Raamat: Naistekate eri "Oota mind", "Ööbik", "Unistus õmblusmasinast" ja "Romantiline komöödia"

Tervitus!

Ja taas raamatuid.

Pealkiri: Oota mind
Autor: Santa Montefiore
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 3.5/5

Põhinedes, väidetavalt, tõestisündinud lool, keerleb lugu ümber taassünni ja kustumatu armastuse. Ma nimetaks raamatut ka esoteerika eriks, sest propaganda oli tugev ning mind isegi häiris kuidas vastakuti pandi uskujad ja mitte uskujad. Elizabethist tehti selline kitsarinnaline kurjam, kuid vot Robyn oli ideaalne ja nii nii mõistev. Viis kuidas ühte naist näidatakse paremana, sest teine on tehtud nii nõmedaks, oli kuidagi tobe. Aga iseenesest hästi põnev kontseptsioon, eriti arvestades, et autori tuttavaga oli midagi sarnast juhtunud ja temast naine inspiratsiooni romaaniks saigi. Mees nägi unes ja kujutas end ette pidevalt kellegi teisena, teises asjas, ning muud seletust tema täppisteadmistele ei olnud võimalik leida, kui et ta elas läbi pidevalt košmaare oma eelmisest elust. Sama juhtub ka Maxiga, kes konstantselt vaevleb lahinguvälja hirmude küüsis ning on veendunud, et need on mälestused minevikust. Ja ongi, veendudes aina enam ja enam, kui kohtudes eri sensitiividega ning hakates uurima hinge potentsiaalse eelmise n-ö keha elu. Süžee liigub ajas edasi tagasi ning alustab Cornwallis, vahetult enne II Maailmasõda, kus noor Florence on armunud sarmikasse Aubreysse. Tolle silmarõõm tüdruk aga ei ole, kuid mehe vend, Rupert, püüab, esmalt lootusetult ja korvi saades, agaralt neiu südant võita. Mulle need armudraama peatükid enne sõda tegelikult kõige enam imponeerisid. See oli romantiline, nunnu ja meelelahutuslik. Kuigi loo keskne suhe liikus liiga kiiresti, mitte ajaliselt vaid leheküljeliselt, oleksin hea meelega paari kurameerimisega rohkem aega veetnud. Siis tuli sõda ja lugu võttis sellise ajaloolise kroonika kõrvalmaitse ning möödus kärmelt ja ülevaatlikult. Pigem oli raamat siis natuke nagu mitteilukirjandus kui armastusromaan. Huvitav oli, muidugi, kuulda Arnhemi lahingust, selle tagamaadest ning tragöödiast. 

Siis hüppab süžee 80ndedatesse ja saame tuttavaks Maxiga. Lootes saada vastuseid oma hädadele, hakkab mees uurima oma sugupuud ning niidid viivad teda sinna samasse Cornwalli paika, kus Florence ja Rupert üksteist leidsid. Ja, otse loomulikult, on Maxil endalgi väike armuromanss Robyniga, mis ei olegi nii lihtne lahendada, vaatamata sellele, et vähemalt mees tunneb, et on leidnud oma hingesugulase. Nagu mainitud, siis Florence ja Rupert olid paeluv ja armas paar, Max ja Robyn pigem liiga pealiskaudne ja üleliia imal. Maxi kinnisidee naisega seoses mingi hetk kõlas natuke imelikult ja vinguvalt. Kas me saame aga kahe paari puhul väita, et siin on võimalik paralleele tõmmata? Mingi piirini kulges mõlema areng väga sarnaselt teineteisele. Ehk siis ajalugu kordub, väikeste möönduste ja modifitseerimistega. Teoses on ka veel kolmas ajaperiood, kuhu sisse põigatakse, ning selleks on 90nendad, kus Florence on veel täitsa elus ja ootab siiani oma Rupertit tagasi. Sellele viitabki raamatu pealkiri, kus mees palus luuletuse vahendusel teisest ilmast naist ennast oodata. Paranormaalsuse ja esoteerika huvilistele on loos hulganisti mida nautida, kuigi päris ulmeks aga ei minda. Romantika austajatele ka. Ning isegi ajaloosõbrad peaksid siit ühtteist põnevat leidma. Samas, kõike need eri liinid, eri ajad, eri teemad, eri stiilid ja fookused võivad loo kohati katkendlikuks, tükiliseks ja mitte just kõige sujuvamaks teha. Eriti kuna kõik need aspektid ei saa alati piisavalt rambivalgust või siis saavad ebavajalikult rohkelt. Raamat ei suju alati kõige paremini. Siiski, kaugeltki mitte parim ajalooline romantika mida eales lugenud olen, on ta täitsa soliidne ja mõnus meelelahutus. 

-------------------------------------

Pealkiri: Unistus õmblusmasinast

Autor: Bianca Pitzorno
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 3/5

Ootasin nagu enamat. Kaanepilt oli nii kaunis ning kujutasin ette midagi "La Promesa" või "Downton Abbey" sarnast oma stiililt ja esteetikalt. Seda ka sain, kuid lugu ise jäi kohati kesiseks. Üks hetk oli päris hea, detailne, sisukas ja põnev, siis aga kuidagi pealiskaudne ja rutakalt edasi jooksev. Loo keskmes on 19. sajandi lõpul Itaalias elav vaene õmblejanna, kes oma elulugu mina-vormis jutustab. Ta saab endaga tegelikult päris hästi hakkama ning jõuab oma töökuse ja õigete tutvustega üpris heale positsioonile välja. Raamat pakub täisväärtuslikku ja köitvat pilguheidet selle naise tööelusse ning õmblemisest, õmblejannade tegemistest ja ameti muredest ning rõõmudest on ohtralt lugeda. Pikki paragraafe kirjeldab naine kuidas, mida, kellele ja miks ta oma professioonis tegi. Palju saab, muidugi, kuulata vaeste elu raskustest ning ühiskonna ebavõrdsusest. Rikkad võivad ühe valega endale vastumeelseks muutuva teenija elu hävitada nii, et tollel allakäigu spiraalis põhja langedes ainukseks variandiks jääb prostitutsioon. Üheks läbivaks teemaks on, lisaks, naised versus mehed ja nendevaheline võimutasakaalutus. Naised jäävad alati kaotajaks kui toimub vastandumine, ole sa rikas või kirikurott. Okei, kui sa oled väga väga varakas ning sul soliidne meessoost tugi, siis vast nii hull ei ole. Raamatus räägitakse mitmest naisest, kes on jäänud meeste soovide või ühiskonna hierarhia hammasrataste vahele. Taamal taustal on lõõmamas naiste õigused, vabadus ja otsustusõigus, mida sümboliseerib pealkirjas see "õmblusmasin". Oma ajastu peeglina ning naiste ja teenijate elu kohalt on tegu äärmiselt kaasahaarava teosega, mis suudab jätte mulje kui autentse ja realistliku, kuid mitte ülemäära masendava. Mitmed rasked teemad võetakse ette ning meie kangelanna satub omajagu olukordadesse, kus oleks võinud hulga õnnetumalt minna.

Mis mind loo juures väga häiris, oli see, et kas autor lihtsalt mingi hetk kaotas raamatu vastu huvi, sest paarileheline epiloog oleks võinud olla teose teine osa. See oli nii veider. Nagu muuseas räägib naine lahti oma ülejäänud osa elust, kus leiavad aset märkimisväärsed sündmused. Raamat jäi justkui poolikuks. Puänt lõpus võttis pahviks, sest ta kirjeldas seda ühe lausega, a la: ja siis juhtis nii ja elu läks edasi. Kogu eskalatsioon ja areng, mis sinnani toimus, kaotas kogu oma väärtuse, sest asi leidis hoolimatu ja suvalise finaali. Kas raamatu loogika oli see, et need fokuseerisid tema õmblejanna aastatele ning epiloog võttis kokku ülejäänud? Ma ei tea, kuid selline järsk kukkumine viimasel paaril lehel, ei olnud balansis esimese osaga. Oleks siis epiloog olnud, et nad elasid õnnelikult ei lõpuni. Ei, seal virutati ikka rusikaga vastu vahtimist, nagu järel mõttena. Samas, see väike romantikaliin mulle teose jooksul meeldis, kuigi lähenemine, et ma nägin sind, armusin esimesest silmapilgust ning abielu on kohe teemaks, oli natuke liiast. Kuid, ma pean arvestama sellega, et tegu on ikkagi teise ajastuga, kus asjad niimoodi kähku käisidki. Minu respekt Guidole, et ta reaalselt ka puudutas nende omavahelist tundma õppimise teemat enne pulmi. Ta oli üldse selline nunnu ja tundus siiras, džentelmen ning positiivselt tundlik. Natuke liiga hea ja ebausutav, kuid noh, üks roosavahu unistus meie kangelanna keerulisse ellu on ju okei. Lisaks õmblusmasinale. Muide, selle sai ta juba alguses, seega, viitab õmblusmasin tiitlis pigem millelegi suuremale ja abstraktsemale. Naiste õigused võiduka lõpuni!

-------------------------------------

Pealkiri: Romantiline komöödia

Autor: Curtis Sittenfeld
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 3/5

See raamat tekitab vastakaid tundeid. Seal leidus aspekte, mis mulle täitsa passisid, kuid, teiselt poolelt, ärritasid mind mitmed valikud ning kogu kontseptsioon oli natuke kaheldava väärtusega. Aga alustame positiivselt. Meie kangelannaks on Sally, kes töötab SNL laadses sketšisaates, kus pidevalt figureerivad kuulsused. Naise töö on kirjutada humoorikaid sketše ning, kui tema looming osutub edukaks, siis need ekraanile viia. Raamat on jagatud kolme osasse ning esimene neist just sellele telemaailmale keskendubki. Äärmiselt detailselt saab lugeda, et kuidas kogu protsess käib ja mis tehniliselt SNL saate kardinate taga toimub. Peab tunnistama, et see oli omajagu huvitav, kuigi eeldan, et paljusid paneks selline põhjalikkus haigutama. Sally on tegelane, kes, olen täiesti veendunud, et enamustele käib närvidele oma negatiivsuse, enesehaletsuse ja isegi kibestumisega, mis kandus üle teda ümbritsevale, kuid mulle tema realistlikkus isegi meeldis. On nii värskendav lugeda naisest romantilises žanris, kes tõepäraselt, siiralt ja autentselt ongi üks tänapäeva modernne vingats, kes ennast koguaeg saboteerib, teeb endale haiget teistele haiget tehes, öeldes asju nii nagu nad on või kuidas ta ise kujutab neid ette, soovides, et ümberringne maailm peegeldaks naise negatiivset arvamust sellest. Nt pretty privilege eksisteerib (naiste puhul) ja kesiste välimustega mehed leiavad endale imeilusad kaasad, kuid vastupidine trend on hulga haruldasem. Jah, eks Sally mõjus tänu sellele silmakirjalikult ja fataalselt, kuid ta oli kummaliselt ehe. Oma nõmeduses toimis naine kuidagi usutavalt, nagu päris inimene, kes ei ole perfektne ning kellel on päris vead, mitte mingid kosmeetilised pisikesed probleemid, et tegelane ei tunduks nagu täitsa papist väljalõige, võte, mida võib kohata paljudes naistekates. Sally ei pea meeldima, et olla "hea" karakter. 

