja natuke oli tüütu ka see vampiiri teema, sest äkitselt olid nad A ja O, kuigi esimeses tundusid pigem kõrvaltegelased ning lootsin, et olime nad juba kõrvale jätnud. Ja selle ühe kogu segaduse vallandaja tüübi tagasi tulemine selles vormis nagu juhtus ja selles kontekstis jättis natuke lambika mulje, kuid intriige pakkus see igatahes. 

Süžees oli aga ka palju põnevaid arenguid ning mulle meeldisid pilguheited Jacksi ja temaga ootamatult seotud tegelaste minevikele, mis aitas karaktereid värvikamaks ja intrigeerivamaks muuta. Seosed ja ühised taustad ning saladused on alati lahedad. Kui Jacks oli esimeses osas suht müsteerium ja pigem pakkus raamat tema kohta sissejuhatust, siis antud loos muutus ta täisväärtuslikumaks tegelaseks. Tema minevik oli huvitav, kuid jäeti veel mitmeid küsimusi ja detaile õhku, mida siis eeldatavasti sarja viimane osa hakkab lahkama. Huvitav oli, lisaks, kuningriigi ja selle esimese valitsejapere saatuse avaldamine ning nende roll toimuvas ja isegi Jacksi elus. LaLa oli samuti jätkuvalt äge ning ka tema taustale visati värvi, mis naise veelgi kihvtimaks muutis. Kõige enam läks mulle peale keskse paari suhtearengut jälgida, mis on üldse kuidagi väga orgaaniliselt ja just õigel tempol liikunud. Tunded ei tekkinud lambist, vaid need järgnesid ühisele aja veetmisele ning ühiste katsumuste tagajärjel. Seega, mõjusid need siiralt ja usutavalt. Nende koosveedetud aeg seal maagilises sööklalaadses paigas oli päris nunnu. Samas, mulle ekstra dramaatiline lõppvaatus väga ei meeldinud. See oli kuidagi ootamatu, kiirustatud, sunnitud ja tegi paari suhteteekonnal natuke liiga kiireid samme edasi, mis vähendas natuke autentsust nende kontakti mõistliku arengu suunast. Igatahes, nõrgem raamat kui esimene, kuid seda ongi tavaliselt oodata. Eks see keskmine kipubki olema selline ei kana ega kala ning pigem vahepala ja eelmäng finaalile. 

-----------------------------------------------

Pealkiri: The Stand-In

Autor: Lily Chu
Kirjastus: Sourcebooks Casablanca
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 2.5/5

Nagu üks klassikaline Aasia draama, c-drama, k-drama, j-drama, thai-drama, vm. Ainult, et Ameerikasse paigutunud. See fakt oli loos positiivne ja ka negatiivne. Teisikute teema on alati selline natuke kahtlane. Ega ju ainult nägu ei pea klappima, vaid inimese teeb konkreetselt "temaks" ju veel kehakeel, maneerid, hoiak, hääl, jne. Kõike imiteerida, eriti kedagi kuulsat, ja nii, et keegi andunud fännidest, kes muidu oma iidolite igat hingetõmmet analüüsivad, ei tundu eriti realistlik. Kuid ega seda seebikad alati ei olegi. Ega peagi olema. Põhimõtteliselt, pannes aga pähe paruka, on, mittekellegist peategelane, Gracie, automaatselt keegi teine. Nagu nipsti. Oleksin saanud sellele ebatõenäolisele faktile silma kinni pigistada, kuid liiga palju kokkusattumusi on juba liiga palju. Nimelt tulid siin, lisaks, välja mingid sugulusteemad ja siis oli küll heal usul ning igasugu loogikal kriips peal. Ei tasu üle võlli minna. Tuleb teada kui palju draamat ja telenovelalikke võtteid ühte patta panna on mõistlik. Ka põhjus, et miks Hiina filmistaar, Fangli, soovis teisikut leida ja natuke rambivalgusest taganeda, oleks võinud enam fookust saada, sest see oli suurepärane võimalus käsitleda tähekeste vaimse tervise probleeme. Ega Hollywoodis meelakkumine ole, kuid Aasia meelelahutustööstused on brutaalsed ja halastamatud kohe ekstra kõrgel ning ulme maailma tasandil. Need mitte ei tapa, vaid põrmustavad.

