Raamat: Jaapani eri "Norra mets", "Kirjutan teile kassi välja" ja "Kümme aastat Jaapanis. Erakordne seiklus tõusva päikese maal"

Tervitus!

Jälle raamatuid.

Pealkiri: Norra mets
Autor: Haruki Murakami
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2016
Minu hinnang: 2.5/5

Minu teine katse Haruki Murakamit lugeda. Ka see ei möödunud edukalt. Tegu on vist autori ühe kuulsaima teosega, mis minus tekitas tõsist ebamugavustunnet, iseäranis, naiste kirjeldamise ja kohtlemise teemal. Kipun arvama, et see on vist läbiv suund tema loomingus (esimene raamat, mida lugesin oli "Lõuna pool piiri, lääne pool päikest"). Midagi teoses tekitas minus tunde, et olen nagu pervert, kes jälgib inimesi sel ajal kui nad duši all on, kallimaga teki all nahistavad või kemmergust nr kahte punnitavad. Kogu romaan pani mind end kentsakalt ja vastikult tundma -- nagu tahaks kohe ise end puhtaks pesema minna -- , sest selles oli midagi sunnitult, hoolimatult ja kliiniliselt seksuaalset, ilma ehedate emotsioonideta, kus naised taandusid lõpuks ikka vaid aukudeks, kellega peategelane ja teised mehed loos said kogemusepagasit täiendada. Raamat sisaldas erinevat tüüpi naisi: noored, vanad, kogenud, süütud, iseseisvad, klammerduvad, introvertsed, ekstravertsed, edukad, tagasihoidlikud, rohkelt vastandeid, jne -- nad olid justkui stereotüübid ja neil oli mingi kiht fetišeerimist peale tõmmatud. Meie kangelane sai kõiki katsetada ja oma täiskasvanuks saamist ühe verstaposti teise järel täiendada. Vastassoo erinevaid maitseid on ju kõik vaja ära proovida. Siis mingid nõmedad naljad nagu, et "vaata, et sa valet naist ära ei vägista". Halb maitse oli konstantselt suus ning ma ei saa aru, et kuidas seda teost romantilisena nähakse, siin ei leidnud grammigi siirast kiindumust. Vahet ei ole, et tegevus toimus 60ndatel, kus mõttemustrid olid teised, iseäranis Jaapanis, kus konservatiivsus ja jäigad soorollid on siiani hinnas.

Ei aidanud kaasa, et peategelane, Toru, oli iseloomutu, energiatu ja plass, nagu valge leht, kellele lugejal on võimalik end tema kingadesse projitseerida ja kujutada ette, et hoopis ise kõigi nende erisorti naistega mehkeldab. Selline valik tekitas mõtte, et loetu on nagu AO3 fännikirjandus, kus kirjanik ise on end paigutanud peategelase, n-ö Mary Sue või Y/N (your name) rolli, ja kujutab ette fantaasiat, kus on selline (tühi) emo vend aga, vat, naisi tõmbab kui kärbsepaber. Ma ei saanud sellest tüübist absoluutselt aru ja ei tahtnud ka. Ta oli minu jaoks tohutult tuim ja elutu. Suhtumine toanaabrisse oli samuti nõme, temast püüti teha mingit naljanumbrit, kuid too ei olnud midagi drastiliselt jubedat ju. Loo naised oli hulgi intrigeerivamad ja pean tunnistama, et enamus neist mulle täitsa imponeerisid. Nad olid huvitavad ja värvikad -- erinevate vaimse tervise probleemidega, muidugi -- , vaatamata sellele, et olid surutud mingitesse raamistikesse ja nägemustesse erinevatest naistüüpidest -- palju asju nende elus oli, loomulikult, seotud seksuaalsusega, mis on ju normaalne, sest naiste elu ju ainult selle ümber keerlebki -- saaks ainult suuseksi pakkuda (sarkasm). Ja, et nad kõik ihalesid just imemees Toru järgi -- nii sügav ja vige mehemürakas ju. Ma saan aru, et lugu püüab kirjeldada naiste seksuaalset vabanemist ning on paigutunud 60ndatesse, perioodi, kus isegi Jaapanisse jõudsid modernsemad arusaamad sugudest, seksist ja võimalustest, kuid olukord on süžees pigem kuidagi Toru kasuks pööratud. Asi ei ole niiväga naiste valikutes enda huvidest ja vajadustest lähtudes, sest kõik need kattuvad kahtlaselt sellega, mis Torule on mõnsa. Enamgi ebameeldivaks teeb olukorra see, et ma tõesti ei usu, et enamus naisi niimoodi käituksid, nt Midori oma isa foto ees paljalt enda intiimpiirkondi demonstreerides nagu harrastaks joogat ja, hiljem, tolle peenist kiites. Ja veel ebamugavamaks muutub asi siis kui taban, et paaritumise kirjeldused sisaldavad nt paralleele: "tema rinnad on kui väikse tüdruku omad". Vastik, vastik, vastik. Seksistseenid on raamatus lausa omaette "särtsakas" teema, sest need on nii igasuguse õrnuse või tundeküllasuse vaesed, nagu meditsiiniliselt lihtsalt kirjeldatakse tuimalt tegu: ma olen sees, nühime üksteise vastu, liigume edasi tagasi, jne. Räägitakse, et autor on keelekasutuse meister ja tema teoseid ei loeta süžee vaid sõnade pärast, kuid mehe "kuumad" seksistseenid ja "poeetilised" võrdlused väikeste tüdrukute rindadest ei paku tõestusmaterjali eelneva kinnituseks. Mind jätab autori keelekasutus täitsa külmaks või, hullemal juhul, mõjub isegi häirivalt.

Veel kriitikat. Raamatus on midagi ennast imetlevat ja ma-olen-parem-kui-sina vaibi. Nagu mingid inimesed on teistest enam väärt, sest loevad "õigeid" raamatuid. Fraas, et kui lugeda raamatuid, mida teised loevad, siis mõtled nagu teised mõtlevad, oli nii piinlik ja silmakirjalik. Umbes selliseid mõtteid mingid ennast eriliseks lumehelbeks pidavad tüübid nagu Taro vist viljelevadki. Vat tema on tegija vend, kõigist etem, sest loeb erilisi asju, mida teised ei mõista, ja see teeb ta peajagu ülejäänutest paemaks. Ta on nii diip ja special, et naised langeva trobikonnas tema ette põlvili. Okei, aga tasakaaluks nüüd ka midagi positiivset. Tegelased olid kõik traumadega, vaimse tervise muredega, depressioonis, läbipõlenud, vm ja vajaksid hädasti teraapiat, mitte ainult Naoko. Mentaalsed probleemid on Jaapanis eriti soodustatud ja lokkavad ning, kahjuks, aktsepteeritud nähtus, mis ei vaja sekkumist ning mis peaks inimese sisemusse jääma. Selles mõttes mulle raamat meeldis, sest ta illustreeris üpris delikaatselt, kuid komplektselt erinevaid vaimse tervise muresid ning jälgis kuidas inimesed, kellede lähedased nendega maadlevad, ise hakkama saavad, edasi elavad ning toimuvasse suhtuvad. Ühiskonnas kus need teemad on tabu. Keegi ei käitunud perfektselt, sest ideaalselt siin toimida ei olegi võimalik. Üks hetk tundub asi kontrolli all olevat, teine hetk on siit ilmast lahkumine parim variant. Ja teised ei mõista. Sellel otsusel on aga veel suurem mõju ümberringsele ning oli huvitav, et alati ei osata sellisele tragöödiale reageerida, või muutub see nii normaalseks, et ongi nagu iga teine argipäev. Samas, mind natuke pani kulmu kortsutama, et süžeesse oli topitud kuidagi liiga palju enesetappe. Neli minu meelest oli ja kõik omavahel tihedalt seotud tegelased. See, ühelt poolt kuidagi odavdas efekti -- pigem kentsakas kui nukker. Samas, võimendas tunnet, et midagi on väga väga valesti inimeste heaolus ning olukord on tõsine. 

Mulle meeldis teose toon, mis oli selline eemalolev, kauge, melanhoolne ja depressiivne. Kogu lugu kattis selline rõhuv atmosfäär, mis toimuvaga sümbioosis oli üpris mõjus. See tiris su sisse ja hoidis oma ängis tugevalt kinni. Raamatusse ei pääsenud ühtegi päikesetriipu ning meeleolu oli konstantselt morn, isegi sellistes ülemeelikutes või helgemates momentides. Õhkkond sobis ideaalselt raamatu pealkirjaga, mis toob silme ette sellise rahuliku, tsipa kurjakuulutava, raske ja tiheda, omamoodi lummava, inimtühja ning lumesse mattunud eraldatud metsa. Nagu kellegi mõttemaailm. Minu pettumuseks, tuleb välja, et tiitel on hoopis viide Biitlite laulule "Norwegian Wood", mis käsitleb hoopis abielurikkumist. Mulle veidralt passis ka teose lõpp, mis leidis finaali natuke salapärasel moel, ühe huvitava küsimuse näol. Mingi hetk tundus mulle, et kas äkki Toru isegi on enesetapu teinud ja kujutab asju ette, on vaim ning elab läbi olnut ja see küsimus kuidagi viitab tema ebamaisusele ning sihitult ringi uitamisele. Kuid arvestades, et raamatu alguses on mees juba 30ndates ja pigem on romaan tagasivaate meenutus, siis selline ebamäärasem lõpp vist ei päde. Ehk siis, kokkuvõttes, ma ei tea, mul on veel riiulis autori "Komptuuri tapmine" ja "Kafka mererannas". Annan talle veel võimalusi enda geniaalsuses veenda. Mu ootused ei ole suured, kuid, noh, vaatame.

--------------------------------

Pealkiri: Kümme aastat Jaapanis. Erakordne seiklus tõusva päikese maal

Autor: Chris Broad
Kirjastus: Helios
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 4/5

Olen Youtube'is "Abroad in Japan" kanalit juba aastaid vaadanud. Chris Broad on muhe, humoorikas, otsekohene ja ehe, kuid suudab alati jääda viisakaks ning konstruktiivseks, isegi kui midagi kritiseerib. Minu lemmik video on see, kus ta tutvustab Jaapani telesaateid, mis ei hiilga just oma kontseptsioonidega. Tema "kore wa pen desu" lõõpimine on legendaarne. Samamoodi on ikooniline ka mehe jaapanlasest sõber, kaootiline, kentsakas ja koomiline, Natsuki. Teadsin, et pean selle raamatu haarama ning, et see on mulle meeldimises kindla peale minek. Ja just nii läkski. Mulle passib Chris Broadi huumor ideaalselt ning eriti äge on kuidas ta suudab vaevatult ühildada naljakad ja tõsised teemad, ilma et kogu kupatus liiga kergekäeliseks või raskekaaluliseks muutuks. Balanss on alati paigas. Mees reisis 2012. aastal 22. aastasena Inglismaalt Jaapanisse, et saada inglise keele õpetajaks. Konkurents oli suur ja valituks programmi osutus mees suuresti sellepärast, et oli nõus minema mujale kui Tokyosse, mis oli teistele kandiaatidele peamine valik. Chris sattus Tōhoku regiooni Yamagata prefektuuri, mis jääb maa põhja osasse ning mis on riigi üks kõige vähem külastatum piirkond. Tuntud oma heade kirsimarjade poolest, ei ole Yamagatast midagi muud erilist välja tuua. Tähtis on aga teada, et samas regioonis asub kurikuulus Fukushima, kus toimub 2011. aastal tuumakatastroof pärast tsunamit. See omakorda andis juurde põhjuseid, et miks piirkond külalisi eriti ei tõmba. Mees rääkis juhtunu tagajärgedest, ülesehitamisest, traagilistest inimlugudest ja Jaapani ühest kuulsaimast näitlejast, Watanabe Kenist, kes investeeris piirkonda raha ja lõi töökohti. Eriti äge oli, et Chris on võtnud isiklikuks missiooniks Tōhokut laialdaselt tutvustada ja turundada, nii Jaapanis kui rahvusvaheliselt, ning selle võlusid oma kanalis demonstreerida. Huvitav ja kurb fakt oli, et reisijuhtides on tavaliselt Tokyo ja Kyoto kohta sadu lehti, kuid kogu Põhja-Jaapani kohta vaid paar lehekülge.

Raamatu esimene osa keskendub mehe õpetaja aastatele, kus saab kuulda palju koolielu, Jaapanisse sisseelamise ja regiooni kohta. Kõike esitatakse läbi Chrisi kogemuse fookuse, mis on üpris värvikas, ühest spektri otsast teise, ning, õnneks, teabekirjanduseks ei muutu teos mitte kordagi. Kõik faktid ja eluolu detailid on sujuvalt põnevaid ettevõtmisi kirjeldava teksti sisse inkorporeeritud ning kuivaks ei muutu loetav hetkekski. Kõike, olenevalt käsitletavast teemast, katab õrn või tugev muheduse ja teravmeelsuse kiht, mis teeb teose ekstra isiklikuks ning sümpaatseks. Tähtis on märkida, et mees tõesti austab ja hindab seda riiki ja kultuuri, ning ei vaata ülevalt alla, isegi kui toob välja aspekte, mis temaga ei resoneeru. Kirjeldused on isiklikud, mitte üliemotsionaalsed või tujudest tulenevad. Raamat rõkkab suurematest ja väiksematest n-ö anekdootidest, koloriidsetest lugudest, mis panevad kohati kukalt kratsima ning imestusest pead raputama. Mõni tundub isegi ebausutav, kuid, teades Jaapanit ja selle kultuuri, siis ei tohiks miski enam üllatama panna. Koomiline oli nt tõdeda, et inglise keele õpetajad eriti õpetatavat keelt ei vallanud ja isegi ei pidanudki oskama vastavalt nende töö nõudmistele, jõulude traditsionaalne toit oli KFC ja see tuli ette tellida, sest minek oli meeletu, Jaapanis on popid limiteeritud ajaga pakutavad erilised tooted, osta saab kassilõhnalist õhuvärskendajat (kasside kinnisidee on reaalne! autor tegi isegi dokumentaali "Cat Nation"), tatrapadjad pidi geniaalsed olema, ning nomunication -- alkoholi kasutamine, et normaalselt suhelda (nomu tähendab jooma) -- lokkab. Lõbusaid lugusid sai lugeda ka mehe äpardusterohkest seiklusest armuhotellis, Jaapani keelt õppides (kohalikel läheb keskmiselt 9-10 aastat, et kirjasüsteem selgeks saada, mida siis veel välismaalastelt tahta), Fuji mäe tippu ronimisest, maavärina kogemusest (oli põnev, et majad on ehitatud õõtsuma koos värinatega, et püsti jääda), ning lõbusast Jaapani inglise keelest ("Are you enjoy spring?). 