Ma ei taha kaasaegsest poliitikast või muudest hädadest eskapismiks mõeldud meelelahutuses lugeda. Ma ei kannata kui eriti naistekates hakatakse rääkima Trumpist ja Hilary Clintonist, jne. Pole üldse tähtis, kas sa pooldad üht või teist, kuid ma ei taha grammigi seda poliitjama näha raamatus pealkirjaga "Romantiline komöödia". Poliitika ei ole ei romantiline ega komöödia. Noh, okei, viimast ehk natuke on aga pigem traagiline huumor siis. Nurisesin natuke ja vaatasin sellest mööda, kuid siis tuli järgmine pauk otse vastu vahtimist. Raamatu teine ja kolmas peatükk toimuvad koroonapandeemia ajal ning, no vot, sellist saasta ma küll oma lemberomaanides kohata ei soovi. Mis saab veel ebaromantilisem olla kui koroona? Samas, eks seda suunda oli oodata, sest esimene osa teosest leidis aset 2018. aastal ning teine ja kolmas siis 2020 suvel. Õnneks maandus epiloog rõõmsamasse, karantiinivabasse 2023. aastasse. Ikkagi, no aitab sellest, keegi ei taha neid nõmedaid aastaid meelde tuletada. Mina küll mitte. Ma loen, et põgeneda argipäeva jurast, mitte, et sellest veel ka oma oaasis lugeda. Ja veel vähem tahan lugeda e-mail kirjavahetust, sest kohtuda ju ei saa. Virtuaalkõned said popiks ju põhjusega. Pühendada terve peatükk e-mailidele on nii igivana trendi võte, mingi 2000ndate algusest, et ajab haigutama mitte nostalgitsema. Ja nüüd lembeelement, mis, viitades pealkirjale, peaks teoses soliidselt tugev olema. Ütleme siis nii, et Sally pidi tõdema, et erand kinnitab reeglit või pidi ta enda uskumuses tagasi astuma, sest sai ta ju seksika ja nägusa muusiku endale kallimaks. Kuidas siis muudmoodi. Nende armumine ja kurmaaž ei olnud midagi erilist, sisaldas klišeesid ja oli kuidagi fännikirjanduse moodi, kuid käras ära kah. Ning komöödia osa pealkirjast? Ma ei mäleta oma elu jooksul ühtegi nähtud sketši mis mind naerma või isegi muhelema oleks ajanud, seega, ei oodanudki ma, et midagi raamatus naljakas oleks. Ja ei olnud ka. Peale selle, kutsu oli mega nunnu. Rohkem vist midagi ütlema ei peagi. Raamat meeldis ja, samaaegselt, ei meeldinud ka.

-------------------------------------

Pealkiri: Ööbik
Autor: Kristin Hannah
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2016
Minu hinnang: 3/5

Ma saan aru, et tegu on tohutult populaarse teosega mille põhjal isegi filmi plaanitakse vändata, kuid minus tekitas see konfliktseid tundeid. Kohati oli ta ülemäära traagiline, siis aga liiga modernne. Kohati langes ta häirivalt klišeeliseks, naiivseks ja dramaatiliseks, siis aga oli suurepärane illustratsioon naiste rollist ning katsumustest II Maailmasõja ajal. Tempo oli konarlik. Alguses süžee venis ja oli üpris tegevusvaene. Viimases veerandis aga pani õuduste pedaali põhja ning selle lõpuspurdi jooksul sai häirivat, masendavat, košmaarset ja traumeerivat sisu kohe mitme kulbiga korraga, eriti kontsentreeritult ja kõike samaaegselt. Balanss oli kuidagi paigast ning finaal mõjus meelega šokeerivalt nagu autor sooviks midagi tõestada. Mida täpsemalt, jääb ebaselgeks. Ehk seda, et sõda on jõle, keegi pole kaitstud, reaalsus on julm, või siis tahtis ta tüütu ja tüüpilise võttega demonstreerida, et kui väärt ikka teos on ja kui andekas tema kui kirjanik, suutes lugejat puudutada ning emotsioone välja tirida. Ma ei ole selle võtte fänn, kus meelega ollakse ekstra vapustav, helgeid hetki on minimaalselt, sest, noh, tõeliselt "hea" lugu on ju ilmtingimata traagiline. Õnnelikud lõpud on ju odavad, pööblile, ja ei ole tõelise kirjanduskunsti juures tõsiseltvõetavad. Neid nukraid jahumisi seal lõpus oli tõesti üle mõistlikkuse piiri rohkelt. Ilukirjandus ei pea alati päris elu täie mahuga matkima, mis niigi sünge ja ebaõiglane. Samas, ega II Maailmasõda kedagi hellitanud ning päris elu oli veelgi hullem kui õudsemates unenägudes ette kujutatud. Raamat jättis mulje kui endaga vastanduvalt käituv teos, mis ei saanud täienisti aru, et kas ta on ajalooline melodraama või sõjatragöödia. 

Lugu räägib kahest õest, Viannist ja Isabelle'ist, ning keskendub Prantsusmaa langemise tagajärgedele. Natsid võtsid võimu põhjas ja lõunas valitses prantslaste nukuvalitsus, kes allus siiski ka sakslastele. Vianne'i abikaasa on sõjavang, tema linnake, Carriveau, vaenlase poolt üle võetud ning, tagatipuks, majutub naise ja tema väikse tütre juurde SSi kapten Beck. Naise eesmärgiks saab elus püsimine ning oma lapse ja lähedaste abistamine võimalikult madala profiiliga. Isabelle on aga noor ja hakkamist täis ning leiab enda koha vastupanuvõitlejate hulgas Liitlaste lendureid päästes, kes Prantsusmaa kohal alla kukkunud. Naise koodnimeks saab "ööbik". Loos on ohtralt eri liine, mida lahatakse ja millele keskendutakse. Õnneks ei varjuta üks teist ning kõik teemad mahuvad kenasti raamatusse ära, ilma et midagi mõjuks kohatuna, üleliigsena või sisse punnitatuna. Õdede omavaheline suhe ja möödarääkimised on süžee üks keskseid teemasid, nagu ka naiste keerulised olud oma isaga. Teiseks teemaks on naiste lembeliinid, kus Isabelle armub ülepeakaela kohalikku kommunisti, Gaetani, kellega koos natside vastu sõditakse. Vianne aga jageleb kahe drastiliselt erineva sakslasega, kes tema kodu n-ö elamispaigana okupeerivad. Siis on läbivaks suureks teemaks veel holokaust, nt Vienne'i naabri ja tolle laste saatus, millest naine saab julgust hakata juudi lapsi ise päästma. Juutide olukorra eskaleerumist on päris üksikasjalikult süžees toimuva käigus illustreeritud. Algselt sihti välismaal sündinud, hiljem ei olnud enam vahet, kõik saadeti vangilaagritesse või kohesele hukkamisele. Sõjaajal toimuvale lisaks läbis teost ka kaasaegne joon aastast 1995, kus üks õdedest, kuni finaalini ebamäärane, et kumb, oma vanaduses taas Pariisi tagasi reisib. Raamatus toimub tegelikult väga paljut, ta on üpris sisukas ja kaetakse mitmeid erinevaid valdkondi ja valupunkte. 

Aga alustab ehk negatiivsest. Õed olid nii kaunid, nii nii kaunid. Loomulikult. Siis oli kogu Prantsuse kultuur ja taust kuidagi äärmiselt klišeelikult esitatud, nagu võõras kujutaks ette, et kuidas prantslased elavad. Söövad makroone ja elavad Eiffeli torni juures. Inimesed olid näljas ja paljad, kuid millegipärast elas tüdrukute isa, raamatupoodnik, väga uhkes kortermajas, ning Vianne'i (vist oli postiljonist) mees oli meeletu raha kogunud, mida naine päris pikalt sõja ajal kasutas. Mulle tundus loos olevat märkimisväärselt palju selliseid pisikesi ebaloogilisi või siis kognitiivset dissonantsi tekitavaid minidetaile, mis ei veennud täienisti, et tegu on autoriga, kes Prantsusmaad tunneb või sõjaaja keerulist eluolu oskab adekvaatselt kirjeldada või laseks tegelastel loogiliselt käituda, mitte arusaamatult irratsionaalselt nagu momentidel kus nii oli süžeele mugavam (viimast kippus ette tulema tohutult). Mis veel häiris oli, et millegipärast oli neil rahatutel tegelastel, eriti Vianne'il, pidevalt mammonat, et rongiga sõita, ja ringi reisimise load said nad alati nagu lambist (seda ei kirjeldatud), siis kui vajadus või tuju tuli sõita, mis ei olnud grammigi usutav. Kui narratiiv seda vajas, siis argipäeva karm reaalsus ununes autoril ära. Imelik oli, et see mõttetu võike linnake tundus otsekui olevat kogu Prantsusmaa natside keskjaam, sest ma ei kujuta ette kuidas kõik mastaapne just seal toimus ja kõik need sakslased sinna ära mahtusid. Ja see, et Isabelle suutis oma 30 päästeretke Hispaaniasse üle mägede ette võtta, arvestades kui jõle see esimene detailselt kirjeldatud tripp oli, ei olnud ka just eriti autentne. Vianne'i suhteliinid olid kuidagi usutavamad ja intrigeerivamad, kuid Isabelle'i kinnisidee Gaetaniga oli nagu esimese pilgu armastus, mis ei müünud end mulle edukalt maha. Nad kohtusid, põgenesid ja äkitselt olid elu lõpuni armunud? Kuigi kohtusid pärast seda esimest lahkuminekut suht harva. Ei saanud mina nende igavesest kirest aru. Nagu mainisin, oli minu jaoks loos, lisaks, ülemäära palju õudusi, mis, jah, ehk olid täiesti adekvaatsed sellele hullule perioodile, kuid ajaviitekirjanduses mõjus liiga raskelt ja ülekoormatult. 