Gracie oli selline kentsakas tšikk, sest ta koguaeg vingus ja ei olnud rahul ning tal ei olnud, väidetavalt, aega, kuid ta ei teinud väga midagi, et seda parandada. Ta koostas muudkui nimekirju, et mis ta peab päeval/nädalas/vm tegema, nt nagu pese pesu, kuid ei suutnud väiksemaidki asju korda saata. Kui ta Fanglina pidi käituma, siis alalõpmata ei kuulanud ta teisi, sattus lollakatesse olukordadesse ja tekitas teistele pahandust. Võta jalad tagumiku alt välja, tüdruk, ära oiga ja pese lõpuks see pesu ära! Jah, eks tal ka omad mured, suured ja väiksed, kuid riiete masinasse panemine ja nupu vajutamine ei tohiks olla nii keeruline. Tüütu! Süžee keskmes on, muidugi, romantikaliin Gracie ja Fangli sõbra, kuulsa filminäitleja, Sami, vahel. Nende suhet võiks isegi nunnuks ja nauditavaks nimetada kui Sam ei oleks pidevalt puhunud külma ning siis äkki sooja, ning lõpus ei oleks olnud seda ülimegaüber nõmedat "arusaamatust". Peale selle, venis selle lahendus nii meeletult pikas, mingitel lapsikutel ja jopakatel põhjustel. Ja siis, nagu panniga näkku, võtab Gracie end kokku, saab IT-miljonäriks, krabad kuti lõpuks tagasi, nagu muuseas, toimuvad perekokkutulekud, ja everyone lives happily ever after. Oot, mida...?! Okei, ma natuke tegelikult ikka nautisin seda lugu, sest noh, selline tavaline tüdruk ja kuulus tüüp tuhkatriinulood on ju armsad ja muinasjutulised. Sellist mannavahtu on veebruarikuusse hädasti vaja. Samas, ei olnud konkreetne raamat just kõige kvaliteetsemate žanrinäidete killas. 

-----------------------------------------------

Pealkiri: Kingdom of the Wicked

Autor: Kerri Maniscalco
Kirjastus: Hodder Paperback
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 3/5

Ootasin nagu enamat. Arvan, et teist osa ma enam kätte ei võta. Lihtsalt nii palju muud on lugeda ja esimene raamat ei suutnud piisavalt köita, kuigi selles oli mitmeid edukalt saavutatud aspekte. Komistuskiviks sai vist keskse paari omavaheline suhe, mis oli kuidagi tohutult igav ja ma ei tundud piisavalt keemiat, et veel kaks osa nende romansiga veeta. Lugesin järgede arvustustest, et asi pidi liiga seksikeskseks minema ka ning ainult mõtlevad üksteise rammimise peale, mis mind kohe üldse ei huvitav. See on tüütult üksluine. Igatahes, kuigi, meie kangelanna, Vittoria, oli täitsa asjalik ja intrigeeriv tegelane, ei suutnud ma temaga kontakti leida ning hoolida naise katsumustest. Tema kaksikõde, kes juba esimestes peatükkides oma otsa leiab ja kogu süžee vallandab, mõjus palju paeluvamalt. Ja siis meie kangelane, Wrath, ehk siis Raev, üks seitsmest surmapatust ja põrgu prints, no ei suutnud minus õhinat äratada. Ta tundus nagu mingi suvaline kuum ja salapärane tüüp, mitte kurjuse kehastus. Ta oli samuti kuidagi plass ja tundus nõrguke, arvestades sellega, et kes ta pidi olema ja millisena ta vendi kujutati. Raev oli nagu mingi vaene sugulane nende kõrval. Kuigi lõpp tõotas etemat arengut selles vallas. Aga oli juba hilja ning rong oli minu jaoks sarja kiindumiseks jaamast lahkunud.