Teine osa teosest keskendub mehe Youtube'i karjäärile ja kanali ülesehitamisele, kus algselt ei olnud just rahaline kindlus tagatud ning keeruline on internetiarvarustes silma paista. Chris suudab nii negatiivsetest kui positiivsetest kogemustest asjakohaselt rääkida, olles nt delikaatne ning empaatiline kui lahkab Jaapani koolide õudusi kiusamise valdkonnas. Mees ei hoia end tagasi kui tõstatab teemasid nagu välismaalaste diskrimineerimine (nt korteri renditurul), kollektivism (nt ei tohi kunagi olla väga õnnelik või väga õnnetu), sotsiaalne surve nt "mängulise" kollektiivse kiusamise all (nt kolleegid annavad oma kommentaaridega sulle rõõmsalt teada, kui oled mõne kilo juurde võtnud), keep-smiling-tühi pealiskaudsus, naiste alavääristamine ("naised on nagu jõulukook -- pärast 25te ei taha seda enam keegi), maapiirkondade populatsiooni langemise tagajärjed, ja koroona piirangute resultaadid (Jaapan jäi turistidele 2.5 aastaks suletud ning riik kaotas umbkaudselt 35 miljoni külalise raha -- eriti kannatas Kyoto, kus tõdeti, et nad võivad küll tüütuid massituriste vihata, kuid kohalike elujärg sõltub täienisti võõraste toodud rahavoost). Vaatamata eri masti teemade rikkusele ning elavale jutustamisele, kaotas raamat lõpupoole natuke auru ning eelnev selge ja kindlasuunaline narratiiv muutus natuke sogasemaks, teemad kaootilisemaks ning ajajoon venis, jättes suuremad augud peatükkide vahele, mis ei aidanud teose terviklikkusele ning sujuvusele kaasa. Iseäranis häiris mind järsk lõpp. Midagi jäi nagu puudu enne seda, mingi kulinatsiooni teekond või seos eelnevaga, ning finaal ise oli pigem allasuunalise tooniga. Koroona teema oli nagu hiljem meelde tulnud lisa, mis kuidagi ei klappinud ülejäänuga, ja sai lihtsalt sunniviisiliselt muule otsa topitud. Vaatamata sellele, on raamatus võimalik nautida Chris Broadi vahetult autentset ja muhedat huumorit ning kogemust ühest enigmaatilisest riigist, selle inimestest ja kultuurist. Keda Jaapan huvitab, siis kindlasti on soovitav võtta ette mehe Youtube'i kanal ja antud teos, et pehme, realistliku ja koomilise nurga alt riigile läheneda. Muiata saavad nii uued kui vanad Jaapani sõbrad. 

--------------------------------

Pealkiri: Kirjutan teile kassi välja

Autor: Shō Ishida
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2025
Minu hinnang: 4/5

Natuke pelgasin, et raamatus olevad viis lugu kiisudest saavad olema sellised nukra noodiga, sest ma olen äärmiselt tundlik igasugustele loomadega seotud ebameeldivatele momentidele, kuid, isegi, kui neid kurblikke teemasid tõesti ette tuli, jättis raamat sooja ja mõnusa tunde südamesse. Kõik keerleb ümber Kokoro hingekliiniku, kus tegutsevad salapärased ja kummalised arst ning õde. Tee nende juurde leiab ainult siis, kui tõesti vaja, ning koht ilmub ja kaob vastavalt olukorrale. Sessioonid on üürikesed, esmapilgul pinnapealsed ning ravi on alati üks -- kass. Olgem ausad, kontakt loomadega ja ainuüksi ühe nunnu ning pehme olevuse vaatamine on teaduslikult tõendatud, et alandab stressi ja pinget. Kasside nurr on ju ainuüksi võimas ravim. Kas kodulooma olemasolu võib lahendada erinevaid psühholoogilisi, sotsiaalseid, emotsionaalseid, füüsilisi ning professionaalseid probleeme? Jah, absoluutselt. Seda efekti inimestele illustreerivad ka need lood, ükskõik kui väljamõeldud. Mõju ei ole aga üks ühele ning ilmselge ja sirgjooneline. Igat tegelast siiski kassi oma ellu võtmine aitab ning muudab paremaks. Toksiline töökultuur, unetus, rahulolematus, pereliikmete üksteisest kaugenemine, perfektsionism, süümepiinad -- need on vaid mõned muredest, mida vahvad nurrikud aitasid tegelastele leevendada. Mõnikord on vaja lihtsalt, et neljajalgne sõber sind koduuksel tervitaks ja temast lustakaid sotsiaalmeedia videosid saaksid teha, teine kord aitab eriti ulakas kiisu sul fokuseerida muudele teemadele, kui probleemid, millega konstantselt kimpus oled. Mõlemad variandid eskaleerivad ahelreaktsioonina muutused nii sinusse ja kogu ümbritsevasse keskkonda.

Saame tuttavaks kuue miisuga: Bee, Margot, Koyuki, Tank ja Tangerine, Mimita. Kuid ka Nike ja Chitose on võtmetähtsusega kassid. Viimaste puhul tegi mulle nalja seik, kus nad koos "purjus" olid -- kas siin mõeldi, et nad olid naistenõgese uimas (catnip)? Neljajalgsed pandi paari inimestega kellele nad retseptina välja kirjutati. Shuta, noor mees, oli hädas oma tööga ning Bee viis mehe olukorda, kus too oli sunnitud esmapilgul väga halbu otseid tegema. Kogal, keskeas pereisal, oli probleem uue naissoost ülemusega tööl, ning Margot aitas tal kolleegi teise pilguga näha. Megumi ja tema tütar Aoba said mõlemad oma erisugustele muredele lahenduse pisikse pojakese, Koyuki, näol. Tomoko oli noor edukas käekotidisainer kellel kaks kiisut koostöös aitasid elusse tasakaalu tuua. Abino, kaunis geisha, igatses kaua ja süüdlaslikult taga oma kadunud nurrikut, kes ilmub välja väga ootamatult ja ebatavaliselt. Öeldakse, et lemmikloom on oma omaniku nägu ja omanik muutub kalli loomakese moodi. Siin teoses see põhimõte pannakse ekstra vahvalt tööle. Mulle nii meeldis kuidas see idee realiseeriti. Iga kass leiab just õige omaniku on teinegi teadatuntud tõde, mida raamatus käsitletakse. Loomad aitavad meil näha endid kõrvalt ja teise pilguga ning aitavad pöörata tähelepanu aspektidele elus, mis on tähtsad või viia mõtted eemale teemadest, mis ei ole tegelikult olulised, sunnivad tegema vajalikke otsuseid ning panevad reflekteerima elu. Loomad toovad inimesi kokku, võimaldavad lähedust, ühise keele leidmist, positiivseid tundeid ning arendavad hoolivust, mõistmist ja kaastunnet, mida kantakse üle teistele inimestele meie ümber ja üldisesse suhtumisse.

Kas tõesti võib üks kass nii tohutuid murranguid kellegi elus põhjustada? Jah! Kassiteraapia on reaalne. Raamatus olevad alalood on äärmiselt kärmed, lihtsakoelised ja isegi naiivsed, kuid need on väga autentsed, kõnekad ning elujaatavad. Mingi väike asi võib meie heaolu, suhteid teistega ja maailmaga drastiliselt muuta ning neid toredaid arenguid kiisud raamatus sümboliseerivadki. Pole vaja ravimit, vaid kassi. Noh, kui midagi tõsist on viga, siis ikka meditsiinist üle ja ümber ei saa, kuid psühholoogiliselt võiks üks lemmikloomake palju head korda saata. Oli ka tervitatav, et loomaarmastust oli teosest tunda igast sõnast ja tegelasest, isegi kui mõned karakterid ei osanud algselt miisuga midagi peale hakata ning ei olnud situatsioonist just vaimustuses. Kurblikest aspektidest, mis mulle alati loomade puhul raskestiseeditav lugeda, said puudutatud teemad nagu omanike lahkumise järel varjupaika sattuvad sõbrad, loomade magama panemine ja kadumine, inimahnusest ja empaatiatühjusest tekitatud paljundus"vabrikud", kus on jubedad tingimused, ning varjupaikade emotsionaalselt keeruline ja tänamatu töö. Üllatavalt, muudeti romaan lõpupoole ka žanri, suund, mis mulle tegelikult kenasti peale läks ja loosse igati sujuvalt passis. See valik lisas raamatule argipäevalist maagiat ning tegi süžee armsamaks ning sügavamaks. Ja müstilisemaks ning fantaasiarikkamaks. Ma saan aru, et originaalkeeles on teosel mitu järge, huvitav, kas ka need on plaanis tõlkida, sest see lühike, kuid tundeküllane ja head meelt soodustav kiire lugemine läks mulle igati asja ette. 

Raamat: Fantaasia eri "Õed nõiduses", "Maja taevasinise mere ääres" ja "Amberi üheksa printsi"

Tervitus!

Ja taas raamatuid.

Pealkiri: Õed nõiduses
Autor: Terry Pratchett
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2025
Minu hinnang: 4/5

Kas julgen seda nimetada Shakespeare'i paroodiaks? Arvan küll, sest raamat võttis näitekirjaniku loomingust inspiratsiooni ja keeras tema narratiivid pea peale, lisades absurdi, realismi, huumorit, sümpaatiat, lihtsust, kompleksust, tempot ning muhedust. Võim ei ole kuningatel, nõidadel, maagial või muul konkreetsel, vaid pigem millelgi abstraktsemal. Võim on sõnadel. Miks olla kuningas kui võid olla näitleja ja masse mõjustada oma monoloogidega. Inimesed kuulavad ilma sunnita, siiralt ja mõttemuutused toimuvad orgaaniliselt. Shakespeare'i sulel on suurem ja kustumatum efekt kui ükskõik millisel valitsejal -- sajandeid hiljem teavad paljud tema lugusid, mitte kes, millal ja kuidas valitses. Raamatu puhul on tegu otsekui Shakespeare'i enda kirjutatud süžeega, kus mees miksib kokku erinevad ideed oma teistest teostest, et neid ja ennast sõbralikult tögada. Kajastust saavad: "Macbeth" -- kurja hertsogi naine utsitab meest pidevalt tagant võimu haarama ja siis kinnistama, ning kolm nõida sekkuvad kuningriigi saatusekäiku; "Hamlet" -- kuninga mõrvamine sugulase poolt, tapetud isa vaim hõljub ringi ning tahab kättemaksu ja etendus pahalase paljastamiseks; "Richard III" -- võitjad ja uued juhid kirjutavad ajaloo ning, vajadusel, vanad olud ümber, Richardit kujutati tõelise jätisena, kuid kas ta tegelikult ka seda oli, on tänapäeval kahtluse alla seatud; "Nagu teile meeldib" -- kuulus kõne "kogu maailm on lava ja mehed-naised kõik vaid näitlejad"; "Talvemuinasjutt" -- kadunud prints kasvab suureks tavarahva hulgas, jne. Lisaks, kaasatakse kunagise kuulsa teatri The Globe asemel The Dysk (kettamaailm). Ma pean tunnistama, et niivõrd ilmselgelt, kuid mitte näkku kargavalt vaid mõnusalt loomulikult, on kasutatud suurmehe loomingut, et sellest omakorda midagi täitsa uut, omanäolist ja ägedat kokku klopsida. 

Huvitaval kombel ei ole peategelaseks üldsegi kaua kadunud kuningapoeg, nagu sellistes lugudes pigem tavaks, vaid kolm nõida, kes püüavad selles tohuvabaohus kuidagi hakkama saada -- samal ajal tõmmates niite, kuid siis olles olukordade ohvrid. Granny Weatherwax, Nanny Ogg ja Magrat on niivõrd mahlased, värvikad ja sümpaatsed daamid, et nende särtsakat teksti, kohmakat targutamist, koperdamist ja möödalaskmisi, nutikust ning teiste ülekavaldamist on hästi vahva jälgida. Nad on teistest tegelastest üle ja mitu sammu ees, kuid samas, ei ole ka, mis tegi süžee ootamatuks ja kaasahaaravaks. Ja humoorikaks (kuidas Tomjon nime sai pani itsitama). Ka Nanny Oggi kass Greebo oli üks vinge kõuts. Teisedki karakterid olid koloriidsed, kuigi heas mõttes klišeed ja Shakespeare'i tegelaste stereotüübid, kõik kindla kihi koomika ja kiiksudega. Mulle nt väga imponeeris kääbus Hwel, veidralt kaine mõistusega, kuid kaootiline (tema ja Tomjoni baarituur oli naljakas). Tegelaste pea peale pööramise kõrval keerati upperkuuti võtmeteemad fantaasiakirjanduses nagu saatus ja võim. Nagu juba mainitud, siis viimane ei põhine ainult positsioonil või maagial, vaid sõnadel ja sõnumil. Nt narril võib olla enam kaalujõudu, sest tema saab tõde rääkida läbi huumori, ja teda kuulatakse, ka valusat reaalsust peegeldades. Narril on süžees põnev roll, sest kui lähtuda põhimõttest, et rääkimisel on jõud, siis narrid ju oma sõnadele toetuvadki ja on sellest tulenevalt vast kõige vägevamad. See idee saab raamatus huvitava kulminatsiooni. Oma ambitsioone läbi jutu väljendas ja juhtis, lisaks, hertsoginna, kelle abikaasa lõpu leidis tänu naise algatatud sõnadele. Teater aga kehtestab oma võimu ja jagab seda tavainimestega -- rahvas kuulab hea meelega ja vabatahtlikult, sest manipuleerimisvahendiks on sõnad, mitte jõud või maagia. Olles näitleja, oled omamoodi valitseja -- publiku tähelepanu ja ajutegevuse kamandaja. Intrigeeriv kontseptsioon oli veel looduse seos võimuga, mis tihedalt läbipõimunud. Uut kuningat ei võtnud omaks rohelus, loomad, linnud, jne, sest positsioon oli ebaausalt haaratud. Mõlemad peavad aga olema tasakaalus ja üksteise toega, et edukalt toimida. Seda köitvat ideed oleks võinud raamat enam lahata ja edasi arendada. 