Siiski, oleme positiivsed. Tegu on üpris feministliku looga, kus kaks naist suudavad nii palju ära teha niivõrd äärmuslikes tingimustes, mis näitab, et tähtsad ei olnud vaid mehed rindel, vaid ka naised, kes jäid kodudesse ja tagalatesse. Inimeste julgus ja põhimõtted, usk paremasse homsesse ja iga elu väärtusesse, hoolivus oma lähedaste ja ligimeste vastu, oli see mis neid tegutsema sundis ja motiveeris. Püüti teha seda, mis on õige, ja vastavalt oma moraalikoodeksile, milledeks kõigil tahtmist ja võimalust ei jätkunud. Nt palju toodi välja kohalikke prantslasi, kes vaenlastega koostööd tegid, et nt juute hävitada. Kurjus ei ole ainult sakslaste hulgas läbiv joon ja headus ei kuulunud ainult prantslaste iseloomu hulka. Mulle meeldis, et Vianne ja Isabelle olid niivõrd erinevad oma võitlustes ning vahendites keskkonna katsumustega toime tulemiseks. Esimene pidi igas otsuses esikohale seadma oma tütre ohutuse ning naise konfliktsed tunded kapten Beckiga olid teravalt hallil alal. Vianne kogemus juutide tapmisega oli ka palju isiklikum ja vahetum, samuti tema hilisem roll nende abistamises. Naise püüdlused olid väiksemastaabilised, kuid personaalsemad. Isabelle oli seotud suurte ettevõtmistega ja laiemate ideaalide ning eesmärkidega, abistades piloote ning olles kaasatud organiseeritud vastupanuliikumise töösse. Mõlema naise tegevus oli ülitähtis, isegi kui nad lähenesid eri tasanditelt ja nurkadelt. Põnev oli tabada paralleele ja erinevusi kahe liini vahel. Huvitav oli ka n-ö läbiv müsteerium, et kumb õdedest ikka kõrgesse ikka elas ja kelle tegemisi 1995. aastal jälgitakse. Mida lähemale need ajaperioodid üksteisele jõudsid, seda selgemaks sai vastus, kuid siiski, kuni lõpuni ei olnud reaalsus ilmselge. Kokkuvõttes, ei olnud teos nii super kui oleks võinud oodata, ning seal leidus mitmeid aspekte, mis lohakad või mugavad või stereotüüpsed tundusid. Samas, emotsionaalselt puudutas ja naiste osa sõjas, tabas raamat suurepäraselt ning lugu mõjus sellest küljest aktiivselt võimestavalt. 

Raamat: Punase raamatu sarja eri "Kolm" ja "Suur Šviits"

Tervitus!

Ja jälle raamatuid.

Pealkiri: Kolm
Autor: Valérie Perrin
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 3.5/5

Minu esimene Valérie Perrin. Temast on otsekui saanud Eesti rahva lemmikkirjanik. Kas ta on seda tohutut haipi ja kiidulaulu väärt? Nii ja naa. Teose näol on tegu meisterlikult ja võrratu tekstiga edasi antud pika ja lohiseva seebiooperiga. Ütlen ausalt, kuskil 40% peal leidsin end mõtlemast, et jummel, rohkem kui pool raamatut veel, ma ei pea vastu. Minu jaoks oli, ühelt poolelt, teosest läbi närimine kurnav ja kohati nagu kohustus. Teisalt, nagu telenoveladega tihti, siis kaasahaarav ja köitev oli kogemus, samaaegselt, ikka ka. Autoril on oskus üle võlli draamat tõsiseltvõetavana ja väärt kirjandusena esitada. Arvestades, et tegelikul suruti süžeesse mitmekümne aasta võtta "Kodus ja võõrsil" materjali, ei tekkinud kordagi tunnet, et tegu on odava, kergekäelise või lihtsate süžeevõtetena kasutatud sisuelementidega, et täita ära üle 500 lehekülje. Kogu tohuvabaohu jättis mulje nagu tipp-kirjandus, mis on ära teeninu auhindu. Sellise tunde tekitamine lugejas on tõeline anne autori poolt. Otse öeldes, oli minu jaoks neid eri teemasid ja keerulisi saatuselööke, mida tegelased läbi elasid, lihtsalt liiga suures koguses, korraga ning variatiivselt. Ma ei suutnud mingi hetk kõike enam endasse võtta ja seedida, sest mõtlesin peas, et noh, mis siis nüüd järgmisena, kas keegi röövitakse, lisaks veel, tulnukate poolt? Kolme sõbra ja nende lähedaste saatus oli ikka siiruviiruline, nagu ameerika mäed ning kõik, mis sai valesti minna, seda läks. Ja siis tuli autor ja serveeris selle sööklatoidu nagu gurmeerestorani kalleima roa, kauni garneeringu, mitme hiilgava käiguga, suurepärase miljööga, laitmatu teenindusega, paar sada aastat vana veiniga, ning sind hüpnotiseeriti ära, uskuma, et see mida sa loed, ongi kõrgkunst.

Lugu leiab aset kahes perioodis, mida korda mööda edasi arendatakse, kuniks nad kohtuvad. Aastateks on 1986 ja 2017. Tegevuspaigaks, suuresti, üks Prantsusmaa väikelinn. Jutustajaks salapärane Virginie, kelle identiteet paneb pikalt kukalt kratsima, sest teda väljaspool seda rolli otsekui ei eksisteerigi, iseäranis mineviku seikades. Ta elaks justkui väljaspool põhitegevusi ja -tegelasi ning oleks kui vaim, kes kaugelt oma saaki jälgib ja vaatab. Kas ka ründab? Eks neid pisikesi müsteeriume, mille lahenduste üle nuputada, oli raamatu vältele paisatud hulgi. Kaasa arvatud mini krimiliin, sest järvest leitakse auto, kus surnukeha. Kas tegu võib olla 1994. aastal kadunud Colotildega, kellega ühest peategelaste kolmikust, Etiennil, oli vahetult enne tüdruku haihtumist suhe? Kas Etienne on kuidagi kadumisega seotud? Kas Etienne on mõrvar? Nagu eelnevalt mainisin, siis siia teosesse on sisse visatud kõikvõimalikud süžeevõtted, kaasa arvatud potentsiaalne tapmine. Tõeliselt põnev seebikas ju! Mulle Virginie müsteerium tegelikult meeldis, sest kuigi järjekordne dramaatiline meetod lugu vürtsitada ja tegelaste eri saatuseid koloriidsemaks teha, ei osanud ma seda suunda varakult ette ennustada ning tegelikult passis lahendus ju ideaalse vormiga pusletükina kogu kompotti. Mõtteid mõlgutada sai mitme teistegi küsimuste või olukordade üle. Miks õpetaja võttis ex prompt ette hoopis Ardrieni, mis juhtus Nina abikaasaga, kas vanaisa äkki hoopis tapeti, kas kahe poisi vahel oli siis füüsiline suhe või mitte, mis Nina emaga juhtus, ja kes on ta isa, jne. Ja üldse, kuidas kolmik jõudis ühtsest ja lahutamatust seisust mineviku osades, üksteisest eemaldunud ja raksu läinud olukorda 2017. aastal. Nad oli end teineteisest isolatsiooni viinud. Seda vaheperioodi romaan lahkabki. Lisaks siis tervenemine ja leevenemine kaasaja osades, mis kolmiku loo finaali viivad aastaks 2018.

Mis mind häiris ja, samas, mida ma loo juures hindasin oli see, et lõpus tõmmatakse kõik lahtised otsad kaunilt kokku ja tehakse peale ka lips. Noh, mingid asjad jäävad õhku, kuid tegelikult mitte. Lugejana saad sa südamerahuga raamatu sulgeda ja midagi ei kripelda. Teisalt, arvestades kui komplitseeritud ja üks pudru ning kapsad tegelaste elud olid, siis tundus kuidagi kohatu või siis ebausutav, et päikeseloojangusse joostakse naeratades ja käsikäes. Kõigil tegelastel, nii peamistel kui kõrvalkarakteritel, oli tohutult pagasit turjal, seega, oli siledaks ära lihvitud finaal kuidagi liiga puhas ja plekkideta selle seltskonna jaoks. Millest siis lugu aga rääkis? Kolm kümneaastast last, Adrien, Étienne ja Nina, kohtuvad koolis ning neist saavad kokkuliimitud kaaslased, kelle unistus on täisealiseks saades koos Pariisi minna ja bändi teha. Kõigil oma spetsiifiline iseloom, iseärasused, positiivsed ja negatiivsed küljed. Elu viskab neile aga juba varakult kaikaid kodaratesse ning noored koos pealinna ei jõuagi. Iga ühe kohta võiks lausa eraldi raamatu kirjutada ning mõnes mõttes ongi antud lugu kolm romaani ühes, mis oleks võinud ka täita eraldiseisvad raamatud olla. Etienne on ilus ja rikas poiss, kes käitub tüdrukutega kui taskurätikutega ja tõmbab usinalt ringi. Adrien on introvertne, üksikema tundlik poeg, kes sügavas vastuolus iseendaga, kuid kes mõnes mõttes jõuab kõigist teistest kõige kaugemale. Ning Nina on liim, mis hoiab poisse koos ja tüdruku lähedal, kuigi Etienne ja Adrien tegelikult üksteist niiväga ei kannatagi. Nina oli tõesti sümpaatne ja meeldiv tegelane, kel lihtsalt keeruline saatus ning kelle elu defineerisid hülgamised, ärakasutamised ning lähedaste lahkumine või reetmine. See kuidas naine suudab jalad ikkagi alla tagasi saada ning inimestesse usu taastada oli imetlusväärne. Eriti vahva oli, et ta töötas loomade varjupaigas ning siiralt hoolis loomadest. Elasin talle ja tema hoolealustele igati kaasa. 

Autor on, lisaks muule, äärmiselt osav täisväärtuslike ja autentsete karakterite loomises. Olgu nende elukulgemised ja sündmused oma rohkuses ning värvikuses kuitahes ebausutavad- ja tõenäolised, olid tegelased nagu päris inimesed, kes põhjalikult ning hingestatult välja joonistatud. Kõik saavad sõna, kõigi perspektiive tutvustatakse, isegi kui põgusalt, sai kõigi motivatsioone ning selliseks kujunemise lugu tutvustatud. Isegi kõrvaltegelastele antakse hääl. Isikud muudeti tänu sellele mõistetavateks ning neile võimaldati lisakihte. Miks keegi oli nagu oli, miks tegi selliseid otsuseid nagu tegi, miks käitus nii nagu käitus. Kõigi tegelaste siseelu heideti paljestatult lugeja ette ja midagi ei jäänud varjatuks. Tegelastest tehti kui avatud raamatud, mis aitas tervikut aduda, sest keegi ei eksisteeri vaakumis, vaid inimesed on tihedalt seotud. Kuigi need kaldupõiked viivitavad ja paisutavad raamatut, toimis süžee siiski terviklikult, seostatult ning, paradoksaalselt, omamoodi kompaktselt. Siiski, minu jaoks oli romaan ülepakutud liigsete võtete, liinide, žanrite, tegelaste ja sündmuste poolest. Samas, elu ongi keeruline ja autor esitas kõike äärmiselt orgaaniliselt ja elutruult. Midagi otseselt üleliigsena ei tundunud ja üksteise kukile ei roninud. Raamat suudab endasse mahutada tohutult eri teemasid ning neid kõiki adekvaatselt ka analüüsida, mille eest tuleb autorit kiita. Nt käsitletakse kontseptsioone nagu perekond, lein, eetilised dilemmad, kinnisidee, identiteet, kiusamine koolis, vaimne koduvägivald, armastus, sõprus, vanemate elu mõju järglastele, unistused, eneseteostus, laste saamine, häbi, jne. Teos on nagu läbilõige elust enesest. See tundeküllasus ja tegelaste ehedus on see, mis mulle raamatus meeldis. Ülemäärane seebiooperlikkus ja loo paisutamine niivõrd kogukaks aga ei meeldinud. Kindlasti võtan ette ka "Pühapäeva rüppe unustatud" ja "Lilledele värsket vett", sest mõlemad on mul juhuslikult raamaturiiulil täitsa olemas. 