Aga nüüd positiivset, sest tegelikult oli sarja esimeses osas palju potentsiaali ning nt maailmaloomine oli täitsa äge. Ei olnud liiga sügav ja keeruline, kuid andis piisavalt detailsust ning viskas õhku paeluvaid ideid ja lahendusi. Nõiad, deemonid, põrguprintsid, mungad, kloostrid, lossid ja maagia. Mulle tohutult meeldis loo keskkond, mis paiknes Sitsiiliasse, ning üleüldse oli Itaalia õhkkond väga edukalt realiseeritud. Alustades nii toidust, millest pidevalt räägiti, asjakohasest itaaliakeelsest sõnavarast, kuni üldise fiilinguni. Põnev oli n-ö krimiliin, sest tegelikult võiks lugu pidada detektiiviromaaniks, sest süžee keskendus Vittoria kaksikõe mõrvale ning kes tegi, miks tegi, kuidas tegi. Noorte nõidade surmasid koguneb veelgi ja kahtlusaluseid on hulgi. Võib-olla kõige kaasahaaravam aspekt teoses oligi kontseptsioon, et miks mõrvad toimuvad ja kes selle taga on. Ilmselgelt oli siin tegu saatana või printsidega, kuid milline neist ja miks, oli täitsa köitev jälgida. Kui meie teekonnakaaslased, Vittoria ja Wrath, vaid natukegi koloriidsemad, elavamad ja paremini väljajoonistatumad oleks olnud. Või ma neist lihtsalt rohkem hoolinud oleks. Me ei leidnud väga ühist keelt ning, vaatamata täitsa soliidsele lähenemisele ja üldisele teostusele, jättis raamat minu jaoks vajaka tegelaste kohalt. 

----------------------------------------------

Pealkiri: The Cruel Prince

Autor: Holly Black 
Kirjastus: Bonnier
Ilmumisaasta: 2018
Minu hinnang: 4/5

Lugesin seda raamatut kohe kui see 2018. aastal esmakordselt välja tuli. Lugu meeldis mulle, kuid millegipärast ei jõudnud ma enam järgi kätte võtta, ning, nüüd, pea seitse aastat hiljem, tekkis mul äkitselt tahtmine ikkagi see viga parandada ja Jude'i seiklustega finaali jõuda. Ma aga ei mäleta detaile ning, seega, tundus mõistlik esimene osa uuesti läbi künda. On meeldiv tõdeda, et aastatega ei ole midagi muutunud ja raamat leidis jätkuvalt minuga ühise keele. Ta oli pigem üks esimestest menukust leidnud žanrinäidetest noortekatest, mis ei olnud enam must ja valge, a la "Videvik", kus leidus ohtralt problemaatilist käitumist ja olukordi, kus peategelaseks võis olla kahtlase motiivi ja lähenemisega moraalselt hall kangelanna, ning kus kangelane ei olnud väga kangelaslik. Kus keskne paar reaalselt üksteist vihkavad, mitte sõnades, vaid teevadki teineteisele halba ja haiget. Teos ei olnud noortekas, kus kõik on sirgjooneline, ja armunud muudkui õhkavad lembusest, sest nende vahel on lihtsalt see mingi müstiliselt "eriline ja eepiline" keemia ning tõmme, armastus või siis iha esimesest silmapilgust. Kuigi, jah, midagi taolist on ka Jude'i ja Cardani vahel, kuid see oli pigem väga vastumeelne vastandid tõmbavad, siiralt jälestavad seda tunnet ja näitavad usutavalt välja, kui selline kelmikas vihkan-kuid-sa-oled-nii-kuum-ja-nii-kui-sa-oma-šokolaadikarva-silmad-mulle-suunad-siis-ei-vihkagi-plaksti-sind-enam. Nüüd on teosele sarnaseid lugusid juba raamatuturul jalaga segada, kuid Jude ja Cardan oli ühed esimesed omanäolised, kes niivõrd populaarseks lugejate hulgas said. 