Saatuse teema oli, samuti, võtmetähtsusega. Kogu etteantud teeraja järgimise kontseptsioon, mida kohtab nii Shakespeare'i loomingus kui paljus fantaasiakirjanduses, on raamatus vussi keeratud, sest tegelastele on antud õigus otsustada ja ise olla oma saatuse sepp. Aga mis siis kui prints ei taha olla kuningas? Samas, mis vahet on kas valitseja on ikka järgmise kuninga lasevanem või mitte? Peamine on, et kuidas asja kommunikeerida ning mis nurga alt tõde avaldada. Granny Weatherwax oli meister manipuleerija, kes teadis täpselt, mis on kõigile parem ja kuidas. Ei hoidnud ta end tagasi luiskamisest ja n-ö valgetest valedest. Romaan sisaldab, lisaks, romantikat narri ja Magrati vahel, mis oli niivõrd piinlik, kuid nunnu, et mulle kohe meeldis nende saamatu kurmaaž. See looliin jäi aga finaalis õhku rippuma ning väga oleks tahtnud teada, et kuhu suubub. Ehk saab infot mõnest järgnevast sarja raamatust. Kujutan ette, et nende suhe võib päris humoorikas välja kukkuda, sest kontekst on täiesti muutunud ja vastupidiseks pööratud. Autori romaanidele omaselt on süžee väga tihke, tegelasi palju (isegi Surm eksib mingi hetk tegevustesse ära), tempo kiire ning sigrimigriline. Tema raamatud nõuavad fookust ning teksti diagonaalis lugeda ei saa, sest jääksid suurest osast peenest huumorist ja ridadevahelisest viitamisest ilma. Minu isa (meeletu raamatuõgija) siiani ei kannata autori teoseid ja keeldub neid lugemast, sest need ajavad teda närvi oma tooni ja stiili poolest. Minule on tegu teise Terry Pratchettiga ("Võluv võrdsus" oli esimene) ja mulle täitsa passib. Eriti käesolev raamat. Järgmisena plaan ette võtta "Mort" ja "Võlukunsti värv". 

----------------------------------

Pealkiri: Maja taevasinise mere ääres
Autor: Tj Klune
Kirjastus: Rahva Raamat Kirjastus
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3/5

Saan vist selle arvamuse eest jälle vett ja vilet, sest olen aru saanud, enamused ikka seda lugu fännavad, kuid ütlen otse välja: minu jaoks liiga hea, ilus ja uskumatult üle võlli imal. Liiga must ja valge, liiga ühele poole kaldu, liiga meie versus teie. Kõik, kes ei ole meie, on meie vastu ja on halvad. Head olid liiga head ja suurepärased, pahade puhul aga alati väga ei süüvitud, et miks nad niimoodi või naamoodi arvasid või käitusid, vaid nad olid suuresti ühedimensioonilised ja halvad sellepärast, et lihtsalt olid. Suure kurjami puhul (kes ja mis, süsteemi näol, jäi üleüldse natuke kaugeks) ma veel pilgutaks silma kinni, kuid need tavalised külainimesed olid tõesti liiast. Jäi arusaamatuks, et miks maagilisi olendeid vihatakse. Seletus, et nii lihtsalt on, õõnestab kogu lugu ja jätab sellest pealiskaudse mulje. On keerulisem kaasa elada, sest sa ei saa väga aru, et miks on asjad nii. See tegi loo igavaks ja ühetooniliseks, sest puudus hall, puudus eripära, puudus kaheti mõistetavus. Puudus areng ja teekond, puudusid põhjused, peale äärmiselt tüüpiliste, nagu, et vihkame sellepärast, et keegi on erinev. Jah, tavapärane päris elus, aga nii mage ja ebahuvitav lähenemine. Linuse, peategelase, teekonda ma siinkohal ei mõtle, sest tema ei olnud juba algusest peale kuidagigi halb. 

Igatahes, mulle tegelikult kontseptsioon läks väga peale. Mulle siiralt meeldisid kõik need erilised ja vahvad noored seal lastekodus (see libapomeranian oli geniaalne). Mulle kohe eriti imponeeris väike romanss laste hooldaja ja peategelase vahel. Ja, loomulikult, oli kass mega äge, nagu kassid alati, kuid nad elasid otsekui vaakumis, kus nemad hea, kõik teised paha. Oleks natukegi tasakaalu või värvikust lisatud muusse maailmasse, nt mõni tegelane, kes ei põlanudki neid ja isegi aitas. Jah, midagi sellist nagu leidus ja lõpus juhtus, kuid see oli liiga põgus ja liiga hilja. Samas, tegu on otsekui muinasjutulise fantaasialoo žanriga, kus läbi ajaloo ongi tegelikult must ja valge suhteliselt eraldatud ning selgejoonelised. Kurjad ei muutu heaks ega näita muid iseloomujooni ning õilsad ja kangelaslikud jäävad igavesti sellisteks. Elu on aga palju komplektsem ja tore on kui loetav peegeldab mõnes aspektis reaalsust. Teisalt, see ei ole ju kohustuslik element, samamoodi ka antud raamatus, sest ma ju isegi naudin üheülbalisi muinasjutte. Siiski, kuna tegu on modernse kirjandusega, mis ei ole väikelastele, siis ma ootaks ikka midagi keerukamat, mitmekihilisemat kui kõige lihtsam lähenemine, et inimesed võivad olla vaid ühte või teist ja, et vihkamine on paha asi. Viimane on ilmselge. 

Huvitav oli inspiratsioon päris maailmast, sest sellised eraldatud koolid nt kolooniates pärismaalastele või muudele mitte soositus gruppidele on täitsa ajaloos eksisteerinud. See pani loole natuke kõhedama kihi peale. Samas, vaatamata õudsetele implikatsioonidele, oli raamat meeldivalt heatujuline ja elujaatav element selles oli äärmiselt tervitatav. Läbi raskuste tähtede poole. Äge on lugeda inimestest, kes ei anna alla ja kes säilitavad endas heatahtliku loomuse vaatamata valule ning negatiivsetele kogemustele. On tore tõdeda, et ühiskond alati ei suuda isikuid murda ja muuta. See oli väga inspireeriv ja julgustav. Loos leidub hulganisti õppetunde ja moraale, mis annab sellele sellise Osholiku eneseabi raamatu kõrvalmaitse, mis mulle otseselt väga peale ei lähe, sest võib suures koguses mõjuda sunnituna. Kohati oli neid kõrgemalt positsioonilt esitatud õigeks peetud n-ö instruktsioone liiga palju ning lugu ei toimi enam orgaaniliselt. Aga noh, eks see selline isiklik eelistus ole. Kokkuvõttes, ma näen teoses potentsiaali ning selles on mitmeid suurepäraseid ja nauditavaid aspekte, kuid see suhkrune, üleõpetav ja näppu vibutav, ning ekstreemsustesse kalduv lähenemine, mis ei olnud alati põhjendatud või adutav, ei leidnud alati minu poolehoidu. 

-----------------------------------------

Pealkiri: Amberi üheksa printsi
Autor: Roger Zelazny
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 1999
Minu hinnang: 3/5

Oeh, kuid hea raamat ja kui halb. Selle kvaliteet on kohati nii kõikuv, et tekitas lausa frustratsiooni, et mida teos oleks suutnud saavutada, kui lähenemine, fookus ja põhjalikkus oleksid olnud ühtlaselt jaotatud kogu teose peale, mitte ühe peoga siia, siis sinna, ja vahepeal mingi täitsa kuivanud lombitaseme hunnik potentsiaalselt põnevat ja ägedat sisu ning kirjeldusi. Ma ei saa aru, et kas autoril vahepeal oli huvi ja siis kadus see, või selline ongi tema stiil ja firmamärk romaanide loomisel, kuid mind tõesti ajasid hulluks olukorrad, kus midagi tutvustatakse pikalt ja detailselt, ja siis midagi muud nagu muuseas, möödaminnes ja täitsa suvaliselt. See iseenesest ei oleks probleem, kui need asjad oleksid tsipake enam balanssis ning, minu jaoks, süžeearenguks ja pingekruttimiseks asjakohased seigad, ei oleks saanudj vaeslapse kohtlemist, ja mingid ebahuvitavad olukorrad ei oleks saanud lehekülgi tolmukübe ja aatomi tasemel filosoofiat ning läbihekseldamist. Nt algas lugu haiglas ja peategelane, Corwin, peab hakkama oma amneesiat ja eelnevat elu puslet tükk tükki haaval kokku panema. See oli üks köitvamaid seiku, sest lugeja saab avastada mehega koos, kiht kihi haaval, et kes ta tegelikult on, ning võimalused pinevaks ja üllatusi täis põnevuse eskaleerimiseks olid tohutud. Juhtub aga see, et see n-ö sissejuhatav osa loost, mis peaks just huvi äratama ja lugeja endasse tõmbama, möödub kiirelt, pealiskaudselt ning eeldades, et sa nagu juba enamust tead, liigume kiiresti mööda ja jõuame äkšoni juurde. No jah, siis ongi seda laevalahingut kuidagi liiga palju, liiga pikalt, liiga igavalt. Ja see vangis olemine, okei, ta oleks asjalik, selline narratiivne hingetõmme raamatus, kuid see paus venis pikaks ja tundus nagu sama mahukas kui mainitud sissejuhatav osa. Oleks võinud vastupidi olla. Tempo ja süvenemise küsitavused siin teoses olid. Ja need häirisid.

Samas, süžee oli tohutult põnev, omapärane ja selline seiklusrikkalt ogar. Ta ei olnud ülemäära komplitseeritud ning sunnitult nutikas ja üle kuhjatud. Otse vastupidi, maailmaloomine oli selge, kärme ja igati arusaadav. Varjumaailmade kontseptsioon ning liikumine n-ö eri dimensioonide või reaalsuse versioonide vahel oli lihtne ja äge. Ma oleksin aga eelistanud kõvasti enam aega veeta selle salapärase ja värvika maailma ülesehitamisest arusaamisel, selle lahtijoonistamisel ning, üleüldse, sellega tutvumisel. Autor otsekui eeldab, et mind see ei huvita või see pole vajalik, mis on kurb, sest tekitab loo sidususse ja seostatusesse puudusi. Ka loogikaaukudest ei pääse kui paljudest asjadest mööda, üle ja alt mööda sõita, ilma, et neid kõnetada. Corwin ja tema segane perekond olid aga üllatavalt kenasti lehekülgedel ellu äratatud ning kõik nad olid eraldiseisvad isiksused. Kõigil omad eripärad, eelistused ja rollid, isegi kui iga ühega veel ei kohtunud ning mõni oli loos ainult põgusalt ning pigem sümboolselt. Taaskord, oleks veidike tahtnud enam tegelaste arengut ja fokuseerimist. Corwinit oli kerge mõista. Ta oli suht sirgjooneline ja oma kindlate põhimõtetega mees. Ta oli sümpaatne kangelane ning talle ei olnud keeruline kaasa elada. Teisalt, miks oli tema parem kui vend Eric või ükskõik kes teine, jäi arusaamatuks. Nad ei eristunud oma soovide poolest valitseda ning ei olnud selge, miks ühel nagu rohkem õigust või eelist kui teisel. Siiski, üleüldse, on teos lugejat kaasa haarav, sest alati on ju mõnus ja motiveeriv hoida pöidlaid kellelegi, kes on n-ö allajääja, kes on pidanud mülkast välja roomama ja endast palju suurema, võimsama, eelispositsioonil, vm, vastasega rinda pistma ja tollele suure vaevaga tuule alla tegema. Teisalt, viimast me tegelikult siin, sarja esimeses osas, ei koge. Nimelt, on olukord hoopis vastupidine. See aga teeb teise osa kätte võtmise garanteerituks ning ongi etem kui kangelane veel kord molli saab, et siis enamgi tegijana tulevikus tagasi tulla, näha ning võita. 

Põhimõtteliselt, on teatud asjad romaanis suurepäraselt lahendatud ja esitatud. Fantaasiamaailma loomine, selle reeglid ja omapärad on vahvad. Tegelased on läbimõeldud ja eripärased. Eepilist seiklust, võitlusi, sõprust, eneseületamist, tagasilööke, saab kõike kogeda juba esimeses osas. Samas, raamat on liiga lühike ja ta oleks võinud olla vabalt palju detailsem, lahtikirjutatum ja isegi laialivalguvam. Lugejana tundsin teravalt, et mind jäeti ilma selle kihvti maailma lahti koorimisest üheskoos peategelasega. Mälukaotus oli ideaalne, et me koos liiguks edasi ja avastaks seda müstilist universumit. Kasutati võtet, et ütle, mitte ära näita. Mis ei ole positiivne variant. Öeldi paljut, kuid ei näidatud eriti või, kohati, isegi ei öeldud piisavalt. Siis oli vahepeal tunne nagu loeks eri autorite eri raamatuid, sest stiil tõesti varieerus nii drastiliselt. Üks hetk huvitav ja põhjalik, siis pealiskaudne ja plass. Mõnikord oli tunne, et mingid terved pikad seigad olid stseenide vahelt puudu, asjad juhtusid lambist, nagu muuseas ja äkitselt. Siis need loogikaaugud või siis lihtsalt kahtlased aspektid. Kas ta kaevas end lusikaga vangist välja? See oli nii veidralt koomiline, kuid vist poleks tohtinud olla. Mida Corwin tegi alates 16. sajandist, mil ta Maal oli? Kui ta mäluka sai just hiljuti, siis miks ta mitmeid sajandeid sõdur ja muu oli? Miks ta seal aega raiskas? Või oli tal ameesia juba 16. sajandist? Kui, jah, siis kas ta kordagi ei mõelnud, et miks ta nii kaua elus ja veel otsi andnud ei ole? Kui mees vahepeal Napoleoni mainis, siis mõjus taas kentsakalt koomiliselt. Asjad lahenesid Corwini jaoks üldiselt liiga hõlpsasti ning kui ta oli hädas, siis küll keegi ta teele sattus, kes abikäe ulatas. Tegu on vist romaaniga kuhu väga ei oleks vaja süüvida, liiga palju selle üle järele mõelda, liiga palju küsimusi esitada või liiga palju oma ajumahtu sellele loovutada. Lihtsalt loe, naudi ja... unusta? Igatahes, teise osa võtan veel kindlasti kätte. Äkki läheb tihkemaks, sest potentsiaal on ju olemas.

Raamat: Moodne aeg sarja eri "Rosaarium" ja "Emadepüha"

Tervitus!

Ja jälle raamatuid.