------------------------------------

Pealkiri: Suur Šviits
Autor: Jen Beagin
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2025
Minu hinnang: 4/5

Olen isegi natuke üllatunud, kuid äärmiselt positiivselt, sest mulle raamat täitsa meeldis. See oli kõike mida ootasin Ottessa Moshfegh kentsakast "Minu puhkamise ja lõõgastumise aasta" teosest, kuid sada korda etem: naljakam, ajuvabam, värvikam ja diibim. Ma üldjuhul ei fänna sellist kaootilist, kunstipärast ja metafooridest kubisevat keerulisusega peidetud semi-tühjust, mis ehk ei olegi nii meta kui ta ise arvab. Põhiteemaks kipub neis tavaliselt olema vaimne tervis ja sellest tehakse torm veeklaasis, mis maitseb ülevõlli, ebaehe ja sunnitud. Kunst kunsti pärast. Diip diibi pärat. Mentaalsed probleemid mentaalsete probleemide pärast. Ülimodernne ja vastuvoolu. Autori eneseimetlusprojekt, kus saab demonstreerida kui meisterlik sõnaseadja ollakse ning kui ühiskondlikult võtmetähtsusega kaasaegseid muresid geniaalselt lahatakse. Nii et teose lugemine võib hoopis ise lugejale vaimset häda tekitada ja oma kass-palava-pudru-ümber ringlemisega närvid mustaks ajada. Samal ajal hõõrudes oma arust diskreetselt lugejale nina alla aktuaalselt populaarseid teemasid nagu elevant portselanipoes. Käesolev raamat mõjus mulle vastupidiselt. Antud loo fookuses on trauma, mis ei ole alati esiplaanil ning ilmselge, kuid nii peategelane, Greta, kui pealkirjas mainitud Suur Šviits, Flavia, on läbi elanud tõelisi katsumusi. See mulle romaani puhul ka imponeeris, sest tähelepanu on kõigel muul ning ma ei pidanud konstantselt lugema heietusi selle üle kui õnnetud, piinatud ja oma probleemis, kui mudamülkas, kinni ollakse ning seal sees pidevalt püherdatakse. Asjale lähenetakse läbi lillede, ridade vahelt. Flavia andis mõista, et teda ei defineeri tema traagika, mis oli tohutult värskendav perspektiiv (iseasi, kas naisel see õnnestus või mitte) ning Greta ei adunud kuni lõpuni, et ta on omadega täiesti puntras. Üks oli eneseteadlik, teine pea liiva all, ning naiste paralleelset arengut oli intrigeeriv jälgida. Ma ei tajunud tavapäraselt meeletutes doosides märterlust, enesehaletsust ja n-ö ohvri mentaliteeti. Raamat oli üks nõder tohuvabaohu, kus tegelased oli täpselt samasugused sõgedad, kuid seda karjudes lähenevat liiklusavariid oli köitev saata. Nagu istuksid tagaistmel kui kaks naist ennast vastu seina sodiks sõidavad.

Greta on 45. aastane naine, kes elab New Yorki lähedal oma sõbranna juures lagunevas majas koos mesilaste, eeslite ja oma kalli kutsu Piñoniga. See maja peegeldab tema siseelu. Ta kannatab pärast ema enesetappu emotsionaalse eemaldumise all ning on jäänud oma elu võrku lõksu lihtsalt kulgema, suutmata, saavutamata ja tahtmata midagi erilist korda saata. Tööks on tal soolapuhujast seksuaalterapeudi, Omi, kliendisessioonide lindistuste transkribeerimine. Sattudes kuulama šveitslasest, Flavia, teraapiat, intrigeerib naine Gretat ja, juhuslikult, kohtub tollega koertepargis. Asi areneb romantiliseks ja seksuaalseks suhteks ning kahe kiiksuga ja traumaga naise ühine teekond hakkab hävitava mentaalse kulminatsioonini rulluma. Mis minu perspektiivist, vaatamata suhte toksilisusele, oli pigem neile vabastav, sundis neid oma hädadele otsa vaatama ning rahu tegema. Mulle teose viimane paragraaf tohutult meeldis, isegi kui järsk ja omamoodi antiklimaatiline, oli see nii mõnusalt idülliline ja lõõgastav. Lootustandev ja vabastav. Saabas leiab aga saapa ning, vaatamata paari kuristiku laiusele erinevusele, olid nad tegelikult sarnasemad kui arvasid -- vastandid ja paralleelid. Flavia oli 20ndates aga rohkem täiskasvanu kui Greta, kes tundus tihti nagu olekski jäänud teismelise mõttemaailmasse -- aeg jäi tema ema surma järel otsekui seisma ja naine ei suutnudki täisväärtuslikuks täiskasvanuks saada. Suur Šviits, Greta hüüdnimi Falviale, oli teraapias, sest ta ei suutnud kogeda orgasme, samal ajal töötas ta günekoloogina. Naine riskis minevikus ühe veidra otsusega oma eluga ja oleks äärepealt selle kaotanud. Ta saboteeris füüsiliselt oma eluga. Greta aga saboteeris konstantselt ja kogu aeg oma elu vaimselt nagu tahaks alateadlikult haihtuda ja lahkuda. Adumata, et asi on tõsine ning ta vajab abi. Mingi hetk hakkab Greta ka reaalsuses ohtlikke samme astuma ning väga lolle otsuseid tegema, mis eskaleerub ja eskaleerub. Aga kõike seda rängalt seeditavat ning raskekaalulist varjab edukalt tihke kiht ohmakust, huumorit ja täielikku jaburust. 

Mulle tohutult meeldis, et vaatamata pinna all hõõgavatele valulikele teemadele, ei lastud neid tihti ja pikemaks perioodiks vee peale hulpima. Nad pakkusid tihket ja värvikat tausta, kuid lugejale oli suuresti näha vaid ohtralt kaootilisust, teksti ja kirjeldusi nagu skisofreeniat ning maailma, kus samaaegselt mõeldi kõigest korraga ja joosti kõigisse suundadesse sünkroonselt. Ma isegi ei teadnud mida oodata järgmisest lausest, rääkimata siis järgmisest paragraafist või peatükist. Kõik need hullumeelsed kirjeldused andsid raamatule elu, elektrit ning tegid romaani eriliseks. Ei saa öelda, et sama stiili ei ole varem nähtud ning tegu oleks unikaalse lähenemisega, kuid mulle kooslus teemadest, tegelastest ja kuidas need sümbioosis ajuvaba tekstiga koostööd tegid, passis kenasti. Lugu oli nagu vaataks kõverpeeglist niigi napakat universumi. Sellised veidrad ja ebatavalised võrdlused ning metafoorid võivad suurtes kogustes üledoosi tekitada, kuid stilistiliselt meeldis mulle nende humoorikas suund. Lollakas, kuid muhe. Piiripeal tasakaalustamas end ideaalselt, ilma et kukuks labasuse ja nõmeduse või närvidele käiva poolele. Dialoog oli suurepärane, nii vürtsikas, koomiline ja õhuline, selline krapsakas ja energiarohke, nutikas ja voolav. Nagu tegelased mängiksid järjepidevalt ping-pongi oma lausetega. Seda ei juhtu tihti, kuid ma isegi muhelesin natuke kui Flavia esimene sessioon Omniga näitas mehe ebakompetentsust ja madalalaubalisust, kuid naine kannatlikult ja stoiliselt teda pidevalt parandas. Oli hetki kus huumor oli hiilgav, kuid mitte alati ei tabanud see märki. Peab tunnistama, et lõpus ma ikkagi natuke väsisin sellest ülikoloriidsest tekstist, kuid ma hindan kuidas see kohandas end vastavalt meeleolule. Tehes tõsised hetked kergemaks, ning kergemad momendid veel kergemaks. Samas, raskeid olukordi ei muudetud lapsikuks või kergekäeliseks. Need jubedad kirjeldused olid just nii õudsed kui pidid olema, kuid nad ei uputanud mind ängi alla. Teos ei pakkunud piina ja masendust piina ning masenduse pärast. Samas, peab tunnistama, et ega seda anarhiat alati äge lugeda ei olnud. Mingid detailid olid päris eemalepeletavad, nt seksi kirjeldused, mis said sama kentsaka kohtlemise osaliseks kui kogu muu, kuid kui teistes aspektides pöörane lähenemine sobis, siis seksi tegi keelevalik vastukarva. Häirivaid olukordi oli mujalgi teistes valdkondades. Teisalt, ma mõistan, et seks, kinnisidee ja seksuaalsus oli järjekordsed sügavad teemad, mida autor läbi satiiriprisma lahkas. 

Ei saa väita, et Greta ja Flavia ning ülejäänud patsahkam imelikke karaktereid kuidagi ülemäära sümpaatsed oleksid olnud ning minu andunud poolehoiu oleks võitnud, kuid mitte ükski mind ka tagumikust ei torkinud ning nende segasus pigem imponeeris. Oli võimatu tegelasi täienisti tõsiselt võtta, sest nende kummalisus, opakus ja kastist väljapoole elutarkused ning ettevõtmised tasakaalustasid nende psühholoogilisi hädasid ja inimloomu inetust. See aitas tooni hoida helgema ja kergema poolel, laskumata pikemalt depressiivsetesse mülgastesse. Mulle meeldis, et ükski tegelane ei olnud mingi illusioon või puhtaks pestud ja kuivaks väänatud versioon endast. Keegi ei hoidnud end tagasi ning nad jätsid oma tihti hüsteerilise jutuga eheda mulje. Greta oligi selline, ta mõtleski nii, ja kellelegi teisele ei pea tema sisemine mina meeldima. Ta tegi äärmiselt kaheldavaid asju, oli kohati nagu haige stalker (nt see Airbnb valekonto oli meeletult kaheldava väärtusega otsus), hale, isekas, hooletu ja armukade, kuid see tegigi ta autentseks. Naine oli luuser ja täitsa tavaline inimene -- üksik ning esehävitajalik. Raamat oli ka üllatavalt emotsionaalne, selle positiives võtmes. Tunded tõusid lehekülgedelt minuni ja, tänu sellele, oli hõlpsam tegelastele, iseäranis peategelasele, kaasa elada. Kui Piñoniga see asi juhtus, siis sisemiselt röökisin ma täpselt nagu Greta, sest mind puudutas see valu. Piñon oli nagu Greta, naise kehaväline pikendus ja tugiloom, üks sisemiselt ja teine füüsiliselt veritsev, peegeldades üksteise haavu. Greta käitumine oli täiesti ettearvamatu just tänu naise täielikule eneseteadlikkuse puudumisele enda suhtes, mis tegi loo paeluvaks. Kogu lugemiskogemus oli sürreaalne, nagu vaataks Picasso mõnda koleilusat maali -- eemalepeletav, kuid magneetiline. Kahe naise suhtedünaamika oli probleemne, kuid lõppkokkuvõttes, aitasid nad üksteist eneseleidmise teekonnal edasi. Kindlasti ei ole see teos kõigile meelepärane. Ma kipun arvama, et enamustele see isegi võib tugevalt vastumeelt olla ja ma täiesti mõistan seda, sest sellised ülevõlli, ebarealistlikud, mugavusstsoonist välja suruvad feministliku kalduvusega lood vast kõigile peale ei lähe. Olen üllatunud, et mulle läks ning mul olen rahul, et sain sellist poolearulist satiiri- ja naljakastmes psühholoogilist inimanalüüsi lugeda. 