Jude'i ja tema kaksikõe ema ning isa tapetakse naise endise kallima, haldjate sõjaväeülema poolt, ning tüdrukud on sunnitud üles kasvama sellel müstilisel maal, kus nad on pidevalt ohus ning kehvemas seisus ja peavad, pealekauba, oma vanemata mõrtsukat kohtlema isana. Juba alguses antakse mõista, et selle maailma haldjad ei ole õblukesed ja õrnad, vaid verejanulised, julmad ja enesekesksed. Isegi kui nad ei taha inimestele halba, mida nad enamasti siiski tahavad, teevad nad seda isegi kogemata ja ei pilguta silmagi. Inimesed on neile nagu putukad. Mulle meeldis selline süngem lähenemine, sest see tundus kuidagi autentsem ja loogilisem. Haldjad ei ole inimesed, neil ei ole inimeste emotsioone või põhimõtteid. Nad on teine liik, kelle reeglid baseeruvad sellel, et tugevamal on võim. Jude ei suuda selle reaalsusega leppida ja tahab saada kellekski tähtsaks, kellekski, kelle sõna maksab ja keda võetakse tõsiselt. Tema õde tahab alluda ja sulanduda keskkonda, olles Jude'i vastand. Cardan on üks kuningriigi printsidest, kes armastab juua, laaberdada, laiselda ning meie kangelannat piinata. Mõlema tegelase taust ei ole just leebe ja lõbus ning mõlemad otsivad oma paika siin ilmas. Üks hetk nende kahe eksinu ja soovimatu huvide teekonnad ristuvad ning neist saavad vastumeelsed liitlased. Nii mõnus, et nende romanss ei olnud imal ja suhkrune, pigem spektri teises otsas, sest nad peksid metafoorselt nii käte kui jalgade igasugusele tõmbele vastu. Esimeses raamatus tegelikult ohtralt romantikat ei esinegi. Pigem on osa nagu eelmäng ja suhete jääst soojendamine, andmaks tegelastele võimalust üksteisest enam teada saada, üksteist mõista ja üksteise nõrku kohti tabada. Mulle nii meeldib, kui paaride vahel reaalselt toimub mingi areng, sellele on võimalik kaasa elada, seda on konkreetselt võimalik näha ja see suudab end esitada enam-vähem orgaaniliselt ning usutavalt. Mis veel äge on, et Jube on selline agressiivsem, aktiivsem ja dominantsem pool. Cardan aga pigem laseb end kaasa tirida, on kaunis kuid laisk ja omamoodi traumeeritud. Poisiga juhtuvad asjad, tüdruk on aga see, kes asju juhtuma paneb. Selline soorollide vahetus oli põnev ja värskendav vaheldus.

Üks kihvtimaid seiku loos on finaal. No vot sellist puänti ma ei oleks osanud oodata ning see oli nii magus, nii nii magus. Ja ettenägematu, nutikas ja loogiline. Kuidas kõik tükid ikkagi niimoodi paika loksusid, et keegi ei näinud Jude'i plaane ette, oli lahe. Asjad arenevad ühte moodi ja siis toimub 180 kraadine pööre. See toimus nii sujuvalt ja sidusalt kõige muuga, et ma isegi ei saa vinguda, et tuli nagu lambist. Võib-olla teised lugejad võisid seda ennustada, kuid mind võttis pahviks. See on nii nii nii super suund, kuhu süžee tüüris, ja ma ei jõua ära oodata, et kuhu see tohuvabaohu kulgeb. Jude sai, mis tahtis, võimu ja tähtsust, kuid kas ta suudab seda ka hoida, kui terve maja põleb ja ainult pangega on vett, et kõiki tulekahjukoldeid kustutada. Aga kui mitte Jude, siis kes teine kogu segadusega hakkama saaks? Ta just seda sooviski. Eks selline ettearvamatu komponent ole jätkuvalt Cardan, kuid mingi hetk peaksid siirad tunded ju noorukite vahel mängu tulema ning siis läheb juba põnevamaks. Igatahes, mulle selline tumedatoonilisem ja isegi problemaatiline süžee ja lähenemine noortekate romantasysse (romance + fantasy) läks täiega peale. Asja tegi lihtsamaks, et tegelased olid huvitavad ja omanäolised. Jude ja Cardan ei pea meeldima, eriti nende käitumine, et neile kaasa elada, kuid jääb arusaamatuks, et miks nad ei võiks lugejatele meeldida. Nad on mis nad on. Igatahes, teine osa juba öökapil ja ootused on kõrged. 