Pealkiri: Rosaarium
Autor: Charlotte Weitze
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 3.5/5

Olen täiesti kahe vahel. Kas mulle raamat meeldis või ei meeldinud. See on nii tohutult veider lektüür, et ta on lausa eriline ja unikaalne, kuid kipub minema liiga diibiks, mis jälle tekitab tunde, et kas loetu on sama sügav kui ookean või, hoopis, kui porilomp. Meta ja diibiga on see, et tihtipeale varjatakse selle taha tühja õhku ja autor püüab lihtsalt üleolev ja upsakas oma stiili ning süžeega olla. Ta ei saa isegi aru, mida tahab öelda, seega ajab pealiskaudselt väga geniaalsena näivat sogamoga. Kas selles ülbuses võib antud teost süüdistada? Mingi kraadini küll, sest ma teravalt tundsin, et kuidas ma ei saa kõigist seostest või viidetest või sõnumitest täienisti aru. Samas, kas alati peabki? Tähtis on ju emotsioon ning see lugemiskogemus tekitas minus hämmingut ja ka ohtralt vastikust. Sellist ebamugavustunnet, sest kohati oli tunne, et loed nagu tulnukatest, kes pärit siit samalt maalt. Olendid, kelledest me midagi ei tea ega keda mõista. Nagu loodus. Osati nagu muinasjutt õekesest ja vennakesest koos printsiga, siis väga modernse mentaliteediga vales-kehas-vale-sugu saaga koos eri liikidest isikute äärmiselt kahtlase väärtusega "romansiga" ja lõpuks perekonnalugu, kus keegi teineteist ei mõista,  minevik kummitab kõiki tegevusi ja otsuseid, ilma, et perele oleks avaldatud neid kummitavaid salapäraseid põhjuseid. Tegu on justkui kolme eraldiseisva looga ühes, liikudes ajas edasi, alates enne I maailmasõda perioodist kuni tänapäeva välja. Kõik looliinid on omavahel arusaadavalt seotud, nagu ka tegelased. See on ühe kentsaka ja müstilise perekonna lugu. 

Kesksel positsioonil on loodus, eriti taimed ja n-ö eluta loodus. Mitmed tegelased on bioloogid või inimesed, kelledel on rohelusega eriline side, huvi või sunnitus end loodusega ühele lainele viia. Palju leidub teoses kirjeldusi eri taimedest, taimede funktsioneerimisest ja nende saladustest. Antakse mõista, et inimene on samuti osa loodusest. Kes tunneb seda tõmmet intensiivsemalt, kes vähem. Ja, et inimeste ja taimede vahel tegelikult suuri erinevusi ei olegi, üks kopeerib teist ja vastupidi --saavad nad ka ühte heita. Siis on teoses välja toodud need eriti erilised, isikud, kes kuuluvad mõlemasse maailmasse, on nii taimed kui inimesed. Omades iseloomujooni mõlemast. Alguse sai kõik vennakesest ja õekesest, kes olid sunnitud metsast ulualust leidma ja üks hetk muutusid ise osaks ümbruskonnast. Võtsid vastu metsa iseloomu ja omadused ning lõid otsekui uue liigi inimesest. Toimus evolutsioon ja tulemuseks sümbioos. See oli äärmiselt põnev kontseptsioon, kuid üpris eemaletõukav, nt kui taimedel ei ole vast vahet, et kellega järglasi saadakse, siis õde-venda ühinemine, kuigi antud kontekstis arusaavad, mõjus tohutult eemaletõukavalt ning üleüldse, oli loo seksuaalne pool natuke nina kirtsutama panev. Aga, jällegi, siin tuleb teadvustada, et kui eemaldada inimelement, siis taimede maailmas on paljunemine bioloogiline vajadus, mitte alati teadlik valik, kes millal, kus ja kellega, ning mis on sünnis. Seda n-ö kõrvalekallet sotsiaalselt aktsepteeritud normist illustreeris ka teine lugu, kus Johannes ei tundnud end mehena, vaid juba lapsena adus, et on mehe kehas naine, hoopis Johanne. Kusjuures ta räägib väga huvitavalt, lisaks, taolisest näidetest taimemaailmast, kus sugu ei eksisteeri, mingi olend saab muuta sugu või ei ole sool mingit vahet. 

Mis mulle aga ebamugavust valmistas oli Johanne suhe Estheriga, mis mitmeid punaseid lippe agressiivselt lehvitvalt tõstatas. Lõpuks, ma ei saanudki aru, et kes tegelikult keda ära kasutas, iseäranis seksuaalselt. Kas see oli ühepoolne väärkasutus või kahepoolne? Üks hetk nagu oli kaldu ühele küljele, siis jälle teisele. Ja, kui võtta inimeprillid eest ja vaadata, jälle, läbi loodumaailma, siis kas üldse eksisteeris n-ö ärakasutamine või oli tegu lihtsalt looduse vajadusega sigineda. Ilma emotsioonide ja ratsionaalsuseta. Igasugu moraalselt ja emotsionaalselt vaadeldavad aspektid romaanis tekitasid minus vastakaid tundeid ja ma ei saanud ideaalselt aru, et mis on õige ja mis väär. Kas üldse need kontseptsioonid looduses on olemas või on need inimeste ja ühiskonna väljamõeldised. Rohelus elab omasoodu, oma reeglite järgi, laskmata ennast kahejalgsete tegevusel kuidagi segada, v.a. kui nood ise roheluse rüppe oma hävinguga ilmuvad, muidugi. Samas, rääkides instinktist ja ratsionaalsusest, kumas süžeest läbi tugev kiht armastust. Seda oli igal pool, oma eri vormides ja mitte alati traditsionaalses mõttes, kuid hoolimine, kiindumus ja vajadus kellegi teise järgi -- kas hetkeks või enamaks -- kas kindlal eesmärgil või tundeküllaselt -- peegeldus pea kõigis tegelastes. Samuti, looduse komme alguses hoolida ja siis, kohati julmalt, järglased ja lähedased lendu lasta. Kogu teosel oli minu jaoks terava naiseliku pilgu ja energia foon. Fookuses olid suuresti just naiskarakterid, nende kontakt oma muutuva keha ja olemusega, sünnid ja järglased, kaaslase leidmine, side teiste naistega. Puudutati ka teemasid nagu laste kaotus, lastetus ja kuidas see võib feminiinsele sugupoolele mõjuda. 

Raamatus sai kaasatud nii mitmeid erinevaid teemasid ja ideid, mida lahata ning kõike ei jõuagi mainida ja kõnetada. Nt väga huvitav lähenemine oli valgusesse ja aastaaegadesse. Nunnand kloostris püsisid elus vaid päikesevannide põhjal ning pime versus päikeseline aeg mõjutas tegelasi, kes oma taimse poolega enam kontaktis, väga tugevalt. Talv oli justkui talveuneks, ka inimestel, ning kevadel aktiviseerus keha ja paljunemissoov, kas siis kaaslasega või seemnete väljutamisega, nagu ühe kummalise tegelase puhul. Üks korduv teema oli ka salapärase roosi otsimine ja üldse roosid kui tähtsad ning kaunid taimed. See seostub jälle selle naiseliku energiaga, kus võib isegi öelda, et roos oli loos kui naiselikkuse sümbol või metafoor naisele ja ehk ka tema üsale. Isegi kui üks karakter ei olnud otseselt taime ja inimese hübriid, siis oli ta omaks võtnud palju rohelusest ning huvitav oli tõdeda, et surema läks ta just nii nagu loomad, eemale, kaugele, ilma kellelegi ütlemata, vaid tundes, kui aeg on käes, ja olles rahus ning üksinda. Siis oli juttu palju roheliselt helgist või kumast nahal, mis jälle andis võimaluse tõmmata paralleele tulnukate vahel. Igatahes, ma vist lõpetan nüüd siin, sest, nagu mainisin, teemasid mida arutleda ja välja tuua leidus selles raamatus metsikult (pun intended) ning ma ei ole kindel, et kas kõiki mõistsin nii nagu neil oli eesmärk. Kokkuvõtvalt, ei ole ma siiski jõudnud otsusele, et kas mulle romaan meeldis või mitte. Ta eksisteerib oma eraldi dimensioonis ja mina, kui inimene, ei osanud temaga alati ühist keelt leida. Samas, oskasin vahel temaga kenasti ühise keele leida. Põhimõtteliselt, kummaline ja paeluv teos, kuid ka ebamugav ja eemaletõukav mingil teatud imelikul viisil. Lõpp jäi liiga lahtiseks, kuigi ühe teekonna finaal sai punkti.

------------------------------------

Pealkiri: Emadepüha
Autor: Graham Swift
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2025
Minu hinnang: 3/5

Kui kiitus raamatu kaanel on ülivõrdes, siis juba eos olen alati skeptiline väidete suhtes, mis teost taevani kiidavad. Tihtipeale osutuvad need minu silmis ülespuhutuks ja põrkuvad minu maitse eelistustega. Enda kurvastuseks pidin taaskord tõdema, et mis ühele gurmeeroog on teisele liiga lääge maitseelamus. Mõistan miks raamat paljusid on võlunud ning tunnistan, et selle stilistiline lähenemine on üpris unikaalne ning paeluv. Autor kasutab põnevat võtet, kus ta miksib erinevaid viise, luues täitsa originaalse fooni, mis äärmiselt omanäoline ja huvitav. Nimelt, liigub narratiiv läbi aja, minevikus ja tulevikus, põikab natuke vahepeale, ning suurem osa loost keskendub sündmuste teadvuse voolu tehnika laadsele kirjeldamisele. Peategelane annab edasi ühte päeva, emadepüha, selle detaile, emotsioone ning mõtteid, väga üksikasjaliselt, nagu toimuks kõik tekstiga samal hetkel, kiirusel ja lugejal on otseühendus naise mõtetesse, kuulates nende vadinat reaalajas. See kõik annab loole sellise rahuliku, sujuva, õhulise ning delikaatse loori, kus noor ja üpris naiivne teenijatüdruk on õhinas ning armunud noorhärrasse, kes talle kübeke tähelepanu otsustab pöörata. Taustal maaliline ja päikesepaisteline päev. Päev, kus miski ei saa valesti minna, kus lootus on õhus ja maailm on võimalusi täis. Jane'il, meie peategelasel, on usku, et ehk saab tema suurim soov teoks ja Paul valib just tema oma südamedaamiks. Midagi süngemat aga kripeldab kuklas -- teadmine, et mingi kukkumine peab saabuma -- , kuid see on vaid vilksamisi mõtetes, kuni toimub pauk, millest annab märku 90ndates aastates Jane. Nüüd kuulus kirjanik. 

Kuigi teost saab selle tehniliselt poolelt köitvaks kutsuda, siis subjektiivselt mulle realiseeritu just peale ei läinud. Jane'i konstantselt korduvad mõtted muutusid kiirelt üksluiseks, sest lehekülgi ja lehekülgi ühte ja sama leierdamist on monotoonne lugeda. Nt kui pikalt võib sellest intiimtegevuste linaplekist jahuda -- saa üle juba! Ehk päris elus autentne probleem, mis võib tõesti jääda pähe ketrama, kui oled salaja kellegi voodist läbi käinud, ei toimi aga just kaasahaaravalt kirjandusvormis -- mida teine teenija sellest arvab, mida teeb, kuidas pesu puhtaks peseb, mida ütleb või ei ütle selle kohta peategelasele... Pigem ärritas ja pani silmi pööritama see murejoru. Minu jaoks on ka veider, et lugu nähakse kui armastuse fookusega lemberomaani, sest toimuv oli kõike muud kui romantiline. Mingi pisiaadel kasutab ära teenijatüdrukut, et ennast rahuldada. Too on mehesse armunud ja siiralt loodab, et teine ei abiellu oma rikka pruudiga, vaid jääb temaga voodisse peesitama. Äärmisel juhul võib raamatut nimetada ühepoolseks armastusromaaniks, mis tegelikult ju küüniline ja julm. Jah, vaene väike Paulike. Eks vaesunud aristokraat olla on modernsematel aegadel nõme, kuid klassivahed on veelgi nõmedamad. Eriti kui see sisaldab noorte alluvate voodisse tirimist, lubamata neile mitte midagi vastutasuks (okei, piruka lubas mees naisel ära süüa -- milline gentleman), võttes neid kui iseenesestmõistetavaid. Tõsiasi, et ta oli kolmest vennast ainuke, kes I Maailmasõjast ellu jäänult tagasi tuli, oli siiski kaunilt kurblik ja veidralt poeetiline. See vari ilmselgelt vaevas teda, mehe vanemaid ja kogu perepärandit. N-ö kadunud põlvkond ja nende trauma, kes seda traagikat ja tühjust nüüd edasi kandma pidid, oli ränk ning raamatus väärikalt ja melanhoolselt välja toodud.

Küsimus, mis mind huvitas oli, et kas Paul sooritas selle ootamatu teo meelega või tahtmatult. Kummaliselt luulelised oleksid mõlemad variandid. Mida üks või teine versioon Jane'ile tähendaks, ei oska otseselt öelda -- vast mingit vahet ei ole -- , kuid Pauli tegelaskuju tegi juhtunu enam intrigeerivamaks. Kuidas mõtestada lahti mõlema stsenaariumi puhul tema viimaseid hetki Jane'iga, tema siseelu, tema dilemmat ja mentaalset seisu. Siin oleks psühholoogiliselt palju mida lahti pakkida. Mis mind naise arengu teekonnas aga tsipake häiris oli fakt, et ma ei suutnud seostada tema noort ja naiivset versiooni tegelase vanema olekuga. Üleminek ühelt teisele ei toimunud orgaaniliselt ning minu jaoks ei olnud usutav, et ühest sai järgmine. Ma ei suutnud luua kontakti kummagagi ning näha sidet nende omavahel. See oli loomulikult tahtlik võte, kuid mulle ei meeldinud täienisti ka tempo erinevused. Algus romaanist oli äärmiselt pikaldane ja teosammul liikuv. Finaal aga kärme ning Jane'i ülejäänud oli põgusalt kirjeldatud. Midagi oli tasakaalust väljas ning üleliigne või liiga vähene. Mulle iseenesest pakkus naise hilisem elu huvi, nt tema abikaasa lugu, jne kuid neist sündmustest joosti üle ning kõlama jäi vaid selle ühe emadepäeva 24 tundi -- vaid üks viivuke ja silmapilk karakteri pea sajaaastasest sisukast elust. Jah, see üks päev oli naise teekonnal märgiline, ning selle jooksul sai, lisaks, tutvustatud tema kirjanduse armastuse algeid, kuid mulle jäi kogu enesekaotamise ja -leidmise kompott poolikuks ning lahjaks.