Raamat: Jaapani eri "Norra mets", "Kirjutan teile kassi välja" ja "Kümme aastat Jaapanis. Erakordne seiklus tõusva päikese maal"

Tervitus!

Jälle raamatuid.

Pealkiri: Norra mets
Autor: Haruki Murakami
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2016
Minu hinnang: 2.5/5

Minu teine katse Haruki Murakamit lugeda. Ka see ei möödunud edukalt. Tegu on vist autori ühe kuulsaima teosega, mis minus tekitas tõsist ebamugavustunnet, iseäranis, naiste kirjeldamise ja kohtlemise teemal. Kipun arvama, et see on vist läbiv suund tema loomingus (esimene raamat, mida lugesin oli "Lõuna pool piiri, lääne pool päikest"). Midagi teoses tekitas minus tunde, et olen nagu pervert, kes jälgib inimesi sel ajal kui nad duši all on, kallimaga teki all nahistavad või kemmergust nr kahte punnitavad. Kogu romaan pani mind end kentsakalt ja vastikult tundma -- nagu tahaks kohe ise end puhtaks pesema minna -- , sest selles oli midagi sunnitult, hoolimatult ja kliiniliselt seksuaalset, ilma ehedate emotsioonideta, kus naised taandusid lõpuks ikka vaid aukudeks, kellega peategelane ja teised mehed loos said kogemusepagasit täiendada. Raamat sisaldas erinevat tüüpi naisi: noored, vanad, kogenud, süütud, iseseisvad, klammerduvad, introvertsed, ekstravertsed, edukad, tagasihoidlikud, rohkelt vastandeid, jne -- nad olid justkui stereotüübid ja neil oli mingi kiht fetišeerimist peale tõmmatud. Meie kangelane sai kõiki katsetada ja oma täiskasvanuks saamist ühe verstaposti teise järel täiendada. Vastassoo erinevaid maitseid on ju kõik vaja ära proovida. Siis mingid nõmedad naljad nagu, et "vaata, et sa valet naist ära ei vägista". Halb maitse oli konstantselt suus ning ma ei saa aru, et kuidas seda teost romantilisena nähakse, siin ei leidnud grammigi siirast kiindumust. Vahet ei ole, et tegevus toimus 60ndatel, kus mõttemustrid olid teised, iseäranis Jaapanis, kus konservatiivsus ja jäigad soorollid on siiani hinnas.

Ei aidanud kaasa, et peategelane, Toru, oli iseloomutu, energiatu ja plass, nagu valge leht, kellele lugejal on võimalik end tema kingadesse projitseerida ja kujutada ette, et hoopis ise kõigi nende erisorti naistega mehkeldab. Selline valik tekitas mõtte, et loetu on nagu AO3 fännikirjandus, kus kirjanik ise on end paigutanud peategelase, n-ö Mary Sue või Y/N (your name) rolli, ja kujutab ette fantaasiat, kus on selline (tühi) emo vend aga, vat, naisi tõmbab kui kärbsepaber. Ma ei saanud sellest tüübist absoluutselt aru ja ei tahtnud ka. Ta oli minu jaoks tohutult tuim ja elutu. Suhtumine toanaabrisse oli samuti nõme, temast püüti teha mingit naljanumbrit, kuid too ei olnud midagi drastiliselt jubedat ju. Loo naised oli hulgi intrigeerivamad ja pean tunnistama, et enamus neist mulle täitsa imponeerisid. Nad olid huvitavad ja värvikad -- erinevate vaimse tervise probleemidega, muidugi -- , vaatamata sellele, et olid surutud mingitesse raamistikesse ja nägemustesse erinevatest naistüüpidest -- palju asju nende elus oli, loomulikult, seotud seksuaalsusega, mis on ju normaalne, sest naiste elu ju ainult selle ümber keerlebki -- saaks ainult suuseksi pakkuda (sarkasm). Ja, et nad kõik ihalesid just imemees Toru järgi -- nii sügav ja vige mehemürakas ju. Ma saan aru, et lugu püüab kirjeldada naiste seksuaalset vabanemist ning on paigutunud 60ndatesse, perioodi, kus isegi Jaapanisse jõudsid modernsemad arusaamad sugudest, seksist ja võimalustest, kuid olukord on süžees pigem kuidagi Toru kasuks pööratud. Asi ei ole niiväga naiste valikutes enda huvidest ja vajadustest lähtudes, sest kõik need kattuvad kahtlaselt sellega, mis Torule on mõnsa. Enamgi ebameeldivaks teeb olukorra see, et ma tõesti ei usu, et enamus naisi niimoodi käituksid, nt Midori oma isa foto ees paljalt enda intiimpiirkondi demonstreerides nagu harrastaks joogat ja, hiljem, tolle peenist kiites. Ja veel ebamugavamaks muutub asi siis kui taban, et paaritumise kirjeldused sisaldavad nt paralleele: "tema rinnad on kui väikse tüdruku omad". Vastik, vastik, vastik. Seksistseenid on raamatus lausa omaette "särtsakas" teema, sest need on nii igasuguse õrnuse või tundeküllasuse vaesed, nagu meditsiiniliselt lihtsalt kirjeldatakse tuimalt tegu: ma olen sees, nühime üksteise vastu, liigume edasi tagasi, jne. Räägitakse, et autor on keelekasutuse meister ja tema teoseid ei loeta süžee vaid sõnade pärast, kuid mehe "kuumad" seksistseenid ja "poeetilised" võrdlused väikeste tüdrukute rindadest ei paku tõestusmaterjali eelneva kinnituseks. Mind jätab autori keelekasutus täitsa külmaks või, hullemal juhul, mõjub isegi häirivalt.

Veel kriitikat. Raamatus on midagi ennast imetlevat ja ma-olen-parem-kui-sina vaibi. Nagu mingid inimesed on teistest enam väärt, sest loevad "õigeid" raamatuid. Fraas, et kui lugeda raamatuid, mida teised loevad, siis mõtled nagu teised mõtlevad, oli nii piinlik ja silmakirjalik. Umbes selliseid mõtteid mingid ennast eriliseks lumehelbeks pidavad tüübid nagu Taro vist viljelevadki. Vat tema on tegija vend, kõigist etem, sest loeb erilisi asju, mida teised ei mõista, ja see teeb ta peajagu ülejäänutest paemaks. Ta on nii diip ja special, et naised langeva trobikonnas tema ette põlvili. Okei, aga tasakaaluks nüüd ka midagi positiivset. Tegelased olid kõik traumadega, vaimse tervise muredega, depressioonis, läbipõlenud, vm ja vajaksid hädasti teraapiat, mitte ainult Naoko. Mentaalsed probleemid on Jaapanis eriti soodustatud ja lokkavad ning, kahjuks, aktsepteeritud nähtus, mis ei vaja sekkumist ning mis peaks inimese sisemusse jääma. Selles mõttes mulle raamat meeldis, sest ta illustreeris üpris delikaatselt, kuid komplektselt erinevaid vaimse tervise muresid ning jälgis kuidas inimesed, kellede lähedased nendega maadlevad, ise hakkama saavad, edasi elavad ning toimuvasse suhtuvad. Ühiskonnas kus need teemad on tabu. Keegi ei käitunud perfektselt, sest ideaalselt siin toimida ei olegi võimalik. Üks hetk tundub asi kontrolli all olevat, teine hetk on siit ilmast lahkumine parim variant. Ja teised ei mõista. Sellel otsusel on aga veel suurem mõju ümberringsele ning oli huvitav, et alati ei osata sellisele tragöödiale reageerida, või muutub see nii normaalseks, et ongi nagu iga teine argipäev. Samas, mind natuke pani kulmu kortsutama, et süžeesse oli topitud kuidagi liiga palju enesetappe. Neli minu meelest oli ja kõik omavahel tihedalt seotud tegelased. See, ühelt poolt kuidagi odavdas efekti -- pigem kentsakas kui nukker. Samas, võimendas tunnet, et midagi on väga väga valesti inimeste heaolus ning olukord on tõsine. 

Mulle meeldis teose toon, mis oli selline eemalolev, kauge, melanhoolne ja depressiivne. Kogu lugu kattis selline rõhuv atmosfäär, mis toimuvaga sümbioosis oli üpris mõjus. See tiris su sisse ja hoidis oma ängis tugevalt kinni. Raamatusse ei pääsenud ühtegi päikesetriipu ning meeleolu oli konstantselt morn, isegi sellistes ülemeelikutes või helgemates momentides. Õhkkond sobis ideaalselt raamatu pealkirjaga, mis toob silme ette sellise rahuliku, tsipa kurjakuulutava, raske ja tiheda, omamoodi lummava, inimtühja ning lumesse mattunud eraldatud metsa. Nagu kellegi mõttemaailm. Minu pettumuseks, tuleb välja, et tiitel on hoopis viide Biitlite laulule "Norwegian Wood", mis käsitleb hoopis abielurikkumist. Mulle veidralt passis ka teose lõpp, mis leidis finaali natuke salapärasel moel, ühe huvitava küsimuse näol. Mingi hetk tundus mulle, et kas äkki Toru isegi on enesetapu teinud ja kujutab asju ette, on vaim ning elab läbi olnut ja see küsimus kuidagi viitab tema ebamaisusele ning sihitult ringi uitamisele. Kuid arvestades, et raamatu alguses on mees juba 30ndates ja pigem on romaan tagasivaate meenutus, siis selline ebamäärasem lõpp vist ei päde. Ehk siis, kokkuvõttes, ma ei tea, mul on veel riiulis autori "Komptuuri tapmine" ja "Kafka mererannas". Annan talle veel võimalusi enda geniaalsuses veenda. Mu ootused ei ole suured, kuid, noh, vaatame.