Kino: Ports 2023 aasta filme vol 7 (k.a. "Napoleon", "Kummitus Veneetsias", "Nähtamatu võitlus")

Tervitus!

Veel mõned filmid. 

Pealkiri: Nähtamatu võitlus
Originaalpealkiri: Nähtamatu võitlus 
Kinodes alates: 08.12.2023
Minu hinnang: 4/5

Hämmastavalt totakas ja ülevõlli film, kuid veidralt originaalne ja vinge, omanäoline ning meeldejääv. Mängides nii nõuka nostalgia peal (nt klaasist piima pudelid tekitasid heldimust) ning kaasates müstilisi õigeusu elemente, lisades neile kung fu ja metal-muusika, peaks kogu kupatus olema üks pudru ja kapsad, mis omavahel üldsegi mitte ei klapi. Midagi siit, midagi sealt ja üks paras segadus. Tegu on aga ootamatult sidusa ja ühtse tooniga teosega, kus selline napakas ja ebakonventsionaalne lähenemine ideaalselt toimib ning paneb lausa uskuma, et selline see elu nõuka ajal oligi. Suitsuvorst, kung fu ja Black Sabbath. Linateosel on oma kindel stiil, meeleolu ja eksentrilisus, selle kõige paremas mõistes. Väga meeldis kuidagi luitunud, kuid värvikirev, kollakas ja vanamoodne visuaal, mis matkis 60ndate ja 70ndate filmide värvipaletti. Isegi visuaalsed efektid oli täitsa omased selle perioodi kinole ning mõjusid koomiliselt, kuid lahedalt. Võitlusstseene oleks võinud enam olla, arvestades, et see oli ka loo üks fookusteemasid, kuid püüti ju süžees sõnumitena ikka edasi anda, et ehk on elus tähtsamaidki asju. Peamine on mõistus, meelekindlus ja siis füüsiline. Eks pakkus lugu omajagu diipi ja metat, mida ma tegelikult väga lahti mõtestada ei viitsinud, sest visuaalne pakett võttis kogu mu tähelepanu. Huumoritki oli julgelt, pigem peenemat ja nišikat, mitte jalga tagumikku koomikat. Kogu kontseptsioon oli naljakattega ning sellepärast ehk ekstra kilude peale ei panustatudki. Näitlemine oli suurepärane, eriti Ursel Tilk, kes täiega nautis selle tola mängimist ning oli kuidagi nii ehe. Linateos kippus aga üks hetk venima ning läks liiga pikaldaseks, mis tekitas tunde, et film on kestvam kui ta tegelikult oli. Kõik seigad ning stseenid olid ilmselgelt vajalik ja panustasid tervikusse, kuid kuskil toimus koperdamine ja asi kippus uimerdama. Kokkuvõttes on tegu siiski kihvti ja unikaalse looga, mis ei häbene, peida ega püüa olla midagi traditsionaalselt väärt, vaid tahab olla see lahe vintage tüüp, kes naudib oma kiikse ja vehib kõigi ees uhkusega oma veidrate eripäradega. 

----------------------------------------

Pealkiri: Kummitus Veneetsias
Originaalpealkiri: A Haunting in Venice
Kinodes alates: 15.09.2023
Minu hinnang: 3.5/5