Lugu minevikust, ajast ning inimestest, mälestustest, võimalustest, potentsiaalist ning armastusest, mida kaotasime. Mitte ainult I Maailmasõjaga seoses, mitte ainult sellest mida Jane kaotas -- noorus, kergus, esimene armastus, lootus, lihtsameeldus, lapselikkus -- , vaid ka vana maailma kadumine. Seda illustreeris suurepäraselt esimestel lehekülgedel kirjeldatud võidusõidu hobuse müümine. Peale oli rullumas kaasaeg. Kõik muutus. Oli 20. sajand ning vanadel traditsioonidel, aristokraatial ja karmil klassiühiskonnal ei olnud enam nii jäika jõudu inimeste üle. Kõik pidid kohanema uue maailma korraldusega, uute suundade ja vabadustega. Just see raamatu melanhoolne, nostalgiline ja lõppeva ajastu videvikuline toon on minu jaoks romaanis paeluv, mitte niiväga Jane, Paul ja nendevaheline suhtedraama. Minu jaoks ei olnud paari läbikäimise juures mingit grammi sensuaalsust, ilu või romantikat. Üks kasutas teist ära. Tsipake kentsakas oli neid seksikaid stseene lugeda mehe pliiatsi läbi naise pilgust. Sellega seoses tekkis siiras mõte, et kas päris naine oleks niimoodi paljalt läbi võõra maja ringi jalutanud nagu Jane tegi? Ilukirjandus ilukirjanduseks, kuid see ei tundud minu jaoks ehe. Pigem poeesia poeesia eesmärgil. Üleüldse, jättis kogu raamat ning autori originaalne stilistiline lähenemine teosesse sellise patroniseeriva mulje. Otsekui tahaks ta demonstreerida, et kui meisterlik ja nutikas kirjandusmeister ta on. Lõppkokkuvõttes, tekitas raamat minus vastakaid tundeid. Leidus aspekte, mis mulle peale läksid, kuid hulganisti detaile, mis ohkama panid. Autori teisi teoseid kätte haarama kärmelt ma vist ei jookseks. Muide, raamatust on tehtud 2021. aastal film, kus mängivad muuseas nt Colin Firth ja Olivia Coleman, nimega "Mothering Sunday."

Raamat: Krimi eri "Valede mäng", "Hickory Roadi saladused", "Monogrammimõrvad" ja "Minu perekonnas on kõik kellegi tapnud"

Tervitus!

Taas raamatuid.

Pealkiri: Valede mäng
Autor: Clare Mackintosh
Kirjastus: Pegasus
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 4/5

Ootuse ei olnud millegipärast kõrged ning valitud sai raamat suht hetke ajendil. Aga kogemus osutus meeldivaks üllatuseks. Nii krimka kui kogu ümbritsev sotsiaalne tugi- ja tausta pool süžeest oli üpris kaasahaarav, edukalt omavahel lõimitud ning tasakaalus, ja kumbki ei tundunud nõrgem või kohatum või sunnitud. Mõlemad toimisid köitvalt ja aitasid koostöös hoida tähelepanu. Mulle meeldis kuidas tegelased ei tundud, et nad on ühedimensioonilised papist väljalõiked ning pea kõik karakterid olid kuidagimoodi erilised, meeldejäävad või siis iseloomukad. Iseäranis peategelased. Meie kangelanna, Ffioni, ja Leo vaheline romanss ei jätnud muljet kui millestki suvakast ning sisse surutust, et tegelasi realistlikemaks teha, vaid mulle päriselt läks nende kurmaaž korda. See tundus orgaaniline ja seal oli usutavat konflikti ning nunnusust. Tavaliselt ärritavad mind detektiivilugudes need tapmiste kõrvale punnitatu romantikad. Pean vist ikka sarja esimese osa kätte võtma, et teada saada, et kuidas paar alustas. Ffion oli huvitav tegelane, eriti naise minevik ja suhted ema, tütre, eks-abikaasa, ning koera, Dave'iga, kes oli vaielamatult loo kangelane. Tegevus toimub väikses külas Walesi ja Inglismaa vahel ning mulle läks väga peale ka selle omapärase atmosfääri ja olukorra tabamine kirjeldustes, taustas ja tegemistes (nt peavad mõlema poole politseid koostöö tegema kui midagi leiab aset piiri peal). 

Krimiliinis leidus tsipake enam klišeelikke aspekte ning tuli ette natuke karikatuursemaid tegelasi, kuid kõik toimis ja klappis koondtulemuses kenasti. Oli põnev, et mitmed karakterid olid omavahel seotud või tundsid üksteisi, mis tegi potentsiaalsete mõrvamotiivide ringi ja suhtepinged kaasahaaravamaks. Boonus oli seegi, et mul ei läinud kaua aega, et meelde jätta, et kes on kes, sest kui on palju tegelasi, siis vahepeal võib sisse elamise sigrimigri olla väsitav ning on tüütu mõelda, et oot, kes see nüüd oli ja mis tema lugu. Fookuses on seekord tõsielusarja kontekst ning, arvestades kui palju draamat nad alati pakuvad, siis võib eeldada, et kaamerate taga leidub seda enamgi kui ekraanile jõuab. Ports tegelasi on pettusega kaasatud sarja, kus hakatakse nende kõige suuremaid saladusi avalikustama, ning selline plaan ei sobi, loomulikult, kellegile neist. Lugu ise algab ühe osaleja kadumisega ning koheselt tegelikult kedagi maha ei koksatagi. Mis oli omamoodi põnev, sest sai nuputada, et kes küll see õnnelik "võitja" on, kes hambad varna heidab. Isik ise ei oleks tohtinud väga ootamatu olla, kuid natuke ettenägematu oli aga see, kes mõrvaga hakkama sai. Mitte ülemäära geniaalne teostus ja lahendus. võrreldes paljude teiste detektiiviromaanidega, kuid igati soliidne idee, esitlus ja otsade kokku tõmbamine. Tempo oli hea, pidevalt toimus midagi, kuigi lõpp natuke venis, kuid kokkuvõttes, on tegu igati nauditava krimilooga, kus hea balanss tegelasi ja nende arengut ning pinevat mõrvaloo lahti harutamist.

--------------------------------------

Pealkiri: Hickory Roadi saladused
Autor: Agatha Christie
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 3/5

Fännan Poirot ja Marple'it ning kui kuskilt kanalilt jookseb, siis alati vaatan või jätan taustaks mängima. Tahtsin kätte võtta aga mõnda Poirot juhtumit, mida ma ei olnud enne ekraniseeringuna näinud ja mis mulle, seega, täitsa värske nuputamine. Kas sellist üldse on, sest olen vuntsi sarja mõnda osa lausa kümme korda kogenud. Lugesin kokkuvõtet tagakaanel ja ei tundunud üldsegi tuttav. Täitsa hämmastav, pärast lõpetamist, pidin tõdema, et ma ei olegi seda müsteeriumi kunagi näinud, veel vähem lugenud, mis oli meeldiv üllatus. Ehk on selliseid avastamata või kahe silma vahele jäänud pärleid teisigi ning Poiroti maailmas on jätkuvalt peidus mõned ägedad mõrvad, mida ma ei ole püüdnud meistrimehega koos lahendada. Peaks vist nimekirja tegema ja asja ühe süva uuringuga põhjalikult kätte võtma. Antud lugu aga üheks mu lemmikutest ei saanud. Ta oli pigem selline kesksmine oma põnevuselt, tegelastelt, meeldejäävuselt ja juhtumilt. Poiroti ennast oli süžees suhteliselt vähesel hulgal ning ta oli seekord piiratud sellise n-ö kaugelt vaatava kõiketeadja rolli. Ilmudes alguses, lõpus ja vahepealsetes võtmestseenides. Poirot ei olnud nii aktiivne osa tapmiste lahendamisel kui paljudes teistes raamatutes. Olin pettunud, et kõikide kahtlusaluste kokkutoomisetendust jäin ka ilma. Üleüldse tuli esimene avalikustamine, et kes kurjam on, kuidagi äkitselt, ilma põnevuspingeta ja nagu muuseas läbi mingi lambika olukorra. Teine oli juba parem, klassikaline Agatha Christie.

Kuigi antud loos ei astu üles ei Hastings ega Japp, on Miss Lemon mingis mõttes enam kaasatud kui teistes lugudes. Noh, vähemalt on seda tema õde, kes peaaegu, et peategelase rolli müsteeriumis paikneb. Tegevuskese on viidud üliõpilaspansionaati, kus ports värvikaid noori, mitmed neist välismaalased, on koondunud, et oma õpingutele keskenduda. Nagu alati, esitatakse lugejale mitmeid mitmeid karaktereid, kellede tausta ja saladusi hakatakse siis tükk tüki haaval lahti koorima. Üks hetk on tunne, et tapja on üks, järgmine moment aga teine. Loo juures oli veel huvitav, et tegelikult kaasati Poirot juba enne kui mõni mõrv aset leidis ning kõik algas suhteliselt süütutest, kuid äärmiselt kahtlastest vargustest. Põnev oli esmalt mõelda, et kes üldse ära tapetakse, siis, et kes on pahalane, ning et kas ehk veel keegi oma otsa võib leida, sest tavaliselt ei piirduta vaid ühe surnukehaga. Esialgu ei olnud info, et kes ja miks tappis, iseenesest, eriti paeluv, kuid selles loos oli mitmeid tahke ning, sügavamale süüvides, jõuti ikka kurjusepõhja välja küll. Ja kehtib reegel, et keda kõige vähem kahtlustad, siis see ongi tegija. Aga Agatha Christie suudab su iseendaga ja loogikaga nii krussi keerata, et sa lased tal ennast alati ja ikka ninapidi vedada. Kuigi, seekord, ma peaaegu, et kavaldasin ta üle, sest mõtlesin, et mida tema mõtleb kui teab, et mina sellest põhimõttest lähtun ja mida ta plaanib, et minu tähelepanu hajutada ning kärbseid pähe ajada. Ma muutun osavamaks, kuid meister jääb meistriks. P.S. Aitäh, Varrakule, et nad jätkuvalt uutes kuubedes krimiklassikat avaldavad. 

--------------------------------------

Pealkiri: Minu perekonnas on kõik kellegi tapnud
Autor: Benjamin Stevenson
Kirjastus: Rahva Raamat Kirjastus
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 4/5

Krimka Austraaliast ja mis toimub Austraalias. Ei ole just tavapärane kombinatsioon, mis tegi loo veelgi erilisemaks. Tegu on täitsa asjaliku detektiivikaga, mis kiskus kaasa ja pakkus põnevust ning huvitavaid avalikustamisi kuni viimase leheküljeni välja. Ta on ka natuke selline teistsuguse lähenemisega raamat, mis on äärmiselt tervitatav ja mõjub värskelt. Lugu on eseteadlik ning autor jutustab seda otse lugejale, kõnetades toda ja esitades teost kui raamatut, mida ta ise just kirjutab. Süžee keskmes on tema enda pere ja mees ise paigutub otsekui Sherlocki, Watsoni ja suvalise loosse haaratud tegelase rolli. Ta katab kõik positsioonid. Kohe alguses tutvustab meie kangelane, Ernest, Ronald Knoxi detektiiviromaanide kümmet reeglit, kus on paika pandud põhimõtted, mida järgida, et kirja saada üks tõeliselt kvaliteetne mõrvalugu. Tema töö on, muide, raamatute kirjutamine, et kuidas kirjutada raamatut. Nt peab kurjategijat mainima juba alguse osas, kuid ei tohi tema vaatevinklist midagi edastada, detektiivil endal on keelatud olla mõrvar, õnnelikud õnnetused ei tohi kunagi uurijat abistada juhtumi lahendamisel ja kaksikud ei ole lubatud. Need kõik on igati loogilised ning, tõsi, iga ühe neist rikkumine kuidagi odavdaks ja teeks krimkat lahjemaks. Nagu petaks lugejat. Ernest viitab neile põhimõtetele konstantselt ja toob esile seda, kuidas ta nendest mööda hiilib või kuidas loos toimuv ikkagi ei eksi nende punktide vastu. Põhimõtteliselt, raamat on mehe jutustus toimuvast. Üks väga teravmeelne ja humoorikas ülevaade. Mis mulle teoses kõige enam meeldis oligi Ernesti hääl, tema nägemus ja see kuidas teda oli lihtsalt mõnus jälgida ning kuulata. Tekst oli mahlane ja krapsakas. Ta viskab kilde, muheleb, annab vihjeid, et mis peatükkides toimuvad tapmised, andes varakult märku, et seksi siis raamatus ei ole, jne. Äge!

See pidev koomika ja peategelase ebatavaline perspektiiv ei vähenda siiski pinevust ning toimuva tõsiseltvõetavust. Ühtlasi on romaan päris terav ja elektrit täis. Pere on ühisel puhkusel lumistes mägedes ning äkitselt avastatakse tundmatu mehe surnukeha. Ta on tapetud eriti võikal vanaaegsel viisil, kus ohvrid põlevad ja lämbuvad ilma tuleta, ning tagajärjeks, lisaks ilmselgele, must keel. Tähtis on teada, et see pere on eriti düsfunktsionaalne ning ilma asjata ei viita pealkiri, et nad ei hoia vajadusel tapmisest end tagasi ning liikmed ei ole just tavaliste killast. Kuigi ei tasu eeldada, et kõik külmaverelised mõrtsukad on, "tappa" saab ka muudmoodi. Kõigil on omad hädad, saladused ja keerulised suhted teistega. Keskseks teemaks on aga peategelase isa surm mitukümmend aastat tagasi ning sellele järgnenud ning selle ümber toimunud salapärased sündmused, valed ja petmised. Ja raha. Mäel oodatakse vanglast vabanenud peategelase venda, kelle sinna oma tunnistusega saatis just meie kangelane. Arvata võib, et see tõsiasi on tekitanud niigi haavatavas peres ohtralt paksu verd, kuigi Ernesti arvates käitus ta õigesti ja moraalselt. Olukord on aga palju komplitseeritum kui esmapilgul ja nagu sibul hakkava kihid vaikselt lahti kooruma ning, mida Ernest arvab alguses, seda lõpus enam kaugeltki nii ei ole. Juhtuvad veel mõned surmad, Ernest püüab koos kaaslastega kogu asja lahendada ning midagi väga väga kahtlast toimub ümberringi ning keegi valetav ja salatseb. Pigem kõik teevad seda. Mulle meeldis ka, et peategelane on teadlikult õhinas, et saab finaaliks kogu rahva kokku ajada ning nagu Poirot kogu toimuva paljastada. Võttes üks haaval ette kõik tegelased ning paljastades kurjami. Kes oli täitsa üllatav tegelane, keda ma kahtlustasin, et kuidagi on seotud, kuid mitte nii. Pluss punktid selle, mitte just geniaalse, kuid konteksti kohta ootamatu laheduskäigu eest. Põhimõtteliselt, tõesti hea krimilugu, mis oma pineva süžee ning muheda koomikat tabava peategelase jutustamisega, oli täitsa lust lugeda. 