--------------------------------

Pealkiri: Kümme aastat Jaapanis. Erakordne seiklus tõusva päikese maal

Autor: Chris Broad
Kirjastus: Helios
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 4/5

Olen Youtube'is "Abroad in Japan" kanalit juba aastaid vaadanud. Chris Broad on muhe, humoorikas, otsekohene ja ehe, kuid suudab alati jääda viisakaks ning konstruktiivseks, isegi kui midagi kritiseerib. Minu lemmik video on see, kus ta tutvustab Jaapani telesaateid, mis ei hiilga just oma kontseptsioonidega. Tema "kore wa pen desu" lõõpimine on legendaarne. Samamoodi on ikooniline ka mehe jaapanlasest sõber, kaootiline, kentsakas ja koomiline, Natsuki. Teadsin, et pean selle raamatu haarama ning, et see on mulle meeldimises kindla peale minek. Ja just nii läkski. Mulle passib Chris Broadi huumor ideaalselt ning eriti äge on kuidas ta suudab vaevatult ühildada naljakad ja tõsised teemad, ilma et kogu kupatus liiga kergekäeliseks või raskekaaluliseks muutuks. Balanss on alati paigas. Mees reisis 2012. aastal 22. aastasena Inglismaalt Jaapanisse, et saada inglise keele õpetajaks. Konkurents oli suur ja valituks programmi osutus mees suuresti sellepärast, et oli nõus minema mujale kui Tokyosse, mis oli teistele kandiaatidele peamine valik. Chris sattus Tōhoku regiooni Yamagata prefektuuri, mis jääb maa põhja osasse ning mis on riigi üks kõige vähem külastatum piirkond. Tuntud oma heade kirsimarjade poolest, ei ole Yamagatast midagi muud erilist välja tuua. Tähtis on aga teada, et samas regioonis asub kurikuulus Fukushima, kus toimub 2011. aastal tuumakatastroof pärast tsunamit. See omakorda andis juurde põhjuseid, et miks piirkond külalisi eriti ei tõmba. Mees rääkis juhtunu tagajärgedest, ülesehitamisest, traagilistest inimlugudest ja Jaapani ühest kuulsaimast näitlejast, Watanabe Kenist, kes investeeris piirkonda raha ja lõi töökohti. Eriti äge oli, et Chris on võtnud isiklikuks missiooniks Tōhokut laialdaselt tutvustada ja turundada, nii Jaapanis kui rahvusvaheliselt, ning selle võlusid oma kanalis demonstreerida. Huvitav ja kurb fakt oli, et reisijuhtides on tavaliselt Tokyo ja Kyoto kohta sadu lehti, kuid kogu Põhja-Jaapani kohta vaid paar lehekülge.

Raamatu esimene osa keskendub mehe õpetaja aastatele, kus saab kuulda palju koolielu, Jaapanisse sisseelamise ja regiooni kohta. Kõike esitatakse läbi Chrisi kogemuse fookuse, mis on üpris värvikas, ühest spektri otsast teise, ning, õnneks, teabekirjanduseks ei muutu teos mitte kordagi. Kõik faktid ja eluolu detailid on sujuvalt põnevaid ettevõtmisi kirjeldava teksti sisse inkorporeeritud ning kuivaks ei muutu loetav hetkekski. Kõike, olenevalt käsitletavast teemast, katab õrn või tugev muheduse ja teravmeelsuse kiht, mis teeb teose ekstra isiklikuks ning sümpaatseks. Tähtis on märkida, et mees tõesti austab ja hindab seda riiki ja kultuuri, ning ei vaata ülevalt alla, isegi kui toob välja aspekte, mis temaga ei resoneeru. Kirjeldused on isiklikud, mitte üliemotsionaalsed või tujudest tulenevad. Raamat rõkkab suurematest ja väiksematest n-ö anekdootidest, koloriidsetest lugudest, mis panevad kohati kukalt kratsima ning imestusest pead raputama. Mõni tundub isegi ebausutav, kuid, teades Jaapanit ja selle kultuuri, siis ei tohiks miski enam üllatama panna. Koomiline oli nt tõdeda, et inglise keele õpetajad eriti õpetatavat keelt ei vallanud ja isegi ei pidanudki oskama vastavalt nende töö nõudmistele, jõulude traditsionaalne toit oli KFC ja see tuli ette tellida, sest minek oli meeletu, Jaapanis on popid limiteeritud ajaga pakutavad erilised tooted, osta saab kassilõhnalist õhuvärskendajat (kasside kinnisidee on reaalne! autor tegi isegi dokumentaali "Cat Nation"), tatrapadjad pidi geniaalsed olema, ning nomunication -- alkoholi kasutamine, et normaalselt suhelda (nomu tähendab jooma) -- lokkab. Lõbusaid lugusid sai lugeda ka mehe äpardusterohkest seiklusest armuhotellis, Jaapani keelt õppides (kohalikel läheb keskmiselt 9-10 aastat, et kirjasüsteem selgeks saada, mida siis veel välismaalastelt tahta), Fuji mäe tippu ronimisest, maavärina kogemusest (oli põnev, et majad on ehitatud õõtsuma koos värinatega, et püsti jääda), ning lõbusast Jaapani inglise keelest ("Are you enjoy spring?). 

Teine osa teosest keskendub mehe Youtube'i karjäärile ja kanali ülesehitamisele, kus algselt ei olnud just rahaline kindlus tagatud ning keeruline on internetiarvarustes silma paista. Chris suudab nii negatiivsetest kui positiivsetest kogemustest asjakohaselt rääkida, olles nt delikaatne ning empaatiline kui lahkab Jaapani koolide õudusi kiusamise valdkonnas. Mees ei hoia end tagasi kui tõstatab teemasid nagu välismaalaste diskrimineerimine (nt korteri renditurul), kollektivism (nt ei tohi kunagi olla väga õnnelik või väga õnnetu), sotsiaalne surve nt "mängulise" kollektiivse kiusamise all (nt kolleegid annavad oma kommentaaridega sulle rõõmsalt teada, kui oled mõne kilo juurde võtnud), keep-smiling-tühi pealiskaudsus, naiste alavääristamine ("naised on nagu jõulukook -- pärast 25te ei taha seda enam keegi), maapiirkondade populatsiooni langemise tagajärjed, ja koroona piirangute resultaadid (Jaapan jäi turistidele 2.5 aastaks suletud ning riik kaotas umbkaudselt 35 miljoni külalise raha -- eriti kannatas Kyoto, kus tõdeti, et nad võivad küll tüütuid massituriste vihata, kuid kohalike elujärg sõltub täienisti võõraste toodud rahavoost). Vaatamata eri masti teemade rikkusele ning elavale jutustamisele, kaotas raamat lõpupoole natuke auru ning eelnev selge ja kindlasuunaline narratiiv muutus natuke sogasemaks, teemad kaootilisemaks ning ajajoon venis, jättes suuremad augud peatükkide vahele, mis ei aidanud teose terviklikkusele ning sujuvusele kaasa. Iseäranis häiris mind järsk lõpp. Midagi jäi nagu puudu enne seda, mingi kulinatsiooni teekond või seos eelnevaga, ning finaal ise oli pigem allasuunalise tooniga. Koroona teema oli nagu hiljem meelde tulnud lisa, mis kuidagi ei klappinud ülejäänuga, ja sai lihtsalt sunniviisiliselt muule otsa topitud. Vaatamata sellele, on raamatus võimalik nautida Chris Broadi vahetult autentset ja muhedat huumorit ning kogemust ühest enigmaatilisest riigist, selle inimestest ja kultuurist. Keda Jaapan huvitab, siis kindlasti on soovitav võtta ette mehe Youtube'i kanal ja antud teos, et pehme, realistliku ja koomilise nurga alt riigile läheneda. Muiata saavad nii uued kui vanad Jaapani sõbrad. 

--------------------------------

Pealkiri: Kirjutan teile kassi välja

Autor: Shō Ishida
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2025
Minu hinnang: 4/5

Natuke pelgasin, et raamatus olevad viis lugu kiisudest saavad olema sellised nukra noodiga, sest ma olen äärmiselt tundlik igasugustele loomadega seotud ebameeldivatele momentidele, kuid, isegi, kui neid kurblikke teemasid tõesti ette tuli, jättis raamat sooja ja mõnusa tunde südamesse. Kõik keerleb ümber Kokoro hingekliiniku, kus tegutsevad salapärased ja kummalised arst ning õde. Tee nende juurde leiab ainult siis, kui tõesti vaja, ning koht ilmub ja kaob vastavalt olukorrale. Sessioonid on üürikesed, esmapilgul pinnapealsed ning ravi on alati üks -- kass. Olgem ausad, kontakt loomadega ja ainuüksi ühe nunnu ning pehme olevuse vaatamine on teaduslikult tõendatud, et alandab stressi ja pinget. Kasside nurr on ju ainuüksi võimas ravim. Kas kodulooma olemasolu võib lahendada erinevaid psühholoogilisi, sotsiaalseid, emotsionaalseid, füüsilisi ning professionaalseid probleeme? Jah, absoluutselt. Seda efekti inimestele illustreerivad ka need lood, ükskõik kui väljamõeldud. Mõju ei ole aga üks ühele ning ilmselge ja sirgjooneline. Igat tegelast siiski kassi oma ellu võtmine aitab ning muudab paremaks. Toksiline töökultuur, unetus, rahulolematus, pereliikmete üksteisest kaugenemine, perfektsionism, süümepiinad -- need on vaid mõned muredest, mida vahvad nurrikud aitasid tegelastele leevendada. Mõnikord on vaja lihtsalt, et neljajalgne sõber sind koduuksel tervitaks ja temast lustakaid sotsiaalmeedia videosid saaksid teha, teine kord aitab eriti ulakas kiisu sul fokuseerida muudele teemadele, kui probleemid, millega konstantselt kimpus oled. Mõlemad variandid eskaleerivad ahelreaktsioonina muutused nii sinusse ja kogu ümbritsevasse keskkonda.

Saame tuttavaks kuue miisuga: Bee, Margot, Koyuki, Tank ja Tangerine, Mimita. Kuid ka Nike ja Chitose on võtmetähtsusega kassid. Viimaste puhul tegi mulle nalja seik, kus nad koos "purjus" olid -- kas siin mõeldi, et nad olid naistenõgese uimas (catnip)? Neljajalgsed pandi paari inimestega kellele nad retseptina välja kirjutati. Shuta, noor mees, oli hädas oma tööga ning Bee viis mehe olukorda, kus too oli sunnitud esmapilgul väga halbu otseid tegema. Kogal, keskeas pereisal, oli probleem uue naissoost ülemusega tööl, ning Margot aitas tal kolleegi teise pilguga näha. Megumi ja tema tütar Aoba said mõlemad oma erisugustele muredele lahenduse pisikse pojakese, Koyuki, näol. Tomoko oli noor edukas käekotidisainer kellel kaks kiisut koostöös aitasid elusse tasakaalu tuua. Abino, kaunis geisha, igatses kaua ja süüdlaslikult taga oma kadunud nurrikut, kes ilmub välja väga ootamatult ja ebatavaliselt. Öeldakse, et lemmikloom on oma omaniku nägu ja omanik muutub kalli loomakese moodi. Siin teoses see põhimõte pannakse ekstra vahvalt tööle. Mulle nii meeldis kuidas see idee realiseeriti. Iga kass leiab just õige omaniku on teinegi teadatuntud tõde, mida raamatus käsitletakse. Loomad aitavad meil näha endid kõrvalt ja teise pilguga ning aitavad pöörata tähelepanu aspektidele elus, mis on tähtsad või viia mõtted eemale teemadest, mis ei ole tegelikult olulised, sunnivad tegema vajalikke otsuseid ning panevad reflekteerima elu. Loomad toovad inimesi kokku, võimaldavad lähedust, ühise keele leidmist, positiivseid tundeid ning arendavad hoolivust, mõistmist ja kaastunnet, mida kantakse üle teistele inimestele meie ümber ja üldisesse suhtumisse.