No ei saa uued Hollywoodi filmid oma suurte eelarvete ja võimalustega vastu Poiroti telesarjadele. Fiiling lihtsalt ei ole see mis peaks. Ehk siis, rohkem raha ja kuulsamad näitlejad ei võrdu automaatselt parema tulemusega. Kui esimene film oli hea ja teine, "Surm Niilusel", oli nadi, siis käesolev väljalase on tegelikult mõlemast eelnevast kahest parim. Ja seda suuresti ühel põhjusel. Visuaalselt on tegu lausa meistriteosega, sest selles aspektis ei ole kokku hoitud ning sügavamad taskud tõesti tasuvad ennast ära. Kuigi originaallugu ei paiknenud Veneetsiasse, siis annab uus kõnekas ja koloriidne asupaik võimaluse keskkonna toel süžeele rohkem värvi lisada. Panus on märkimisväärne, sest sellest hoonest ja linnast saab lausa eraldi tegelane. Kohati jätab too tegelased lausa varju. Lisaks, on loosse kaasatud ka paranormaalsed olukorrad, mida algsetes raamatutes väga ei kombitud. Film kasutab täiega ära seda, et leiab aset ajaloolises ja salapärases lossis keset tormi ja vett ning pingutab ehk tondilooga natuke üle. Sellega pakutakse omamoodi õuduselementi ning linateos on justkui kergemat sorti hirmufilm. Kohati võttis kõhedaks küll. Mulle on Poirot aga alati meeldinud just tema kahe jalaga maa peal suuna tõttu ning ma ei ole kindel kas sellised vaimumaailma lisad tema karakteriga õnnestunult klapivad. Need õudus ja fantaasia detailid võivad mõnele meeldida ja mõnele mitte. Süžee ise otseselt ei üllata, kui oled sellel põhinevat teosega kokkupuutunud, kuigi tapmiste motiivide kohalt on muutused drastilised. Mis on omamoodi tore valik, sest siis ka need, kes on raamatut lugenud, saavad üllatuste osaliseks ning mõlemad ei ole üks ühele teineteise koopiad. Näitlemine on igati soliidne, kuigi ma ei suuda harjuda Kenneth Branaghiga kui Poirotiga. No ei suuda. Ta on liiga ülepakutud ja näitleja olemus domineerib üle tegelase. Kokkuvõttes, on tegu aga tervitatava edasiminekuga eelmise kahe filmiga võrreldes ning loodan siiski, et mõni neljaski vuntsi lugu jõuab üks hetk suurele ekraanile.

----------------------------------------

Pealkiri: Napoleon
Originaalpealkiri: Napoleon
Kinodes alates: 24.11.2023
Minu hinnang: 2.5/5

Ajaloo ühest kuulsaimast väejuhist tehti täielik tuhvlialgune tola. Mind nii häiris. Kas eesmärk oligi tema saavutusi kuidagi pisendada ning näidata meest kui lihtsalt hea õnnega igisejat ja viiksujast, kes sitsis oma naise pilli järgi. See oli nii hale ja ma ei taha uskuda, et selline drastilise kraadini painutatud narratiiv oli ajalooliselt tõetruu. Napoleon oli kui hale idioot. Kas järgmisena võtame ette Caesari dekonstruktsiooni? Süžees võeti fookuseks mehe suhted, mitte niiväga tema militaarsed saavutused või riigijuhtimise tegemised, mis iseenesest on huvitav perspektiiv ning pakub ehk intiimsemat ja sügavamat vaadet tema ellu. Samas, balanss oli täitsa paigast ära, sest tundus, et meelega keskenduti kõigele negatiivsele ja visati õli tulle, et teda ebakompetentse ja armetuna näidata. Otse loomulikult ei pea alati kedagi kiitma ja ehetega üle kaunistama. Tuleb olla võimalikult objektiivne, kuid tehes nigelaks mõne ajaloolise figuuri, kes ka reaalselt selle ära teenis, ja on tuntud kui negatiivse poole kaldu, on arusaadav, kuid Napoleon muuta hampelmanniks, oli natuke minu maitsele liiast. Sõjavägi ja tema sõdurid väga armastasid ja imetlesid seda meest, kes kampaaniate ajal koos kaaslastega koos tule ümber istus ning ei eraldanud ennast tavalistest sõduritest. On põhjus, miks tema mehed teda väärtustasid. Antud filmis oli see päriselt eksisteerinud andumus, lojaalsus ja usaldus Napoleoni igati põhjendamatu ning arusaamatu. Need kaks reaalsust ei klappinud kokku. Kogu võhm läks Josephine'ile ning see tasus ära, sest naine oli etemini kujutatud, intrigeeriv ja usutav, arvestades milline võimukas ja võimekas isik ta oli. Tema mees oli aga naerunumber. Kas ehk pidigi film olema midagi paroodia sarnast või komöödiasugemetega? Visuaalselt ma väga iriseda ei saa, sest Ridley Scottile omaselt näeb kogu kupatus suursugune ja suurejooneline välja. Silmailu oli ning mitmeid ägedaid stseene leidus, eriti need, mis illustreerisid sõjakäike ja lahinguid. Lõppkokkuvõttes, mannetu film, sama mannetu kui versioon Napoleonist selle teose vaatevinklist nähtuna. 