--------------------------------------

Pealkiri: Monogrammimõrvad
Autor: Sophie Hannah
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2014
Minu hinnang: 3.5/5

Kas on üldse võimalik taasluua Agatha Christie legendaarseid karaktereid? Poirot ja Marple on ikoonid, ning kesised katseid neid uuesti elustada ei ole teretulnud. Samas, nad ei ole keerulised tegelased keda kopeerida, sest neil on oma kindel viis, maneer, lähenemine, sõnavara, olemine. Nad on suht konkreetse raamistikuga, mis teeb nende ülevõtmise hõlpsamaks. Ma arvan, et Sophie Hannah on hallide ajurakukestega vuntsi suhteliselt edukalt ellu äratanud. Peamine on see, et kas lugejat veendakse ning, mulle jäi küll mulje, et loen originaaloomingut, mitte jäljendamist. Mitmed võtted ja erinevad lähenemised olid täitsa sarnased Poiroti eelnevatele müsteeriumitele. Nt see, kes sa arvad, et kurjam kohe kindlasti ei ole, siis see isik just kipubki mõrvar olema, ning finaaliks rahva ilusti kokku toomine, et, esmalt, kõiki ruumisolijaid süüdistada ja nende potentsiaalseid võimalusi tapatöödeks ning motiive tutvustada, ja siis, järsult, prauhhdi!, tegelik pahalane paljastada. Enne seda pakutakse lugejale ohtralt vihjeid ning killukesi puslest, mida ma üldiselt kunagi täienisti tõeseks juhtunu ülevaateks kokku panna ei suuda, kuid mis Poiroti peas alati tükk tüki haaval selgeks pildiks valgub. Isegi kui lugeja ei jõua alati järele ning vajab seda grupile suunatud avalikustavat lõppvaatust. Peab tunnistama, et minu jaoks oli raamatu lahenduskäik üpris keeruline ning ei olnud kerge hoida sõrme pulsil. Mitu tassi oli, kust need tulid, kus ja kes neist jõi, kas üldse jõi, kuhu nad kadusid, kas mürk oli nende sees või mitte, jne. Mul hakkas pea ringi käima, et kuhu etappi me nüüd nende tassidega seoses välja oleme jõudnud. Liiga palju infot ja detaile üleüldse.

Uue generatsiooni Poiroti sarja esimene raamat algab sellega, et meie kangelane kohtab kohvikus naist, kes on hirmul ja arvab, et teda enam peatselt siin ilmas ei ole. Samaaegselt anus ta, veidralt, et keegi ei hakkaks midagi uurima ning ta on kõik sajaga ära teeninud. Siis leitakse hotellist kolm laipa ning Poirot on veendunud, et need kaks intsidenti on omavahel seotud. Loomulikult on, ning urgitsedes sügavame, tuleb välja, et kõik isikud on kuidagimoodi kaasatud olnud ühe preestri ja tema naise surma mitmeid aastaid tagasi. Müsteerium oma olemuselt ja taustaloolt, ütlen ausalt, ülemäära intrigeeriv ei olnud, pigem oli süžees fookus tehnilisel kui skandaalsel ja suhetel põhineval. Samas, oli krimi ämblikuvõrk hästi konstrueeritud ning üles ehitatud, vaatamata mu varasemale kriitikale, et ehk kukkus kogu kompott liiga komplitseeritult välja. Ma ei olnud rahul ka Poiroti detektiivist partneri, Catchpooliga, kes tundus kuidagi eriti tohman, pime ja kuidagi saamatu. Jah, geeniuse kõrvale on vaja tavaintellektiga võrdlusmaterjali, et lugeja oskaks ennast kellegagi samastada, kuid seekord jäi kahe isiku aju võimekuse vahele liiga pikk kuristik. Ebaühtlus paistis eriti intensiivselt silma ja see mulle ei passinud. Ehk muutub Catchpool tulevastes osades natuke teravamaks pliiatsiks, sest see on kindel, et järjed võtan raudselt ka ette. Ei saa ju võimalust kasutamata jätta, et oma ühest lemmikumast krimkakangelasest veel ja veel uusi ning värskeid lugusid kuulda. 

Kultuurinädal (4): 21 - 27. aprill 25 - raamatud, Kalev, ERM, mänguasjad, JAFF ja kirsiõied

Tervitus!

Järjekordne kultuurinädala ülevaade.

E 21. aprill:

1) Artise kino "Kolmega kell kolm" on super võimalus ekstra soodsa hinnaga head kino nautida. Seekord leidsin aega, et külastada seanssi dokumentaalist: "Lahkumine Tallinnast. 1941", millest kirjutan eraldi kino postituses tulevikus. Film oli täitsa sisukas ning silmi avav kokkupuude tragöödiaga, millest ma üldse varem midagi ei teadnud. Eriti meeldisid mulle klipid vanast Tallinnast nagu see kunagi oli -- tuttav ja võõras, täis teatud hulgal nostalgiat. 

2) Viru Rahva Raamatus esitleti Petrone Prindi poolt välja antud "Minu Ungari" teost, autoriks Lea Kreinin. Naise armastus Ungari vastu sai alguse ülikoolis, kui ta õppis ungari keelt ja kultuuri, ning oli üks esimesi, kes eriala Tartu Ülikoolis lõpetas. Edasi viis tee teda juba Budapesti Eötvös Lorándi ülikooli, kus naine oli eesti keele ja kultuuri lektor. Nõukogude ajal oli riik palju vabama õhu ja olekuga kui Eesti ning seal sai tunda, et oled peaaegu nagu Euroopas. Autorit üllatasid esimesel külastusel enim tõsiasjad, et kui odav seal on vein, isegi soodsam kui Coca-Cola, ning ungarlaste hingesoojus ja huvi teiste rahvaste vastu. 

Palju oli raamatuesitlusel (ja väidetavalt teoses endas) juttu just Ungari toidust ja joogist, mis mind natuke heidutas, sest söögi ning joogi teemad absoluutselt ei paelu. Jah, ma saan aru, et need on suur osa Ungari kultuurist ja identiteedist, kuid enam teiste teemade kaasamist ja katmist oleks minu jaoks kuulamise värvikamaks teinud. Mingi rasvase traditsionaalse söögilaadse asjanduse detailne kirjeldus jättis külmaks. Siiski, sai üle käidud vanad tõed ja põnevad detailid, nagu et guljašš ei ole soust vaid veiseliha supp, paprikat pannakse nende toidus tõesti igale poole, kui meil käisid noored kunagi kartuleid võtmas, siis Ungaris käidi viinamarje korjamas ning, et eestlastel ei ole piisavalt kannatust vaaritada neid toite, mida ungarlastel on aega lausa tunde-tunde keeta ja valmistada. 

Ohtralt oli teemaks ka jook, mille kohta autor ütles, et alustas magusatest valgetest, kuid nüüd on liikunud kuivadele punastele. Mainiti ära asjalike valikutena Szekszardi veinid (lõuna Ungarist), mis autori lemmikud, ning Egeri veinid. Paalinkast räägiti, mis on siis poolametlik, väga kange (võib olla lausa üle 60 kraadine) kodupuskar, millest 50 liitrit inimese kohta on maksuvaba. Ungari mehed alustavad päeva just selle märjukesega ning sel on rahvameditsiinis oma roll, nt kõrgvererõhu tõve ravis. Unciumi puhul, mis siis maailmakuulus taimne liköör, usuvad ungarlased, et see reaalselt ravib kõiki haigusi, kuigi retsept on siiani salajane. Kohvimaitseline Unicum pidi mõnus olema. Astoria kohvik ja Grinzingi said mainitud kui mõnusad kohad hängimiseks ning veini kulistamiseks.

Põgusalt sai puudutatud Budapesti ja ülejäänud Ungari n-ö konflikti. Pealinna minek on justkui "üles minek" ja muu on "alla", nagu maale tulemine, selle negatiivses konotatsioonis. Termaalsupelasutused ja termaalveed said kaetud. Oli huvitav kuulda, et esialgselt võeti need kasutusele türklaste poolt, kuid kui nood välja peksti, siis traditsioon jäi. Balatoni järv, mis on Ungari "meri", kõlas üpris peibutavalt. Omajagu räägiti Orbanist ning riigi demokraatlikust ja inimõiguste seisust. Probleemi alge võib teoorias olla tõsiasjas, et ungarlastel ei ole kaasaegset kogemust toimivast demokraatiast, sellest nende skeptilisus ja Orbani võidukäik. Mainiti, et ungarlased on justkui ida ja lääne vahel, ei ole üks ega teine, ning neil on sellest tulenevalt dualistlik natuur. Nad nutavad taga ja enesehaletsevad oma kunagi hiilgavat ajalugu ja suursugust rolli regioonis, ning uhkus on neil tähtis asi (ei tohi teha Balkaniga seotud nalju). Soome-ugri keeltega suguluses olek on neile sel põhjusel pigem häbiasi. See ei ole prestiižne kamp kuhu kuuluda ning "haiseb kalarasva" järgi. Nad otsivad sel põhjusel sugulust türgi keeltega ning teiste gruppidega. No jah.  

Loe juurde: Minu Ungari – Petrone Print

T 22. aprill:

1) Eesti Disainikeskuse korraldatava järjekordse Disainijuttude sarja teemaks oli seekord: "Kalevi uued pakendid vol 2. Mis mõju on disainil?" Kes meist siis ei ole tundnud sümpaatiat või, tihemini, pigem ärritust nende uute oranžide šokolaaditahvlite vastu, mis on nullinud kogu Kalevi nostalgia, ajaloo ja kriipinud silma? Tean isiklikult inimesi, kes on südamepõhjani häiritud ja enam Kalevit ei osta. Kedagi ei ole brändimuutus külmaks jätnud või kellelegi märkamatuks jäänud. Mind isiklikult on haavanud aga Kalevi varasem otsus vahetada pakendid välja klassikalise keeratava ja lahti volditava otsaga paberi asemel tõmmatava otsaga pakendi vastu. Viimane on varasem muutus ning ilmselgelt seotud hügieeni ja säilivusega, ükskõik kui vähe mulle see uus avamise tehnika ka ei passi -- siiani ei saa neid alati korralikult esimesel katsel lahti. Antud vestlusring oli intrigeeriv, sest andis võimaluse kuulda kulisside taha, et miks see oranž revolutsioon aset leidis ning miks Kalevi "väärikat ikoonilisust" rikuti. Vestlusringis osalesid Orkla poolt Annika Oja ja pakendikontseptsiooni looja Koor poolt Hannes Paesoo. Ja, etteruttavalt, loomulikult oli põhjuseks raha ja müüginumbrid, mis on igati arusaadav, sest Kalev, ükskõik kui tähtis eestlaste identiteedile, on ikkagi äri, mille eesmärk on teenida kasumit.

Kalevi bränd oli populaarsust kaotamas, seda just noorte hulgas (15-34. aastaste), sest nostalgiahõnguga minevik domineeris, mis kõnetas pigem vanemaid inimesi. Kui brändiuuringutes oli Kalev 2019. aastal pärast Youtube'i ja Swedbanki, esimesel kohal, 2020. aastal Youtube'i järel ja Coopi ees teisel kohal, siis 2021. aastal langes ta Youtube'i, Google'i, Coopi ja ERRi järel lausa viiendaks. Brändi turu väärtus kippus allamäge. Midagi oli vaja teha, et olukord ei halveneks veelgi. Lisaks, Kalev oli oma visuaalis suhteliselt killustatud, puudus ühtlus, selge tuvastatav ja märgatav joon, mis oma 150 toodet ühe katuse all seoks. Konkurents šokolaaditahvlite maastikul on brutaalne (suurimad konkurendid Eesti turul Fazer, Milka, jne) ning tuli ette võtta mastaapsem transformatsioon. Plats puhtaks ja algusest uuesti. Pööret valmistati ette aasta aega.

Massiivne muutus toimis ja täitis oma eesmärki, sest Kalev rebis end 2024. aastal esikohale tagasi ning nähtavus paranes, ja 15-34. aastaste hulgas tuntavus tõusis (2023. aastal 10. kohal; 2024. aastal 3. kohal Youtube'i ja Instagrami järel). Uus bränd oli ühtne ja jõuline, keeruline oli Kalevit mitte märgata. Isegi bad publicity on good publicity, sest kuigi koheselt tagasilööki tarbijatelt ei tulnud, siis meediasse jõudis muutus üks hetk ikka ning vastukaja ei olnud just positiivne. Vastureaktsioon oli oodatav ja arusaadav. Kalev pidi endale kindlaks jääma, sest numbrid ning tulemused rääkisid tegelikult enda eest -- otsus oli olnud õige tee.  Bränd oli teinud kliendile mõtlemise lihtsaks, et ostu valik oleks kiire ja intuitiivne. Sellest endale kindlaks jäämisest oli omajagu juttu, sest isegi Kalevi organisatsioonis endas oli kahtlusi ja seisukohtades kõikuma löömist. Kriitikat tuli üks moment igalt nurgalt, seest kui väljast. Kõigil osapooltel tuli lihtsalt leppida olukorra ja uue reaalsusega. Mainiti ka Kalevi õppetundi eelnevatest kriisidest, nt Evelin Ilvese kräpi skandaal, mis sundis firmat üle vaatama oma toodete koostiseid. 