Kas tõesti võib üks kass nii tohutuid murranguid kellegi elus põhjustada? Jah! Kassiteraapia on reaalne. Raamatus olevad alalood on äärmiselt kärmed, lihtsakoelised ja isegi naiivsed, kuid need on väga autentsed, kõnekad ning elujaatavad. Mingi väike asi võib meie heaolu, suhteid teistega ja maailmaga drastiliselt muuta ning neid toredaid arenguid kiisud raamatus sümboliseerivadki. Pole vaja ravimit, vaid kassi. Noh, kui midagi tõsist on viga, siis ikka meditsiinist üle ja ümber ei saa, kuid psühholoogiliselt võiks üks lemmikloomake palju head korda saata. Oli ka tervitatav, et loomaarmastust oli teosest tunda igast sõnast ja tegelasest, isegi kui mõned karakterid ei osanud algselt miisuga midagi peale hakata ning ei olnud situatsioonist just vaimustuses. Kurblikest aspektidest, mis mulle alati loomade puhul raskestiseeditav lugeda, said puudutatud teemad nagu omanike lahkumise järel varjupaika sattuvad sõbrad, loomade magama panemine ja kadumine, inimahnusest ja empaatiatühjusest tekitatud paljundus"vabrikud", kus on jubedad tingimused, ning varjupaikade emotsionaalselt keeruline ja tänamatu töö. Üllatavalt, muudeti romaan lõpupoole ka žanri, suund, mis mulle tegelikult kenasti peale läks ja loosse igati sujuvalt passis. See valik lisas raamatule argipäevalist maagiat ning tegi süžee armsamaks ning sügavamaks. Ja müstilisemaks ning fantaasiarikkamaks. Ma saan aru, et originaalkeeles on teosel mitu järge, huvitav, kas ka need on plaanis tõlkida, sest see lühike, kuid tundeküllane ja head meelt soodustav kiire lugemine läks mulle igati asja ette. 

Raamat: Fantaasia eri "Õed nõiduses", "Maja taevasinise mere ääres" ja "Amberi üheksa printsi"

Tervitus!

Ja taas raamatuid.

Pealkiri: Õed nõiduses
Autor: Terry Pratchett
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2025
Minu hinnang: 4/5

Kas julgen seda nimetada Shakespeare'i paroodiaks? Arvan küll, sest raamat võttis näitekirjaniku loomingust inspiratsiooni ja keeras tema narratiivid pea peale, lisades absurdi, realismi, huumorit, sümpaatiat, lihtsust, kompleksust, tempot ning muhedust. Võim ei ole kuningatel, nõidadel, maagial või muul konkreetsel, vaid pigem millelgi abstraktsemal. Võim on sõnadel. Miks olla kuningas kui võid olla näitleja ja masse mõjustada oma monoloogidega. Inimesed kuulavad ilma sunnita, siiralt ja mõttemuutused toimuvad orgaaniliselt. Shakespeare'i sulel on suurem ja kustumatum efekt kui ükskõik millisel valitsejal -- sajandeid hiljem teavad paljud tema lugusid, mitte kes, millal ja kuidas valitses. Raamatu puhul on tegu otsekui Shakespeare'i enda kirjutatud süžeega, kus mees miksib kokku erinevad ideed oma teistest teostest, et neid ja ennast sõbralikult tögada. Kajastust saavad: "Macbeth" -- kurja hertsogi naine utsitab meest pidevalt tagant võimu haarama ja siis kinnistama, ning kolm nõida sekkuvad kuningriigi saatusekäiku; "Hamlet" -- kuninga mõrvamine sugulase poolt, tapetud isa vaim hõljub ringi ning tahab kättemaksu ja etendus pahalase paljastamiseks; "Richard III" -- võitjad ja uued juhid kirjutavad ajaloo ning, vajadusel, vanad olud ümber, Richardit kujutati tõelise jätisena, kuid kas ta tegelikult ka seda oli, on tänapäeval kahtluse alla seatud; "Nagu teile meeldib" -- kuulus kõne "kogu maailm on lava ja mehed-naised kõik vaid näitlejad"; "Talvemuinasjutt" -- kadunud prints kasvab suureks tavarahva hulgas, jne. Lisaks, kaasatakse kunagise kuulsa teatri The Globe asemel The Dysk (kettamaailm). Ma pean tunnistama, et niivõrd ilmselgelt, kuid mitte näkku kargavalt vaid mõnusalt loomulikult, on kasutatud suurmehe loomingut, et sellest omakorda midagi täitsa uut, omanäolist ja ägedat kokku klopsida. 

Huvitaval kombel ei ole peategelaseks üldsegi kaua kadunud kuningapoeg, nagu sellistes lugudes pigem tavaks, vaid kolm nõida, kes püüavad selles tohuvabaohus kuidagi hakkama saada -- samal ajal tõmmates niite, kuid siis olles olukordade ohvrid. Granny Weatherwax, Nanny Ogg ja Magrat on niivõrd mahlased, värvikad ja sümpaatsed daamid, et nende särtsakat teksti, kohmakat targutamist, koperdamist ja möödalaskmisi, nutikust ning teiste ülekavaldamist on hästi vahva jälgida. Nad on teistest tegelastest üle ja mitu sammu ees, kuid samas, ei ole ka, mis tegi süžee ootamatuks ja kaasahaaravaks. Ja humoorikaks (kuidas Tomjon nime sai pani itsitama). Ka Nanny Oggi kass Greebo oli üks vinge kõuts. Teisedki karakterid olid koloriidsed, kuigi heas mõttes klišeed ja Shakespeare'i tegelaste stereotüübid, kõik kindla kihi koomika ja kiiksudega. Mulle nt väga imponeeris kääbus Hwel, veidralt kaine mõistusega, kuid kaootiline (tema ja Tomjoni baarituur oli naljakas). Tegelaste pea peale pööramise kõrval keerati upperkuuti võtmeteemad fantaasiakirjanduses nagu saatus ja võim. Nagu juba mainitud, siis viimane ei põhine ainult positsioonil või maagial, vaid sõnadel ja sõnumil. Nt narril võib olla enam kaalujõudu, sest tema saab tõde rääkida läbi huumori, ja teda kuulatakse, ka valusat reaalsust peegeldades. Narril on süžees põnev roll, sest kui lähtuda põhimõttest, et rääkimisel on jõud, siis narrid ju oma sõnadele toetuvadki ja on sellest tulenevalt vast kõige vägevamad. See idee saab raamatus huvitava kulminatsiooni. Oma ambitsioone läbi jutu väljendas ja juhtis, lisaks, hertsoginna, kelle abikaasa lõpu leidis tänu naise algatatud sõnadele. Teater aga kehtestab oma võimu ja jagab seda tavainimestega -- rahvas kuulab hea meelega ja vabatahtlikult, sest manipuleerimisvahendiks on sõnad, mitte jõud või maagia. Olles näitleja, oled omamoodi valitseja -- publiku tähelepanu ja ajutegevuse kamandaja. Intrigeeriv kontseptsioon oli veel looduse seos võimuga, mis tihedalt läbipõimunud. Uut kuningat ei võtnud omaks rohelus, loomad, linnud, jne, sest positsioon oli ebaausalt haaratud. Mõlemad peavad aga olema tasakaalus ja üksteise toega, et edukalt toimida. Seda köitvat ideed oleks võinud raamat enam lahata ja edasi arendada. 

Saatuse teema oli, samuti, võtmetähtsusega. Kogu etteantud teeraja järgimise kontseptsioon, mida kohtab nii Shakespeare'i loomingus kui paljus fantaasiakirjanduses, on raamatus vussi keeratud, sest tegelastele on antud õigus otsustada ja ise olla oma saatuse sepp. Aga mis siis kui prints ei taha olla kuningas? Samas, mis vahet on kas valitseja on ikka järgmise kuninga lasevanem või mitte? Peamine on, et kuidas asja kommunikeerida ning mis nurga alt tõde avaldada. Granny Weatherwax oli meister manipuleerija, kes teadis täpselt, mis on kõigile parem ja kuidas. Ei hoidnud ta end tagasi luiskamisest ja n-ö valgetest valedest. Romaan sisaldab, lisaks, romantikat narri ja Magrati vahel, mis oli niivõrd piinlik, kuid nunnu, et mulle kohe meeldis nende saamatu kurmaaž. See looliin jäi aga finaalis õhku rippuma ning väga oleks tahtnud teada, et kuhu suubub. Ehk saab infot mõnest järgnevast sarja raamatust. Kujutan ette, et nende suhe võib päris humoorikas välja kukkuda, sest kontekst on täiesti muutunud ja vastupidiseks pööratud. Autori romaanidele omaselt on süžee väga tihke, tegelasi palju (isegi Surm eksib mingi hetk tegevustesse ära), tempo kiire ning sigrimigriline. Tema raamatud nõuavad fookust ning teksti diagonaalis lugeda ei saa, sest jääksid suurest osast peenest huumorist ja ridadevahelisest viitamisest ilma. Minu isa (meeletu raamatuõgija) siiani ei kannata autori teoseid ja keeldub neid lugemast, sest need ajavad teda närvi oma tooni ja stiili poolest. Minule on tegu teise Terry Pratchettiga ("Võluv võrdsus" oli esimene) ja mulle täitsa passib. Eriti käesolev raamat. Järgmisena plaan ette võtta "Mort" ja "Võlukunsti värv". 

----------------------------------

Pealkiri: Maja taevasinise mere ääres
Autor: Tj Klune
Kirjastus: Rahva Raamat Kirjastus
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3/5

Saan vist selle arvamuse eest jälle vett ja vilet, sest olen aru saanud, enamused ikka seda lugu fännavad, kuid ütlen otse välja: minu jaoks liiga hea, ilus ja uskumatult üle võlli imal. Liiga must ja valge, liiga ühele poole kaldu, liiga meie versus teie. Kõik, kes ei ole meie, on meie vastu ja on halvad. Head olid liiga head ja suurepärased, pahade puhul aga alati väga ei süüvitud, et miks nad niimoodi või naamoodi arvasid või käitusid, vaid nad olid suuresti ühedimensioonilised ja halvad sellepärast, et lihtsalt olid. Suure kurjami puhul (kes ja mis, süsteemi näol, jäi üleüldse natuke kaugeks) ma veel pilgutaks silma kinni, kuid need tavalised külainimesed olid tõesti liiast. Jäi arusaamatuks, et miks maagilisi olendeid vihatakse. Seletus, et nii lihtsalt on, õõnestab kogu lugu ja jätab sellest pealiskaudse mulje. On keerulisem kaasa elada, sest sa ei saa väga aru, et miks on asjad nii. See tegi loo igavaks ja ühetooniliseks, sest puudus hall, puudus eripära, puudus kaheti mõistetavus. Puudus areng ja teekond, puudusid põhjused, peale äärmiselt tüüpiliste, nagu, et vihkame sellepärast, et keegi on erinev. Jah, tavapärane päris elus, aga nii mage ja ebahuvitav lähenemine. Linuse, peategelase, teekonda ma siinkohal ei mõtle, sest tema ei olnud juba algusest peale kuidagigi halb. 