----------------------------------------

Pealkiri: Sinine põrnikas
Originaalpealkiri: Blue Beetle
Kinodes alates: 18.08.2023
Minu hinnang: 3.5/5

Superkangelaste väsimus on tõeline. Ja nende linateoste kvaliteet on ka tohutult langenud. Seda peegeldavad vaatajanumbrid, üldsuse huvi drastiline vähenemine ning raha kokku kuivamine. Ega antud filmgi žanri päästma tulnud ning esindas ja oli suht kõike, miks rahvas on seda tüüpi linateostele selja keeranud, kuid minule nähtu meeldis. Ta ei olnud mitte midagi erilist, originaalset või hiilgavat, kuid see vana hea stamp süžee ja tüüpilised valikud mõnikord lihtsalt toimivad. Klassika on klassika, mingi muster, mis on end tõestanud, on edukas ja konstantselt taaskasutatav kindla põhjusega. Ja just seda baas lähtepunkti võlu ja valu tabas minu silmis antud lugu. Nii äge on alati kaasa elada ühele n-ö allajääjale, kelle jaoks kõik on viltu ja vastu, kuid kes suudab oma järjekindluse, headuse ja põhimõtetele kindlaks jäädes midagi suurt ja vägevat korda saata. Latiinode kogukonda esindav, Jaime, ja kõik teda ümbritsev, oli muidugi üks suur mahlane stereotüüp ja telenovela maiguga, kuid mõnikord need iseloomujooned töötavad loo kasuks, nt arusaam, et latiinod on oma peredega väga lähedased, sest oli ju äge kui kõik poisi lähedased aktiivselt võitlusesse kaasatud said. See pakkus palju huumorit ja selliseid "Yes!!!" momente. Filmis leidus üldse hea tasakaal tõsisest ja koomilisest, samuti, emotsioonidest ja äkšonist. Superkangelaste mütoloogia pool oli, lisaks, täitsa üllatav ja äge, sest ma ei teadnud sellest Sinise Põrnika tegelasest mitte kui midagi. Oli lahe, et kaasatud oli nii üleloomulikud võimed ja maailm, kui tavalised, teadusel ja inimlikel oskustel põhinevad kangelased. Siiski, ega see film ja lugu eriti meeldejääv ei olnud ning millegi erilisega otseselt esile ei kerkinud. Teisalt, mõnikord on vana hea hakklihakaste kõige maitsvam, isegi kui oled seda miljon korda söönud, ning mingid ainulaadsed ja erakordsed Michelini gurmeeroad lihtsalt lendavad üle pea. Just nostalgilise sööklatoiduga võib seda filmi võrrelda. Ennast tõestanud, kuid natuke plass ja vanamoeline. Aga hea. 

----------------------------------------

Pealkiri: Päikeseaeg
Originaalpealkiri: Päikeseaeg
Kinodes alates: 06.10.2023
Minu hinnang: 3/5