Vestlusringis räägiti palju üldistest turunduse põhimõtetest ja brändikasvatamisest. Viimast saab suurendada vaid mitteostjate ja vähe ostjate arvelt, ning tuleb parendada toodete mentaalset ja füüsilist kättesaadavust. Mentaalne tähendab seda, et toode on paremini ostetav, tarbija tunneb brändi alateadlikult ära ning, kui mõelda šokolaadi peale, siis esimesena tuleb vajaduse tekkides või ostuolukorras meelde just Kalev. Parem mentaalne kättesaadavus on disaini suhtes aga üpris üheülbaline ja ei ole just väga loominguline. Füüsiline kättesaadavus tähendab, et toodet on kerge leida ja osta -- see on olemas poodides ning lihtsalt märgatav ja kätte haaratav. Tähtis komponent on hinna ja kvaliteedi suhe. Viimase puhul teeb olukorra keeruliseks, et viimase kahe aastaga on kakaohind lausa neli korda maailmaturul tõusnud. Mulle meeldis üldine disainiteooria jutt ning tõsiasi, et nišitoodetele loominguliselt brändi ja disaini luua on ju tore ja laseb kujutusvõimel piiranguteta hulluks minna -- tootele mille müüginumbrid ei ole just suured. Kuid gigantsele brändile, nagu Kalev, disaini teha on ägedam, sest kõik teavad, mis see on ja selle väärtust, ning sa pead välja mõtlema midagi mida äärmiselt lai ampluaa inimesi ja gruppe reaalselt sooviks osta. 

Aga miks ikkagi oranž? See on lihtsalt üks äärmiselt silmapaistev värv ning eristub selgelt ja arusaadavalt. Ta on ka polariseeriv, mis omakorda jääb meelde ja tekitab emotsioone. 

Külastajaid kostitati lahkelt Kalevi uute batoonikestega, mida sai mugimiseks kohal või koju kaasa haarata.

Loe juurde: Eesti Disainikeskus | Eesti disain ja disainer

2) Lasnamäe Mustakivi Grossi poe kõrval, vahetult enne tunnelisse minekut, on kasvama pandud pikk ja kaunis kirsipuude allee, mis aprillis ilusasti, roosalt ning esteetiliselt õide puhkes. Ma ei olegi kuskil mujal linnas korraga nii laia ja mahukat kirsiõite merd näinud. Kindlasti tasub järgmine kevad kirsiõite jahtijatel allee oma ajakavasse võtta, sest pilt oli tõesti paluv. 

R 25. aprill:

1) Eesti Rahva Muuseumis Tartus leidis aset üritus: Autorite raamatulaat ja kirjandusministri vastuvõtt. Esmalt sai natuke ringi uidatud ka ERMis, kuigi ega aega väga ei olnud. Peab Olev Subbi ja teiste ajutiste ja püsinäituste jaoks eraldi ikka Tartusse tagasi tulema. Sai nauditud lõunat kohvikus, mis on jätkuvalt avar ja mõnusalt minimalistlik, ning väärt sööklalaadse toiduga, sai imetletud endist vanni, millest nüüd tehtud geniaalsed vastastikused istumistoolid -- nii leidlik lahendus -- , sai ringi kolada meenepoes -- need džemprid ERMi logoga, helesinised, beebiroosad ja kollased, olid nii nunnud, kuid hind on liiga kõrbe -- , ning sai nauditud raamatukogu. 

Ma ei ole ERMi raamatukogusse varem sattunud ning see õhuline, vaikne, päikeseline ja rahulik sektsioon muuseumist oli äärmiselt lõõgastav. Ruumis oli Eesti raamatu aastaga seoses pandud üles miniekspositsioon: "Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat -- 66 köidet 100 aastaga". ERMi aastaraamat on pikima traditsiooniga etnoloogiaväljaanne Eestis. Ilmunud on umbes 700 eestikeelset teadusartiklit suuresti etnoloogiast, kuid ka teistest seotud valdkondadest. Avaldatud on uute noorteadlaste kui kogenud uurijate artikleid. Esimene aastaraamat tuli välja 1925. Eriti vahva oli jälgida kuidas visuaalne vorm on ajas muutunud ning nüüdseks vanamoodsatest esimestest said modernsed kaasaegsed trükid. 

Raamatukogus asetsevas hubases loengunurgas leidis aset Mart Juure kirjandusministeeriumi vastuvõtu vestlus Kristiina Ehina ja Indrek Koffiga. Mart Juur rääkis sellest kuidas iga kord, kui Tartusse tuleb, siis mõtleb, et mis kõik küll juhtub, kuid ära minnes mõtleb, et midagi ei juhtunudki. Vesteldi veel sellest, et mis Tartu ja kirjanduse koosluses huvitavat, raamatute tiraažide ja läbimüükide teemal, Kristiina Ehin tutvustas teoseid, mis tal laadale kaasa toodud, ning Indrek Koff arutles teemal kirjanike omavahelised suhted ja kuidas sellised üritused aitavad kaasa nende parendamisele, mida muidu varjutavad konkurents ja mitte just meeskonnamängijad olemine. Kogu raamatulaada ürituse jooksul oli teistes asukohtades ERMis ja veel teiste autoritega, nt Lilli Luukiga, Mart Juurel kirjandusministeeriumi lühidaid vastuvõtte, kuhu ma, kahjuks, ei jõudnud, sest laadale tulnud autorid ja nende looming haaras täienisti endasse.

Laadal oli mitmete mitmete pikkade lauaridade taha ennast asetanud hulk Eesti paremike hulka kuuluvaid autoreid, kuulsaid ja värskemaid, noori ja vanu, luuletajaid ning ilu- ja mitte ilukirjanduse viljelejaid, ühe teose kui kümnete teostega, laste- ja täiskasvanutele sihitud raamatutega, jne. Valik oli lai ning uudistada oli ohtralt. Esmalt sai tehtud ülevaade, et kes on kohal ja mida pakub, ning teise ringi ajal sai soetatud silma jäänud lemmikud. Hinnad olid tõesti soodsamad kui poodides, osadel lausa märkimisväärselt, osadel mõnede eurode ulatuses. Hea diili sai igatahes, ükskõik mida osta. 

Autoritest olid kohal nt: Ene Sepp (nt "Minu Colorado", "Eestluse valem"), Lilli Luuk (nt "Ööema", "Kolhoosi miss"), Mariann Rückenberg (nt "Nõiatütre legend. Sookrati ja Hendrick von Tisenhuseni lugu"), Tuuli Tolmov (nt "Põhja nõid"), Urmas Nemvalts (nt "Laura, Martin ja metsavana maailm"), Indrek Hargla (nt Apteekter Melchiori sari), Inga Lunge (nt "Minu Karlova"), Kristel Vilbaste (nt "Meie joogivesi"), Kristel Rebane (nt "Ära anda jänese puur"), Märten Kross (nt "Kokkuleppelised imed"), Mika Keränen (nt Supilinna salaseltsi sari), Maarja Astover (nt "Kurat ja ingel mu õlal"), Rein Pakk (nt "Aja teenistus"), Anu Raud (nt "Hea karjane. Jutte loomadest"), Veiko Belials (nt "Tiigri aasta"), Tiina Kilkson (nt "Rästikud rändavad Rooma"), Agur Karukäpp ehk Maniakkide Tänav (nt "Muinaskuningas online #1. Manatar), Vladislav Koržets (nt "Kopli park"), Jüri Talvet (nt "See maa peal saladuseks jääma pidi"), Joel Jans (nt "Rõngu roimad"), Maarja Pärtna (nt "Ülestõusmise serval"), Jaanus Vaiksoo (nt "Jussikese 12 sõpra"), Meelis Kraft (nt "Kokkuvarisemine"), Peep Veedla (nt "Pargi-ja aialindude taskugiid"), Inga Raitar (nt "Iidsete teadmiste raamat"), Urmas Sutrop (nt "Lumivalgukeste lugusid kogu maailmast"), Stephanie Rendón (nt "Teekond Mexicost Setomaale"), Arne Merilai (nt "Puuinimesed. Muinasjutt"), jne jne. Kokku oli esindatud üle 100 autori. Midagi pakuti igaühele, miski ikka kõnetas ning uudishimu äratas. Tühjade kätega ei lahkunud laadalt vast mitte keegi. 

Ma ise haarasin endale Marge Pärnitsa ülinummi raamatu kutsu Mustika sarjast "Mustikas ja maruline jooks". Kõigile raamatutele on illustratsioonid teinud Ukraina kunstnik Anna Ryazanova. Mulle tohutult üliarmsad lasteraamatud meeldivad, nad on nii elujaatavad ja head tuju loovad, ning need joonistused on ekstra võrratud, seega, pidin lihtsalt teose haarama koos kolme rinnamärgiga (piltidel kiisude, rebase ja Mustikaga) ja pühendusega autorilt ning kunstnikult. Lihtsalt ilus on vaadata ja heldida mõnusate ja soojade loomade seiklustest lugedes, niivõrd värviküllases ja hiilgavas visuaalses kuues. 

Mu sõbranna lahkus laadalt aga 12 raamatuga, kus kõigil sees pühendused autoritelt. Nt krabas ta teoseid järgmistelt: Epp Petrone, Jelena Skulskaja, Mart Kivastik, Indrek Hargla, Liisi Toom, Kristiina Ehin, Reeli Reinaus, jne. Imetlen alati sõbrannat, et kuidas ta kõigiga jutu peale saab, sest juttu jätkus kauemaks. Pea kõigi laada autoritega sai vesteldud ja arutletud. 

Loe juurde: Eesti Rahva Muuseum

Loe juurde: Autorite raamatulaat ja kirjandusministri vastuvõtt | Eesti Rahva Muuseum

2) Üks peamine eesmärk miks Tartusse külla minna, oli plaan näha Tartu Mänguasjamuuseumi näitust "Kõige suuremad sõbrad teleekraanilt". Hunt Kriimsilm, Postikana, Mõmmi ja aabits, Pöialpoisid -- minu lapsepõlve vaieldamatud lemmikud ning suur osa rõõmust. Juhtus aga nii, et mul jäi kahe silma vahele, et see ekspositsioon on teises hoones, ning kui kohale jõudsime, oli maja selleks päevaks juba suletud. Sain taas asjaliku põhjuse uuesti lähiajal Tartusse minna. Kuigi esialgset sihti täita ei olnud võimalik, sai siiski nauditud üldist mänguasjamuuseumi ning selle nunnut, harivat, nostalgilist ja igati ägedat kollektsiooni. Olen kunagi ammu ammu seal käinud ning külastus oli siiani värvikalt mõtetes, seega, ülima hea meelega värskendasin tollast vahvat kogemust. 

Tartu Mänguasjamuuseum asutati 1994. aastal ning aastast 2004 asub see Lutsu tänaval. Kompleksi kuuluvad neli 18-19. sajandi hoonet, mis on ühed vanimad Tartus säilinud puitmajad. 2010. aastast kuulub muuseumi juurde ka Teatri Kodu. Peahoone (ehitatud 1770-1772 ja kombineerides klassitsismi kui hilisbaroki stiili) ukse kohal on ladinakeelne fraas "Tempus est ludendi", mis tähendab, et aeg on mängida. Hoone on tõesti kihvt, ajalooline, õdus ja kõnekas. 

Püsinäitus on muuseumis tõesti suuremahuline ja detailirohke ning vaadata on ohtralt. Alustatakse 20. sajandi alguse varaka linnakodaniku kannumannudega, kus suurde ajastutruu dekoratsiooniga ruumi on mahutatud miniväljapanek ühest tolle aja lastetoast, muuseumi kõige vanem poisist nukk 19. sajandist (pea 1840-1950. vahemikust, keha 1910-1920. aastate vahemikust), kiikhobu, millel lapsed saavad peal ratsutada, ning suur hulk kauneid ja hapralt välja nägevaid portselannukke võrratute kleidikestega. Kuna mänguasjad olid tollal väga kallid ja puhas käsitöö, siis said neid lubada vaid jõukad pered ning lapsed hoidsid oma vara palju kiivamalt, sest ei saanud lasta neil katki minna, kuna uut ei olnud kohe poest võtta. 19. sajand oli ka see aeg, kus aina enam hakati lastele neile eakohaseid arengutegevusi pakkuma, nt lelude näol. Alles 19. sajandi II pooles hakati mängujasju enam tööstuslikult tootma. 

Järgmises ruumis sai uudistatud talurahva leludest inspireeritud mänguasju, kus tähtsal kohal puit ja nendest tehtud pulgaloomad, rahvusmustritega kootud mänguasjakesed, käpikloomad, kaltsunukud ning kõiksugu muud isetehtud rõõmud. Kolmandas toas sai tutvutud pabermänguasjadega, mis minu jaoks erilise tähendusega. Nimelt, mulle lapsena tohutult meeldisid pabernukud ja eriti need, kelle riided sai ise eelnevalt meelepäraselt värvida, enne kui välja lõikad ja nukule selga riputad. Vaadelda sai aga ka muid paberist voltimist, lõikamist, kleepimist ja värvimist vajavaid maju, ruume, inimesi, sõidukeid, mudeleid, jm. Sahtlites leidus, lisaks, hulgaliselt 20. sajandi lauamänge mida meenutada või uurida. Eestis anti eriti 1930ndatel välja palju kohalike kunstnike kujundatud lauamänge. Iseäranis II Maailmasõja ajal olid paberist lelud taas populaarsed, sest muud võtta väga ei olnud. Uus tõus nende menus toimus 1970-80ndatel, kus lastele pakkusid huvi ruumilised raamatud ning valmistamisõpetustega kokkukleebitavad mänguasjad. 

Edasi jõuame 20. sajandi mänguasjamaailma, kus tähelepanu haarab koheselt ruumi keskel olev vitriin aukartustäratava ja nunnumeetrit põhja ajava kaisukarukollektsiooniga erinevatest ajastutest. Karude piknik keset metsatukka oli ülilahe ja armas. Natuke võidunud, vanamoodsad, kohmakad ja kentsakad mõmmikud koos modernsematega, aga iga üks neist kallis ja head tuju tekitav. Nende seas ka muuseumi maskott: karu Lillekäpp. Nii palju nunnusust ja muhedat soojust ühes kohas koondunult oli positiivsusest rõkkav vaadata -- hing lausa puhkas. Ruumis leidus veel rohkelt asju mida lähedalt inspekteerida, nagu kihvtid vanaaegsed rahakassad, algsed kukeaabitsa raamatud, nukunõud ja muud tarvikud nt nukuvannid- ja kärud, kiikmänguasjad, tselluloidist loomad ja inimesed, Nõukogude ajast tuntud jonnipunnid ja tähestikuklotsid, kaasaegsed Furbyd, Teletupsud, Barbied, ja igasugu pehmed loomad, ning palju palju muud. Ruumist saab suurepärase kompaktse ajajoone ülevaate mänguasjade arengule sajandi algusest kuni sajandi lõpuni. Vanaema mänguasjad, ema omad ja siis mu enda ajastu. Kui 20. sajandi alguses muutus mänguasjatööstus maailmas tõsiseltvõetavaks tööstusharuks, siis esimesed teadaolevad lelude valmistamise kodutööstused tekkisid kodumaal alles 1920-30ndatel aastatel. Pärast II Maailmasõda sai haru Eestis hoo sisse ja 1950-60ndatel oli valik juba üpris soliidne. 