Igatahes, mulle tegelikult kontseptsioon läks väga peale. Mulle siiralt meeldisid kõik need erilised ja vahvad noored seal lastekodus (see libapomeranian oli geniaalne). Mulle kohe eriti imponeeris väike romanss laste hooldaja ja peategelase vahel. Ja, loomulikult, oli kass mega äge, nagu kassid alati, kuid nad elasid otsekui vaakumis, kus nemad hea, kõik teised paha. Oleks natukegi tasakaalu või värvikust lisatud muusse maailmasse, nt mõni tegelane, kes ei põlanudki neid ja isegi aitas. Jah, midagi sellist nagu leidus ja lõpus juhtus, kuid see oli liiga põgus ja liiga hilja. Samas, tegu on otsekui muinasjutulise fantaasialoo žanriga, kus läbi ajaloo ongi tegelikult must ja valge suhteliselt eraldatud ning selgejoonelised. Kurjad ei muutu heaks ega näita muid iseloomujooni ning õilsad ja kangelaslikud jäävad igavesti sellisteks. Elu on aga palju komplektsem ja tore on kui loetav peegeldab mõnes aspektis reaalsust. Teisalt, see ei ole ju kohustuslik element, samamoodi ka antud raamatus, sest ma ju isegi naudin üheülbalisi muinasjutte. Siiski, kuna tegu on modernse kirjandusega, mis ei ole väikelastele, siis ma ootaks ikka midagi keerukamat, mitmekihilisemat kui kõige lihtsam lähenemine, et inimesed võivad olla vaid ühte või teist ja, et vihkamine on paha asi. Viimane on ilmselge. 

Huvitav oli inspiratsioon päris maailmast, sest sellised eraldatud koolid nt kolooniates pärismaalastele või muudele mitte soositus gruppidele on täitsa ajaloos eksisteerinud. See pani loole natuke kõhedama kihi peale. Samas, vaatamata õudsetele implikatsioonidele, oli raamat meeldivalt heatujuline ja elujaatav element selles oli äärmiselt tervitatav. Läbi raskuste tähtede poole. Äge on lugeda inimestest, kes ei anna alla ja kes säilitavad endas heatahtliku loomuse vaatamata valule ning negatiivsetele kogemustele. On tore tõdeda, et ühiskond alati ei suuda isikuid murda ja muuta. See oli väga inspireeriv ja julgustav. Loos leidub hulganisti õppetunde ja moraale, mis annab sellele sellise Osholiku eneseabi raamatu kõrvalmaitse, mis mulle otseselt väga peale ei lähe, sest võib suures koguses mõjuda sunnituna. Kohati oli neid kõrgemalt positsioonilt esitatud õigeks peetud n-ö instruktsioone liiga palju ning lugu ei toimi enam orgaaniliselt. Aga noh, eks see selline isiklik eelistus ole. Kokkuvõttes, ma näen teoses potentsiaali ning selles on mitmeid suurepäraseid ja nauditavaid aspekte, kuid see suhkrune, üleõpetav ja näppu vibutav, ning ekstreemsustesse kalduv lähenemine, mis ei olnud alati põhjendatud või adutav, ei leidnud alati minu poolehoidu. 

-----------------------------------------

Pealkiri: Amberi üheksa printsi
Autor: Roger Zelazny
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 1999
Minu hinnang: 3/5

Oeh, kuid hea raamat ja kui halb. Selle kvaliteet on kohati nii kõikuv, et tekitas lausa frustratsiooni, et mida teos oleks suutnud saavutada, kui lähenemine, fookus ja põhjalikkus oleksid olnud ühtlaselt jaotatud kogu teose peale, mitte ühe peoga siia, siis sinna, ja vahepeal mingi täitsa kuivanud lombitaseme hunnik potentsiaalselt põnevat ja ägedat sisu ning kirjeldusi. Ma ei saa aru, et kas autoril vahepeal oli huvi ja siis kadus see, või selline ongi tema stiil ja firmamärk romaanide loomisel, kuid mind tõesti ajasid hulluks olukorrad, kus midagi tutvustatakse pikalt ja detailselt, ja siis midagi muud nagu muuseas, möödaminnes ja täitsa suvaliselt. See iseenesest ei oleks probleem, kui need asjad oleksid tsipake enam balanssis ning, minu jaoks, süžeearenguks ja pingekruttimiseks asjakohased seigad, ei oleks saanudj vaeslapse kohtlemist, ja mingid ebahuvitavad olukorrad ei oleks saanud lehekülgi tolmukübe ja aatomi tasemel filosoofiat ning läbihekseldamist. Nt algas lugu haiglas ja peategelane, Corwin, peab hakkama oma amneesiat ja eelnevat elu puslet tükk tükki haaval kokku panema. See oli üks köitvamaid seiku, sest lugeja saab avastada mehega koos, kiht kihi haaval, et kes ta tegelikult on, ning võimalused pinevaks ja üllatusi täis põnevuse eskaleerimiseks olid tohutud. Juhtub aga see, et see n-ö sissejuhatav osa loost, mis peaks just huvi äratama ja lugeja endasse tõmbama, möödub kiirelt, pealiskaudselt ning eeldades, et sa nagu juba enamust tead, liigume kiiresti mööda ja jõuame äkšoni juurde. No jah, siis ongi seda laevalahingut kuidagi liiga palju, liiga pikalt, liiga igavalt. Ja see vangis olemine, okei, ta oleks asjalik, selline narratiivne hingetõmme raamatus, kuid see paus venis pikaks ja tundus nagu sama mahukas kui mainitud sissejuhatav osa. Oleks võinud vastupidi olla. Tempo ja süvenemise küsitavused siin teoses olid. Ja need häirisid.

Samas, süžee oli tohutult põnev, omapärane ja selline seiklusrikkalt ogar. Ta ei olnud ülemäära komplitseeritud ning sunnitult nutikas ja üle kuhjatud. Otse vastupidi, maailmaloomine oli selge, kärme ja igati arusaadav. Varjumaailmade kontseptsioon ning liikumine n-ö eri dimensioonide või reaalsuse versioonide vahel oli lihtne ja äge. Ma oleksin aga eelistanud kõvasti enam aega veeta selle salapärase ja värvika maailma ülesehitamisest arusaamisel, selle lahtijoonistamisel ning, üleüldse, sellega tutvumisel. Autor otsekui eeldab, et mind see ei huvita või see pole vajalik, mis on kurb, sest tekitab loo sidususse ja seostatusesse puudusi. Ka loogikaaukudest ei pääse kui paljudest asjadest mööda, üle ja alt mööda sõita, ilma, et neid kõnetada. Corwin ja tema segane perekond olid aga üllatavalt kenasti lehekülgedel ellu äratatud ning kõik nad olid eraldiseisvad isiksused. Kõigil omad eripärad, eelistused ja rollid, isegi kui iga ühega veel ei kohtunud ning mõni oli loos ainult põgusalt ning pigem sümboolselt. Taaskord, oleks veidike tahtnud enam tegelaste arengut ja fokuseerimist. Corwinit oli kerge mõista. Ta oli suht sirgjooneline ja oma kindlate põhimõtetega mees. Ta oli sümpaatne kangelane ning talle ei olnud keeruline kaasa elada. Teisalt, miks oli tema parem kui vend Eric või ükskõik kes teine, jäi arusaamatuks. Nad ei eristunud oma soovide poolest valitseda ning ei olnud selge, miks ühel nagu rohkem õigust või eelist kui teisel. Siiski, üleüldse, on teos lugejat kaasa haarav, sest alati on ju mõnus ja motiveeriv hoida pöidlaid kellelegi, kes on n-ö allajääja, kes on pidanud mülkast välja roomama ja endast palju suurema, võimsama, eelispositsioonil, vm, vastasega rinda pistma ja tollele suure vaevaga tuule alla tegema. Teisalt, viimast me tegelikult siin, sarja esimeses osas, ei koge. Nimelt, on olukord hoopis vastupidine. See aga teeb teise osa kätte võtmise garanteerituks ning ongi etem kui kangelane veel kord molli saab, et siis enamgi tegijana tulevikus tagasi tulla, näha ning võita. 

Põhimõtteliselt, on teatud asjad romaanis suurepäraselt lahendatud ja esitatud. Fantaasiamaailma loomine, selle reeglid ja omapärad on vahvad. Tegelased on läbimõeldud ja eripärased. Eepilist seiklust, võitlusi, sõprust, eneseületamist, tagasilööke, saab kõike kogeda juba esimeses osas. Samas, raamat on liiga lühike ja ta oleks võinud olla vabalt palju detailsem, lahtikirjutatum ja isegi laialivalguvam. Lugejana tundsin teravalt, et mind jäeti ilma selle kihvti maailma lahti koorimisest üheskoos peategelasega. Mälukaotus oli ideaalne, et me koos liiguks edasi ja avastaks seda müstilist universumit. Kasutati võtet, et ütle, mitte ära näita. Mis ei ole positiivne variant. Öeldi paljut, kuid ei näidatud eriti või, kohati, isegi ei öeldud piisavalt. Siis oli vahepeal tunne nagu loeks eri autorite eri raamatuid, sest stiil tõesti varieerus nii drastiliselt. Üks hetk huvitav ja põhjalik, siis pealiskaudne ja plass. Mõnikord oli tunne, et mingid terved pikad seigad olid stseenide vahelt puudu, asjad juhtusid lambist, nagu muuseas ja äkitselt. Siis need loogikaaugud või siis lihtsalt kahtlased aspektid. Kas ta kaevas end lusikaga vangist välja? See oli nii veidralt koomiline, kuid vist poleks tohtinud olla. Mida Corwin tegi alates 16. sajandist, mil ta Maal oli? Kui ta mäluka sai just hiljuti, siis miks ta mitmeid sajandeid sõdur ja muu oli? Miks ta seal aega raiskas? Või oli tal ameesia juba 16. sajandist? Kui, jah, siis kas ta kordagi ei mõelnud, et miks ta nii kaua elus ja veel otsi andnud ei ole? Kui mees vahepeal Napoleoni mainis, siis mõjus taas kentsakalt koomiliselt. Asjad lahenesid Corwini jaoks üldiselt liiga hõlpsasti ning kui ta oli hädas, siis küll keegi ta teele sattus, kes abikäe ulatas. Tegu on vist romaaniga kuhu väga ei oleks vaja süüvida, liiga palju selle üle järele mõelda, liiga palju küsimusi esitada või liiga palju oma ajumahtu sellele loovutada. Lihtsalt loe, naudi ja... unusta? Igatahes, teise osa võtan veel kindlasti kätte. Äkki läheb tihkemaks, sest potentsiaal on ju olemas.