Olen ausalt öeldes natuke segaduses, et kuidas peaksin filmile lähenemine. Mis nurga alt? Olen teiste arvamusi lugenud ning jääb kõlama idee, et antud dokumentaal oli helge ja positiivne ja kaunis ning päikeseline. Minu jaoks oli see äärmiselt masendav. Jah, ilus ja ehe, kuid depressiivne. Looduslik ja maine, kuid kuidagi tumedates toonides ning trööstitust vaatevinklist. Pealkirjas olevat päikeseaega oli minimaalselt, mis tekitaski küsimuse, et kas fookus oli pigem pimedal perioodil ning päike oli siis see mida oodata, nagu puänt lõpus, üürikest aega ja pikka ootamist väärt, või siis mõne jaoks ongi kogu aastaajaring nagu üks konstantne päikeseaeg. Sest pole vahet mis õues, vaid loeb see mis sees. Minu jaoks on pime periood, mida meil on ohtralt, raske nii vaimselt kui füüsiliselt, seega, oli mul keeruline näha seda filmi kui midagi eredat, lõõgastavat ja helget. Siit tekkiski kognitiivne dissonants ja mul oli raske antud teost nautida ning väärtustada ehk sellena mis ta baastasandil olema pidi. Samas, äkki oligi siht, et on raske, on rõske ja on rõhuv, kuid lõpuks tuleb alati valgus, mis kõik eelneva otsekui kustutab ning aitab taas ellu ärgata. Mitte ainult loodusel, loomadel ja kõigil elukatel, vaid ka inimestel. Mulle aga väga meeldis kuidas film kas teadlikult või isegi alateadlikult kuidagi promos introvertsust ja iseendaga olemist, suhteid lähedastega ning lapsepõlve rõõme. Koguaeg ei pea olema ümbritsetud müra ja inimmasside melust ning rööprähklemine ei tohiks olla eesmärk iseenesest. Seda looduserütmis rahulikult kulgemist oli tegelikult mõnus vaadelda ning omamoodi näis see hüpnotiseeriv. Toredad olid mudilaste seiklused metsas, mis tuletavad teravalt ja nostalgiliselt mulle meelde minu enda loodusküllast lapsepõlve ning hommikust õhtuni päevi, kus lihtsalt sai õues mütatud ja roheluses ringi mängitud. Köitev dokumentaal, kuid mul tekkisid ebaselged tunded ning mitmeti mõistetavad arusaamad nähtust. 

----------------------------------------

Pealkiri: Härra Blake teie teenistuses!
Originaalpealkiri: Mr. Blake at Your Service!
Kinodes alates: 17.11.2023
Minu hinnang: 2.5/5

John Malkovich on kõva näitleja, selline omapärane, eriline ja kuidagi teistmoodi. Ja eks ta on oma karjääri jooksul juba tõestanud, et annet tal on ning las ta siis nüüd oma vanaduspõlves on ära teeninud mõned lihtsalt rahatšeki saamise eesmärgil tehtud filmid, kus tal on vaja vaid kohale tulla ja, põhimõtteliselt, panustada nii minimaalselt kui võimalik. Nt lihtsalt hingata ja nähtav olla. Okei, no liiga vähe ta vist ikka ei andnud endast, sest mees pursib edukalt suurema osa linateosest prantsuse keelt. Seda täitsa tõetruult ja mitte kõrva ülemäära riivavalt, kuigi tsipake konarlik on tulemus ikka. Film ise on selline tüüpiline ja täitsa mittemidagiütlev soe ning südamlik heatujulugu, kus rikkur vajab vaheldust, puhkust ning omamoodi lunastust, sattudes hunniku erinevate probleemidega kimpus kaootilise tegelastekarja otsa, kus ta siis oma headuse, soovituste ja tarkade mõtteteradega hakkab kõigi ümberringsete elu paremuse poole muutma. Vaja on vaid ühte inimest, kes sinusse usub, sind toetab, sind mõistab ja kuulab, et saaksidki probleemid lahendatud, ning kõik elavad õnnelikult elu lõpuni. Muidugi, aitab see abistaja teisi aidates ka iseennast ning tervenemine toimub kahepoolselt sümbioosis. Käsi peseb kätt ja positiivsus on nakkav. Sellised filmid on tegelikult väga mõnsad, neil on oma eesmärk ja nad võivad õigel ajal õiges kontekstis olla inspireerivad ning nauditavad. Tihti aga jäädakse kuidagi kesiseks ning ei pakuta midagi värsket ja see ekstra samm jääb astumata. Täpselt samamoodi ka antud linateosega. Sõnum on ju kiiduväärt ning süžee on, lisaks, täitsa nunnu, kuid tulemus jääb pealiskaudseks, natuke odavaks, amatöörlikuks ja õhukeseks. Armas film, tore kass, šarmantne John Malkovich, realistlikud tegelaste mured ja lahendused, kuid midagi jäi, kahjuks, puudu.