Sama ruumi teisel pool on välja pandud suur hulk erineva mahuga nuku- ja mängumaju, mis said populaarseks 19-20. sajandil, ning mida valmistati nii puidust, paberist kui plastmassist, kuid ka martsipanist, jääst ja muust ebakonventsionaalsest. Nõukogude ajal nukumaju tööstuslikult ei valmistatud ja enda jaoks tegemine oli keelatud. Mängumajad on õuetegevustes aga juba põlvkondi olnud traditsionaalne meelelahutus kogu perele.

Edaspidi saab juba vaadelda ühte paremini säilinud mantelkorstnat kogu Tartus, kus on välja pandud erinevad keskajast pärit mänguasjad nagu nukud, loomakujud, vurrid, täringud, jne. Vanaaegsele otsa saab järgmisena tutvuda uuenduslike mehaaniliste mänguasjadega läbi mitmete kümnendite, millede juures pööratakse erilist tähelepanu Vladimir Sapožnini "Boba" kogutud leludele. Mees omas 20. sajand teisel poolel Eesti kõige suuremat mänguasjade kollektsiooni, mis annetati pärast mehe surma muuseumile. Mul endalgi oli neid üleskeeratavaid kanu ja kukkesid.

Edasi on eraldi toas eksponeeritud õuemänguasjade valik ajast mil lapsed veel suurema osa ajast õues ringi hullasid. Minu lapsepõlv leidis aset enamasti just värske õhu käes lagada taeva all ning sai ringi mütatud kõikjal, nii hoovides, aedades, platsidel, metsades, jõe äärtes, ning tehtud kõike, isegi asju, millele tänapäeva vanemad ehk ehmatusega vaataksid. Õues sai olla vaba, lasta kujutusvõimel valla, lustida omavahel, mängida kõike, mis pähe tuli, ning olla terve ja aktiivne. Keks, peitusemäng, jalgrattavõistlus, liivakastitegevused, kull, ringmängud, poe-töö-kodu-kooli-jm mängimine, jne jne, kõik on järele proovitud ja ära katsetatud. Ruumis on leitavad erinevad vabasse õhku passivad nukuvankrid, kolmerattalised, autod, kepihobused, jne. Teisel pool ruumi on üles pandud üks tüüpiline 1970-80ndate lastetuba, kus vahtkummist loomad, mudelautod, märgid ning pöialpoistekujulised lõhnaõlid tõid tagasi hulgaliselt kihvte mälestusi, kuigi minu lapsepõlv jäi pigem sinna 80ndate viimaste aastate ja suuresti ikkagi 90ndatesse. 

Täielik melanhoolia ja nostalgia tagasivaade toimus järgmises toas, kus fookuses 90ndate lastetuba. See tuletas kohe intensiivselt ja erksalt lapsepõlve meelde. Minu ja paljude teiste tolle aja noorte tuba oli raudselt sarnane näitusel nähtuga. Karvased loomad, videokassetid tolle perioodi parimate multikatega, nätsukleepekad, joogipurkide kogumine, lemmik bändide postrid, kassetimängija, vildikad, värviliste juustega trollid -- nii äge, tõeline tagasivaade noorusesse! Kogusin tollal udukaid, salvrätte, joogipurke, nätsu- ja kommipabereid, McDonald'si Happy Meal lelusid, üllatusmunade mänguasju, Chupa Chups pabereid ja capse, Egmont Estonia Disney raamatud, jne -- paljud neist on toas kenasti eksponeeritud. Lääne sissevool laste mängumaailma oli nagu tsunami, mis omakorda tähendas, et kodumaised paljud tootjad panid uksed kinni 90ndate keskel või võtsid muu fookuse tegutsemiseks kui mänguasjad.

Siis on võimalik vaadelda poiste mänguasjade väljapaneku eraldi tuba, kus kõikvõimalikud mudel autod, lennukid, raudteed, mängusõdurid, ja muu kenasti imetletav. Teisele korrusele liikudes on ekspositsioonid kuulsate Eesti ja Nõukogude tootjate, disainijate ning firmade valmistatud mänguasjadest nagu Oskar Luik, Nikolai Willer, Mari Adamson, Norma, Estoplast, tööstuskombinaat "Progress", Narva Mööblivabrik, tootmiskoondis "Kooperaator", Salvo, Polümeer, Läänela, trükikoda "Oktoober", Tartu Kaubandusliku Inventari Tehas, Põhjala, jne. 1970ndatel tootis Norma aastas ainuüksi umbes miljon mänguasja, mida eksporditi nii Nõukogude Liitu kui väljapoole. Pea igal riiulil ja reas oli asju, mida tundsin ära või milledega olin ise mänginud, nt "munadega" beebikõristid, loomadekujulised liivavormid, puust tähe ja numbriklotsid, rannämbrid ja kühvlid, Musta notsu mängukaardid, pehmest plastikust loomakujud, värviliste nuppudega minisüntesaator, see punane kollase sees keerleva taustaga telefon, plekist kaanega hoiukarbid, puidust rahvusriietega nukud, igast veidrad laua ja muud mängud. Ma pole vist ammu enam kohanud nii palju äratundmisrõõmu, nukrust ja head meelt lapsepõlve tagasigatsemise ning selleaegsete helgete mälestuste suunas. Näpp oli koguaeg ülevalt, et "vaata! mul oli see". Tõeline põige mitmekümnete aastate taha kui elu tundus päikeselisem ja rohi rohelisem, isegi kui mänguasjavalik võrreldes tänapäevaga ikkagi kasin. Variatiivsus ei olnud lapsele tähtis, rohkus ei olnud lapsele tähtis -- tähtis oli vahva kogemus, toredad tegevused ja ühismälestuste ehitamine.

Viimase asjana sai nautida erinevaid nukke ja mänguasju laiast maailmast. Eriti palju oli esindatud Jaapani traditsionaalseid lelusid nagu käpaga vehkiv õnnekass, kurja näoga ümmargune Daruma, vurrid, dekoratiivnukud, karpkalakujulised tuulelipud, milledega tähistatakse riigis poiste päeva, ning tüdrukute päeva, Hinamatsuri, nukke. Lisaks, oli eksponeeritud umbes 1500 esemest koosnev maailma rahvaste nukkude ja mänguasjade kogu, kus esindatud kõik maailmaosad ning iseäranis tähelepanu pööratud soome-ungri rahvastele. Enamused on suveniirnukud, kes riietatud rahvuslikesse riietesse. Ka Eesti rahvariietes nukud on esindatud. 

Tartu Mänguasjamuuseum on jätkuvalt ja konkurentsitult üks mu lemmikumaid muuseume Eestis. See energia- ja vitamiinilaks, mis sealt saab on võimas. Meelde tuleb lahe lapsepõlv ja see ülev tunne jääb kauaks taas mõtetesse.

Loe juurde: Tartu Mänguasjamuuseum ja Teatri Kodu

L 26. aprill:

1) Eesti Kunstnike Liidu Kevadnäitus 2025 avati 23. aprillil Lasnamäe Paviljonis ning on avatud kuni 8. juunini. Tegu on ühe mulle meeldivama kunstiväljapanekuga, sest ampluaa on tohutult lai ning kindlasti leidub selles tehnikate, stiilide ja teemade virrvarris midagi võrratut, mida imetleda, isegi kui kõik ülejäänud ei ole sinu maitsele. Näitus toimub 25ndat korda ning saadetud 236 kunstniku teosest sai välja valitud 67 loomingut. Kogeda saab juba tuntud artistide teoseid, kui ka värskemate tegijate loomingut.

Minu isiklikud lemmikud olid seekord Reti Saksi "Nagu üleval, nõnda ka all" ning "Taevatekk", mis tuletas meelde tänapäeva, lokkavaid vaimse tervise muresid, depressiooni, lootuse puudumist ning sõltuvusi. Eriti nutiseadmete vastu, mis sunnivad inimesi kaela allapoole ajama, et pidevalt mobiili jõllitada, nagu tüdruk ühel teosel, ning siis mattuma ühiskonna ja enda ulmeliste ootuste raskuse alla, nagu tüdruk teisel teosel. Rasked mustvalged pildid, kuid kõnekad, hõlpsasti kontakti loovad ja endasse haaravad. Illimar Pauli diapositiividest kokku pandud looming oli esmapilgul monotoonne ja kuidagi vaimuvaene, kuid mida rohkem ma sellesse süüvisin, seda enam mulle nähtu peale läks. Nagu Lasnamäe paneelikas või kogu magalarajooni geomeetriliselt raamistikku surutud sümboolne illustratsioon. Tuhanded elud iga nelinurga taga, teosest on võimalik leida tuhandeid reaalsusi. Olen tegelikult kõige helge, pastelse ja sooja sõber, ehk siis, Mall Parise üksluine, kuid lohutav ja lõõgastav kombo teostest "Aken" ja "Lõuendi puudutus" tõid oma lihtsakoelisuses ja minimalistlikkuses rahu ning tegid silmale esteetilise pai. Veel leidis mu poolehoiu tekstiilikunstniku, Erika Tammpere, seinavaip, "Sügisest talve", mis on värviküllane ja looduskaunis. Naine ise on pime, seega, on tema looming veelgi tähendusrikkam. Väga lustlikud ja haaravad olid ka Liisa Kruusimägi poolt tehtud vaasid/kausid, koloriidsete lillede, seente ja taimedega. 

Näidetena "eriliste" kategooriast, mis ühel või teisel põhjusel intrigeerivad, tooksin välja Maarit Murka huvitava kontseptsiooniga õhumulli lõhkemise seeria -- küll see kaunis mull, milles elame, üks kord plahvatab. Leho Rubise "Sisemaastik" pakkus nukrat sisevaadet hallikas toonides mehe sisemusse, mis valgub ühte maastiku ja meeleoluga tolle ümber -- melanhoolne, kurblik ja elu üle järele mõtisklev. Vello Vinni "Silmatornid I, II ja III" pakkusid põnevat graafika imetlemisvõimalust. Laeni ulatuv ajalehtede virn "Sirbid, mida ma kunagi pole lugenud", Katariin Mudisti poolt, oli vast kõige ebatavalisem teos näitusel, mis lihtne aga sisukas. Selle sõnumit võib tõlgendada eri viisidel, kas kultuuri tarbimiseks ja hindamiseks ei pea just "tarkade" arvamusi lugema või siis on see ikkagi vajalik, ning on kurb, et puudub võimalus ja aeg kõiki neid paberihunnikuid läbi töötada. Kultuur aga sünnib, elab ja areneb edasi, ka ilma Sirbita. Teost saab vaadata veel nii, et ajalehed sümboliseerivad infomahtu meie ümber, mida oleme sunnitud või soovime tarbida ja, lõppkokkuvõttes, ei suuda kõike hoomata või mingi hetk isegi enam ei taha. Upudki kõikide nende ajalehtede, ehk infokülluse, alla. Sofi Aršasi klaasist raudrüü, "Õnnesärk", kuhu õlale kajakas kakanud, oli teine looming, mis eredalt ülejäänude keskel omapärasuse ja taustalooga esile tõusis. Nutikate lahendustega olid ka Jüri Mildebergi puidust maskid (nimedega "Aivo", "Raivo" ja "Toivo"), mis kasutasid ära nt kindaid ja kahvleid, et näod ellu äratada ning neile inimlikud olemused anda. 

Ma ei ole varasematel aastatel tähele pannud (ja ehk eelmised korrad ei olnudki), kuid näituse sisu on ostetav ning kaasa saab võtta voldiku, kus loomingu hinnad kenasti välja toodud, juhul kui nt pangakontol on paartuhat ja enam eurot üleliigsed. Hinnad jäävad vahemikku 460 EUR kuni 48 600 EUR. Mitmed olid juba ära müüdud. Esimesena olevat ära haaratud Vassa Ponomarjovi üpris mõistliku hinnaga teos. Olgem ausad, näitusel oli mitmeid ekspositsioone, mis mind kukalt kratsima panid ning nende väärtuses kahtlema sundisid. Maitsed on erinevad, kuid kohati kerkis taas esile tuttav tunne ja tõdemus, et kunstil ning kunstil on vahe. Iseäranis, teatud summad, mida "kunsti" eest sooviti, panid raha tuulde loopimise ja purki kakamise teemadel taaskord mõtetes juurdlema. Alla 1000 EUR sai näituselt vaid üksikuid teoseid ning enamused oli siiski kuni 10 000 EUR vahemikus ning, kui soov priisata, siis leidus ka mitmeid veel kallemaid. 

Kui omavahel võrrelda ja summad perspektiivi panna, siis mõned tundusid mulle liiga odavad ning mitmed ülemäära kallid. Jällegi, oleneb mis tehnikat, stiili, teemat, värve, võtet, lähenemist, suurust eelistad, või siis loeb sulle menukas nimi ja kunstniku kuulsus. Oleneb, et mida sa ostma või leidma lähed, kas kontseptsiooni, andekust, meisterlikkust, ideed, emotsiooni, värvikust ja uudsust, nime, klassikat ja traditsiooni, unikaalsust, lihtsust, rahu, viha, vm. Mõnikord tekitab suur summa haipi ja eks inimesed ikka tahavad omada midagi mille väärtus on kõrge -- iseasi, kas see number on kellegi subjektiivsest perspektiivist põhjendatud või mitte. Variatiivust on aga näitusel ohtralt, sest esindatud on nii klassikaline maal kui skulptuur, puidutöö, foto, keraamika, tekstiil, jm. Igaüks leiab midagi, mis teda kõnetab. 

Publik saab kohapeal Lasnamäe Paviljonis valida näituselt oma lemmikteose, mille võitja jaoks on ette nähtud preemia. Ka hääletajate vahel loositakse välja auhind. 

Loe juurde: Kevadnäitus 2025 - Tallinna Kunstihoone

2) Jõudsin veel ühele JAFFi linastusele, minu viimasele sel festivalil. Vaatasin animed "Müüja Hokkyoku kaubamajas", mis oli soe, südamlik, helge ja kerge lugu ühest erilisest kaubamajast, mille kliendid on loomad ja linnud, kelledest eriti tähtsad neist aga tänaseks väljasurnud liigid. Kirjutan tulevikus JAFFi filmidest eraldi postituse.